Hannah Kaner - Godkiller (2023)

 

Päris mõnuga loetav debüütromaan - kas nüüd just päris grimdarki voolusängis nagu teised Harper Voyageri autorid (Anna Stephens, Anna Smith Spark või R. F. Kuang), aga pole kindlasti ka mingi lihtne fantasy quest. Igal juhul, veidi või rohkem juustusest kaanepildist tasub mööda vaadata.

Raamatu põhiosa toimub Middreni nimelises kuningriigis, kus mõned aastad tagasi toimus suurem kokkupõrge inimeste ja jumalate vahel - mille tulemuseks siis see, et jumalate poolt hävitatud kuningapere viimane ellujäänud võsu Arren püüab nüüd kõiki siinseid jumalaid hävitada (nt naaberriigis Talicias on üldse ainujumala võim).

Aga tema idealism põrkub kokku inimeste sooviga (või harjumusega) uskuda seda, mida tahetakse (noh, traditsiooniliselt) - ehk suuremaid või väiksemaid jumalaid. Nii siis salaja ikka tuuakse ohvriande veel elusolevatele jumalustele; neid omakorda jahivad tasu eest nö jumalatapjad (ametinimetuseks “veiga”) - nagu selle romaani üks peategelasi Kissen (kes küll on pärit sealt naaberriigist Taliciast - sellest on juttu raamatu proloogis). Veiga pole rahva poolt just eriliselt armastatud isik.

Peale üht järjekordset jumala hävitamist (kellelt kuuleb Kissen veidrat needust või ennustust) pöördub kõrtsis Kisseni poole noor tüdruk, kel on … omapärane mure. Inaral on nimelt külge “aheldunud” üks mineviku kaotanud jumalus Skedi (“god of white lies”), ning nad ei saa üksteisest kaugemal olla kui paarkümmend meetrit (Skedi on selline nunnu looma välimusega - justkui hirvesarvedega jänes, kelle väikseim olek on nii hiiresuurune; ohuolukorras võib ta vähe suuremaks muutuda). Kisseni reaktsioon oleks muidugi see jumal maha lüüa, aga arvata on, et sellega sureks ka noor ülikuneiu (kes lisaks päritolule jätab avaldamata, et ta oskab lugeda inimese nö aurat  - seda siis arvatavasti tänu Skedile). Siiski on Kissen valmis seda kodunt põgenenud tüdruku tagasi ema (tähtis ülik!) rüppe toimetama, aga sinna pärale jõudes … avaneb traagiline ja vapustav vaatepilt - hävitatud on kogu Craieri loss kõigi sealsete inimestega. Aga kelle poolt?

Ja siis on vabatahtlikus pagenduses pagarina töötav endine rüütel Elogast, kes oli praeguse kuningas Arreni lähim sõber, nõuandja ja ihukaitsja (või enamatki), kuid kes peale jumalatega sõja tapatalge lahkus teenistusest - olles küll kuninga truu sõber inkognito edasi. Kui siis kuningas taas salaja ta poole pöördub, selgub, et nende ühine saladus kuninga pääsemise kohta sealt sõjast hakkab “lõppema”, mille tagajärjel on kuningas suremas - kui just Elogast tema päästmiseks mõne elusoleva vägeva jumalaga kaubale saaks. Elogast peab nüüd kuu aja jooksul jõudma riigi teises otsas asuvasse Blenradeni linna, kus toimuski jumalate ja inimeste mõõduvõtmine, mille tagajärjeks suuremas jaos hävinud linna keelutsooniks kuulutamine - mida aga külastavad salaja palverändurid (raha eest saab kõike!), kes püüavad varemetes veel elutsevaid jumalaid austada (aga teatavasti jumalale annetamine hoiabki neid õigupoolest elus). Või õigemini küll teeneid paluda.

Ka Kissen otsustab, et peab viima Inara ja Skedi sinna Blenradenisse, ehk on võimalus seal katkestada tüdruku ja jumaluse side. Kuidagi õnnestub neil kõigil end munsterdada ühte järjekordsesse palverändurite gruppi, mis hakkab suunduma sinna linna.

Ja selline on raamatu esimene kolmandik või nii. Edaspidi rännaku käigus võideldakse deemonite ja iseendi ja omavahel ning lõpuks jõutakse tõeliste jumalate mängumaale, mille käigus avanevad hoopis suuremas mõõtkavas saladused (tegemist on esimese raamatuga, eksole) - seda nii kuningriigi, jumalate kui tegelaste endi asjus.

Kui järele mõelda, siis ikka päris mõnus lugemine. Tempokas, dramaatiline ja seda vähem kui 300 lk. Siin pole just palju kaasamõtlemist, küll aga kuhjaga kaasaelamist, seega päris hea eskapism. Eks grimdarkile lähedasem ole need katkise hingega peategelased - kõigil neljal on erinevaid traumasid, millega tuleb hakkama saada (kas siis enda või teiste nimel). Ja no täiskasvanud tegelased … nad vast mõlemad biseksuaalsed. Üldse see soorollide teema on siin kuidagi … no õieti sellest veel sotti ei saa, aga mingi matriarhaadi hõng siin on, igatahes emad on kõvad tegijad.

Ja noh, need jumalad. Iidsed või metsikud jumalad, ning kõik need kohapõhised või siis pisiasjade jumalused, ratsionaalsetest nõdrameelseteni. Näis, kuidas ellujäänud inimesed ja jumalad seda paljastatud intriigi edasi arendavad. Milline mõtlemine … peale jääb.

Võib vist küll rahumeeli kihla vedada, et järgmine osa (peaks ilmuma juba 2024. veebruaris) enam nii õhuke ei ole … Elogast ja Kissen on oma musta töö teinud, nüüd siis muuhulgas küsimus Inara päritolust … ja Skedi rollist.

P. I. Filimonov - Magamise eripärad kinnistes ruumides (Vikerkaar 3, 2023)

 

Parovozov on mees, kel on puhkamiseks kindlad nõudmised - alati tuleb reisida uude kohta ja olla seal uute inimestega. Viimaks on ta jõudnud Madeirale ja täiesti üksi. Lennujaamas näeb ta nimeplakatiga seisvat meest ning igavusest või seiklushimust otsustab ta olla selle poolapärase nime kandja - kuniks ta paljastatakse sellelt pettuselt. Aga ei, peale krüptilist kohtumist ühe kohalikuga saadetakse ta lõhkeainet täis korterisse, et ta seal valvaks. Tema tööpakkujatel on nimelt plaan olla vabadusvõitlejad, kel on võimalus pommi valmistada. Aga pommide osad võivad ka isemonteeruda kui kuulevad vastavat heli … Seepeale ei julge Parovozov seal magama jääda, sest ta koledasti norskab. Ja peale selle on korteris kummaline Maria, kes justkui ootaks mehelt midagi.

Tekst on üsna ulmemaiguline ja ka painajalik jant, kus on õhkamist, totrust ja hävingut; sellise piiripealsena omapärane lisandus eesti ulmekirjandusse.

Miikael Jekimov - Vahetatud lugu (Celestaali varjud, 2023)

 

Kui hiljuti targutasin, et Jekimovi tekstidele paistab olevat omane kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine, siis siin on need justkui vahetatud. Ja tulemus on … mõneti pead kratsima panev. Seda teksti ikka andis hambad ristis lugeda ja ühele lainele ei jõudnudki. Eks see hinne jääb kuskile 3 ja 4 vahele, aga tavaline 3 paneb ikka hulga enam kukalt kratsima jne.

Lugu siis neiust, kes leiab tänavakaubitsejalt ühe ligitõmbava kaelakee. Aga seda ei saa raha eest osta, ja pealegi käib sellega kaasas lugu - mis viimaks ehte omandamise järel jääbki neidu ebateadlikult kummitama. Ja tõepoolest, ehtega kaasneb midagi kummalist - ühelt poolt tabavad neidu ootamatud tarkuseterad, mida võõrastega jagada, teiselt poolt … tahab üks kummaline mees seda ehet väga järjepidevalt neiult võõrandada. Millega siis õieti tegemist on?

Eks autor annab sellele küsimusele vastuse, iseasi, kui tõsiseltvõetavalt lugeja seda vastu võtab. Selge, et ükski autorikogu ei saa olla ühtlase tasemega, igal juhul tundub see tekst olevat kogumiku raskesti seeditavaim.

Sveta Grigorjeva - Miniatuurid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Üllataval kombel ei olegi varem Grigorjeva raamatuid lugenud. Mitte et ma oleksin neid vältinud või lihtsalt teadmatuses olnud … no kuidagi pole näppu sattunud (eks ühtteist olen ikka ajakirjandusest lugenud).

Mis siis jäi loetust meelde. Et me oleme sisimas perseli ja abitud. Aga ometi, ideaalidega või nii; kasvõi meie surnukeha võiks muutuda huumuseks mõnele lillele või puule. Valu kui selline - eks ses suhtes ongi mõtlemapanev “Asfalt ja kõrvenõges”, mis kirjeldab seda veidi teisiti, objekti ja subjekti vahele jääva … suurusena. See on kuidagi selline tähelepanek, mis ei taha mõistuses selgeks saada, aga samas tundub see kuidagi loomulik.

Autor on päris hea detailitabaja, eriti muidugi see bussidele järele jooksmine - või siis otsustamine seda kindlasti mitte teha. Parem joosta, kõik saavad sellest … mingigi emotsiooni.

Justin C. Key - The Algorithm Will See You Now (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Eks seda teksti võiks pidada ka psühholoogiliseks thrilleriks ulmelises kastmes. On 21. sajandi teine pool ja psühholoogi vastuvõtule ilmub naine, kes kurdab paarisuhte probleeme. Iseenesest tavaline probleem, aga psühholoog siiski tegeleb temaga - nad on mõlemad mustanahalised ja nagu teada, siis kaasaegne meditsiin lähtub ravist eelkõige valgenahaliste järgi. Eks selline näost-näkku kohtumine on nüüdseks pigem relikt, tavapoliitika on ikka kõiksugu neuromõõtmiste järgi distantsilt ravi määramine. Aga nagu psühholoog teab, pole masinavärk kaugeltki eksimatu ja mõned vead võivad ikka üsna moodi olla.

Selle patsiendiga tegeldes hakkab psühholoog ise … kuulma justkui hääli. Kust need veel tulevad? Ja miks psühholoogi enda ajus juhtuvad veidrad reaktsioonid, justkui tema ise oleks … probleemidega? Ja noh, üks asi viib teiseni.

Tekstis on kolm suunda, mida on huvitav jälgida - esiteks see, kuidas psühholoogi vaatepunktist patsiendiga suhelda (autor ise on tegev psühhiaater). Teiseks see tulevikutehnika, mida peaks inimeste elu paremaks muutma - alates koduabilistest kuni kõiksugu neuromõõtmisteni, mida muuhulgas psühholoog oma töös patsientidega kasutab. Ja siis muidugi see thrilleri osa ehk … kuidas minevik tagasi tuleb.

Eks see tekst ole suguluses Kel Colemani looga, ainult et palju edasiarendatum lähenemine (juttu on võimalik netist lugeda).

Miljenko Jergović - Sarajevo Marlboro (2023)

 

Autori kirjutamisstiili võiks ehk iseloomustada (keskeuroopalikku? lõunaeuroopalikku?) jutuvestja laadi (nojah, tekstid enamasti ongi 3-4 lehekülge) - kõigepealt haagib lugeja jutu külge mõne või mitme omapärase detailiga, et siis lõpuks ikkagi jõuda selle Balkani sõjani (mitte et see tähendaks maailma avardumist mikrost makroks - kõik jääb ikkagi samasse mõõtkavva; lugeja võib siin ise edasi mõelda). Esimestes lugudes saab mõneti laiema pildi Bosnia ja endise Jugoslaavia rahvuslikest oludest (jajah, Sarajevo kui multikultuurne linn; Tito-järgne Jugoslaavia jms), niiet hilisemates tekstides pole enam nö tarbetuid kordamisi (ja need tõlkija märkused!). Tekstid võivad olla koguni üsna koomilised, kuid lõpptulemus jõuab ikka … sõja kogemiseni.

Mida ikka kirjutada-reflekteerida järjekordsest sõjakogemuse kajastamisest ilukirjanduses, küllap igal konfliktil on oma eripärad (Bosnia puhul oli algul ju kolm erinevat sõjapoolt), lõpptulemuseks on ikka ellujääjate trauma (või kuidas seda nüüd võimalikult neutraalselt öeldagi) ja olukorraga kohanemine. 

Vast eripärane on see, kuidas autor kirjeldab lihtinimese vaatepunktist selle sõjani jõudmist. Kõigepealt konfliktid kuskil eemal, siis lähemal, ja siis korraga omavahel ning kahurikõmina ja snaipritule saatel. Ja kuskil on need sinikiivrid, kes vahel võimaldavad Sarajevost pääseda.

tilda ja tarakanid

Miikael Jekimov - Tynehallow’ rauad (Celestaali varjud, 2023)

 

Kolmas lugu Albia maailmast ja jällegi võrdlemisi iseseisev (muidugi, võimalik on, et mingil on need rohkem ühendatud - aga hetkel veel ei oska kokku panna suurt pilti).

Albia tööstuslinna sattunud  emigrant avastab, et kodumaalt lahkumine ei ole midagi paremaks teinud, keegi ei taha talle siingi tööd pakkuda. Viimaks korjab ta üles kohalik gäng - võimalus on nendega ühineda, kuid selleks tuleb võita usaldusväärsus ühe ülesande täitmiseks (milleks on vaja inimest, keda kohalikud ei tunne).

Ülesandeks on gängi palgalehel oleva politseiniku linnast välja toimetamine - teada on, et peagi võetakse politseinik vahi alla. Emigrant saab teejuhiks kaasa noore naise ja algab retk politseiniku päästmiseks … mis päädib aga sarimõrvari otsimisega.

Jekimovile omaselt tempokas tekst, kus ühe ööpäevaga saab juhtum enamvähem lahenduse - ses suhtes igati sarnane eelmise Albia tekstiga. Aurumaailmale omaselt taamal suitsevate korstnate all töölisklass, kes peab tegema tööandjaid ja riiki rikkamaks - eks võrdlemisi harjumatu ole eesti autorilt lugeda töölisklassi vaevadest, aga tõepoolest, juba aurupungi olemus nõuab tahma ja higisemat lähenemist.

Ent tõesti, kas need kolm Albia juttu saavad mingi suurema tähenduse? Läbi romaani või mõne pikema teksti. Või nii.

Kelly Link - Skinder's Veil (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu lõputööd kirjutavast Andyst, kes ei saa kuidagi tööd valmis. Noh, ta korterikaaslasel on tüdruk, kellega see ohjeldamatult seksib ja üleüldse, Andy pole nagu õieti omadega kohal.

Aga siis helistab talle üks ammune naistuttav ja pakub Andyle ta elukohas olemist (et lõputööd viimaks rahus kirjutada!), kuniks naine käib haiget õde ja ta lapsi aitamas. Naise üürimaja paikneb kuskil Vermonti metsades ning nagu lubatud, on see üldiselt vahva koht, kuid tuleb meeles pidada kaht reeglit - peauksest ei tohi sisse lasta maja omanikku Skinderit ja tagauksest tuleb sisse lasta selle Skinderi ükskõik milline sõber ja lasta neil majas peatuda niikaua kui nad soovivad (no suur maja, seal mitu magamistuba). See on Andy jaoks … veider, aga naistuttava järgi ei pruugi sel ajal midagi juhtuda. 

Ja mõne päeva pärast ongi tagauksel üks ilus, kuid kummaline naine. Kes avaldab peagi soovi Andyga magada, ja nii mitu järgnevat päeva. Muus osas nad suurt kokku ei puutu. Viimaks tutvustab naine noormehele seente tarvitamise võlumaailma ja see paneb Andyl katuse sõitma või siis hoopis avab uued tajud: sest peale naise lahkumist hakkab sealt majast igasuguseid olendeid läbi saalima. Ja tuleb ka maja omanik. Aga peagi on see lõbu läbi, sest naistuttav naaseb õepere juurest ja saadab mehe pikema jututa minema. Ja Andy edasine elukäik … on mõnelgi moel mõjutatud seeneaurusena kohatud tegelastest.

Päris pöörane lugude jutustamine, kus muuhulgas võiks selguda ka maja omaniku Skinderi päritolu … või siis mitte. Igatahes igati meeldiv psühhedeelia. Teksti lõpp ehk läheb minu jaoks veidi mööda, aga samas - miks mitte. Lugu ilmunud Shirley Jacksonile pühendatud antoloogias, sellest siis see majamotiiv.

Mingis mõttes võiks öelda, et see on nö klassikalisem kirjandus (koos näiteks Beari ja Hopkinsoni tekstidega) võrreldes ülejäänud antoloogiast seniloetud autorite tänapäevaste angstidega.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)

 

Miikael Jekimov - Koiduaeg sadamas (Celestaali varjud, 2023)

 

Lugu siis samast Albia maailmast nagu auhinnatud Ortoni tekst, aga see jutt on muidugi hulga lühem ja paigutub hoopis teise linna (ja ei paista ka samu tegelasi olevat). Niisiis varasemast on aurupungimaailma toimimine ehk selge, aga tekstid on - vähemalt hetkeseisu lugemiskogemuse põhjal - üsnagi iseseisvad.

Lugu siis sellest, et üks poliitik ajab muuhulgas hämaramat vahendustegevust, võttes oma lattu kaupa vastu ja siis saadab edasi - huvitumata, mida ta õieti vahendab. Aga korraga on tal kohalik gäng kaelas, mis soovib omandada käesoleva laadungi. Ühtlasi on neil poliitiku kohta veel valgustkartvat infot ning seetõttu soov poliitik omale tasku pista. Ainult et … nad ei ole ainsad, kes tahavad omandada seda kaupa. Ja kellelgi pole õieti aimu, mis selles asuda võib. Noh, üllatus-üllatus.

Mingil moel hakkab ehk Jekimovi loome minu jaoks selgemaks saama - see on vast eskapistlik kirjandus, mitte mõni lugejale küsimusi esitav literatuur. Tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine. Ses suhtes on selle loo peategelane samas üsna ebatüüpiline Jekimovi varasemate tekstidega võrreldes - pole ta mingi madinakangelane, lisaks veel … homoseksuaal. Puha ootamatu värk, esimeste sellelaadsete vihjete puhul ootasin midagi ulmelisemat, aga ei. Igal juhul, kuigi see tekst jääb nagu vähe näpuharjutuseks, on siiski tore, et autor on veelkord ette võtnud seda kummalist maailma.

Robert Silverberg: Kodutee

 

Ajarändur, uurimismeeskonna vabatahtlik, saadetakse tulevikku, lootuses, et see on umbes 50 aasta kaugusel ning oh, mida kõike ta tagasi tulles rääkida võiks. Ent midagi läheb viltu ja ta sattub ... väga kaugesse tulevikku? Paralleeluniverumisse? Paralleeluniversumi aega veidi enne aja lõppu, mis sobiks umbes meie ettekujutusega ajast 50 aastat tulevikus (ja tegelikult oleme ka meie omadega üsna aja lõpus)?
Silverberg ei ütle täpselt, mis juhtub. Kindlasti juhtub see, et inimteadvus sattub samasse kehha intelligentse merivähitaolise olevusega ning lugu räägib sellest, mida too inimteadvus kogeb, kuidas toime tuleb ning mis juhtub. 
Mingit erilist imevärki aset ei leia, lugu on rahulik ning kujundatud merivähi emotsioonide pinnal - mille eest annan Silverbergile au - ta tabas ära, et emotsioonid on keha ning merivähikeha emotsioonid  mõjutavad ka inimteadvust, kui inimene parasjagu merivähikehas resideerub. 
Ma ei oska öelda, kas lugu ka muul moel kuidagi pädev on, mu merebioloogiaalased teadmised ei ole kuigi laiad, ent mereolevuse vaikne jälgimisviis ja elu tunnetamine andsid mulle väga tugeva laengu niisamagi.

BAAS

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

 

Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.

Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.

Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:

“Rabatee

Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.

Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.

Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)

 

“Sünnitunnistus

Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)

sirp

Sam J. Miller - Let All the Children Boogie (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Eelmise looga sarnane ehk kaks 16-aastast noorukit avastavad, mis on see sõprus ja hoolimine. Autor läheneb teemale tänapäevalikult - loo peategelane on küll neiu, aga ta uus sõber … tema puhul pole loo lõpuni selge, kas tegu noormehe või neiuga. Vahel nagu üks, vahel teine, aga mis see tähtsust omab - tähtis on inimene siin ja praegu (kuigi jah, tollastes oludes (tegevus toimub 1991. aastal) kallistada või käest kinni hoida õieti ei saa - äkki keegi näeb).

Noored siis esmakordselt kohtuvad plaadipoes, kus satuvad rääkima hilisõhtuse raadiosaate juhtumist, kus ühe väga hea laulu lõppu ilmus korraga mõistatuslik hääl katkendliku sõnumiga - ja see hääl ilmneb (ka saatejuhi üllatuseks) järgnevatelgi kordadel, taas mõistatuslikud sõnumid justkui tulevikust. Üksteist leidnud noored hakkavad uurima selle hääle päritolu (niisamuti tegeleb sellega sõjavägi). Tulemus kui selline üllatab noori.

Et siis ulmeline armastuslugu või midagi sellist, mis peaks mingil moel lootust sisaldama või nii. Eks selline LGBT temaatika on siin igati tugev (eks autor ole sellest varemgi kirjutanud), natuke harjumatu ole see, kuidas peategelane kirjeldab loo lõpuni oma uut sõpra “they” kaudu.

“Only then did I realize: I didn’t know what gender they were. And, just like that, with the silent effortless clarity of every life-changing epiphany, I saw that gender was just a set of clothes we put on when we went out into the world.” (lk 149)

Miikael Jekimov - Celestaali varjud (Celestaali varjud, 2023)

Pilkupüüdva kaanekujundusega kogumiku nimilugu on ühtaegu liiga pikk ja liiga lühike tekst. Liiga pikk, et nii põhjalikult kirjeldada ühe kriminaalse juhtumi uurimist. Liiga lühike, et vaid sellega piirduda, kui selle kirjeldamisse sai juba nii palju investeeritud. (Muidugi, kes keelab nii kirjutada.)

Kui kuulus kosmosepiraat saab mehaanikult teada, et teda varuosadega varustav diiler on talle seekord sokutanud mittesobiva jubina. Veider, et nii suvalise asjaga püüdis muidu usaldusväärne partner teda alt tõmmata. Kapten läheb koos mehaanikuga sellele Celestaali planeedile uurima, milleks selline jama. Aga vahendajat on raske leida - infot valdavad isikud kas tapetakse või püüavad ise piraadikaptenit rajalt maha võtta. Näib, et kapteni vastas ebatavaliselt osav vastane, kes püüab samuti seda vahendajat kätte saada.

Et siis selline kerge kokkuvõte. Üsna klassikalise maiguga ulme, kõiksugu eri rassid ja palju madinat ja muidugi peategelane, kes paistab olevat enamvähem haavamatu ja terve mõistusega, hoolimata kõigist ta vastu paiskunud hädadest. Madinat on siin kõvasti, aga vastavalt mehaanikule antud lubadusele (sest kapten tahab nüüd parem inimene olla!) ei tapa piraadikapten õieti kedagi.

Nagu öeldud, see võiks olla osa millestki suuremast (kui palju lahtisi otsi on siin edasi arendamiseks), aga ühe kiire juhtumi kirjeldusena jääb kuidagi … liigrammusaks - eriti arvestades seda, kui kiirelt see juhtum korraga laheneb. Aga ehk on see vaid tundub mulle, et pole õieti tasakaalu. Plussid siis ohtra madina eest.

 

Stephen Graham Jones - I Was a Teenage Space Jockey (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu kahest indiaani päritolu poisist, kes proovivad hakkama saada kaheksakümnendate aastate Ameerika väikelinnas. Pere poolt sund olla pärismaalaste juurtega, teiselt poolt … et sa oled punanahk.

Ühes kohas, kus end tõestada, on mänguautomaatide mängusaalis (noh, koht, kus noored said mängida kõiksugu laskmis- ja kihutamismänge), kus ühe poisi vanem vend oli olnud kõva käsi - kuni ta kodunt jalga laskis. Noorem vend tahab olla tema vääriline ja koos sõbraga otsustavad end ühel reedel õhtul seal mängusaalis end tõestada. See lõpeb … haledalt, vanemad kutid võtavad neilt raha ja püksid ning poisid peituvad ööseks sinna mängusaali. Aga öö jooksul üht kosmosemängu täristades tekib peategelasel veider side oma põgenenud vennaga.

Otseselt nagu ulmeks nagu ei lähegi, aga noh, eks juba ilmumiskohaks oli Lightspeed.

Nalo Hopkinson - Broad Dutty Water (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Vahel on mõnus tunda, et autor on reaalselt kogemustega kirjutaja ja nii võib temalt lugeda teksti, mis esmapilgul tundub õige tüütu ja siis ikkagi keerab kaasahaaravaks. Nagu siis selle jutustuse puhul.

Lugu siis tulevikuilmast, mis kliimasoojenemise tõttu on vette vajumas. Või noh, senised rannikualad ongi juba supertormide ja üleujutuste jms mõjul maismaana kadunud. Ja ookean ise on muutunud inimtegevuse mõjul nö mürgiseks, mille tagajärjel siis on siis hävinud või hävimas mitmesugune elustik.

Peategelane on naine, kes lapsena kaotas ühe järjekordse supertormi käigus oma pere ja kodusaare; nüüd elab ta ühes kogukonnas, kes tegutseb mere peal … tänu kõiksugu illegaalsele biotehnoloogiale jne. Üleilmsed ookeani korrakaitsjad neid eriti ei puuduta, kuna noh, nende sünnikohad on niiehknaa minema pühitud ja eks pealegi sellised seiklejad ole vajalikud katsetamaks ohtlikumate olukordadega. Peategelane käis järjekordsel illegaalsel nano- või biotehnoloogia katsetusel (no ei oska seda tehnikat kirjeldada, igal juhul olulisel kohal “wetware”) kui tagasiteel satub ta kerge õhusõiduk tormi kätte ning ta peab katapulteeruma (koos eksperimentaalse seaga, kelle/mille on nende kogukond varem leidnud - vaata ajakirja kaanekujundust), ning tal õnnestub vigastatuna jõuda miskile tundmatule saarekesele. Seal aga ootavad teda … üllatused.

Nagu öeldud, esmapilgul veidi tüütu kliimakirjandus läheb korraga õige põnevaks ellujäämislooks oma kiiksudega. Kliimasoojenemise tulemus on niiehknaa õudne, aga siin tekstis on ka oma veider positiivne niidike. Või siis mitte.

“Edasi novell: 33 lühijuttu“ koost Valner Valme, Rahva Raamat AS, Edasi.org (2022)

Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.

33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.

Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.

 Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.

Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.

Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.

Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.

Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.

Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.

Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.

Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.

Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.

Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…

Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.

Jim Butcher - Vereriitused (2022)

 

Sari võtab veidi ootamatu pöörde, või noh, samas on muidugi midagi sellist vaja, et mingitki sügavust juurde süstida sellele jätkuvale seikluste pillerkaarile. Nimelt selgub Dresdenile, kes ta ema õieti oli … ja et tal on poolvend, ja seda õige ootamatust kandist. Lisaks hakkab tekkima pinge teise naiskangelase ohvitser Murphyga. Kuivõrd noh, vampiiristunud Susan on teadagi eemal ja mõlemad lähtuvad sellest, et neil lihtsalt pole tulevikku. Aga muidugi, Murphy võib ka olla nö luhtunud katseks ja ollakse sõbrad edasi jne, enne kui mõni tõeline femme fatale jälle ette satub - sest ega vaid seiklustega saa täita nüüdseks selles sarjas ilmunud 11 romaani.

Tekst on muidugi dramaatiline ja Dresdeni olemasolu võimalikkus enam kui ohustatud, sest ta peale peetakse jahti ning palgatööks võetud tööamps jõuab õige ootamatutele radadele - mille tulemuseks on siis mõnede vanade liitlaste kaotamine ja uute sõprade leidmine. Eks teose meelelahutusliku osa eest kannab hoolt palgatööks võetud pornofilmi võtete turvamine üleloomulike jõudude rünnakute eest, aga noh … see leiab õige traagilise pöörde, kui juhuslikult hukkub üksikemast näitlejanna.

Eks jah, tegevus pole nii laiahaardeline kui eelmises romaanis, rohkem õiendatakse vanu arveid ja muidugi need vampiiride omavahelised võimuvõitlused. Kutsika lisandumine on kindlasti tuleviku tarbeks, praegu mõjus see vähe tüütult.

ulmekirjanduse baas

C. L. Clark - The Captain and the Quartermaster (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Omamoodi värskendav armastuslugu, kus kõiksugu klišeesid esitatakse kuidagi … mööda. Esimestel lehekülgedel justkui traditsiooniline fantaasialugu - revolutsiooniline rahvaarmee võitleb türanni vastu, kodusõda on kestnud juba mitmeid aastaid ja nüüd on jõudnud rahvaarmee murdumispunktini - veel on hoogu vaid viimaseks vastasseisuks, kuid selleks igikestvaks kurnamissõjaks pole enam jõudu ega ressursse.

Noh, sissejuhatus on siis selline, millega tavapärastele aasta parimate valikutesse või antoloogiatesse ei pääse. Ja eks siingi teeb autor järgmise nõksu - tegelikult on see kahe sõjaväelase, kapteni ja logistiku, armastuslugu.  Kuidas nad sõja algul kohtusid ning milliseid raskusi ja rõõme see sõjakäik nende suhtele pakkus. Ja kuhu see suhe omadega jõudis.

Selles suhtes on loo lõpp minu jaoks kõige ebatraditsioonilisem - kui ka muidu on tekst nö tavapärasest erinev. Muidugi, ega ma pole suurt tuttav romantikakirjanduse erinevate stampidega, aga minu jaoks oli see õige ootamatu lahendus muidu esmapilgul militaarse fantaasia puhul (jajah, ja siin pole ka sünkmorni). Ahjaa, kas ma ikka ütlesin, et loo kangelased on naised (nagu ka mitmed muud sõjaväelased)?

Holly Black - The Poison Eaters (The Poison Eaters, 2011)

 

Raamatu nimilugu on vast ühtlasi ka parim tekst selles kogus; tegu on ehk tumefantaasia kanti muinasjutuliku looga neiust ja tema isast ja selle ambitsioonidest.

Oli kord kolm neidu, kes olid justkui õed, kuigi ühevanustena täiesti erinevad. Ja nende varaseimad mälestused iseendist olid õige häirivad - neid ümbritsesid surevad või surnud tüdrukud, ja nende juurde tuli mees, kes kutsus end nende isaks. Ja surma nägid need tüdrukud küllaga - iga inimene või loom või lind või putukas, kes neid puudutas, langes peale seda kokkupuudet peatselt surnuna maha. Kogu nende neidude elu oli kui üks … veider halb unenägu.

Kuid isal oli plaan neide naida nimekate ülikute poegadega. Ilus unistus, aga kaks õde on viimaks tüdinud sellest “elust” ja võtavad pigem endalt elu. Mis, nagu selgub, pole üldsegi lõplik lahkumine siit ilmast.

Allesjäänud õde viimaks põgeneb isa lossis, jõudes viimaks ühe õe peigmehe perele kuuluvasse lossi. Seal ootab teda isa, kes paneb kiiresti noored paari - seda siis esitades surnud õe pähe põgenikku. Värske abielumees sureb pulmaööl esimesest puutest.

Järgmine loss, järgmine surnud õe peigmees. Järgmine pulmaöö ja taas vale nime all kiirlesestumine. Isa viib ta viimaks ta õige peigmehe juurde … ja seal ootavad üllatused.

Toredalt mitmetasandiline tekst, siinses ülevaates jäi täiesti puudutamata raamjutustus. Väga sünge muinaslugu, mille puhul õiget eeskuju nagu ei meenugi (kas tõesti peaks Grimmide toodangut tundma süvitsi?).

Aimee Ogden - The Cold Calculations (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kui lugu ja autori loo tutvustus kokku panna, võiks arvata, et tegu on nö positiivse või optimistliku ulmega (solarpunk?), mis siis peaks illustreerima seda, et kui seljad kokku panna, võime ületada õige mitmesugused tõusud, mille anonüümne süsteem või ühiskondlik korraldus on meile ette lükanud. Või siis ma ikkagi ei saanud tekstist õiget sotti.

Lugu siis koosneb raamjutustusest ja erinevatest lühematest juhtumistest, kus tegelastel antakse valida - kas käituda nii nagu ette nähtud või määratud ja lakkuda seejärel haavu ning siis eluga edasi minna; või siis püüda päästa, sekkuda, käituda südametunnistuse järgi - isegi kui see võiks reeglite järgi sulle endale kahjulik või koguni surmavaks osutuda. Teksti loogikast lähtudes valivad tegelased muidugi selle esmapilgul tänamatu võimaluse. Sest noh, nemad või ohvrid ei nõustu olema vaid statistika või hall mass.

Midagi selles jutus on ja mõndagi paneb kuidagi kulme kergitama, kuidagi … pateetiline või nii. Aga samas käib omamoodi kokku teiste seniloetud antoloogia Roanhorse’i valitud tekstidega.

Andy Weir: Marslane

 

Kui see peakangelane oleks normaalne inimene, poleks mingit raamatut.
No hea küll, kui see peategelane oleks küll astronaut ja botaanik ja mehaanik, aga natukenegi inimese moodi psüühikaga, poleks sellist raamatut. 

Teos on järeleandmatult, põhjalikult ja üleni optimistlik. Igale murele on lahendus, iga probleem lahendub, kui ainult mõte ja käed tööle panna. Kui sul on näljasurm silme ees, hakka Marsil kartuleid kasvatama, isegi kui tead, et ka kartulid ei hoia sind vajalikku aega elus. Kui su elupaik õhku lendab, paranda see ära, kui sul on sealt materjali vaja, lõika puruks ja liimi pärast teistmoodi kokku. Kui üks sond stardil rikki läheb, on hiinlastel varuks teine. Kui oled aga ise piisavalt pingutanud, veab ka muidu ning probleemid lahenevad. 

Väga ... ameerikalik vaade asjadele. 

Väga ebarealistlik, ütleksin omalt poolt. 

Kui nii võtta, siis on tegu ulmeraamatuga juba ainult asja selle külje pealt vaadates: et sõidetakse kosmoses ringi, et enamik tegevust toimub Marsil ja et skafandrid ja kulgurid on teema, on pisiasjad-pisiasjad. Isegi naljasooneta tõsimeelsed pühendunud naised ja nürimeelselt emotsionaalsed vanemad on ainult veidi ulmelised. 
Et kõik probleemid lahenevad, kui aga pealehakkamist jagub, on otseselt fantastiline. 
Peategelase mõttemaailm on umbes sama fantastiline - tal ei ole mingeid ärevuse- depressiooni- või üldse vaimseid probleeme. Ta on nii tasakaalukas, et see tundub mingi äärmusliku nürimeelsusena juba. Rebib aga kildu ja naeratab elule vastu.

Lugemiselamused
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Reaktor

Uidumõtteid ja juhtumisi
BAAS
Raamaturiiulike

Bukahoolik
Loteriis varem

ERR

Päevaleht
Never judge a book by its movie

Siiliste raamaturiiul