Jakob Liiv - Kõrbelõvi (1898)

Pildikesi põrgust ja taevast.

"„Abdallah, põrgus saadanate talus
On igawene piin ja wiletsus,
Sääl maitseb süda kustumata walus,
Mis korda saatnud rumalus.
Sääl lõppemata põrguleegi ligi
Siis heidetakse wilets süüdlane,
Kus sulab wälja tema wiimne higi,
Mis põleb ihu pääl kui tuluke.
„Ja iga tahes õnnetuma keha
On külge pidi põrgu palawas.
Üks külg tal sulab wastu tule eha
Ja teine külg on priskelt kaswamas.
Siis tihti saadan süüdlast ümber käänab,
Et terwe külg läeks uuest sulama,
Ta küpsen’d külge tulest wälja wäänab,
Et see wõiks jälle uuest’ kosuda.
„Nii igawesest ajast igawesti
Sääl kaswab, põleb hukka möistetud,
Ta kõrwu kostwad kaebed tasakesti:
Mispärast on ta sinna heidetud!
Siis peab saadan oma lustipidu
Ja pilkab, naerab walus waewlejat,
Kel hinge sees weel kahetsuse idu,
Et teeninud ta elus saadanat.
„Ja paradiis, kes jõuab kujutada
Ta ilu, suurust, kõrgust, pühadust.
Kus uhked uulitsad ja kuldne rada
Ja mitu tuhat wärawat ja ust,
Kus õied joowastawat lõhna andwad,
Puud wilu warju waikselt puhata.
Kus noored neiud õndsaid süles kandwad
Ja waatawad neid armsa silmaga.
„Sääl õnne elu igawesti kestab,
Ei üksgi ilu muutu, wanane;
Sääl noorus noorusega juttu westab
Ja armu kirg ei hinges wähene;
Ning iludused meestel toitu toowad,
Mis pole põrmupinnal kaswanud,
Nad ühes jumalate jooki joowad,
Mis parem on kui wein, mis keelatud."

(lk 38-39)

Jakob Liiv wikipedias
"Kõrbelõvi" raamatuna

Jakob Liiv - Püha kuju (1900)

Unustusse vajunud värssteos on praegu üsna veider lugemine. Siiski – luule lippab mõnusasti ja mõnekümnelehene lihtne õpetlik lugu saab ruttu selge lõpuni. (Süžee on ümberkirjutamiseks liiga didaktiline.)

(Kõrvalolev 1918. aasta väljaande pilt.)

Raamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Katked:

Iga prohwet nõrkemata loodab,

Kuulutab ja pikisilmi ootab

Rahu toojat ilma tulema.

Nende kirjades on magus lootus,

Lugedes neid, ärkab hinge ootus,

Ootaja jääb siiski rahuta. (lk 17)

*

Looduses on uhke rõõmu pidu,

Üles poole tungib iga idu,

Haljaks läheb mustaw mulla pind.

Aasal ilurikas lille pere

Walgusele hüüab: Tere, tere!

Hõiskab ühes inimese rind. (lk 21)

*

Ja ta räägib tasa kõrtsile:

„Siin ta seisab nüüd, see hirmus maja!

Kellele on teda ilmas waja?

Kellele? kes mulle kostab siin?

Tuhandete wara ära neelad,

Paljudele elu õnne keelad,

Noore sugu witsaks oled, wiin. (lk 23)

*

„Mees, kes noore elu eksi ilma

Laseb ainsaks pilguks naese silma,

Annnb mõõga kätte naisele,

Millega ta mehe südant lõikab,

Pahal tujul ette wiskab, hõikab,

Kisub wanad haawad walgele. (lk 29)

*

Naese arm wõib mehe uueks luua,

Mehe rinda auusaid püüdeid tuua,

Tasandata komistuse tee.

Noorus häbi töödest õnne nõuab, —

Kange wõim, kes kirge wõita jõuab,

Mida tujud toowad weresse. (lk 25)

*

„„Pulma tund ei ole elu nali,

Peigmees hoolsalt enesele wali,

Wali teda waikse palwega.

Walimine elu tee sul määrab,

Õnnetu, kes selles wiltu wäärab,““ (lk 31)