Mia Lisette Tamme: Must Isand kõrvalkorterist

 Miinused:

* kohutavalt nüri põhiplott

* otsekõne nagu kehvast noortekast 

* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid

Plussid

* jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid

* peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud

* kardetud armulugu ei tulnud

* peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas

* pealkiri on hea

Neutraalsused

* tegelased

* kui palju/vähe me toimuvast teada saime

Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 

Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted selle kõige põhjuseks?! 

Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"

Nii et rahuldab ära.

Napilt. 

Loteriis varem
Mööda netti

Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik (2025)

 

Jutuvõistluse seekordne tulemus paistab minu jaoks keskmisest tugevam: viis head teksti, kolm normaalset ja vaid üks paneb vähe kulme kergitama (aga jah, see tundub olevat YA kirjanduse tõttu). Kui võiduloo puhul on arusaadav selle erilisus, siis mulle endale emotsionaalselt vast pakkusid kõige enam  Reiseli Tartu fantaasia ja Mahkra kosmoseooper.

Loetud lugude keskmine on 5,4, mis on sellise eriilmelise kogumiku puhul päris üllatav tulemus (koos Raamatuaasta erilooga see keskmine küll veidike langeks) - võrdluseks 2021. aasta keskmine 4,6 või siis 2019. aasta 5. Samas: nö mulle tundmatuid autoreid ongi siin vaid 2: Jeletsky ja Sempelson (kes siis üldse polegi esikümnes).

1. Kadri Umbleja “Nelja Aastaaja Aed” 46 (6/10)

2. Kristi Reisel “Kuidas tappa bürokraati” 37 (6/10)

3. Jaagup Mahkra “Callenori raudne rusikas” 25 (6/10)

4. Kristi Reisel “Tartu on MINU linn”  20 (6/10)

5. Mia Lisette Tamme “Must Isand kõrvalkorterist” 20 (4/10)

6. Siim Veskimees “Kes meist ei tahaks olla inimene” 18

7. Timo Talvik “Legendaarne Professor Jänespüks” 16 (5/10)

8. Karri Tiigisoon “Zombi Business ehk headus võidab” 15 (6/10)

9. Seio Saks “Fuuga” 14 (5/10)

10. Eeva Jeletsky “Kösteraat” 13 (5/10)

Raamatuaasta boonuslugu: Kaupo Sempelson “Raamatuvaras” 4/10

Mia Lisette Tamme - Must Isand kõrvalkorterist (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse viienda koha luu on omamoodi paralleel Timo Talviku tekstiga: niisamuti puhas fantaasia ja ehk õrnalt võib aimata teatud arvutimänguloogikat - või noh, kui dimensioonide vahel liikumine sellisena võib tunduda. Ja eks sarnane seegi, et nö rahvusetu tekst (mida ilmestavad paar tekstis leiduvat anglitsismi).

Lugu siis sellest, kuidas üks neiu ei leia endale kuidagi õiget suunda oma elus, nii töötab ta peale keskkooli edukat lõpetamist ettekandjana jms. Peale järjekordset vallandamist kohtab ta kodumaja ees üht kummalist meest, kellega koos joob end purju ja puistab talle südat (kui nüüd järgmisel hommikul ärgates õigesti mäletab). Nagu selgub, osutub mees uueks naabriks ja nagu veelgi selgub, on tegu Musta Isandaga kolmandast dimensioonist. Oh üllatust, sellised asjad peituvad meie maailmas. Ja oh üllatust, kui inkognito Musta Isandat röövitakse, pressib neiu end talle seltsiliseks - ja tõepoolest, nagu neiu avastab omal nahal, on olemas nii teine kui kolmas dimensioon ning ootamatul kombel tuleb maailm päästa apokalüpsisest.

Tekst teeb mõneti nõutuks, just nagu oleks midagi ja samas kuidagi … üheplaaniline seikluslugu. Võibolla oleks seda õigem võtta YA fantaasiana ja ma pole sellise kirjanduse sihtgrupp, see nagu seletaks mõndagi; eks esmatutvus autoriga oli niisamuti selline nooruslik möll.

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.

Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.

Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 

Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10

reaktor

mööda netti

ulmekirjanduse baas

reaktor

Mia Lisette Tamme - Mahamüüdud hinged (Täheaeg 20, 2021)

 

Selle loo autori noorusega seoses meenub muidugi Airika Harrik, kes sarnases vanuses avaldas YA triloogia, mis oli üsna … pöörane. Tamme tekst on pigem klassikalisem YA õuduslugu, kus teksti markeeriks justkui vampiirindus, aga tegelikult on see kahe noore õige õnnetu armastuslugu.

Et noorteks osutuvad kasuõde ja kasuvend, annab loole õige veidra maigu, seda enam, et hiljem moodustub koguni armukolmnurk koos järgmise kasuvennaga. Aga et tegu on justkui 19. sajandi laadis briti aadliga (tegelikult pole muidugi mingit pistmist meie maailmaga), siis küllap sellised kirgede tormid olid ka mingil moel võimalikud. Mitte et sellest oleks just kõige meeldivam lugeda.

Aga muidu - surmaähvardusega keelatud nõidused, needused, deemonid ja viimaks nekromantiagi … Noored katsetavad surematuse loitsu, ja tõepoolest, vampiir ju peaks olema surematu: mis, noh, on katsetajatele õige ebameeldiv üllatus.

Loo plussiks on autori uljus sedalaadi asju kokku kirjutada, sest kogenumad kirjutajad kardaks midagi nii peadpööritavat liikuma panna ja oleks ehk (lisaks muidugi armastusele) piirdunud mõne üksikule teemale süvitsi lähenemisega. Eks niisugune pöörasus tekitab justkui ebausutava maailmaloogika, aga karta on, et kui autor jätkab kirjutamist, võib ta seda midagi õige huvitavat kokku kirjutada.

ulmekirjanduse baas