August Kitzberg - “Oleks tädil rattad all…” (Külajutud, 1971)

 

Kuigi nime järgi võiks siin kogumikus olla vaid külajutud, siis tegelikult on see peale “Kelmikülas” teine jutt, mis on õieti linnaproosa - seekord siis Tartus teaduse taga ajajatest. Või noh, õigemini küll pilalugu naisüliõpilastest, kes on õige moodsate vaadetega ja kärtsud väikekodanlike aadete suhtes. Ja noh, nagu selle kogumiku puhul harjunud, siis jutt keerleb muidugi abielu ümber - ja kui ongi abielu, siis olgu vähemalt vabaabielu, mitte mingi pererahvaks mandumine.

Ja neiu Pääsuke on õigusega pahane - tema kaks sõpra otsustasid päriselt isekeskis abielluda ja tema jätsid välja, hoolimata kõigist neist tudengipõlve unistustest. Aga pole häda, tema vehib edasi teadust teha!

Ütleme nii, et Kitzberg pole just kõige vabameelsemate vaadetega, aga samas - nalja heidab nii konservatiivide kui liberaalide äärmuslikumate osade üle. Et algselt ilmus tekst 1910. aastal, oli autor juba austusväärselt 55-aastane, eks siis muidugi need üliõpilaste sebimised võisid paista vähe kummalised.

MKRNYILGLD - The CRISPR Cookbook: A Guide to Biohacking Your Own Abortion in a Post-Roe World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Omamoodi kaaslugu Millsi (ja Huangi) tekstidele ehk siis jutt sellest, kuidas naised saaks end steriliseerida. Sest every sperm is sacred ja soovimatut rasedust ei tohi katkestada - seda eriti olukorras, kui sinu tervislik seisund on range järelvalve all. Siis on … nõkse, kuidas sellist olukorda vältida. Ühiskondlik-poliitiline surve on juba aastaid olnud selline, et Ameerika iive on negatiivne, mille tulemuseks siis üha suuremad pingutused kehavälise raseduse teostamiseks.

Eks siin on ka oluline see, et lapsekandmise ja -kasvatamise ajal on just naised tööturult väljas ja kaotavad võrdsed võimalused eneseteostuseks (kuigi niigi on meestel rohkem võimalusi).

Teksti madal hinne pole kuidagi seotud tõstatud teemaga, vaid et … no vägagi ameerika päevapoliitiline teema, kus antud tekstis pole sisu ja vorm kirjanduslikult just eripärased; pigem on tegu justkui provokatiivse esseega. Aga jah, tänane Ameerika on oma väärtuste poolest müstika.

Samantha Mills - Rabbit Test (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

Tekst kaasaegse Ameerika valupunktidest ehk siis naiste õigusest otsustada soovimatu raseduse asjus. Eks mulle tundub see üsna õudustäratava ja arusaamatuna, et praegu tahetakse selline õigus keelustada, siis noh … mida tunnevad veel sealsed naised? Tekst ongi sellest laetud ja eks seda valiti mitmesse auhinnavalikusse.

Lugu toimub suuremas jaos 21.-22. sajandi vahetuse paiku, kui üks noor naine avastab endal raseduse ja jääb vahele ebaseadusliku abordi üritamisega. Mille tulemuseks siis tütre sünd, kes teismelisena kogeb samuti soovimatut rasedust, mille tulemuseks siis …

Samal ajal on autor esitanud kõiksugu näiteid, kuidas varasematel sajanditel püüti ennustada rasedust või siis vabaneda soovimatust rasedusest. Muidugi on ühtlasi ülevaade tuleviku kontrolliühiskonnast jms.

Tekst on kahtlemata valus ja emotsionaalne, samas on igati huvitavad näited varasemast ajaloost. Ulmeline külg on siin pigem teisejärguline, pigem siis konflikti tarvis. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva. Loetav siit.

 

Giti Chandra - The Goddess Project (New Horizons, 2021)

 

Kui hiljuti siit antoloogiast loetud jutud on pigem traditsiooniline 20. sajandi ulme laadis tekstid, siis see lugu mõjub hoopis kaasaegsemalt. Juttu on sotsiaalsest ebavõrdsusest, või noh, õigemini küll naistevastasest vägivallast nüüdisaja ühiskonnas Ühes kohas see nagu on dateeritud 2028. aastaga ja tõepoolest, mitmed siin kasutusel olevad tehnilised lahendused on praegugi veel “ulme” valdkonnast.

Niisiis, India linnatänavatel on nö jumalannad, kes päästavad tänavavägivalla või koduse väärkohtlemise alla sattunuid naisi meeste käest. Ja vahendid selleks on õige sirgjoonelised, on koguni juhtumeid, kus hukatakse väärkohtlejad. Selle võitluse eesotsas on kolm nö jumalannat, kes tegelikult on inimvälimusega androidid vms (peale Jonathan Strahani koostatud antoloogia “Made to Order” lugemist on mul küll parajalt segane, et mis on robot või tehisintellektiga eluvorm vms.

Nii terava teemapüstituse puhul (ka usuradikaalid saavad märgitud) tuleb muidugi mainida, et autor on välismaal töötav õpetlane; ehk kodumaal ei saa tõepoolest niivõrd julgelt kirjutada. Eks see jumalannade teema ole pärit hinduistlikust mütoloogiast, sellevõrra jääb siinne tähendusvarjund vähe hämaraks. Ja need väärkoheldud naiste “taastamised”, mis see veel õieti on?

Theodora Goss - The Strange Case of the Alchemist's Daughter (2018)

1890. aasta Londonis lahti hargnev põnevuslugu toob lugejateni mitmete klassikaliste õudusromaanide ja põnevike (Jekyll & Hyde! Frankenstein! Moreau! Rappaccini!) telgitagused, millest selgub, et (kuri)kuulsad eksperimenteerijad armastasid eriliselt oma katseid teha noorte neidudega (muuhulgas siis tütardega). Ja nüüd … leitakse Londonis järjest noorte neidude laipu, millest on eraldatud erinevaid kehaosasid. Scotland Yardi aitab muuhulgas Sherlock Holmes, kes saab endale õige ootamatud abilised ehk nende eelmainitud leiutajate tütred või loodud neiukesed, kes sarnast elukogemust kogenuna  panevad seljad kokku (põhjuseks seegi, et paistab, et nende mõrvade sooritajad on muuhulgas sihikule võtnud need õnnetud neiud – aga miks, selgub romaani jooksul).

Nojah, selline minupoolne sissejuhatus on enam kui kobav, aga ei taha lugu kah spoilerdada. Igal juhul, Goss mängib teadatuntud kirjandusmütoloogiatega, aga lisab neile omapoolse (eba)inimliku külje. Ka Sherlock Holmes pole miski üleinimlik geenius, nagu selgub, kulub talle neidude kogemused ja terav silm vägagi ära, et erinevaid niidiotsakesi ühendada üheks veidraks vandenõuks.

Olles Gossi lühiloome austaja, tundus algul see romaan vähe leigema tükina, aga eks sellesse maailma tulebki sisse elada, ega autor seda lihtsamaks ei tee: muuhulgas kasutab autor üsna ebapopulaarset võtet ehk teksti on sisse pikitud tegelaste tagasivaatavad kommentaarid – mis ühelt poolt muidugi tutvustab lähemalt seda õnnetute neidude kampa, teiselt poolt annab märku, et küll kõik kuidagi laheneb (muidugi, autor võinuks siin lugejatele ninanipsu teha).

Eks siin üheks teemaks olegi kergelt võrdõiguslikkuse küsimus, vähe irooniliselt mõjub ühe peategelase mitmel korral rõhutamine, et „juba on 1890. aasta ja noortele naistele on nii mõndagi lubatud“ … aga jah.

„It was a strange experiene, dressing as a man. Everything felt diferent, everything buttoned a different way. But when she had put on the shirt and trousers, she realized what freedom they would give her. How easily she could move, without petticoats swishing around her legs! No wonder men did not want women to wear bloomers. What could women accomplish if they did not have to continually mind their skirts, keep them from dragging in the mud or getting trampled on the steps of an omnibus? If they had pockets! With pockets, women could conquer the world! And yet she felt, as though in putting off her women’s clothes, she had lost a part of herself. It was a confusing sensation.“ (lk 191)

Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), tlk Ann Alari

„Teenijanna lugu“ üllatas mind. Arvasin, et see on sama kõle ja rusuv, millisena „Orüks ja Ruik“ mõjus, kuid leidsin hoopis teatavat soojust ja mitmekihilisust. Selle raamatu juures tunnistasin lugedes korduvalt autori meisterlikkust terviku põimimisel.

„ Ilusad redised,“ ütlen Ritale tänutäheks kingituse eest, mille ta mulle omaalgatuslikult on teinud.
„Jah, mulle lihtsalt meeldib, kui majas valitseb kord,“ ütleb ta nüüd juba jälle torisedes. „Muidu pole enam mitte millelgi mõtet.“ (lk 182)

Teksti on laiali pillatud väikesed õdusad hetked ja mõtisklused – leivategu, porgandid köögilaual, kord majapidamises, näputöö, lilled, aed. Need hetked on kosutuseks nii peategelasele kui ka lugejale. Ja samas on need meeldetuletuseks, pilguheiduks ka tänapäevase lugeja emade, tütarde, vanaemade traditsioonidesse, ühenduslüliks Gileadi äärmuste ning muude aegade hinnangute ebavõrdsuste vahel. Sissevaateks, et tähendusi ja tähenduslikkust ei tohi alahinnata, et Serena Joy jõudeajakudumi mõtte üle võiks kirjutada filosoofilisi traktaate kohe, kui tunnistaksime Serena Joy tähtsust isikuna, indiviidina.

Ei puudu iroonia, et ei nimeta Teenijanna ega tema käskijannat ei takista uue korra all kannatamast fakt, et nad suuremal või vähemalt määral on või näivad olevat pigem kokku puutunud Gileadi tõusuni viivate liikumiste edendamise või pooldamisega. Ühiskonnakriitikana sama aktuaalne nüüd, kui raamatu kirjutamise ajal, must mõtisklus sellest, kuhu abordiprotestid ja pereväärtused viia võivad ... muidugi koosmõjus totalitaarse režiimi loomise mõttest vaimustunud riigimeeste ja ökokatastroofiga.

Teenijanna suhtlus koloneliga, kummalise ja tühise meelelahutuse kontrast olukorraga, kus kaalukaussidel on surm või hullem vs vähegi midagi peale laastava tühjuse, mõjus tõeliselt veenva näitena suhtlusest võimupositsioonilt. Sellesse ei pea pea isegi sooküsimust segama ja küllap just seetõttu on meil tänapäeval välja mõeldud kodanikuõigused ja seadusriik ja töövaidluskomisjon ja laste õiguste konventsioon ja nii edasi.

Meeldis ka ajaline killustatus, nii tasakaal Teenijanna mineviku ja oleviku vahel, kui ka aeg millesse lugeja lõpuks paigutub. Gilead jäi lõppkokkuvõttes turvaliselt kaugeks ja ähmaseks, mitte miski ei jäänud lihtsalt lahti seletamata vaid meil pigem vedas, et niigi palju oli võimalik näha. Ning nõnda oli algusest lõpuni põhifookuses Teenijanna hääl, tema läbielamised, tema pilgu ja mälestuste suva. Mulle tundub, et sisuliselt võiks võtta seda vähem ulmeraamatuna ja rohkem kui laiendatud mõttelõngana juba kaua aega kestnud (vähemalt ’meerikamaal) debatis abort-pereväärtused ja nii edasi. Düstoopiad on muidugi alati liiga korrapärased ja organiseeritud, liiga põhjalikud ja süstemaatilised. Reaalsuses on igasugune allasurumine ja ebavõrdsus ja -õiglus alati märksa läbipõimunum, normaliseerunum.

Siinjuures on ehk oluline tõstatatud tähelepanek, et „oma ajastu kontekstis“ ja nii edasi. Võib küsida, et kas Teenijanna elu peaks võtma normaalsusena oma ajastu kontekstis või millegi muuna? Või kuidas meie praeguse eluga on? Või võib lihtsalt tõdeda, et elu ongi ebaõiglane ja need, kel ei vea olgu kuss või vastupidi, et elu ongi ebaõiglane, inimene loomult oma lühiajalise kasu peal väljas ning võiksime ühiskonna kujundamisel seda arvestada ning katsuda asja üles seada nii, et me parimad küljed õitsele lüüa saaks või midagi.

Eraldi elamus oli viis, kuidas Teenijanna ’oma’ tuba kirjeldab. Kuidas tühjus ja lagedus on jaotatud päevadele ära, et ruutsentimeeter krohvigi võiks aega täita. Ja kuidas ma lugejana valmistusin kannatlikult ootama veel mitme päeva jagu konarlikku krohvi, lagedat seina, oksakohaga põrandalauda. Elasin kaasa sellele, lagedate pindade väärtusele tühjuses ja nõnda jõuti kapini liigagi ruttu. Kuid tühjuse lumma, mitte millegi omamise vaakumit jätkub veelgi - hiljem suutsin näiteks vääriliselt hinnata ühe eesmärgitu tiku omamise luksust.