"Kui olete intelligentne inimene ja soovite elust pageda, siis vajate intelligentset eskapistlikku kirjandust" -- on tsiteeritud Margery Allinghami käesoleva teose tagakaanel, ja lisatud, et seda soovitust järgides võib põgeneda just mõnda Allinghami raamatusse. Puhas tõde.
Margery Allinghamist pole ma varem midagi kuulnud ning põgus netiotsing annab tõenäose põhjuse: eesti keelde on tõlgitud temalt täpselt kaks raamatut, teine (või siis just esimene) neist võrdlemisi ammu, 1937. aastal.
Allingham on Agatha Christie kaasaegne ning -maalane ja sellepärast torkab nende sarnasus eriti tugevalt silma. "Kummituse surmas" on huvitavalt veidrad tüübid tegutsemas kahe maailmasõja vahelise Inglismaa kunstiringkondades, väikesed intriigid ja muidugi -- tegu ju kriminaalromaaniga -- mõrv. Allinghami tegelased on aga märksa keerukamad, usutavamad, elulähedasemad ja veenvamad kui Christie´i rahvas. Viimase tegelaste käike ja elusid on muidugi väga huvitav jälgida, aga väga päris-inimese moodi nad küll alati pole (eriti, kui tuleb ette tundlemist ja armastuslugusid). Seda enam imestan, et Christie´t on tõlgitud eesti keelde nõnda palju, Allinghami seevastu peaaegu mitte üldse.
Erinevus on ka "müsteeriumi" rõhus ja stiilis. Võrreldes Christie lõpplahendustega, milles iseenesest peitubki kogu teose mõte ning mille eesmärkideks on pretendeerida absoluutsele ettearvamatusele, on "Kummituse surma" lõpupuänt aegamisi paljastuv, üks osa teose tervikust. Lahendus on vähem üllatav kui Christie´i omad, kuid see-eest ka märksa usutavam ja realistlikum. Allinghami teos on mitmekülgsem (oluline pole mitte niivõrd lõpupuänt, kui olustik, tegevustik, inimkooslus, kogu lugu ise).
Karakterid siin on eriti lahedad. Muuhulgas esineb mitu väga värvikat endist kunstniku muusat, kes noorusaegadel olid hämmastavad kaunitarid, nüüd aga 60-70-aastased vanapiigad. Autor ei väsi rõhutamast ilu ja intelligentsi vastuolu (kui väga tahta, saaks siinkohal viriseda Allinghami ühekülgsuse pärast), tähendab, enamus modellidest oma ajumahuga just ei hiilga. Meeldejäävamaiks tegelaseks on Donna Beatrice, umbes 60-aastane eksmodell, kes "mr. Campioni esimese mulje põhjal oli maskeraadikostüümis" (lk 25). Donna Beatrice suust pudenes aga üks pärl teise järel:
""Mr. Campion, ma olen öelnud Belle´ile üha uuesti ja uuesti, et ta peab oma Kõrgema Teadvuse korda tegema, häälestama end Kosmilise Universumi lainele. Siis taastub ta aura tavaliseks siniroosaks. Siis on kõik korras."
Donna Beatrice oli selle õige tähelepanuväärse idiotismi deklaratsiooniga maha saanud ja nõjatunud mugavamalt istuma kõrge seljatoega brokaatmustrilises tugitoolis Belle´i magamistoa akna all." (lk 200)
Raamat oli igatahes väärt leid ja erinevalt enamusest kriminullipahnast, mida mõtteühjuse aegadel lugeda, võib seda päris heaks ja meeldejäävaks raamatuks pidada.
