Marcin Świetlicki “Kaksteist”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2009)

Tegemist on 2006. aasta Poola parima krimiromaaniga, aga samas on tegemist väga omapäraselt nihestatud krimiga. Õde ütles, nähes, et selle raamatuga alustan, umbes midagi sellist (või siis midagi hoopis midagi teistsugust): Ja kui sa seitsmeteistkümnendaks leheküljeks mõtleb, et kas edaspidi juuakse vähem, siis ei, ning olles alles päris alguses, kergitasin küll pisut imestunult kulmu, aga seitsmeteistkümnendaks leheküljeks olin täielikult aru saanud, kuidas säherdune küsimus tekkida võiks ning viimaseks leheküljeks lõplikult ja põhjalikult veendunud ka tolle kommentaari asjakohasuses.

Ühest küljest on “Kaksteist” vägagi klassikaline – on peakangelasest meister, kelle poole pöördub üks tütarlaps palvega uurida, miks ta aina näeb ja kohtab viirastuslikku sarimõrvarit, kes ju ometi ammuilma hukati ning ridamisi hakkab juhtuma igasuguseid kummalisi asju – küll peksmisi ja äraröövimisi ja väljapressimisi, küll leitakse ridamisi laipu. Ent meie peakangelane, salapärane meister on läinud “paiste, paksuks ja halliks” ning tegeleb valdavalt kas hommikuse viina, brändi või viskiga, lõunase viina, brändi või viskiga või õhtuse viina, brändi või viskiga või öise viina, brändi või viskiga või … no saite aru küll.

Vähehaaval ilmneb ka, et mis meister too meister siis õieti on ja milles seisneb tema kuulsus ja miks on tal kapi otsas karbis õlise lapi sees üks raske ja ohtlik ese ja mis tema kvalifikatsioon mõrvamüsteeriumide lahendajana siis on ja kas siis koer jäigi kadunuks ja kas müsteerium laheneb ja ette võib juba ära öelda, et too naine, kes raamatu alguses lahkub, läheb ja jääbki.

Taustal trallib üksjagu karikatuurset ühiskonda – kui klassikaliselt võiks tumedate jõududena ringi liikuda maffiabossid või ärihaid, siis siin raamatus sagivad ringi kahtlased teleajakirjanikud oma musklimeestest käsilaste ning korruptiivsete hoobade liigutajaina ning kättesaamatu ja tabamatu performance'i kunstnik Patrycja Twardowska, kelle ootamatu kadumine ning linna ilmuvad salapärased reklaamtahvlid tekitasid suisa küberpunkiliku vaibi (kuigi tegelikult ei ole mingit küberit kuskil, isegi mobiiltelefone on väga vähe, arvutitest rääkimata, ja no meistril pole kellagi).

Veel ei saa mainimata jätta lõpuni ja põhjalikult ja üdini Krakowit, mille tänavaid, kortereid ja lokaale mööda selle romaani üdi ja roe ja veri tegevustiku rütmis siia-sinna loksuvad. On Wawel, ehk siis kuningaloss, on Planty park, on Väike Turg, on Visla, on Krakowi Püha Neitsi Maarja kiriku tornist igal täistunnil trompetist mängitav meloodia ehk Heijnaal, tuntud ka kui Krakowi hümn (tänud tõlkijale selle info eest), on juudi kultuuri festival ja pelmeenifestival ja turistide hordid, on nunnad ja lein paavsti surma puhul. Usun, et kellele Krakow hästi tuttav, sellel on veel eraldi elevust.

Kõige olulisem on ehk aga see, kuidas kõik see lugu on kirja pandud läbi tolle omamoodi antidetektiivist minategelase klaasipõhja. Sealjuures kahtlemata veel omamoodi vaimukalt ja kriitiliselt, leidub ka absurdi ning palju on leidlikke üleminekuid ja üldse läbivalt hetki, kus korraks ei saa lugeja millestki aru, sest jälle ta lõi inertsist silla kahe lõigu vahele, mis nagu selgub, on hoopis eraldi sündmustikuliinidest. Tsiteerimisväärset võiks siit jällegi leida iga lehe pealt, aga eks võtkem siis see kena idülliline lõik kusagilt keskpaigast, mis võibolla tekitab ka siinmail mingit äratundmist, rääkimata sellest, et tegelikult on tolles vabas kulgemises ka midagi kadestusväärset, hoolimata sellest, et helget siin raamatus ju praktiliselt polegi, kui vähegi realistlikku perspektiivi harrastada.

Mango pani lehe kõrvale, tellis endale topeltkohvi, silmitses üle Peaturu minevaid neidusid. Mango Głowacki ei kiirustanud kuhugi. Ta ei armastanud kedagi sel esmaspäeval.

Ilus ja kasutu esmaspäev. Valesti mängitud hejnaal. Viimasel ajal on pasunapuhujad alla käinud. Varsti hejnaal muutub nii, et pole üldse enam hejnaal. Nii tundub. Ta võttis uuesti lehe kätte.

Aga ajalehes kirjutati sellest skulptor Mitoraj murest, et tema skulptuur ei ole veel kuhugi Krakowisse üles pandud. Sest tollal oli tõesti olemas selline kohutav skulptor Mitoraj.

Vaat see košmaarne skulptor Mitoraj, väga populaarne uusrikastest diletantide hulgas, kinkis Krakowi linnale ühe oma grandioossetest kitšilikest skulptuuridest.

Ta ei müünud, ta kinkis. Ja linn võttis vastu, aga ei pannud püsti. No siis Mitoraj kaebas tollasele kultuuriministrile, et linn ei pane seda südamest tulnud kingitust püsti, aga peaks panema.

Tollane kultuuriminister kurjustas siis linnavõimudega: miks te püsti ei pane? Ja linnavõimud lubasid ministrile, et panevad püsti. Tekstist võis välja lugeda, et võib-olla isegi Väikesele Turule.

“Kus nüüd meister rõõmustab!” purskas Mango naerma. Vaene Väike Turg. Kunagi kaubeldi seal lihaga, hiljem sõitis seal tramm, pärast tehti sinna parkimisplants. Ja nüüd pannakse see jubedus püsti.

Varssavlasest kultuuriminister ajas jonni ja otsustas Krakowi koledaks teha. Paari kuu pärast on kultuuriministril hoopis teine nimi ja ta ei kanna mingit vastutust oma eelkäija tegude eest.

“Nii lõpeb see alati,” mõtles Mango Głowacki. Nad on suutelised kõik koledaks tegema. Need ministrid, kelle nimesid varsti enam keegi ei mäleta, need Mitorajd.

Ja pärast jääbki koledus. Keset kõike ilusat. Juba õnnestus neil Maarja Magdaleena väljak ühe mälestussambaga koledaks teha, nüüd asuvad Väikese Turu kallale. Nii on kõigega. Kogu eluga.

Nii mõtles Mango oma koledaksläinud elust. Meistrit ei tulnud ikka veel. Meister mõtles ka oma koledaksläinud elust, olles parajasti Planty pargis Kunstipalee juures.

Lähedal olev juugendstiilis väärikas ehitis, mille üks külg oli kaunistatud neetud kunstniku teed kujutavate bareljeefidega, tekitas ka meistril rea süngevõitu mõtisklusi.

Meister läks kokkulepitud koha poole, aga ta ei läinud otseteed. Nad ei leppinud midagi konkreetset kokku. Mango ütles – ma ostan endale hommikul ajalehe, istun Visaviis ja ootan sind.

Inimesed nõuavad konkreetsust, kellaaja määratlemist, aga meister ei olnud väiklane. Lihtsalt tuli hommikul kodust välja ja imestas ikka veel kuskil peidus oleva Twardowska piltide hulka ja määra.

Ja pärast muudkui läks Mango Głowacki poole. Aga see, et läks pikemat teed pidi, ei muutnud tõsiasja, et läks. Nähtavasti oli nii vaja.

Paleest möödunult keeras meister Püha Tooma tänavale. Ja päike tuli välja! Palee teise külje fassaadil, Szczepański väljaku poolel, olid bareljeefid, mis kujutasid õnneliku kunstniku teed.

Ka meistri meel läks rõõmsamaks. Ühtäkki valdasid teda rahulikud tunded. Ta möödus julgeoleku ammusest residentsist ja vaatas sisse Suitsu, et kontrollida, ega Mango pole plaane muutnud ja ei istu seal.

Aga ei istunud. Istus sinna siis meister. Üksi, nagu peab, terrassile, väga lähedal kiriku sissepääsule, kus talle jaanuaris tundus, et näeb kuritegu. Aga ta ei jäänud sellega oma pead eriti vaevama.

“Kohe lähen Visaviisse,” mõtles meister. “Kohe lähen sinna, aga ehk on Mango juba kannatamatu ja tuleb siiapoole. Sest kuhu mujale tal minna?” Tänaval ruttasid inimesed tööle või panka.

Ja Tygodnik Powszechny toimetuses oli koosolek. Ja pan Adam Zagajewski kirjutas esseed. Ja skulptor Mitoraj tegi skulptuuri. Ja arst ravis ja sanitar talitas.

Meister istus päikese käes. Ja imes hommikust viina jää ja sidruniga. Ja silmitses hommikust tütarlast, kes istus suuremas seltskonnas kohe kõrval. Ja süda – kui see ikka oli süda – värahtas. (lk 95-97)

Kaanepildil on tegelikult kahvatu varjuna ka seesama kirik, mis on iseenesest päris kena kujunduslahendus pealtnäha minimalistlikule kaanele.

Selja Ahava „Taevast pudeneb asju“. Post Factum (2018), tlk Jan Kaus.

Õhu- ja kujunditerikkalt kirjutatud raamat inimese eluilma suhtest selle väliste jõududega. Ühest küljest asjad lihtsalt juhtuvad, teisest küljest, üks raskemini talutavamaid asju võibki just olla see, kui millegi juhtumisele mõtet või tähendust lisada ei oska. Kolmandast küljest – mõtte või tähenduse meelevaldnegi lisamine on ehk jälle midagi, mis aitab inimkeskse loogika seisukohast totaalses kaoses meelemõistust säilitada... Maailm, kui tähenduslik tervik, kus issanda teed on imelikud või maailm kui asjade juhusliku või masinliku juhtumise jada, kus millelgi pole mingit mõtet ...

(tuletab meelde üht lemmikkohta ühest Serge Moscovici artiklist „ suspicions that one may be adrift in an absurd world“, jah ... sellised kahtlused on kindlasti inimesi vaevanud juba mõnda aega)

Asjad oma juhtumist muidugi selliste eksistentsiaalsete murede pärast edasi ei lükka ega ära ei jäta. Inimene peab siis ikka ise vaatama, et kuidas toime saab või ei saa. Mainimata ei ole jäetud ka inimtaju narratiivsus – inimelu pooleli jäänud, ilma õige, rahuldust pakkuva lõputa on midagi, millega on raske leppida, tahaks oodata ja loota, tarduda, kuni õige lõpp kohale tuleb. Ent sama raske on ka leppida sellega kui lõpp end lõpuks kellegi teise suu läbi meelevaldselt just sellisena õige ja paratamatuna kirjutama hakkab, et „ta elas nii ja nii, küllap temasuguse lõpp pidigi olema selline ja selline“...

Kuidas siis leida kesktee ükskõikselt ja mõtteta pillutava kaose ning tagantjärele meelevaldselt lugudeks painutatuse vahel? Kas tõde on kusagil? Või peab lihtsalt leppima ja lootmagi unustamisele, sellele, kuidas ’aeg haavu parandab’? Kuid kas kõik haavad annavad ilma võitluseta ajale alla või on vaja siiski midagi veel?

***

„Võib juhtuda, et saabub maailmalõpp; võib juhtuda, et Paradiis on pauhti kohal. Võib juhtuda, et keegi sureb nii märkamatult, et sellest ei jõua isegi aru saada. Võib juhtuda, et selline isik püüab kummitusena tagasi tulla ja jätkab oma poolelijäänud lugudega. Kuigi tegelikult tuleks lihtsalt ära minna. tuleks jääda tee äärde ja lasta autol ära sõita. Tuleks muutuda mustvalgeks. Tuleks muutuda väiksemaks ja muuta oma ajavormi.“