Meiu Münt - Pärandus (Looming 1, 2026)

 

Kui esimene Müntilt loetud lugu oli tütrest ja ta kuskil talumajas elavat isast, siis see on emast, kellega minajutustaja koos elab. Ja noh, nagu ikka, korter on täis vanu asju, mida ehk kusalgi võiks veel vaja minna või mis on mõne vanavanemast mälestuseks või muidu sentimentaalselt tähtsad. Ühesõnaga, korter on tuubil asju täis.

Ja selline kodune olukord meenutab muidugi minajutustajale ta enda elu (“katkise elu katkine kõverpeegel”, lk 11). Aga kus on ometi merikarp, millest ta lapsena kuulas merekohinat?

Korter oma kola ja sodiga ning naabrite häältega on vastik, lämmatav, aga … ema lubab seda pärandada minajutustajale. Kui vaid suudaks tõemeeli koristada …

Ühesõnaga, kellele siis see poleks tuttav olukord. Eks vanamoeliselt võiks sellist teksti kutsuda olmerealismiks. Tekst loetav Loomingu kodulehelt.

Meiu Münt - Crying game (Looming 10, 2023)

 

Tekst, mille puhul õieti ei saa aru, mida siin öelda tahetakse, aga samas on see huvitavalt esitatud ja no … ikka päris värvikas juhtum.

Tütar sõidab külla oma isale, kes on leidnud omale elupaiga kuskil võpsikus. Kohale jõude leiab ta isa istumas järve kaldal, jalad vees, sangpomm külge seotud - vanamehel on plaan end järve uputada. Enne seda on ta endalt mõned varbaküüned ära kiskunud, kuna noh, seekord on pediküür sedamoodi.

Nad lähevad siiski talumajja - vanamees räägib oma elust, tütar sellest, mida kõike morbiidset ta telekas näeb. Lõpuks asuvad magama, hommikul ärkab tütar seepeale, et akna taga püüab mingi kohalik külahull maja peale puud langetada ja mootorsaega tuppa tungida.

Ja nii edasi. Ühesõnaga … naturalism anno 2023. Tekst on esitatud pea lühinäidendi vormis, või teostatav kasvõi lühifilmina, igatahes igati visuaalne ja dialoogirikas. Aga kui jutt on see kooruke ja mõte iva, siis … mis pagan see õieti oli? Või noh, meeldivalt häiriv hullus?