Cory Doctorow - Clockwork Fagin (Escape Pod, 2020)

 

Doctorow tekstide lugemine ei tekita kunagi just suurimat ootusärevust, vähemalt see tekst on enamvähem vastuvõetav. Ehk siis nagu lugu reklaamitakse: aurupunk Dickensi laadi vaestest lastest, kes on kunagi müüdud erinevatesse tööstustesse ja seal end koledasti vigastanud. Misjärel siis nende saatuseks on sattuda lastekodusse, mida juhatab üks rahaahne mees, kes need vigased lapsed saadab tänavale kerjama.

Aga kõik muutub, kui lastekodusse satub noor poiss, kes … tapab juhataja ning hakkab ise juhtima neid õnnetuid lapsinvaliide. Et tegemist on ikkagi aurupungi maailmaga, mis on liikunud auruarvutite ajastusse ning need lapsed on tegelikult üsnagi osavad tehnikud ja mehaanikud - nad valmistavad sellest surnust mehest nö roboti, et see esindaks neid välismaailmaga suhtlemisel (muidu peaks ju uus täiskasvanud juhataja tema asemele määratama). Kõik läheb nagu plaanitult kuniks üks uus saatusekaaslane põgeneb lastekodust ja seejärel satub röövmõrva ohvriks - mis toob siis politsei lastekodusse nuuskima.

Eks see ole selline vaeslaste muinasjutt koos rohke aurupungi atribuutikaga. Ja noh, aurukompuuter, eks ole. Pole just kõige tõsisem ulmepanemine, arvatavasti oli autoril seda õige mõnus kirjutada.

Cory Doctorow - The Jammie Dodgers and the Adventure of the Leicester Square Screening (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu lähitulevikust, mis on nii valvatud ja reglementeeritud, et vabama ellusuhtumisega inimestel on vähe keeruline elada – näiteks neil, kes soovivad internetti erinevateks allalaadimisteks kasutada. Aga illegaalne allalaadimine, sellega vahelejäämine toob endaga kaasa karistuseks näiteks aastaks ühendusest ilma jäämist... mis tähendab, et nii töised kui sotsiaalsed kohustused jäävad täitmata.

Loo peategelasteks on kaks noormeest, kelle perekonnad on kasutanud nende netikasutuse tõttu oma kodud – pole netiühendust, pole tööd või töötu abiraha. Noormehed on enamvähem kodutud ning nendega on ühinenud teised noored, kel niisamuti tehniliste probleemide tõttu kodustega mõningaid arusaamatusi, mistõttu peavad noored paremaks tänaval elada (gänginimeks on valitud „Jammie Dodgers“). Aga peategelased pole niisama pisikurjategijad, nemad on loomingulised inimesed ja ühel neist on ambitsioonikas projekt – ta on kokku monteerinud klipi ühe filmitähe eri rollidest läbi aegade ning ta sooviks oma tööd avalikkusele näidata (väga illegaalne tegevus, sest karmid copyrighti reeglid jms). Selleks on neil vaja üht vana ja erilist telefoni, kus on olemas spetsiifiline projektor, mis oleks võimeline suurema projekti puhul töötama. Et tegevus toimub Londonis, siis see linn on turvakaameraid enam kui täis tuubitud, mistõttu tuleb kasutada eri nippe, et kaamerad noorte nägusid äratuntavalt ei salvestaks jne. See vana telefon näpatakse ühest pandimajast (enamvähem eetiliselt, eksole) ja peale mõningast nokitsemist on see sobilikult töökorras. Leicester Square'le paigutatakse vajalik tehnika...

Pilguheit lähitulevikku, mis oma reglementeeritusega on mõneti ebamugav. Doctorow ongi ehk selles loos netivabaduse eest võitleja, nii on siin mitmeid torkeid korporatsioonide ja seaduste suunas jne. Nii moodustub mõneti didaktiline ja paatoslik lugu noortest, kes tahavad midagi loomingulist teha, aga oh millised seadused küll ei lase neil rahus möllata. Natuke samas voolusängis Hortoni antoloogias ilmunud tekstiga, kus vabadusvõitlejast noorik alustab ülikoolis õpingutega (lugu röstrist võiks paikneda sutt kaugemas või fantastilisemas tulevikus).

Tekst loetav siin.

ulmekirjanduse baas

Cory Doctorow – The Brave Little Toaster (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Lugu lähitulevikust, kus majapidamistarbed jms on nutikad, oi kui nutikad. Ent... kui neisse seguneb viirus, mis ei lase end elimineerida (sest nutiseadmed on tema võimu all), siis on suur häda majas. Käesolevas loos osutub probleemiks tänaval kingitud energiajooki sisaldav kotike, mis esitab hoogsaid hüüdlauseid, narrib korteri peremeest ja ei lase end hävitada. Aknast välja visata ei saa, sest aken ei avane. Mikrolaineahju ei saa pista, sest ahi keeldub kostööst. Potist ei saa alla lasta, sest... no pott muidugi ei lase. Kui korteriomanik tahab hommikul tööle minnes seda eset metroojaama prügikasti visata, arreteerib ta politsei erirühm, kuna nad said häire ohtliku aine kohta. Aga viimaks peale kõiki siin kirjeldatud ja kirjeldamata hädasid avastab korteriomanik vana tavalise röstri, mis pole mingitki viisi nutikas. Sest ta on... tavaline röster. Järgneb Pyrrhose võit...

Esimene Doctorowi tekst, mis on loetav. Kõvasti on abi sellest, et lugu on vaid neli lehekülge pikk, siin on ohtralt lõike ja mõned dialoogid; niisamuti püütakse olla humoorikas. Tahaks hüüda hurraa, kui see vaid sobilik oleks.

ulmekirjanduse baas

Cory Doctorow – Petard: A Tale of Just Deserts (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Nägemus lähituleviku maailmast, mille ideaaliks võiks olla... töötav süsteem. Selleks siis kasutatakse kõiksugu statistikat ja teooriaid jne jne. Natuke meenutab see seda, kuidas praegu sportmängudes püütakse väga mitmekülgset statistikat kasutada – ja kuidas vanakooli treenerid ja fännid vaidlevad vastu, et platsil on siiski inimesed, mitte numbrid, et treener peab toetuma oma reaalsetele kogemustele, mitte statistikute soovitustele (ja et mõista kasvõi neid statistikaid, mida tõsimeelsed huvilised kasutavad (alati omakorda viidates sellele, et sporditiimides on see kordades keerukam), tuleks omada kogemust reaalteadustest – vähemalt mulle on küll raskusi selle süvitsi mõistmisega).

Okei, tagasi teksti juurde. 18-aastane värske MIT üliõpilane Lukasz on jõudnud veendumusele, et lääne ühiskonda juhib (ja lämmatab) miski korporatiivne kord... ja ta otsustab sellega võidelda. Muuhulgas satuvad ta kätte dokumendid, mis kirjeldavad üsna krõbedalt seda, kuidas ühiselamust näiteks rasedaid naisi minema kupatatakse. Ta otsustab pöörduda ühiselamu haldaja poole... kus satub peale sellistele meestele-naistele, kes seda senist korporatiivset korda püüavad omal moel täiustada, poisil lähevad seepeale silmad põlema... See on hirmutaval kombel vaimustav!

“Lukasz, you come in here with your whistleblower memos. But I'm not participating in a short-term exercise. Our mission here is to quantize, systematize, harness, and perfect interactions. You want me to explain, right now, what we're going to do about your piece of information. Here's your answer, Lukasz: we will integrate it. We will create models that incorporate disprovable hypotheses about it; we will test those models; and we will refine them. We will make your documents part of our inventory of clues about the underlying nature of deep reality. Does that answer satisfy you, Lukasz?” (lk 332)

Doctorowi tekstid tekitavad kuidagi ebaleva tunde – kuigi see on alles teine tekst, mida olen lugenud (no aga käesolevat püüdsin paar korda alustada ja ei saanud ree peale, sest see ülbikust noormehe vabadusvõitlus käis kuidagi närvidele). Teksti maailm on selline, mis on arenenud nö positiivses võtmes praegusest olevikust, ja see mõjub natuke naiivselt (muidugi – see naiivsus võib olla põhjustatud 18-aastase noormehe maailmanägemusest). Ehk eksin.

Cory Doctorow – When Sysadmins Ruled the Earth (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu siis sellest, kuidas tänapäeva tsivilisatsioon kukub kokku peale üleilmset megarünnakut – natuke arusaamatuks jääb, kes või mis selle organiseeris (kodanikud, kes nõuavad vaba intenetti? Mingid überterroristid?). Igal juhul, linnad hävinevad plahvatustes ja mingi vallapäästetud viirus tapab inimesi jõhkra kiiruse ja tõhususega.

“Attacks on major cities all over the world have left emergency responders in chaos. The attacks are electronic, biological, nuclear and conventional explosives, and they are very widespread.” (lk 65)

Ent on ka ellujäänuid – ja need on näiteks patsiga poisid, kes rünnakuööl pidid tööle tõttama, et küberrünnakutega tegelda. Ja et serveriruumid on välismaailma eest niivõrd kenasti kaitstud, ei pääsenud viirus nende patsipoiste ja -tüdrukute kallale (kel oli oidu lähedaste esimeste hädasignaalide peale reageerimise asemel tööpostile jääda). Istuvad siis patsiga poisid kinniste uste taga ja mõtlevad, mida edasi teha. Õnneks suudavad nad internetti käigus hoida, mis võimaldab suhelda teiste omasugustega – ent neid suhtlejaid jääb üha vähemaks; lisaks on selge, et generaatorite abil pole võimalik pikalt vastu pidada. Eks siis tuleb neil päevavalguse kätte minna ja näha, kas viirus niidab neist jalust või tuleb hakata uut maailma üles ehitama.

“We're going to do something. Something is better than nothing. We're going to take this patch of the world where people are talking to each other, and we're going to expand it. We're going to find everyone we can and we're going to take care of them and they're going to take care of us. We'll probably fuck it up. We'll probably fail. I'd rather fail than give up, though.” (lk 89)

Natuke jabur lugu.

ulmekirjanduse baas
ulmeseosed