S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.

S.L. Huang - Murder by Pixel: Crime and Responsibility in the Digital Darkness (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Justkui esseelikult teostatud ulmelugu tehisintellekti ja selle kasutamisest. Ajakirjanik asub uurima juhtumeid, kus mehi on ahistatud aastate jooksul erinevate sõnumitega: “ma tean, mida sa tegid, sure ära” jms. Tõestatud on 17 juhtumit, neist pooltel kordadel on see lõppenud kannatanu enesetapuga. Sellele eelnenud psühhoterrori käigus on siis mehi tabanud laostumine ja pere kaotamine vms.

Tõepoolest, kannatanud pole olnud mingid kenad inimesed - üldiselt siis tegu koduvägivalla ja muude näruste tegudega. Lõpuks on vangistatud naisest kahtlusalune, aga tema pole just koostööaldis. Ajakirjanik kohtub nii naise kui uurijatega, tema jaoks hakkab kooruma versioon, et millalgi 2010. aasta paiku on naine käiku lasknud boti nimega Sylvie, mis on siis võibolla iseseisvalt  edasi tegutsenud erinevates sotsiaalmeediates. Aga kuidas õieti?

Sest kogu tehisintellekti avalikkuses kasutamise uurimine on näidanud, et ajavahemikus 2010-2020 on need katsed lõppenud üsna katastroofiliselt - kui tehisintellekt puutub kokku nö interneti peldikuseinaga, siis selliseks ta ka ise muutub (tekstis on reaalustes viited kõiksugu artiklitele). Kui ajakirjanik jätkab uurimist, võtavad temaga ühendust naised, kellega on ühenduse leidnud Sylvie, kes/mis on neid aidanud, lihtsalt kuulates ja seejärel suunates neid välja keerulistest kodustest olukordadest. Jääb selgusetuks, kuidas need uut elu alustanud naised leidsid ajakirjaniku.

Ühesõnaga, tekib küsimus, milline süü õieti on sellise tehisintellekti käikulaskjal - ehk see tehisintellektiga bot tegutsebki metsikult? Mis selles valdkonnas õieti toimub? Nagu autor järelsõnas ütleb, ilmus see lugu samaaegselt ChatGPT avalikkusele esitamisega - seda täiesti juhusliku kokkulangevusena. Mistõttu tekst olekski justkui asjadest, mis on juhtunud …

S. L. Huang - As the Last I May Know (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Südantlõhestav lugu noorest tüdrukust, kes on nö tuumakohver - et seda relva käsitseda, tuleb vastava külmrelvaga tüdruk surnuks pussitada. Ja seda saab teha vaid selle riigi president. Ja kes ometi tahaks riigi nimel väikest armast tüdrukut tõurastada?

Aga probleem siis selles, et aastaid on kestnud sõda ning nüüd viimaks on jõudnud vaenuväed nende kontinendile ning riigi allajäämine hakkab üha selgemalt kohale jõudma. Kuid kes küll tahaks väikest tüdrukut (kes pealegi luuletab ja on selles vägagi veenev) surnuks pussitada, et relva käivitada?

Nagu näha, meenutab tekst mõneti le Guini Omelase lugu, aga pole küll nii kompleksne nagu too klassika, jääb vähe nagu kaasaegseks muinasjutuks. Autor ehitab pinget ja pakub kõiksugu emotsionaalseid härdushetki (tüdruku õlule pandud missioon! Poeesia kirjutamine! Kas president tapab riigi nimel! Kas tüdruk päästetakse!), aga see jääb, noh, enamasti emotsionaalseks.

Noh, igal juhul on see võitnud parima lühiloo Hugo ning tekst loetav Tori lehelt.

S. L. Huang - The Woman Who Destroyed Us (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu ema-armastusest ja ajuparandusest. Mis võiks olla, kui aju stimuleerimisega oleks võimalik leevendada autismi ja depressiooni ja muid selliseid tervislikke hädasid – aga milline oleks seejärel ravitud inimene?

Loo peategelase poeg ongi lasknud end „töödelda“ sellisel eksperimentaalsel viisil („deep brain stimulation“) ja tulemuseks on noor täiskasvanu, kes pole enam selline nagu ema on teda väiksest peast kogenud. Veel hullem – poeg hoiab emast eemale, võtab endale uue eesnime ning asub tööle tema peale opereerinud arsti juures. Meeleheitel ema ei enam muud väljapääsu kui astuda vastu sellele arstile, kes on varem samuti lasknud oma aju töödelda. Ema plaan on arstilt see DBS „maha laadida“, et nii tagasi normaalseks muutuda ja näha, mis on tegelikult oluline. Ema asub piirama arsti abikaasat, et selle kaudu ligi pääseda arsti vajalike programmidele.

Ühesõnaga, taaskord päris horror värk ja eks küsimus on vana ja tuttav – kes me õieti oleme, millised me ühiskonna jaoks olem peaksime, mida meiega õieti teha võidakse. Headley ei lõpeta lugu nö traditsioonilise horrori võtmes (süüdi on üks või teine või kolmas), loo didaktiline iva on seetõttu veidi tavapäratult paradoksaalne.

S.L. Huang - By Degrees and Dilatory Time (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Kurblik lugu noorest mehest, kes peab vähi võitmiseks oma silmadest loobuma. Aga et tegemist on lähitulevikuga, siis pannakse talle tehissilmad (sama juhus oli tal lapsena, kui vähiravi tõttu asendati jalg tehisjalaga - ja seetõttu ei lubatud tal enam uisuvõistlustel osaleda, kuna see jalg on parem kui “päris”jalg). Kuid tehissilmad… need pole need. Teised temasugused on lasknud omale panna kõiksugu eriliste värvidega silmi, aga tema tahab oma tumepruune silmi tagasi - selliseid nagu on teistel tai päritolu inimestel. Eks siis peab leppima tumesiniste kui kõige tumedamate tehissilmadega.

Ja inimesed, mida need temast arvavad peale vähist jagusaamist? Kui ta läheb tagasi tööle nende teistsuguste silmadega (ta sõbranna küll arvab, et nii peaks ta naistele rohkem meeldima - aga mida need kohtingul temast arvata võivad, kui ta peaks mainima, et sai sellised silmad vähioperatsiooni tõttu?). Kes ta nüüd on, tavaline inimene või transhumaan oma tehisjala ja tehissilmadega?

Et siis selline vähe poolpiduselt mõjuv lugu vähist ja sellega toime tulekust, inspireeritud autori enda karmidest kogemustest selle haigusega - “vähki ei tohi idealiseerida, see on lihtsalt üks väga vastik haigusvorm”. Ei saa öelda, et peategelane just muljet avaldaks, samas saab kinnitada, et kindlasti on inimesi, kellele see lugu vägagi korda läheb; tekst on omal moel huvitava vaateurgaga.

“His cancer was rare, they told him. Even rarer for it to be in both eyes, still rarer to be so aggressive. It felt like a great bitter joke at one point, that out of all the people in the world he had beaten every probability, but instead of a lottery jackpot he’d won cancer.” (lk 78)