Hannu Rajaniemi - Deus Ex Homine (Invisible Planets, 2017)

 

Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.

Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …

“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.

The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)

See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.

Hannu Rajaniemi - His Master's Voice (Invisible Planets, 2017)

 

Kunagi ütlesin mingi ulmeteksti iseloomustamiseks “rajaniemitamine” ehk selline megahüper ulmetamine, mille maailma mõistmine kergelt või raskelt üle pea ning suhu jääb nano maitse. See siin on järjekordne rajaniemitamine.

Ehk siis lugu kauge tuleviku posthumaansest maailmast, kus kaks tehisloomast lemmikut püüavad taasluua oma loojat … aga selleks läheb tarvis kurikavalat plaani, sest nende looja polnud just kõige seaduskuulekam kodanik ning peale vahelejäämist pühiti maailmast ta identiteet. Kuid koer ja kass leiavad võimaluse, mida proovida - tänu uuele juhendajale.

Eelnev lõik on muidugi eriliselt mittemidagiütlev, sest nagu rajaniemitamise puhul sai mainitud, loo kõigist finessidest ei saanud kaugeltki aru. Igatahes, igaüks sellist ulmet just ei kirjutaks ning eks see tekst on valitud mitmesse aasta parimate antoloogiasse; viimati koguni uude maailmaulme antoloogiasse “The Best of World SF, vol 1”.

Rajaniemitamise puhul tuleb muidugi tõdeda, et ega Rajaniemi isegi seda alati tõsimeelselt harrasta, tal ka mitmeid tavaulmelisi soomemaigulisi tekste.

Hannu Rajaniemi – The Viper Blanket (Invisible Planets, 2017)

Kui ma siin muudkui olen imestanud, et Rajaniemi paneb puhast fantasyt, siis vastus paistab olevat ühes väikeses jutukogus, kus ilmusidki tema sellelaadsed jutud. Nii on ka see ussilugu sealt pärit.

Seekord läheb autor eriti paganaks kätte, ning Tuoni suguvõsa on üks eriti paganlik kamp inimohverduste ja muuga oma esivanemate hüvanguks. Kuid kui peategelane avastab, et suguvõsast tähtsam on ta lahkunud naine ja tema tahaks naisega surmajärgselt uuesti kohtuda, mitte et miskis nö Valhallas või Toonelas suguvõsa seltsis mürada (niisiis paralleelselt eksisteerivad erinevad taevad). Selleks tuleb aga ette võtta midagi õige drastilist … ja antipaganlikule jumalale meelepärast.

Arvatavasti on mul kerge üledoos soome paganlikust fantasyst, nii läks see tekst vähe mööda. Või siis see vanamehe sõgedus teispoolsuse asjus … ma ei tea. Igal juhul polnud sada protsenti keskendunud või meeled avatud.

Hannu Rajaniemi - The Oldest Game (Invisible Planets, 2017)

Tuleb välja, et Rajaniemi võib soovi korral kirjutada ka puhast fantasyt. Kui merineitsi puhul võis mõelda, et ehk seal leidub mõningaid sci-fi elemente, siis käesolev jutt läheb puhtalt fantasy valda.

Keskealine ärimees sõidab sünnikodusse, et end maha tappa, õigemini surnuks juua. Talle on meenunud talumehest isa (muidugi, tegu on soomlastega, seega toimus jutuajamine kunagi saunalaval), et kui tal on soov end ära tappa, tehku seda kodutalu põldudel, seal, kus nende suguvõsa on odrakasvatamiseks aastaid verd ja higi valanud.

Ühesõnaga, soomlastel leidub … tõsiseid aateid.

Õhtul satub ta kokku lapsepõlvesõbraga, kellega hakatakse koos alkoholivaru saunas hävitama, seal kuuleb ta mõndagi kummalist oma isa kohta. Sõber lubab hommikul vaatama tulla, et kas enesetapja laip tuleks külmunud põllule maha matta (nagu ta tegi ärimehe isa puhul) või ei. Kuid … kui peategelane läheb kärbikpüssiga põllule end maha laskma, kohtab ta seal midagi õite kummalist ja ürgset.

Varsti hakkab tunduma, et Rajaniemi ei suudagi enam üllatada. Kas kirjutab mõnusat fantasytoodet soome mütoloogiast tänapäeva võtmes (see on kui omamoodi vaste eelmisel kümnendil populaarsust kogunud soome psühhedeeliale – Avarus! Kemialliset Ystävät! Anaksimandros! Lau Nau!) või miskit õudkurnavat transmetakõvaulmet. Et mul puudub suurem teadmine mütoloogiatest, ei oska kahjuks öelda, kui klišeelik või kiiksuga see mütoloogiakasutus õieti on.

Hannu Rajaniemi - Fisher of Men (Invisible Planets, 2017)

Kui ma olen omaette vaikselt imestanud, et Rajaniemi kasutab päris tihti Soome ainest (samas vist igas postituses kirjutanud sellest uuesti ja uuesti, eksole), siis see lugu ongi Soome mütoloogia interpreteering lähituleviku võtmes.

Suvemajas hinge tõmbav ärimees satub nimelt miski iidse merineitsi võrku (no see püüab kala tema rannas!). Naine on küll kena välimusega ja superrahuldaja, aga et elupäevade lõpuni ta teenriks olla … suurt vaimustust just ei ärata. Eriti kuna ta on näinud, milline saatus teda ootaks: kui ta on kokku puutunud eelmise abikaasaga, kelle ta aga enesekaitseks peab ära tapma.

Kuid eks soome jumaladki on oma keeruliste võimusuhetega ja nii on ärimees kogemata aidanud üht neist ning see sepistab plaani, kuidas selle merineitsi võrgust pääseda. Mis viib aga … teistsuguste soovideni.

Et siis, ohoh. Rajaniemi suudab positiivselt üllatada (armunud Pariis!). Kuigi see mütoloogia on nagu on (no kui autentne see soomlastelgi on), moodustub samas päris huvitav etnohorrori värk, koguni merelehmad ronivad lahest välja. Omal moel on tekst niisamuti kommentaar  või allegooria netiturvalisuse ainetel, kui nüüd merineitsi ühest bravuurikast vihjest ja mehe odüsseiast õigesti aru sain.

Hannu Rajaniemi – Shibuya No Love (Invisible Planets, 2017)

Kena jutuke lähituleviku suhteteemadel, ehk kuidas vidinahullud jaapani noored oma romantikat võimalikult tõhusalt ja puhtalt ajavad. Selleks on üks vidin, mis tekitab kasutajas kujutluspiltide jada, milleks suhe mõne teise sama vidina kasutajaga võiks areneda. Ei mingit higistamist ega ajaraiskamist, kõik vajalik saab läbi kogetud loetud sekundite jooksul ning emotsionaalne heaolu saab mõnusa tõuke.

Ainult et loo peategelanna, Jaapanis elav soomlasest neiu pole seda vidinat kasutades just … kogenud. Seetõttu saab hoopis ta jaapanlannast sõbranna abielluda järgmine nädal meelelahutuskeskuses kohatud kena üliõpilasega. Või midagi.

Lugu pole just tõsise painega kirjutatud (ühe teise soomlase armastuslugu on kah ... omamoodi veider), aimata võib autori lõbusat muiet kõigi nende tehnikahulluste ja noortekultuuri ainetel. Omal moel on huvitav, et Rajaniemi kirjutab inglise keeles ja tuntust kogunud kõiksugu võimatute kvantteemade käsitlemisel, samas jutuloomes on õige tihti jälgi Soome oludest. Muidugi, iseasi, kui palju autorit ennast võib häirida, et ta loomest otsitakse peale hullude ideede ka põhjamaa eksootikat. Või on see siis tuttava ainese rõõmuga kasutamine.

Hannu Rajaniemi – Paris, in Love (Invisible Planets, 2017)

Pidupäev, tegemist on esimese looga, mis mulle Rajaniemilt tõesti meeldib – küllap on süüdi see, et tegu pole miski veidra maailma või kosmosega. Siin on tänapäeva Lapimaa ja Pariis.

Antti on keskealine soome talunik, kelle ema on mures, et poiss pole naist võtnud. Ema saadab mehemüraka Pariisi. Ja Pariis … ja Pariis armub sellisesse kummisaabastes ja flanellsärgis isendisse; ta hakkab edvistama ja flirtima ja võrgutama, pakkudes Anttile parimaid külgi Pariisist (serveerides seda koerakakata). Soome mees satubki lummusesse … aga noh, et tõsine põhjamaalane ei usu millessegi nii kerglasse kui armastus, siis peale tormilist ööd Pariisiga põgeneb ta tagasi Lapimaale. Seepeale puhkevad Pariisis tänavarahutused.

Antti on Lapimaal, Pariis Pariisis, mõlemal on hinges rahutus. Ja ühel päeval … on Antti ukse taga kankaanitantsijad. Mees kütab naistele sauna, ise ta sinna häbelikult ei lähe. Seejärel ilmuvad Antti talu põldudele Pariisi erinevad hooned. Väljakud ja kohvikud ja mis kõik veel. Mees viib ema Louis Vuittoni poodi ja seejärel kohvikusse. Rovaniemistki tullakse vaatama seda suurlinlikku melu. Ent kui septembris hakkavad pariislased naasma puhkustelt oma kodulinna, avastavad nad … Ja nüüd peab Euroopa Liit sekkuma.

Fantaasia nagu muiste, kenasti ühendatud klišeed soome meestest ja Pariisist. Eks Rajaniemi on teisteski juttudes kasutanud põhjamaa motiive, aga niisugust kerglast lähenemist pole ma nagu varem kohanud. Tulemus pole just superoriginaalne, küll aga mõnus kõhutäis elurõõmu, mis lühikesse loosse kompaktselt mahtunud: ehk siis igati hea ajaviide.

Hannu Rajaniemi – Elegy for a Young Elk (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu, mis algab justkui fantasy (inimene ja purjus karu on koos jahionnis), kuid pöörab järgmisel leheküljel juba väga... fantastiliseks sci-fiks, korraga asendub see Soome looduseidüll veidraks posthumanistlikuks (?) düstoopiaks – erinevates vormides tehisintelligentsid jagelevad omavahel võimu pärast, ning inimese roll on midagi tüütu, kuid vajaliku koormaloomana. Muidugi, ega jahimees pole ka niisama suvaline tegelinski, tema naine ja poeg on nüüdses maailmas omal moel prominentses rollis. Pealegi on mees poeet... ja kui ta viimaks luulesoone leiab, on see... noh, väga eriline värk jne.

Ühesõnaga, tegemist on ulmega, millest üldiselt hoian vähe (või rohkem) eemale, seda muidugi eelkõige inglise keelest lugedes. Soome-ugri lugeja rõõmuks on Rajaniemi vürtsitanud teksti mõnede soomekeelsete väljenditega, vandesõnade puhul puudub neil ka tõlge (tekib kergelt omamehelik tunne!). Plusspunktid fantaasia eest (see soome õhustik!), aga selline posthumaanse (või muudel puhkudel täiesti ulmelise) kultuurist lugemine on üldjuhul paras hambavalu.

Rajaniemi on ohtralt esindatud ingliskeelsetes antoloogiates, oleks huvitav kuulda, kuidas ta inglise keeles kirjutava autorina soome kirjandusse sobitub (ja miks Leena Krohni värske ingliskeelne tõlkekogu olevat niivõrd oluline?).

ulmekirjanduse baas

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Hannu Rajaniemi – Invisible Planets; Peter Watts – Hotshot (Reach for Infinity, 2014)

Rajaniemi on ehk Soome suurim panus tänapäeva angloameerika ulmeilma? Või noh, on ta üldse soome autor kui selline, pigem inglise keeles kirjutav soomlane? Või, või noh, on selline küsimus mingi kadedus, et sugulasrahval on selline tõusev täht suures ulmeilmas?

Tekst lähtub Calvino romaanist “Nähtamatud linnad” (mida ma pole lugenud rohkem kui paar peatükki), kus siis seekord jutustab väike AI laeva AI'le planeetidest, mida ta on kogenud. (Või see AI on üks ja sama?) Sarnaselt Calvinole on need kõik väga poeetiliselt või müütiliselt kirjeldatud, ja laeva AI'l tekib kahtlus enda eksisteerimises. Aga noh, kõige tähtsam on see silmale nähtamatu jne.

- - -

Antoloogia viimane lugu on selline... mulle loetamatu hard SF. Tehakse roboteid (või ikkagi inimesi?), mis peaksid saadetama määramata valgusaastate kaugusele, kus nende ülesandeks oleks asutada miski asustuspunkt, mida siis järgmised väljarändajad võiksid kasutada – sadade, tuhandete või miljonite aastate pärast. Kui inimkonnaga ka juhtuks midagi, siis mingi aja pärast peaksid inimesed jõudma taas sellisele tasemele, et Maalt välja rännata – ja milline rõõmus üllatus siis oleks, kui kuskil tundmatus kauguses ootaks midagi... tuttavat.

Loo peategelane Sunday on selline käänulise isiksusega robot (?), mis tahab mõista seda, et kui neile õpetatakse, et nad (tema ja ta kaaslased, mis selleks reisiks aastate jooksul ette valmistatakse) on vabad oma otsustes (muuhulgas võivad keelduda sellisele aastatuhandete retkele minemast), siis kas see tegelikult on nii või on nad programmeeritud tegema nii nagu ette nähtud (et ka kahtlemine missiooni või oma olemasolu mõttekuses on osa programmist).

Nagu öeldud, jäi asi mulle hämaraks ja oli vähe tüütult suuresõnaliselt kirjutatud, seega see kokkuvõte loost on selline nagu see on – aukliku mõistmisega.