Ursula K. Le Guin „Lääneranniku annaalid I : Annid“ (Fantaasia, 2025), tlk Triin Loide

Selgesti fantaasia ja selgesti noorteromaan. Praeguste aegadega eriti hästi klappiv on sõnum inimese otsustusvabadusest enda kätes-jalgades-peas-südames peituva jõu üle, selle üle, kuidas ja milleks seda kasutada. Lisaks ei pruugi eneses peituv tugevus alati olla see, mida ise ette kujutad või mida teised ootavad. Aga eks sellel teiste ootuste ja olemasoleva maailmakorra juurest kõrvale jalutamisel on ka oma hind, siin loos on esitatud keskaja kanti tingimuste kohta üsnagi tehtav variant. Kirja pandud on kogu värk vanameistrile omase viimistletusega, ning oletatavasti avatakse annaalide järgmistes osades ka siinset maailma ja andide olemuse küsimust edasi.

Tegevus toimub sellises Šoti mägismaade vaibiga aladel, kus klannide pereliini pidi päranduvad mitmesugused võluvõimed ning klannipea ülesandeks on kõigi talle lojaalsete heaolu eest hoolitsemine. Eri klannide vahel on lisaks liitudele tavapäraseks ka vaenujalad ja röövretked teiste territooriumitele jms. Peategelane on klannipealiku poeg, pärast kaua oodatud suretamisvõime juhuslikku ja hävitavat avaldumist elab pimedana, kuna võime töötab läbi pilgu. Peategelase ema on sealjuures pärit hoopis madalmaadest, kus inimestel võluvõimed puuduvad, ent ometi annab temagi midagi oma pojale edasi. „And“ nagu neid võluvõimeid siin maailmas on kombeks nimetada, võib ehk olla ka hoopis laiem mõiste.

Loomanimede eestindused olid mõnusalt suupärased – hobused Hallvillem ja Kimmelike (tahtsin küll pidevalt Kimlike lugeda, aga ju sel nimel pidigi siis mingi nõks juures olema), Hõbelehm, koer Süssu.

Vanainimesena noortekirjandust lugedes tundub vist olevat tavapärane oht, et isegi minusugune hetkes elav lugeja, kes enamasti isegi krimkat lugedes ei üritagi eriti ette analüüsida, et kes see paha on, hakkab juba alguses asju aimama. Eks muidugi mahu poolest on see ka fantaasiaromaani kohta selline põgus ja siis tulevadki põhielemendid, rohkem esile, ei saa olmeseikadesse ja kõrvalliinidesse ära eksida.

Siiski, lugude jutustamist ja välja mõtlemist puudutav osa tundub justkui killuke midagi vahetumat, justkui loo süda. Nonde väljamõeldud maailma sees olevate pärimuslike tegelaste juba äraräägitust välja jäävate seikluste välja mõtlemise hetk mõjub sellise avatud aknakesena selgelt struktureeritud loos.

„Kas su ema õpetab sulle, kuidas andi kasutada?“ küsisin kunagi Gry käest, kui olin parajasti ennast täis tõigast, et isa õpetas mind minu andi kasutama.

Gry raputas pead. „Ema ütleb, et andi ei kasutata. And kasutab sind.“

„Seda tuleb õppida kasutama,“ andsin talle pühalikult ja rangelt teada.

„Mina ei õpi,“ vastas Gry.

Ta oli tahtejõuline, ükskõikne – mõnikord liigagi oma ema moodi. Ta ei vaielnud minuga, ei kaitsnud oma seiskohti, ei muutnud neid. Ta tahtis vaikust. Kuid kui mu ema lugusid vestis, siis kuulas Gry teda vaikides ning kuulis iga sõna, kuulis, talletas, väärtustas, mõtles nendele.

„Sa oled kuulaja,“ ütles Melle talle. „Mitte ainult kutsuja, vaid ka kuulaja. Sa kuulad hiiri, kas pole?“

Gry noogutas.

„Mida nad räägivad?“

„Hiirte asju,“ vastas Gry. Ta oli väga uje isegi Melle läheduses, keda ta väga armastas.

„Kuna sa oled kutsuja, siis ilmselt võiksid sa kutsuda hiired, kes mu aidas elavad, ja soovitada neile talli kolimist?“

Gry mõtles sellele.

„Nad peaksid oma lapsed samuti ära kolima,“ vastas ta.

„Ahaa,“ lausus mu ema. „Selle peale ma ei tulnudki. Ei tule kõne allagi. Lisaks elab tallis kass.“

„Sa võiksid kassi aita kolida,“ ütles Gry. Tema mõistus liikus ettearvamatuid radu mööda; ta nägi maailma nii, nagu rotid seda nägid, nii nagu kass nägi, nii nagu mu ema nägi ja seda kõike korraga. Tema maailm oli hoomamatult keerukas. Ta ei astunud oma seisukohtade kaitseks välja, sest tal olid üksteisele vasturääkivad seisukohad pea kõige osas.

Ent ometigi oli ta kõigutamatu. (lk 34-35)

Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Tina Connolly - Lions and Tigers and Girlfriends (Escape Pod, 2020)

 

Veel üks põlvkonnalaeva lugu, seekord YA soustis koos mõningase LGBT maiguga. Et siis põlvkonnalaev on teel järgmisesse elukohta ja korraga selgub, et reis pikeneb vähemalt kolme aasta võrra, kuna teekond on komplitseeritum kui algselt planeeritud. 

Laevas olevad noorukid pole just õnnelikud - nad on (enamikel juhtudel) niigi oma minevikust eemale kistud ning see reis kestab ja kestab. Loo peategelane unistas kuulsaks näitlejannaks saamisest, aga noh, asustataval planeedil pole staare just vaja, seal on rakendatud erinevad töökäed. Kuid esinemiskihelus ei anna rahu, eriti, kui ta avastab nohikukarjast võluva neiu - ja näidendi lavastamine annaks noortele põhjuse vabal ajal koos olla. Laeva raamatukogu sisaldab vaid paari klassikalist näidendit ja nii valib peategelane lavastamiseks “Võlur Ozi”.

Mis on vähe ebaõnnestunud valik, seda enam, et nohikutest noored tahavad hakata kapteni vastu mässama, kuna selle otsused ei tundu kõige paremad olevat. Paistab, et teatriprojekt võib lörri minna ja üleüldse võib ees oodata vägivaldne mäss. Aga “Võlur Oz” … seda saab laeva olukorrale sobivamaks mugandada.

Oeh, noored ja nende hormoonid ja igatsused. Tegelikult see pole põlvkonnalaev … lihtsalt toimetab kohale esimesi asunikke koos peredega. Kuid kõik see tiineka kihelus, milles peategelane supleb, noh, pole minu teema. Eks usk kunsti võimesse maailma muuta, noh, selles on nooruslikku naiivsust.

Greg van Eekhout - Spaceship October (Escape Pod, 2020)

 

Lugu põlvkonnalaevast, kus mõni põlvkond on tähtsam kui teised. Nagu kaks ringi uitavat last avastavad, on laeval peidus üks laoruum, kus hoitakse surnuid. Esimesest, legendaarsest laevnike põlvkonnast. Kuid tegelikult … on need kirstud täis sügavkülmutatud (või krüo-unes vms) kehasid ehk siis esimese põlvkonna superrikkurid, kel on leping nende elusate kehade säilitamiseks. Ainult et see nõuab tohutut energiat ja puuduolev energia (sest juba aastasadu teel olev laev paratamatult logiseb ja laguneb) võetakse elavate arvelt, nagu lapsed avastavad ja kogevad.

Huvitav lugu, autor ei paku ühtki positiivset lahendust, sest mida lapsed lõpuks teevad … pole ka just eetiline. Samas ka need energia nimel tehtavad säästuhukkamised pole just mingil moel vastuvõetav. Põlvkonnalaevade temaatika on ikka päris õudne viis inimtarneks, loodetavasti ei hakata eksperimenteerima millegi sarnasega.

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)

Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Alan Garner - The Owl Service (1967)

Harry Potteri saaga peal üles kasvanud põlvkonnad võivad seda raamatut (mis, märkigem etteruttavalt, on kirjutatud noorsoole) lugema asudes juba esimestel lehekülgedel tunda segadust ja pettumust, kuna selle pealkiri ei tähenda sugugi mitte öökullide postiteenistust, vaid öökulliserviisi. Sellise serviisi leiavad üksikus Walesi orukeses asuva vana maamaja pööningult majakeses suvitav Alison ja majahoidja poeg Gwyn. Alison avastab, et taldrikute lillmustrist moodustuvad mustri osi mosaiigina teistpidi kokku pannes öökullid, mis aga taldrikult paberile kopeerituna salapärasel kombel kaduma lähevad. Samal ajal hakkavad orukeses aset leidma teisedki kummalised ja müstilised sündmused; eelkõige tajuvad seda muutust noored peategelased Alison, Gwyn ja Roger, kes, nagu sündmuste arenedes järjest selgemaks saab, on kogmata kombel valla päästnud taldrikutesse kammitsetud müstilise jõu, mis sunnib orus neid uuesti läbi mängima Blodeuweddi legendi: mütoloogiline kangelane Lleu laseb endale teha lilledest naise, kuna needuse tõttu ei saa ta inimesega abielluda. Tema abikaasa Blodeuwedd aga armub teise kangelasse Gronwi ning koos otsustavad nad Lleu tappa. See neil ei õnnestu; Lleu tapab ise odaga Gronwi ja Blodeuwedd muudetakse karistuseks öökulliks. Sedasama mudelit või mustrit on põlvkondade kaupa tahes-tahtmata korranud üha uued ja uued armastajad; seepärast võib arvata, et ka Gwyni, Alisoni ja Rogeri lugu ei saa hästi lõppeda. Selles on vähemasti täiesti veendunud orukese asukad, kes võtavad nende saatust juba ette kui paratamatust või loodusjõudu, sest müüt on ühelt poolt justkui end visalt asfaldist läbi pressiv puuvõrse, mis lõpuks kunagi ikkagi jälle päevavalguse kätte pääseb, vallapääsenuna aga kui marutuul, mis kõiki, kes ta teele ette jäävad, mängukannina ringi pillutab.

Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.

PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.

Johannes Kivipõld – Põrge (2018)

Omamaine ulmeromaan autorilt, kellest ma pole varem midagi kuulnud - niisiis päris intrigeeriv lähe lugemiseks. Teksti võiks pidada pigem YA kirjanduseks, arvatavalt nii mõnigi tõsiulme lugeja kirtsutaks nina siinse noorusliku tuhina peale – kuid tõepoolest, raamatu adressaadiks võiks olla pigem nooremapoolne seikluslikkusest lugu pidev lugeja. Mis muidugi ei võta ega anna raamatule kui sellisele mingeid lisaväärtusi või miinuseid.

Loo raamjutustus on kahest noorest – Sofia ja Mihkel – kes satuvad kogemata sellise sündmuse keskmesse, kui omamaise leiutaja Aadi surma järel jahivad tema leiutist (Eesti?) jõustruktuurid – sest noh, neil on soov omastada seade, millega saab külastada paralleelmaailmu; see võimaldaks paremini kaasa aidata riigi turvalisusele või heaolule (või noh, see on muidugi ametlik seisukoht). Ainult et see võimalike dimensioonide külastusmasin (ehk „peegeldi“) on sattunud leiutaja lese Viive mahhineerimisel noorte valdusse. Ja mitte ainult – koos masinaga saabus nende ellu ka pisike troll Veljo, kes pärit teisest dimensioonist ning kelle eesmärgiks on teenida masina omanikke.

Kuid julgeolekuorganid … need on halastamatud ning Sofia ja Mihkel satuvad niisuguse surve alla, et satuvad leiutaja kombel niisamuti paralleelmaailmadesse seiklema – kahjuks küll nii õnnetult, et noored armastajad kaotavad teineteise. Ja et paralleelmaailmu on tohutult (kui nüüd kasvõi meelde tuletada Baxter-Pratchetti romaane), siis nende taasühinemine näib enam kui võimatuna - mis muidugi annab kõvasti hoogu, et sellest jubedast olukorrast pääseda, nad peavad ise käised üles koorima ning omapäi teadusilma sukelduma, et siis omandatud teadmisi praktikas kasutada (armastus annab tiivad, eksole).

Nagu kobavast kirjeldusest näha, siis … tõsiulme jaoks paistab see lugu vähe lihtsate lahendustega (omal moel võiks anda plusspunkte selle retroliku ehitusega dimensioonivahetaja eest). Kuigi seda ei täpsustata, paistab tegevus toimuvat (paralleeluniversumi?) Eestis. Juhhei. Lisaks jutustab Kivipõld seda lugu vähe keerulisemalt kui punktist A punkti B, kasutades raamjutustuse puhul niisugust metafiktsioonilist võtet nagu lugu loos – ehk siis Sofia-Mihkeli kui ka masinaleiutajapaari Aadi-Viive lood on põimitud eri aegadesse ja koguni fiktsioonilisuse astmesse. Autor pole küll veel teab mis vilunud keelekasutaja (eriti raamatu esimeses pooles on mitmeid tüütuid mõttekorduseid, mida võinuks ehk toimetada; romaani teine pool läheb vähe kiireks), aga samas viskab Kivipõld aegajalt (loodetavasti mitte pahaaimamatult) mitmesuguseid süüdimatuid võllanalju (no samas võib see tõesti lugeja enda interpreteering olla) – mis on muidugi alati plussiks (võiksin stiili mõttes siia lausesse veel sulge lisada (aga ei viitsi)).

Kuivõrd ma pole YA kirjanduse just suurem austaja, siis ei saa öelda, et see lugu olnuks mulle just südamelähedane (ja ega ajarännud ja paralleelmaailmad pole ka õieti mu teetassikeseks). Ent samas niisugune uus autor … näis, kas ja mida ta võiks edasi kirjutada, kas näiteks jätkab tõsiulme tirriteerimist või noortekirjanduse kündmist või mõne kolmanda või neljanda võimalusega. Peaasi, et sel puhul autor ennast ise liialt ei piiraks.

„Kasti peale oli asetatud valge tikitud linik, selline, mida tavaliselt ikka vanaemad kipuvad vabadele pindadele sättima, umbes samamoodi nagu kassid sirtsutavad, et oma territooriumi märgistada, laotavad vanaemad tikandeid.“ (lk 8)

„“See ei ole võimalik,” suutis Mihkel viimaks öelda, ühe käega endiselt Sofiat hoides ja teisega kramplikult kääre surudes, “Ma kas näen unenägu või oli selles pastas midagi… kanade antibiootikumid?”“ (lk 43)

„„Mis te minuga teete? Palun laske mu käed lahti, mul on väga valus. Ma kardan,“ lalises Sofia läbi ninast voolanud tati. Muidu oli ta täitsa ilus tüdruk, aga nutmisest punaste silmade, sorakil juuste ja ilamärja näoga nägi päris eemaletõukav välja.“ (lk 132)

ulmekirjanduse baas

Holly Black - Virgin (The Poison Eaters And Other Stories, 2011)

Black kirjutab enamasti sellist tumedamat YA fantasyt, seekord siis jutt noorukitest, kes elavad tänavatel - kas kodunt põgenenud või muidu üksi jäänud. Ja nagu selgub, on ühel noormehel ükssarvik, kes on teda saatnud poisi ema surmast saati. Teadaolevalt on ükssarvik kaaslaseks neile, kes on seksuaalselt süütud. Nojah, kuna loo peategelane on neiu, kes on sellest kummalisest noormehest sisse võetud, siis neiu võtab viimaks noormehelt süütuse (sest tegu on ikkagi YA ilmaga). Mistõttu noormehele näib, et ükssarvik jättis ta maha. Seepeale püüab noormees noorte heidikute ühiskonnaga ühineda, kuid…

Lugu kui selline on kenasti noortekirjanduse vaimus ning annab valusromantilise pildi kodust põgenenud noorte elust - seks, droogid ja rokenroll… kuid mitte nii kenas võtmes, eks tänavavabadusel on oma kibe hind. No ja boonuseks siis see ükssarviku teema - kuigi neid ei eksisteeri, nagu arvavad peategelane ja ta sõbrad.

Helga-Johanna Kuusler "Puhkus koomas" (Pilgrim, 2016)

Ma ütleks, et žanrilik hing ja tuum on on siin hästi paigas – milline ootamatult tempokas ja sündmusterohke romantiline noortepõnevik üleloomulike sugemetega! Võiks vabalt olla mõne (aasia) telesarja süžee – üks tütarlaps satub „maskeerituna“ üdini maskuliinsesse keskkonda ja saadab seal siis oma sisemise võlu varal üht koma teist korda. Võiks ju „fännikirjanduse“ hõngugi ära haista, aga autor ise on inspiratsiooniallikana pigem maininud „Kärbeste jumalat“.

AGA minu tagasihoidlikul hinnangul vajanuks see raamat küll veel oma kolme korda puhttehnilist ümberkirjutamist. Olgugi, et romaanivõistlus ja puha esikoht ja nii edasi, aga vaatan ikka, et raamatuna on see lugu toores mis toores ja nõnda tundub ka avaldamine justkui karuteene. Seda nii lugejatele kui autorile ja eelkõige loole endale. Eelmise lõigu kiitvad sõnad tulenevadki suuresti faktist, et hoolimata kohati agooniliselt tõtlikult plärtsatavast ja usutavusaukudega jutustuslaadist suutis lugu ise oma tempo ja sündmusterohkusega ikkagi lehekülgi pöörama panna ja see on igati tunnustust väärt saavutus.  Ma väga loodan, et autor võtab kätte „Sandersoni teha“. See tähendab – süstemaatilise järjekindlusega kirjanduslikku väljenduslaadi lihvida.

Sisu on muide järgmine – toimub liiklusõnnetus ja kaks kannatanut/ohvrit leiavad end silmitsi vana hea Peetrusega. Saab nii, et peategelanna toimetatakse tagasi probleemsete poiste internaatkooli kasvandiku kehasse ja tal jääb 40 päeva välja selgitamaks, kes tappis tolle poisi sõbra. Kui ei, siis oma kehasse ja ellu tagasi ei saa. Arvata võib siis, et käib oma „sisemise naiseliku headusega“ raskestitaltsutatava meessoo pehmendamine, otsitakse mõrvarit ja leitakse tõelist armastust ja sõprust ja muu taoline trall.

Nüüd ma olengi hädas, võiks ju soovitada kõigile romantiliste noortekate lugejaile, et tõlkekirjanduse kõrvale ikka kõvemad kodumaised saavutused ka ette võetaks, aga keel ei paindu / näpp ei kerki. Karuteene, ma ütlen. Autorile tahaks aga ikkagi öelda, et lase aga edasi! Kuigi, kirjandusvõistluse võitmise fakt on seda vist juba piisava veenvusega teinud...