Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia (2019)

Nikkarevi järjekordne vene ulme kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina „Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi „Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele kanduva raamatuna.

Mis silma torkas, siis vähegi kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.

Autorite tutvustustest saab muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu, noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi, kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud vene kommertslikuma ulme puhul.

Kaanekujundus on … No loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.

Oleg Divov „Reetur“ 4/10

Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10

Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10

Maria Galina „Pööripäev“ 6/10

Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10

Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Leonid Kaganov – Mul veab. Maagia (Maagia, 2019)

Kaganovi mõlemad lood on õige tumeda meeleoluga. „Mul veab“ jutustab juhtumist, kui leiutatakse võimalus ajarännuks, aga ainult tulevikku. Noh, tulevik on teadagi helgem kui olevik, tulemuseks on siis … ühiskondlik kaos. Aga need, kes tulevikku hüppasid, kohtavad seal seda maailma, mis tekkis olevikus ühiskondliku kaose järel. Ehk siis tulemuseks on … õige jõhker pettumus: tühjale kohale ei tekigi eimillestki paleed.

„Tõmbasin jopehõlmad koomale: käre külm kippus kallale. Ja siis ma taipasin – see on kõik. Lõpp. Aasta kolm tuhat – see on juba väga kaugel. Tagasiteed pole, aga edasi läheb ainult hullemaks.
Kuid ikkagi tuleb minna edasi, sest siin ootab hukk. Mida te ometi teinud olete, litapojad? Eraldusite, jooksite õnne otsima ja igaüks lootis, et tema eest mõeldakse, otsustatakse, organiseeritakse? Kas uskusite vanaisade jutte, et ees ootab paradiis? Kes jäid, elasid oma elu ausalt lõpuni ja surid. Või siis läksid kusagile mujale. Kuid meie sööstsime kaugesse tulevikku nagu kuurorti, ei võtnud midagi kaasa, ei mõelnud läbi sidet ega varuvarianti – lootsime, et selles kuurordis on kõik mugavused.“ („Mul veab“, lk 120-121)

Kogumiku nimilugu on aga … maha viksitud „Saladusliku tsaari“ maailmast; ma nüüd ei julgegi saladust välja rääkida. Igal juhul, siin tekstis on maailm uppi läinud sellest, kui üks arvutfriigist ameeriklane avaldas loitsu, mile abil saab pahasid inimesi tappa (selleks tuleb tseremoonia käigus muuhulgas avaldada isikuandmeid). Loitsu avaldamise tulemuseks on üleilmne tapatalg ja ellujääjate totaalne usaldamatus kaaslaste vastu – kes teab, ehk tema on järgmine, kes loitsu abil tellitud välgulöögi läbi tuhastatakse. Aga loo peategelane, tema teab, mis neid välgulööke tegelikult põhjustab. Muidugi … tarkpead ei meeldi kellelegi.

Kui „Mul veab“ on igati okei ajarännulugu, siis „Maagia“ on päris hea visioon tuksikeeratud maailmast, kus võitluses terrorismiga võeti kasutusele niisugused tehnoloogilised lahendused, mis aga andsid valusa vastulöögi. Autor viskab muuhulgas õige piraka kivi ameeriklaste kapsaaeda, kuivõrd nemad tehnoloogia leiutasid.

ulmekirjanduse baas: "Mul veab" / "Maagia"