Kuvatud on postitused sildiga Tuuli Tolmov. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tuuli Tolmov. Kuva kõik postitused

09 veebruar, 2024

Tuuli Tolmov - Hingede aeg (2024)

 

Säde ja Aulembi seiklused jõuavad lõpule ning kuigi suurele murele leitakse justkui lahendus, tuleb tegelastel selle nimel ränka hinda maksta - ja nagu sai öeldud eelmiste osade puhul, siis Tolmov oma tegelasi ei poputa ning kui mingi jama juhtub, siis nad ka võivad surma saada (nojah, nüüdsest üks tegelane ongi Surm ise). Ja tegelased pole üliinimesed, nad teevad vigu, mil võivad olla vägagi halvad tagajärjed (et siis … Aulemb).


Seda triloogiat (varem siis “Neetud taevakivi” (2019) ja “Põhja Nõid” (2021)) iseloomustab seegi, et ega siin miskit unistamise või pikalt seletamist ole. Tegevus paneb muudkui edasi, vahel niimoodi, et ei saagi täpsemalt aru, kas ollakse nüüd Saaremaal või kuskil mujal. Ses suhtes võinuks kogu triloogia rahulikult poole mahukam olla, et panna juurde kõiksugu infot ja tundeid - aga autor sai kõik tehtud kolme 300 leheküljelise romaaniga. Minu meelest on see igati märkimisväärne ja ökonoomne. Kuigi tekst on vast YA kirjandus (mida ma üldiselt väldin), siis samas … ikkagi ka põnev fantaasiakirjandus, pealegi muistse Eesti ja Põhjala ainetel (nagu autor tunnistab, on ta siin kasutanud mitmeid vabadusi, sest sellest ajast jne ei teata suurt midagi - eks sellega harjus juba esimese romaani puhul).


Kui nüüd sisust midagigi rääkida … eelmise osa superkäkk, mille tagajärjel surnud said vabamalt elavate ilma, muudab olukorra ikka päris hulluks ja rahvastikku hõrendavaks. Aga sellele lisaks käivad merel skandinaavia röövsalgad, mis võtavad viimast enne talve. Maaema jätkab üha hävitavamate maavärinatega ning Põhja Nõid … tema surma ihkab korraga Surm, kellega (või millega) on Säde pea igal ööl unedes koos. Sädele tehaksegi ülesandeks tappa võimas (ja surematu) nõid. Kui Põhja Nõid tagasi ilmub, oleks tal justkui mingi plaan, aga millest ta ei räägi (Maaema kuuleb!) ja mis võib viia muidugi veel hullema kobarkäkini. Nagu senistest haldjatest ja muudest olenditest veel küllalt pole, siis need uued elavate ilma eksinud surnud on ööpimeduses ikka päris massimõrvarlik nuhtlus - ja ööd on nüüd pikad.


Tegelikult muidugi on võimalus, kuidas Maaema peatada. Aga selle saavutamiseks (või õigemini proovimiseks) tuleks ikka ülimalt kõva hinda maksta - mitte ainult Aulembil ja tema seltskonnal, vaid asja oleks seotud kogu inimkond. Üha enam hakkab painama küsimus, kuidas üldse maagia inimeste ilma sattus; ausalt öeldes jäi see mulle selgusetuks ka raamatu lõpus (muidugi, eks võisin ka mitte matsu välja jagada).


Ühesõnaga, Säde ja Aulemb peavad Taevakivini tagasijõudmiseks läbi käima õige mitmetes ilmades. Ja nende senised kaaslased … mõni jääb ellu, mõni nii mitte väga. 


Aga jah, lugemine lippab ludinal (no eks siin on kasutatud ka mõnevõrra sõbralikumalt kirjasuurust) ning head meelelahutust pole kunagi liiga palju.


03 jaanuar, 2022

2021: aasta parimad raamatud

 

Alljärgnevas postituses on viited vaid nendele raamatutele, mis ilmusid möödunud aastal ja mida mina lugesin. Palju neid ei saanud, ehk isegi top 10 valimine on nii väiksest valimist vähe ülepingutatud, aga igal juhul, need 10 raamatut tõusid ühel või teisel viisil möödunud aastal ilmunud (ja loetud - paljugi on paratamatult senini lugemata) teostest minu jaoks esile.



Top 10

1 Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds 

2 Aliis Aalmann - Verihaljas 

3 Willem Frederik Hermans - Hoitud maja 

4 Manfred Kalmsten - Kaarnalaul 

5 Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction

6 Neil Gaiman - Suits ja peeglid 

7 Anna Kaare - InteГрация 

8 Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng 

9 Tuuli Tolmov - Põhja Nõid 

10 Rait Piir - Hinged mõõgateral 


Ja siin siis ülejäänud nimekiri


Ray Bradbury - Halloweenipuu 

Vivant Denon - Ei mingit homset 

Helju Rebane - Õige valik 

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik 

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad 

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus 

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda 

Maie Parrik - Viies ratas 

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele 

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna 

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad 

Marten Kuningas - Sabata koma 

Hettel Pross - Rändaja 

Laura Evisalu - Juhused 

Jana Liivat - Kui maaliksin paradiisi 

Anneli Rumm - Kui tunda võiks teistmoodi. Elust endast

Elis Liira - RaHu 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa

Julius Oro - Muna


09 juuli, 2021

Tuuli Tolmov - Põhja Nõid (2021)

 

Ei oska küll täpselt öelda põhjust, aga millegipärast mulle meeldib see autori loodud muinasfantaasia maailm ja loetu on kaasakiskuv. See ei ole ülemäära keerukas, see ei ole ülemäära emotsionaalne - kõik on kuidagi … meeldivalt paigas. Ajaloolist tõepära ei pea sõrmega taga ajama, sest, noh, tegu on fantaasiailmaga ja mida me õieti teame nende uskumustest, kes (nagu autor sedastab järelsõnas) nooremal pronksiajal Eestimaal ja selle naabruses elasid. Aga miks mitte siis Maaema, Metsaemand ja ka Põhja Nõid.


Seekord on siis seltskond teel põhja, läbi Soomemaa Lapi poole, et leida Põhja Nõid, kellelt võiks saada hüva nõu Maaema ärkamisele järgnenud suurushullustuse peatamiseks. Maaema jälgib nende teekonda ning selle tulemuseks on erinevad tektoonilised ja unenäolised raskused, mis seltskonda tabavad - mõni läheb kaduma (trollid!), mõni on pöördumatult loomastumas, rääkimata isiklikest vastuoludest - sest seltskonnaga on nüüd liitunud Raho õde Heljä, kes Aulembile avaldab sügavat muljet (jajah, romaani sissejuhatus on õige intrigeeriv, eksole). 


Ja Põhja Nõid … temani jõudmiseks tuleb läbida kasvõi Igaviku Mets (koos Surnute Jõega!), mis eraldab Soome- ja Lapimaad. Kannatusi jagub mitmeks elueaks ning tegu on siiski triloogia teise osaga, mis ikka tähendab, et asjalood lähevad siin pigem halvemaks kui paremaks. Nii ka siin raamatus ootab mõnigi raju ebaõnnestumine ning tulevikus tuleb maksta mitmele nõiale nõu eest.


Tolmov on leidnud (vähemalt minu jaoks) mingi nipi, kuidas iseenesest YA laadis lugu (imelised pääsemised!) on tegelikult igati põnevalt kirjutatud. Tegu ei ole miski muinasfantaasia tähtteosega, mida peaks kindlasti muu maailmaga jagama, aga … see on mõnus lugemine. Kui eelmise romaani puhul sai vähe virisetud sõnakasutuse asjus, siis seekord pani veidi kulme kergitama sügisene Soomemaa loodus, kus retkelised ootasid ritsikasirinat ja linnulaulu, aga eks juhtub. 


Lõpus on kerge (õigemini küll igati dramaatiline) viide, millega kolmandas osas õieti kokku puututakse, näis, kuidas autor selle välja veab (no ei saa viidata, millega tegu). Igal juhul, väga mõnus eskapism .


““Lootus on üks maailma edasiviivamaid jõudusid,” vaidles Heljä leebelt vastu. “Lootus, et ükskord läheb elu paremaks. Talumehe lootus, et kogu see raske töö ja vaev tasub end ära. Vanemate lootus, et nende lastel on parem elu kui neil. Üksiku hinge lootus, et kuskil on ka tema jaoks keegi. Lootus paremasse tulevikku paneb inimesed tegutsema. Kas meiegi ei lähe Põhja Nõia juurde lootuses, et tema oskab aidata?” (lk 39)


“Kolzak kehitas õlgu: “Hirm ei lase meil täiel rinnal elada. Nii, võib-olla Raho oleks mulle peksa andnud. Ja siis? Aga mina oleks saanud oma suu puhtaks öelda ja rahul olla. Vähemalt ta teab, mida ma asjast arvan. Sinikad paranevad, aga väljaütlemata sõnad ja tegemata teod jäävad sisse mädanema.”” (lk 174)


“Säde mõistis nüüd. Kui keegi oleks ta käest küsinud tema hirmu kohta, oleks ta ilmselt öelnud konnad. Ta vihkas neid limaseid elukaid kogu südamest. Aga sügaval südames olevad hirmud, need hirmud, mida teistele ei jagata, need hirmud, mis ei lase öösiti uinuda, need on kõige kange kangemad. Hirm, et sa ei ole piisavalt hea. Hirm, et sind ei armastata. Hirm, et sa ei suuda oma armastatuid aidata. Hirm, et sul on midagi viga, et teised ei taha sinuga tegemist teha.” (lk 233)


28 jaanuar, 2019

Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi (2019)


Kui raamatule järge või järgesid ei tule, siis … saan kurjaks ja kurvaks. Tegemist pole küll eesti fantasy uue tuletorniga (no mis üldse on, Tänavi „Surmakarva“?), aga tahaks teada, kuidas see värk võiks edeneda. Ja ma loodan, et autoril on järgneva suhtes kindel kondikava koos, mitte et hakkaks nüüd sõltuvalt selle raamatu vastuvõtust midagi leiutama.

Lugu paigutub fantaasia-Eestisse, kus Kaali meteoriit on põhjustanud muutusi senises elukorralduses – seni küllaltki rahulikult inimestega kooseksisteerinud haldjad hakkavad korraga inimesi hävitama, seda siis arvatavalt taevakeha õhutusel (veidi aitab see, et koldevaimud muutuvad inimestena liitlastena samuti tugevamaks). Saaremaal kui nö nakkuspesas on olukord eriti hull … kuni külanõid ja üks noor tüdruk näevad unedes kolme noormeest, kes võiksid selle taevakivi hävitada.

Ja tõepoolest, mandril ongi kolm sõpra, kes peale unenäolist vahelesegamist (ja külas tehtud ulakusi) võtavad pähe Saaremaale haldjate kurjajuurt hävitama minna. Quest kulgeb vaevaliselt, erinevad haldjad püüvad neidki hävitada, eks oma osa on noormeeste lollustel. Aga noh, viimaks kohtutase Alutaguse soonõia juures Saaremaalt pääsenud saadikutega … ja soonõia osalusel saadakse kivi hävitamiseks üks väga kahtlane relv. Saaremaale jõudes … ootavad järgmised üllatused.

See on õige auklik ümberjutustus, sest mul pole soovi sisu keerdkäike paljastada. Igal juhul, kui esimestel lehekülgedel paistab, et tegu on lihtsakoelise fantasyga (a la see Belialsi kõrgfantaasia), siis tegelikult ei karda Tolmov oma kangelastega julmalt ümber käia, nii mõnigi vana ja uus retkeline kohtab mitte just oodatud saatust. See vast ongi romaani tugevaim külg – julgus tegelasi mitte just hellakäeliselt kohelda (muidugi, on küll peategelane, kellel …).

Romaani nö tubli külg on see maailm. Autor tunnistab järelsõnas, et kuivõrd eesti mütoloogiat pole just palju säilunud (need neetud hernhuutlased!), toetus ta mõnigi kord põhjala mütoloogiale (mitte küll Gaimani moodi) või siis improviseeris ise. Nii on siin Maaema, Surm, erinevad haldjad, libahundid ja muud olendid. Huvitav nüke pronksiajastu lõpu kuulutamine, sest raud … sellel on oma mõju iidsetele haldjatele (kes on siis niisamuti Maaema loodud … ja raud pärineb Maaema soontest).

Pole aimugi, kas Tolmov on tuttav Jemisini tektoonilise ulmega, aga väikesele sugulusele viis tekstis leiduv viide (lk 193), et varemgi on kukkunud taevakive, mis on põhjustanud mitmesugust häda – aga seda küll mitte nii hullusti nagu käesoleva romaani tegevuses (ja no Jemisini maailm on vähe laiahaardelisem). Päris toredad on kõiksugu maarahvahõngulised tegelasnimed, Vagur ja Sära ja Säde ja mis kõik veel.

Rohkem segadust tekitas minus autori keelekasutuse üks külg – aga kui võtta eelduseks, et Tolmovil polnudki raudkindlat soovi luua tõetruud muistsest maailma, siis võib muidugi mõista seda, et mõnede tegelaste dialoogides või sisekõnedes vilksatavad vahel tänapäevased sõnad või koguni võõrsõnad. Nii pani kukalt kratsima, et matuselaul võib olla esmaklassiline ja energiat pakkuda (lk 228) või et Surm loob illusioone (lk 214) või võtab eluenergiat (lk 213) või teda ei huvitav argumendid (lk 215). Šokk, kategooriline, normaliseerimine, organiseerimine (lk 266-267) – huvitav, et mõlemal korral niisugused sõnad esinevad kambakesi. Kui selliseid sõnu kasutada, siis võiks juba julgemaltki teiste ajastute elemente kasutada. Kas niisugusel ajal võisid talupoegade majadel aknalauad olla või kas siis valmistati saiapalmikuid, jumal teab. Aga see selleks.

Igal juhul, palun nüüd järgmist osa, Maaema ei magavat.

„Öö edenedes nägid nad ka mitmeid tulukesi süttimas. Aulemb ei läinud seekord nende õnge. Asi oli lõkketuledest väga kaugel. Ta oli pidanud virvatulukesi lihtsalt muinaslooks, kuid kui ta mida midagi selle rännaku jooksul oli õppinud, siis seda, et kõik on võimalik. Kõik lood, mida ta vanaema ja vanaisa talle pimedatel talveõhtutel rääkisid, võisid vabalt tõsi olla. Mida enam ta sellele mõtles, seda hirmuäratavam see väljavaade tundus. Osad lood olid olnud ikka väga rõlged, tuues kaasa õudseid unenägusid.“ (lk 176)

ulmekirjanduse baas
reaktor