Celine Kiernan – Mürgitroon (2012)

Romaan romantikuist tütarlastele. Mõnel sadistlikumal hetkel sedastaksin endamisi, et tegemist päris imala tekstiga, mille peategelaste emotsemine tekitas endas huvitava vastupidavusvõistluse: kui kaugele oled suuteline lugema enne kui kannatus järele annab. Nojah, romaan lõppeb nii nagu oleks järgmises osas viimaks tõelisi seiklusi oodata.

Lugu siis umbes selline: 15-aastane neiu Wynter koos oma kolmekümnendates aastates isaga naaseb peale viit aastat karmil põhjamaal viibimist kuningriigi kodusesse pealinna. Aga palju on nüüd muutunud – isa on haige, pealinnas valitseb kuninglik hirmuõhkkond ja neiu endine lapsepõlve mängukaaslane ehk kuninga sohipoeg Razi on sirgunud üheksateistaastaseks noormeheks, kel on salapärane ja irriteeriv südamesõber Christopher. Taga hullemaks – kuningas Jonathon on kuulutanud õiguspärase troonipärija elavaks surnuks ning tahab upitada arstiks õppiva Razi uueks troonipärijaks. Raz, Christopher ja teised head (ja halvad) inimesed ei nõustu sellega ning seepärast neid pekstakse ja sandistatakse – või üritatakse Razile atentaati sooritada. Ühtlasi puhkeb armukolmnurk neiu ja noormeeste vahel, millest ma kalgi inimesena ei saanudki lõpuni aru, kes keda õieti panna tahab (tekstis on ühes kohas äge eitamine nagu printsil ja ta orjast sõbral võiksid olla omasooiharad suhted – aga kes teab!). Ühesõnaga, headel tuleb taastada õige troonipärija aujärg, et kuningriik oma seesmistest vastuoludest üle saaks. On see võimalik? Ei tea. On kuulda, et õige troonipärija pooldajad-mässajad on valmis valla laskma miskisugust põrgumasinat, mille Wynteri isa Lorcan kunagi noorena oli rumalast peast Jonathonile konstrueerinud (millega täpsemalt tegu, veel ei selgu). Pealinnast tuleb põgeneda, ning noored teevadki seda, jättes maha surmavalt haige Lorcani. Ja mida õieti tahavad vaimud ja kassid (need siis triloogia avaosa üleloomulikud elemendid)? Ei tea.

Tegevustik toimub Euroopas, mis ei ole päris see teadatuntud hiliskeskaegne Euroopa. Mainitakse Marokot ja Padovat ning rahvustest türklasi, muud teadatuntut nagu silma ei torganud (no kerge vastuolu on musulmanide ja, ee, kristlaste vahel, samas eksisteerivad nad rahumeeli kuningriigi pealinnas). Üldiselt vehitakse terariistadega, ent on ka musketimürinat. Ses suhtes lihtne tekst, et asi edeneb väga korrapäraselt ja kronoloogiliselt, ei mingeid ajas edasi hüppamisi või tagasivaateid vms (no ühes kohas oli vist juttu, et viis päeva nokitseti raamatukogu parandustöödega, mingigi kiirendus).

Ning nüüd siis sellest, mis raamatu juures nagu häiris. Need jubedalt emotsevad peategelased. Prints ja ta sõber on kui mõõgakangelastest metroseksuaalid, no kohe ikka päris naiselikud noored mehed, kileda häälega karjuvad valu või pettumuse pärast, pisarad voolavad ja muudkui kallistavad üksteist või hellitavad teineteist nimedega. Võeh. Ja siis Wynter, kes käitub ühtaegu kui emotsionaalselt segane tiinekas ja muidu varakogenud vabadusvõitleja ning unistab noortest meestest ei tea mida (sõprust, idülli, mitte seksi). Need peategelased on sellised, kes võrreldes teiste loomulikumate kõrvaltegelastega (Lorcan, Jonathon, kass jt) mõjuvad tõeliselt tüütult ja kannatust proovile panevalt. Ega ometi tõlkija ole omalt poolt teksti veel naiselikumaks teinud? Või on siis süüdi see, et loo vaatepunkt on 15-aastaselt tüdrukult, kes peab olema keegi, kelleks ta ealiselt-vaimselt veel lihtsalt valmis ei ole (kuigi puusepana juba vääriline vaimustavat rohelist rüüd kandma). Igatahes jäi kogu romaanist üks väga roosa mulje või... midagi. Selge see, et ilmselgelt sattusin vale raamatu peale, miskipärast muudkui lootsin, et millal prahvatab miskit võigast, aga noh, veel mitte.

“Siis koondus ta pilk äkki jalge ette põrandale, ta hingas sügavalt sisse ja sirutas õlad välja. Wynter nägi, kuidas Razile mask näole ilmus. Tema ebakindlus, tema hirm, kõik see kadus kuhugi sügavusse, tema jahe muretu õukonnanägu tõusis pinnale nagu jää. Tüdruk nägi, kuidas Razi silmad kähara tuka varjus kalgistusid ja kulmud kõrgis üleolekus kerkisid. Siis lõi ta selja sirgu ja pea kuklasse ning vaatas otse Wynterile silma.
Razi mask purunes tüdrukut nähes miljoniks killuks ning ta komberdas kaks sammu tagasi, enne kui jälle ennast kogus. Tema pilk libises tüdrukult Christopherile ja jälle tagasi. Mees pilgutas kiiresti silmi, justkui tahaks neid oma vaateväljast minema pühkida.
Wynter tundis, kuidas ta nägu praguneb. Oh, issand! mõtles ta. Me tegime valesti, me tegime valesti! Aga siin nad nüüd olid ja kahju oli juba sündinud, niisiis pani ta oma silmadesse kõik, mis vähegi suutis. Ma armastan sind, püüdis ta mehele näidata, püüdis ütelda. Ma olen sinuga! Sa ei ole üksi. (lk 276)

lugemissoovitus

Eve Laur – Aloise (2011)

Ilmunud on uus täht eesti rüütliromantika taevasse, ehk siis näide sellest, kui ristata Pähkel Harglaga ning lisaks pookida sutike Lembet. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane printsess / troonipärija on kuskil pärapõrgus jahiretkel ja ühel hetkel avastab end üksi... huntide piiramisrõngas! Ta püüab neid ammuga maha nottida, aga üpris edutult, tulemuseks on hoopis see, et nendega jännates eksib ta üha enam ära. Kuni... satub ühte külla. Kus ta põhimõtteliselt vangistatakse – sest külamehed teavad midagi, mida printsess Aloise ei tea. Ta põgeneb esimesel võimalusel. Teda saadetakse jälitama Andreas ning mees püüab neiu hundi abil kinni. Ning jutustab loo neiu isast, kes tegi mehe suguvõsaga nii mõndagi. Printsess... kahvatub. Aga veenab siiski meest, et see ta tagasi kuninglikku jahilossi viiks. Nende vahel tärkab usalduslikkus, Andreas viimaks nõustub ja saadab neiu jahilossi lähedusse.

Seal aga õue peal röövib neiu kuri ülik, kes tahab sundida printsessi endaga abielluma, mille teostumisel oleks tee valla tulevikus kuningaks pärjamisele. Neiu pole nõus. Ülik kabistab seepeale teda sõjameeste juuresolekul, ja neidis mattub häbist ja hingesegadusest pisaratesse. Ta on vangistatud teist korda sama päeva jooksul. Algab õhtu. Aloise joob vangitornis ja kaotab meelemärkuse, kuri tiirane ülik on jooki kihvtitanud. Aga siis... on hommik, printsess avastab end hoopiski... kuskil salapärases koopas! Ta on jälle röövitud! Sellele järgnevad lahingud, reetmised, kahevõitlused, võimu krabamised ning hunnikutes intriige kui õhkamisi kui ka ootamatut armuvalu. Raamatu lõpp on ootamatult hea, arvasin, et tuleb üks harju keskmine, aga võta näpust, lõpp keerab ikka niivõrd ära, et on kohe kõhe; kõik need viimased ellujäänud santlaagrid loivamas kuhugi edasi, pooleldi mikroapokalüptiline. Aga väike armastus siiski jääb õilmitsema.

Teose pluss on, et autoriks on naine ja elame kaasa peategelasest neiu naisena eneseleidmisele (aga millise verevalamise saatel). Machokirjanduse austajad leiavad kindlasti seitseteist viisi virisemiseks, aga kamoon, tore on lugeda harjumuspäraseid asju teise vaatenurga läbi. On mitmeid kohti, mis panid mind sisemiselt puhkima, aga... miks mitte? Võib ka niimoodi, kuidas mehed teavad, milline see naiste sisemaailm tegelikult on. Algusest peale võime näiteks lugeda neiu enda seksuaalsuse avastamisest, mis küll saab bravuurika avapaugu üpriski vägivaldsel moel teise vangistuse ajal (kuri ülik!). Loeks sellist teksti meesautorilt, siis noh, naeraks ja sõimaks. Aga Lauri puhul? Jumal küll, miks mitte, jutt on siiski rüütliromantikast (raamatu tagakaan soovitab seda teksti rüütliromantika hindajatele, sellest siis vastava sõna kasutus). Autor ei rõhu ajastu usutavusele vaid pigem actionile ja erootikale. Kui skaala ühes otsas on Jelineki jõhkrus, siis teisel poolel asub kuskil Lauri soft core (paaril korral pidi kohe mõtlema, et mis siis nüüd juhtus, oli see eelmäng või võidukas finiš), ehk siis erootika naistele ja kaunishingedele. Sutt on ka masohhistide jahimaa.

Raamatu algusest jääb painama mõte, et kas Aloise ja Andreas on lähisugulased või mitte. Kuni lõpuks Aloise'i isa jutustab tütrele, kuidas ja millistel asjaoludel blond tütreke eostati ja mida isa-ema üldse kahekesi harrastasid. Võib vast mainida, et Aloise'i perekondlike saladuste järkjärguline avanemine on omamoodi lõbusalt seebiooperlik. Ja millised kosilased tal veel on! Ootamatult naturalistlik kuju on Kaspar, keda pannakse ja kes tahaks panna Andreast või Aloise'i. Ja kuningas Karl, millega tema tegelikult tegelenud on? Saladuslik.

Ühesõnaga, omapärane lugemiselamus, värskendavalt vildakas traditsioonilise mõõgatärina suhtes (või – ma ei tunne üleüldse sellelaadseid keskajalikke naistekaid?), need 350 lehekülge möödusid küll kiirelt ja mõte ütles vahel ohhoo. Autor võiks fantasyt proovida, ent see vast liialt nišitoode lugejamenu jaoks.

“Ta mõtles veidi aega. Ma tundsin, kuidas tema kuum hingeõhk mu põske kõditab. Ja märkasin korraga, et ta on käed mu piha ümber pannud. Millal ta pani? Ja millal olin mina oma käed tema kaela ümber tõstnud? Püha taevas, ma ei pannud seda isegi tähele!” (lk 263)

autor raamatust

yuki lugemispäevik