Marianne Pitk - Isakaru (Värske Rõhk 31, 2012)

Sarnaselt autori esmatutvusega on seegi lugu humoorikas ja veelgi selgemate ulmesugemetega. Mees läheb nädalateks jahiretkele ning satub pahaaimamatult karu intriigide valda - sel nimelt on vaja inimest, et oma edasisi plaane teostada (mis täpsemalt, see jäägu lugeja avastada). Lisaks sellele, et karu on niisuke kurikaval, oskab ta ka… inimkeeli kõnelda.

Igal juhul, fantasy mis fantasy, kui mitte koguni horrori sugemetega (sest et… karu teeb midagi väga kahtlast oma plaani teostamiseks - aga see jäägu niisiis pahaaimamatu lugeja avastada). Tekst on kirjutatud igatepidi noorusliku õhinaga, võiks kahtlustada koguni nö segase panemist, kuid see on igati kena. No küll on alles karu, eksole.

Marianne Pitk - Avo Kärneri järjekordne juhtum (Värske Rõhk 34, 2013)

Ettevaatlikult võiks teksti pidada ulmehuumoriks - kuivõrd loo peategelane, uurija Kärner, on millegipärast veendunud, et talle uurimiseks antud varastatud jalgratta juhtumi on põhjustanud ajarändur, kuivõrd sellest teost pole turvakaamerates mingeid salvestusi. Ajarändur tuli, võttis jalgratta ja kadus jäljetult; ei ühtki märki niivõrd koletust teost.

Nojah, et uurija Kärner pole mitte tavapärane politseinik, siis sel juhul asub ta ise otsima alternatiivseid võimalusi, kuidas see ajarändur kinni püüda - selleks tuleb avada oma kolmas silm. Uurija sukeldub Tallinna paranormaalsete rühmituste maailma, kust aga pole üldse lihtne uurimiseks vajalikku abi saada. Ja loo lahendus keerab omakorda vindi peale.

Mõnel põhjusel on veidi keeruline seda teksti pidada ulmeks, kuivõrd üleloomulikud (või noh, paranormaalsed) küsimused võivad saada lugeja kõrvade vahel võrdlemisi loomulikud vastused. Ehk olekski targem teksti lugeda puhtakujulise satiirina? Igatahes, paistab, et autoril oli päris vahva seda teksti kirjutada (kuigi… mõneti kurval põhjusel). Pealkirja järgi võiks esmapilgul justkui eeldada, et tegemist on osaga lugude tsüklist, samas, finaal on selline nagu on. Täitsa okei.