Manfred Kalmsten - Vari Albatrossosel (Götterdämmerung, 2023)

 

Teine tekst kogumikust ja kujutlusse on tekkinud esialgne korrapära - Kalmsten on päris hea maailmalooja, aga tegelased jäävad vähe ühekülgseks. Ka seda teksti võiks nimetada üldplaanis sirgjooneliseks seikluslooks (no tõepoolest, jutt liigub sirgelt oma finaali poole, alles viimastel lõikudel tuleb hoopis laiem mänguväli), samas aga tegelased peavad ehk rohkem taluma klobimist kui puhtalt sirgjoonelise puhul vaja.

Kui eelmises tekstis oli naispeategelane, siis seekord meespeategelane, kellele sekundeerib märkimisväärne naistegelane. Eks nende vahel on palju erinevat pinget, mis küll ei jõua kuidagi fantaasiakepini (no tänu jumalale, see oleks mõndagi lahjendanud), ja eks märkimisväärne on seegi, et naine on vast peakõrguselt  mehest üle - kes siis antud juhul on pea tavapärane rusikakangelane.

Eessõnas on autor rääkinud aurupungi mõjudest; vast märkimisväärne on sellele maailmale omane tappev või meelemõistust hävitav igapäevane udu. Millegipärast assotsieerub midagi sarnast varasemast loomest: “Raske vihm”, “Põgeneda rottidelinnast” - kuigi jah, lugedes blogipostitusi tunduvad need olevat oma maailmaloomelt midagi muud; aga vast see tegelastele pealesurutud ebameeldiv maailm, kuigi siin on see udu vast jah loomulik osa elust, mitte kuigi hiljutine maailmat tabanud kataklüsm. Nojah.

ulmekirjanduse baas

Alaya Dawn Johnson - The Witch Is Not the Monster (The Book of Witches, 2023)

 

Väega lugu, aga no selline, kus ei saa ka peale teist lugemist pooltele asjadele pihta. Aga tõesti, painajalik värk.

Lugu toimub kuskil tulevikus, peale veeuputust, mis uputas paljugi ja seetõttu muutis ka elukorda. Järelejäänud inimesed elavad kas ujuvates linnades või siis looduse armust rannikul - kas Vesi või Maa võib rajult reageerida. Aga eelkõige Vesi oma saladuste ja olenditega (võibolla on neis midagi lovecraftlikku, igatahes vähemalt korra justkui viidatakse), ning neid olendeid suudavad peatada vaid Õeskonna likkmned (kas nüüd just traditsioonilises mõistes nõiad). Õeskond on keelatud ujuvates linnades, aga sellistes rannikuasulates kasutatakse neid varjatult, nii kutsutakse üks neist neist appi, et kaevandusest mingi … olend hävitada või tõrjuda või nullida. Ainult et sel olendil on väga tugev side asunduse liidritega, ema ja pojaga - ning nõid pole just kindel, keda ta kelle käesti õieti päästma peab. Sest ka see olend oleks justkui nõid ning selleks saamiseks tuleb hävitada oma õpetaja.

Nagu öeldud, emotsionaalselt igati haarav tekst, aga paljugi jääb hämaraks - mis olendid sealt  veest õigupoolest tulevad, mis värk selle asunduse juhiga õieti on, ja mis kõik veel. Aga noh, pigem ulme kui fantaasia.

Manfred Kalmsten - Igaviku väravale (Götterdämmerung, 2023)

 

Tekstis on justkui kaks poolt - ühelt poolt võrdlemisi sirgjooneline seikluslugu, teiselt poolt üpriski huvitav maailmaloome. Et noh, maailma poolest võiks see romaani täita, samas see sirgjooneline seiklus jääks suuremas tekstis vähe kergepoolseks.

Tekst peaks olema samas maailmas kogumikus “Raske vihm” ilmunud “Loheisandaga” (nagu autor teavitab eessõnas), aga eelmise teksti põgusal lehitsemisel ei löönud ühendust ette. Aga need veidrad ja ohtlikud olendid, toormaagia küsimus; need on löövad (ja noh, Kalmstenile paistab meeldivat lumine maailm). Ja samas, ega tegelastele erilist liha peale kasva, selgemalt eristub küll viis tegelast, aga isegi peategelase puhul ei saa kõnelda suuremast eripärast (nojah, ta on naine).

ulmekirjanduse baas

Katrin Tegova - Tegova naine (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Lugu nullindate alguse Tartu tudengi- ja ööelust, mida oli huvitav meelde tuletada: Zavood, Maailm, Illegaard, Werner, Ülikooli raamatukogu. Mõni neist kultuuriasutustest on tänini alles, aga vast päris palju muutunud.

Kuid lugu ise on üliõpilasneiust, kes satub kokku surnud joodikute hingede päästjaga. Jällegi, retro-Tartu. Eks peategelane satub muidugi kentsakatesse olukordadesse, ja päädib see tumedalt.

Et siis selline tudengikirjandus.

Kōbō Abe - Kastimees (2023)

 

Kui teose esimesed kaks kolmandikku oli päris huvitav lugemine, siis viimane kolmandik väsitas lõpuks ära. Tekst, mis algselt paistis justkui mingi paralleel J. G. Ballardi “Crashi” modernsele maailmakogemusele, muutus lõpuks … ma ei tea, ühe veidrike seltskonna psühholoogiliseks painajaks. Iseenesest muidugi oodatav, aga nagu oodanuks … suuremat üldistusjõudu.

Eks siin ole ka väheke jaapanlikke perverssusi, ent kasvõi Murakami lugemine on nende suhtes karastanud.

Kuidagi väsitav lugemine.

“Suunataju kadumine on kastimeeste krooniline häda. Niisuguses olukorras hakkab maa telgjoon kõikuma ja inimene kannatab merehaigusega sarnaneva ägeda iivelduse all. Kummalisel kombel ei ole see absoluutselt seotud ühiskonna heidiku staatuse teadvustamisega. Ma pole kordagi tundnud kasti pärast südametunnistuspiinu. Mulle tundub, et minu jaoks pole kast mitte tupiktänav, kuhu ma olen viimaks jõudnud, vaid hoopistükkis justkui väljapääs kuhugi. Ma ei tea küll, kuhu, kuid see on väljapääs mingisse teistsugusesse maailma. Jah, see teine maailm ei erine siiski kuigivõrd tupiktänavast, kui ma iiveldust maha surudes uurin läbi kasti pisikese piiluava välismaailma märke. Aga aitab küll suurte sõnade tegemisest! Siinkohal tahan selgelt välja öelda vaid seda, et mul pole mitte mingit soovi surra.” (lk 20-21)

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Darcie Little Badger - The Liar (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu inimestest, kes on saanud mingi erilise võime … aga sellega kaasneb ka midagi muud. Ühe käega võid ravida, teine käsi on tappev. Sul on igavene elu, aga tunned kümnekordset valu. Jne. Igal juhul, need viis inimest on omavahel ühendatud anonüümses vestlusgrupis, kus kõik püüavad varjata oma identiteeti niipalju kui võimalik (nojah, ideaalis).

Et lugu oleks ikka dramaatiline, siis keegi on hakanud nende vestlusgruppi harvendama. Kas see, kes neile need võimed oma needustega andis (ja miks ta üldse seda tegi)? Või siis keegi nende seast? Pinge tõuseb, viimaks on alles vaid kaks …

Ega siin midagi väga sügavat just ei ole, selline puhas põnevik müstiliste elementidega tänapäeva Ameerika tingimustes; lobedalt loetav, aga noh … vähe kerge.

Leelo Tungal: Pool koera

Lapsena oli see raamat mu suur lemmik, sest seal oli kõik tähtis olemas: koer, lapsed, kriminaalid, mure koera pärast (nii on kohe palju ehedam) ning peategelane on kompetentne. Lapsena ma muidugi oleksin seda teisiti sõnastanud, ent idee on sama - Olav ei ole mingi lollakas hädapädakas, kes rasketes olukordades midagi ei tee - ta on tegutseja ning sealjuures üldse mitte halb. Tema ideed kannavad. 

Nüüd on lisandunud plussid.
1. kadunud maailma meenutamine. Kunagi oli tõesti sinine Moškvitš äss värk autota inimestega, keda oli enamus, võrreldes. Tallinn paistis imelise suurlinnana, kus oli lõbustuspark. See lõbustuspark oli isegi minu, Tallinna lapse jaoks jabur värk. Inimesed maksid sularahaga ja kui millekski koguti, seisis see raha neil kodus. Söödi hapkapsasuppi, praekartuleid ja pannkoogid olid 12-aastase meelest vinged, suur asi, et neid tehti. 
2. Olavi sisekõne ja unistamised tulid väga tuttavad ette. Jah, ma mõtlesin lapsena samamoodi.
3. Kriminaalid on nii usutavalt pisikesed kaabakad, mitte ei ürita mingeid rahvusvahelisi spioonivärke teha või panka tühjaks varastada vms - varastataksegi kooli grammofon ja ametlik pitsat. 

Ja miinused. 
Esiteks: muidu on koera kujutatud usutavalt, päris koer - ja siis emane koer otsib puud, mille najale jalga tõsta. Mul on emane koer, ma tean, kuidas nad pissivad. Ta isegi kergitab sageli tagajalga (kuigi mitte nii kõrgele kui isased), aga mingid puud või postid huvitavad teda ainult niipalju, et sinna on teised pissinud, huvitav on nuusutada. 
Teiseks oli peategelasele mittemeeldiv tüdruk kujutatud nii negatiivselt, et väga raske on oletada, et tegelikult on ta tore inimene, kellele lähevad korda ka muud asjad kui jugoslaavia kingad ja lõhnaõli Böt-možet. Küll aga toimus sujuv koduvägivalla normaliseerimine - Madise isa oli kirjeldatud palju leebemalt kui Truutat: muidu maru mees, ainult purjuspäi ajab naist harjavarrega taga ja varastab tema tagant raha, et aga rohkem juua. No selline pisiasi - peamiselt mõjutab Madist isa käitumise tulemustest see, et kodus pole raha ja ta ei saa muidu vahel kõhtu täis kui koolis. 

Kokku: ma arvasin, et see on tore noortekas, aga ikka pigem lasteraamat. Ja nüüdseks nii ajalooline, et sellest maailmast lugeda on nagu "Kevadet" lugeda. 

Ken Liu - Good Spells (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt, kus nõiandus on küll kenasti olemas, aga seda lähituleviku tingimustes - kus elu on suuresti tehisintellekti juhtida, kus inimestel pole seetõttu enam võimalik tungida tehnoloogia südameni, kuna see on niivõrd tehisintellekti hallatav … ja mitmekordselt ümberkirjutatud.

Liigne sõltumine masinatest viib muidugi üksinduseni. Ja et masinaid võita (või õigemini petta), on võimalik kuidagi kõiksugu “nõidusi” teha, aga peamine siiski: mitte olla kogu aeg ratsionaalne või ratsionaalselt juhitud. Inimene pole inimene vaid üksi olles.

Liu maalib õige tumeda tuleviku (muidugi, sõltuvalt vaatepunktist või ihadest), aga samas paneb ka oma visioonidega hope punki. Noh, miks mitte.

“I gave up my dream when I realized that even programming had become permeated with architecting wizards, codewalking familiars, refactoring pixies, concurrency djinn, multicall completion daemons, distributed intelli-swarms, hidden-layer scrying consoles, attention-visualization crystals. Just as it was no longer possible for most humans to truly understand computer-assisted mathematical proofs, the implementation of modern AI systems had become so complicated that it was literally impossible for any individual human to grasp them, to add to them, to reconstruct them, or even hack them effectively without the aid of machine-learning, of assisting automata that made sense of the layers upon layers of abstractions, extended metaphors, symbolic notations, self-referential ontologies, feedback and feedforward loops.

To program the machine, one needed to place trust in more machines. I couldn’t live like that.” (lk 75)

 

“Was I helping someone in need or just giving an addict more attention? Does it make a difference either way? There’s always an uncertainty in working with humans. They aren’t binary, not even shades of gray. They’re jagged, unpredictable, analog, beautiful as well as despicable, cruel and kind, pitiable and manipulative, all at once.

Even if Zelda was playing me, I can’t see myself doing anything different. A witch is supposed to believe the best of her clients - that’s part of the magic.” (lk 86)

 

“This is why we’re surrounded by discarded pieces of AI, I realize. The fai are the ghosts of our own arrogance and callousness coming back to haunt us.

I’ve been focused on how humans are being remade to be more like machines, but I haven’t considered the possibility that machines are also being constructed to be more like humans - disposable, powerless, fungible. There’s always a younger one willing to work for less, a newer model ready to take the place of the old. Funny how the logic of efficiency and productivity always leads here.” (lk 90)

Tade Thompson - The Luck Thief (The Book of Witches, 2023)

 

Tänapäeva Londonisse paigutuv lugu mehest, kes kogemata nägi seda, mida poleks tohtinud näha (või noh, jätnuks siis sekkumata). Mistõttu paar aastat kodutuna elanud mees sai korraga jalad alla ning üpris haljale oksale.

Kuid sellel on oma hind - kuivõrd ta ei saanud “seda” tagastada, pannakse talle needus - ta muutub mõneks ajaks igaks inimeseks, kelle vastu ta empaatiat tunneb - ja vaat see teeb elu keeruliseks (õnneks on tal küll võimalik kodust töötada).

Lugu rullub lahti läbi kahe naise silmade - esimesele tundub, et see mees jälitab ta lapsi, mistõttu pöördub naine politseisse ning mees võetakse vahi alla. Teine naine on aga eelnevalt armunud mehesse … mille tagajärjel on tal mitmeid ebameeldivaid üllatusi. Nii et jah, lool on mitmeid pööranguid, mis sunnib mehe teguviise üha uuesti ümber hindama. Eks see Londoni maagiline pool meenutab veidi Gaimani “Eikusagi” maailma.

David Weber - Imeilus sõprus (Ohver, 2023)

Kogumiku pikim tekst, jutustuse mõõtu lugu jäi lugemisel viimaseks, sest noh, ausalt öeldes oli sellele kõige vähem lootusi: samamoodi kui Jeffrey Thomase puhul. Aga tekst osutub emotsionaalselt üllatavalt heaks, või noh, koguni südamlikuks.

Lugu siis võõrplaneedist, millele inimesed rajavad oma asundusi. Ainult nad ei tea, et nende tegemisi jälgivad mõistusega olendid - kes varjavadki end inimeste eest, soovimata nendega mingi kokkupuudet, lootuses, et nad mõlemad segamatult mahuksid sellele planeedile.

Igapäevaselt jälgivad inimasunduste juures luurajad, kes on avastanud, et muuseas kasvatavad inimesed üht taime, mil on neile olenditele pea narkootiline mõju. Vaikselt näppavad nad kasvuhoonetest sellerit; kolonistidele on need täiesti arusaamatud juhtumid - miks peaks keegi näppama natuke sellerit? Mõistatuse lahendab ühe kolonisti noor tütar, kes suudab salvestada ühe varguse - mis on ühtlasi esimene tõend, et peale inimeste eksisteerib universumis veel üks mõistusega liik. Ainult et … tütar ei tea, kas seda uudist saab teistele üldse teatavaks teha. Ta otsib nüüd võimalust selle liigiga tutvumiseks. Olenditel on juhtunu pärast päris suur segadus.

Eks need võõrplaneedid on õige retrolikud oma eluslooduse ja inimestele elamist võimaldava atmosfääriga, aga noh, las siis olla. Teoses on vaatepunktid nii inimestelt kui olenditelt, ja noh, lõpplahendus on tõesti südantsoojendav. Pole just realistlik (vähemalt tänases vaatepunktis), aga jah, kohtumine Teisega pole miski puhas õudus.

ulmekirjanduse baas

 

Kathleen Jennings - Catechism for Those Who Would Find Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Dokumendi vormis jutustus maagia (“sorcery”) ja nõiduse (“witch”) vastuolust. Maailma esimene maag tõmbab merest välja esimese nõia (naissoost!), justkui enda meelelahutuseks või uurimisobjektiks, ja annab talle võimaluse - mille nõid kasutab omasoodu maagia vastu ja selle hävitamiseks.

Esimene nõid on nüüd kõndinud haavatud maailmas ja esitab naistele ebamugavaid küsimusi, millele need ei oska vastata. Kuni viimaks hakkavad mõtlema, tunnetama ja seeläbi nõiaks muutuma. Mille tõttu omakorda maailm muutub, ja maagia peab kohanema selle uue reaalsusega. Aga kas see on kõik?

Eks tekst on tegelikult nii ja naa, ja viis punkti on ehk liialt palju, aga midagi selle loo salapärast on ligitõmbav - võibolla see dialoog dokumendi, selle lugeja ning eelmiste lugejate märkmete vahel. Sest dokumendi lugeja teab kahtlemata rohkem, kui otse välja ütleb …

Tapani Tolonen - Siharzad (Ohver, 2023)

 

Päris krutskiga lugu, mille krutski toimimisest õieti ei saagi aru, aga seda müstilisem värk, eksole.

Kaliifi kaks poega … ei saa teineteisega just normaalselt läbi. Kui noorem vend on tark ja armastatud, siis vanem vend on õige psühho ja püüab kindlustada, et isa järel võimule saada. Ainult et … isagi eelistab mantlipärijana nooremat poega (kes küll ise ei taha valitsejaks saada). Pole probleemi, peale isa surma võtab vanem vend ohjad enda kätte ning mõne aja pärast õnnestub ka mõrvata noorem vend. Ainult et … nooremal vennal paistab olevat mingi saladus (“Siharzad”!), mille olemasolust või nimestki ei paista kellelgi aimu olevat.

Aga kes otsib, see leiab, nii ka võimule tõusnud poeg saab teada, mis see saladus on - omamoodi antiikne robot, mis võib vastata mineviku kohta … aga ta teeb seda põhjalikult, alates maailma algusest: mistõttu vastuseni jõudmine võib aega võtta õige mitu päeva. Viimaks kuuleb vanem vend asju, millest senini teadlik polnud.

Ja siis tuleb kiiks.

Eks veidi ootamatu ole teema poolest see 8. sajandi Bagdadi õukonna võimuvõitlus, aga tõepoolest, miks mitte. Justkui fantaasiakirjandus, samas see “robot” ja teksti loogika uueksloomine kisub pigem teadusliku fantastika kanti. Soome autoritelt vaat et kogumiku parimad lood.

ulmekirjanduse baas

P. Djèlí Clark - What I Remember of Oresha Moon Dragon Devshrata (The Book of Witches, 2023)

 

Väikses rannakülas käivad hooajati ühed kummalised nõiad. Ükskord aga saabub ebatavalisel ajal üks selline ja teatab külaelanikele, et tal on neile halb uudis - nende küla ründavad peagi mingid müstilised meresõitjad. Nad põletavad küla maatasa, tapavad täiskasvanud ja müüvad lapsed orjadeks. Uudis on … põrutav. Nõid pakub lahendust: ta päästab küla. Hinnaks on aga see, et nõid saab jääda nende juurde püsivalt elama. Küla nõustub.

Nõid laseb endale ehitada vägeva kivimaja ning asub siis tegema hiiglaslikku monstrumit - mille ehitamise eest maksab küla hingehinda. Viimaks valmib hiigelsõdur ja sellele puhutakse hing sisse. Misjärel jääb see seisma sinna, kus ta püsti sai, vaadates merele.

Küla … muutub rahutuks. Saabub erakordselt karm talv ning kogu selle aja vahib küla pealt, kuidas nõid lõbutseb ühe lesknaisega. Monstrum seisab ja kattub jääga, ellu puhutud masinavärk tema sees tuksub selliselt, et ei lase korralikult magada. Talv venib ja venib, hakatakse mujalt uurima, kas keegi teab midagi nende hirmsate meresõitjate kohta - ei midagi. Paistab, et nõid on neid lohku tõmmanud, lisaks toonud külale hädasid kaasa. Peale järjekordset õnnetust otsustatakse temaga arved õiendada …

Lugu on jutustatud läbi 12-aastase tüdruku silmade, kes on sellest nõiast lummatud ja eks nõidki on teda tähele pannud, muuhulgas on just tüdruk see, kes puhub sellele hiiglaslikule vahisõdurile hinge sisse (see vast pole küll miski aurupunk).

Eks küla on nagu on - paras ports lihtsaid inimesi. Nõiaga lepingu sõlmimise asemel võinuks nad ise pühenduda küla kaitsmisele, aga ei, lihtsam on ikka loota kellelegi teisele - õieti adumata, mis see võib kaasa tuua. Kui autor on muidu eelkõige tuntud oma Egiptuse-aineliste džinnilugudega, siis see on üsna tavapärane fantaasiamaailm (mitte et need kaks lugu, mida varem lugenud, oleks kuidagi seotud selle džinnimaailmaga).

Sakyō Komatsu - Bikuni surm (Ohver, 2023)

 

Eks tõlget lugedes veidi häiris, et see on tõlgitud vene keele kaudu, aga eks mingi maigu saab ikka kätte.

Jutt on siis sajandeid tagasi, keskajal nunnaks hakanud naisest, kes elab erakuna ühe üksildase mäe onnis. Noor naine on kaunis ja eks rahututel aegadel tehakse halbu otsuseid, nii on ta ühe või teise mehe vabatahtlik või sunnitud armuke; rahulikemal aegadel ihaldatud vestluskaaslane või abikaasa. Aastad mööduvad, elu muutub, mägi ja naine jäävad.

Siis aga … vaja maanteed ehitada, ja kiiresti. Kui vaid mägi ees poleks … miks mitte see tasandada vesinikupommiga? Kuniks selgub, et seal mäel peaks veel peituma üks naine, kaunis nunn - justkui müütidest tuttav nimi.

Kui loo esimene pool on kui mõne müüdi ümberjutustus, siis lähituleviku osa on müüdi lõpp ehk kaasaja paine. Võõramaalased nõuavad - ehk vastukaja tollal hiljuti Jaapanit okupeerinud ameeriklaste kohta? Vesinikupomm viib mõtted muidugi teisele painele ehk Hiroshimale ja Nagasakile. Ajaloo lõpp.

ulmekirjanduse baas

William Tenn - Karistus avansiks (Ohver, 2023)

 

Päris vaimukas retroulme - loos kirjeldatud maailm on muidugi peegeldus 1950. aastate maailmast, aga moraalsed küsimused on üsna igavikulised.

Niisiis tulevikus oleks võimalik vanglakaristus ette ära kanda: vastavalt kokkuleppele võimaliku karistuse eest saadetakse sind sunnitööle planeetide terraformimisel (muidugi on seal erinevad eluvormid a la Veenuse džungel). Töö on nii jõhker, et kas loobud oma kuritööplaanist ja saad vabaks (nagu rõhuv enamik), saad sunnitööl surma või siis kannadki eelkaristuse ära (mis võib ka tähendada, et lõpuks oled invaliid). Selle viimase võimaluseni jõuab ülinapp osa karistuse eelkandjaid, ehk siis põhimõtteliselt nullilähedane võimalus.

Aga nüüd on Maale tagasi toodud kolm sellist meest (üks neist küll kolme jäsemeta - tema plaan oli kakelda ja tekitada raskeid kehavigastusi). Kaks neist põlevad soovist oma tegevusplaan viimaks täide viia: üks tahab tappa abikaasat, teine teda petnud äripartnerit. Kuid edasi selgub … et hoopis teistel põhjustel ootavad oma mahakoksamist inimesed, kellelt seda nagu ei oodanudki. Niisamuti pakutakse neile palgamõrvu.

Nagu öeldud, päris vaimukas ja samas ka idealistlik nägemus. Varem eestikeelsena ilmunud Horisondis (peaks olema nähtav Digaris).

ulmekirjanduse baas

Jeffrey Thomas - Ohver (Ohver, 2023)

 

Samasugune tume ja vägivaldne tekst nagu esmatutvus, ja noh, ei saa öelda, et see Punktowni maailm kutsuks edasi uurima, pole nagu õieti minu maitse. Kuid noh, stiilne ulmenoir.

Antoloogia nimilugu on siis tehasest põgenenud kloonist, kes elatub nüüd tellitud kuritöödest. Tehasest põgenes ta seetõttu, et tema viieaastane kasutusaeg oli läbi saanud ja ta kuulus elimineerimisele. Mis talle ei sobinud. Mistõttu põgenemise käigus nottis ta maha kaks inimest ja on nüüd tagaotsitav. Aga noh, Punktown, siin on võimalik peituda ja jätkata tumedate tegudega.

Ent järgmine tööpakkumine sunnib teda naasma Tehase intriigidesse: tema sihtmärgiks Tehase inimeste ametiühingu juht. Ja töö tellijaks …

Kui eelmises loos olid ühed veidrad tulnukad, siis siin on veidruste esindajaks kloonid, kes on lihtsalt töölihaks. Eks on autor on seda tumedat urgast päris sööbivalt kirjutanud, ning viieaastase klooni siseilm meeldivalt mitmetahuline.

ulmekirjanduse baas

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2023

 Möödunud Alveri-aasta 7 samuraid on valitud.

Nad on need raamatud.

Kristi Everst, luulekogu „Koerad haukusid mu minekut“ 

Elisabeth Heinsalu, luulekogu „Kui ma olin udu“

Mart Kuhi, romaan „Vihmakass“

Sven Mikser, romaan „Vareda“

Mirjam Parve, luulekogu „Varjukeha“

Maryliis Teinfeldt-Grins, luulekogu „Kivi alla kükakille“

Sven Vabar, jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“

Juhan Habicht - Kui tuugenid vaikisid (2023)

 

See romaan pigem kirjeldab maailma kui et esitab konflikti - muidugi, siin on küllaga peategelasele juhtuvaid ja üldisemaid mikrokonflikte, aga pole just ühest makrokonflikti, millega siis kõik kokku siduda. Et Jeebus ja tema üleskasvamine võimalikuks liidriks … see on pigem nagu sissejuhatus. Kuid pole kuulnud, et raamatule võiks järge oodata - muidugi, kas midagi sellist üldse peakski, võibolla nende paarisaja leheküljega saigi autor enda jaoks kõik öeldud (kuivõrd tegu kogenud tõlkijaga, siis arvatavalt on talle romaanide köögipool üsnagi tuttav). (Ja eks teatavasti on aastakümneid tagasi ka Habicht mõndagi ilukirjanduslikku avaldanud.)

Niisiis, maailm on selline, et kliimakatastroofi (või kuidas seda keegi endale kirjeldakski) ei suudetud ära hoida. Oluline osa selles, et taastuvenergia tootmine oli lihtsalt sedavõrd … kallis ja keskkonda kurnav (näiteks see nanokilede värk). Toimus veepinna tõus, suur rahvaste liikumine ja senise ühiskonna/maailmakorra kokkuvarisemine. Rahvaarv on peale seda kõvasti vähenenud ja suured rahvuslikud küsimused oma tähtsuse kaotanud. Küll aga tõstavad pead taas religioossed rühmitused.

Nii on siin Eesti aladel mitmeid külasid ja linnu, mis tegutsevad erineva edukusega selles uues maailmas. Peategelase Jeebuse küla on kahtlemata üks edukamaid või ka edumeelsemaid ellujäämises; seda suuresti tänu Jeebuse traditsioonidega perekonnale. Eriliste võimetega vanaisa on kui omamoodi patriarh, temale kuuletuvad järglased oma perekondadega; Jeebus on siin 15-aastane lapselaps, kel paistab olevat erilisemaid võimeid - sest elu pole mingi lihtne … värk, siin maailmas on vägagi hinnas ka nö paranormaalsed võimed. Kuid mis täpsemalt Jeebusel varjus on, ei tea õieti tema ega teisedki targad. Aga midagi on, selles ollakse kindlad.

Kasutatakse möödunud ajastu tehnikat, mida on siis kohandatud uuema aja tarbeks. Seetõttu on oluline transpordivahendite jaoks ise kütuse tootmine - nö silost (kuigi vähemal määral leitakse ka vanemast ajast bensiini vms). Loomastik on suures osas hävinenud, mõnes kohas on küll sigasid, mõnes lambaid või lehmi. Aga pole kiskjaid, hävinud on linnud (kui  nüüd õigesti mäletan), kadunud on isegi koerad ja kassid (kuigi ehk äkki kuskil lõuna pool on neid veel alles). Oluline on niisiis putitamisoskused: kuivõrd ise pole võimalik tööstustoodangut teha (kuigi - Eesti aladelgi on miski kütuse- ja määrdetehas). Tõsi, romaani üks kandev idee ongi nö progressiivsete jõudude ühendamine, et oleks jõudu üheskoos toota (nt hakata linast riiet tegema - ühed kasvatavad põllul linataimi, teised tegelevad edasi, kolmandad siis valmistavad riiet). Loogiline on bartertehingud, mitmel pool kasutatakse raha ekvivalenti, kuid pole midagi ühtset laiemaks tarbeks.

Jeebusega seotud aladel on mingi veider … hõimkondlik, koguni Taara-usku elukord - tõsi küll, seda jäljendatakse kuidagi pimesi (instinktiivselt?), mitte ajaloolisest järjepidevusest lähtuvalt. Aga sama hästi on levinud ristiusust lähtuvad rühmitused, lõuna poolt rändavad siia islamiusulised; siia on varasemast pidama jäänud teistest rassidest inimesed oma uskumustega - kes siis moodustavad oma enklaave (nt hiinlased) või sulanduvad teiste kohalikega (rass pole oluline, nii on ka hiinlaste hulgas nö valgenahalisi). Kas siin just kaasaegset eesti keelt räägitakse, ei oskagi öelda; kasutusel on küll varasemast ajast õppevahendeid (sest võimalik on kasutada taastatud arvuteid), aga üsna mõistmatu on varasem kogemus nö rahvuslikul või kultuurilisel tasandil. Aga nagu öeldud, vähemalt Jeebuse kandis on ikkagi miskilaadne maausk esikohal (peategelase ema on küll ristiusku, sellest siis niisugune nimi - kuigi nimel võiks olla veel üks tähendus).

Siinne maailm elab pidevas konfliktis - kas kogukondade vaheline või siis linnades ülemvõimu pärast või siis idast või lõunast lähtuv rööv- või vallutusretked. Selge see, et ressursside valdamine. Eks selle romaani teine kandev idee ongi, kuidas nö edumeelsemad jõud saaksid omavahel ühendatud - või siis vanduda alla religioossetele või pseudovasakpoolsetele jõududele.

Nagu (võiks) näha, on raamatu kirjeldatud maailm küllaltki masendav (või noh, kuidas kellelegi postapo-teema istub). Aga … mis veel peale maailma kirjelduse? Aasta jooksul kasvab ja muutub Jeebus mitmele kogukonnale oluliseks figuuriks. Aga see mõjub justkui sissejuhatusena, ehk päris pika sissejuhatusena (kuskil alates kolmandast peatükist hakkas tunduma, et vahel käib tõsine “info dump”, vahel sellele vastukaaluks Jeebuse mõndade eluhetkede detailsem kirjeldus; see läheb nagu tasakaalust välja). Või romaanile ongi seatud ülesandeks kirjeldada üht võimalikku tulevikustsenaariumi, sellest hetke läbilõiget, mille järel võivad asjad areneda kas paremaks või halvemaks? Ei oskagi enda jaoks sellele õiget vastust leida.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Marina ja Sergei Djatšenko - Kohtunik (Ohver, 2023)

 

Selline slaaviliku või idaeuroopaliku fiilinguga ulme, kus ühe mehe tapmise eest on pandud sõnulkirjeldamatult hiiglaslik tasu. Aastate jooksul on seda tehtud igapäevaselt ja kõiksugu viisidel, aga mingil moel on sel mehel õnnestunud kõik tapjad peatada; see on juba kergelt nüristav igapäevarutiin - koos tööl käimise, poeskäigu või vaba aja veetmisega. Naabritelegi on muutunud rutiiniks.

Siis aga üks rahahädas noor telemees tuleb välja uue telesarja ideega: leida inimene, kes ei tahagi tappa seda Kohtunikuks kutsutavat meest. Lõpuks nõustub tapetav osalema selles telesarjas … ja ka kõige toredam inimene püüab teda viimaks teise ilma saata.

Lugu lõppeb veidi kiiksuga (vihjeks, et eesti keeles on üks sellise pealkirjaga humoorikas raamat olemas), või siis traditsioonilisemas võtmes, kuidas võtta. Igatahes on autorid päris vaimukalt seda teemat lahendanud - kui on seda võimalik nii võtta kui tülpimust olla tapetav.

ulmekirjanduse baas

Jeffrey Thomas - Valusate mälestuste arhiiv (Ohver, 2023)

 

Ulmeline õuduslugu politseinikust, kellele on lapsena siirdatud kiip, mille abil suudab ta kõike nähtut - ja mõeldut - mällu salvestada. Kahtlemata väga kasulik politseitöös (nähtut saab kasvõi tõendusmaterjalina kasutada), aga muidu aastakümnetega kogetud elu muutub üha koormavamaks - kõik need kuriteod, mis on salvestunud … või siis helged mälestused, mis praeguses küllaltki masendavad elujärgus tekitab vaid ängistust.

Niisiis soovib ta sellest mälukiibist vabaneda - asemele küll pakutakse uuemat kiipi, mis vastavalt omaniku soovile ei salvestaks kõike. Aga ei, kiip välja.

Lugu siis ulmelisest Punktownist kuskil võõrplaneedil oma inimeste ja tulnukarassidega. Otseselt midagi nagu ei toimugi, on vaid selle politseiniku mälestused ja ahastus muu olukorra pärast, ja noh, politseitööst lähtuvad hirmsad vaatepildid. Siin kogumikus on veel üks lugu samast maailmast, veel ei oska öelda, kas see maailm edaspidi just lugemakutsuvalt mõjub.

ulmekirjanduse baas

Erik Morna - Poirot ja Türi mehe mõistatus (Looming 10, 2023)

 

Ootamatu, et selline absurdihõnguline lühinäidend avaldati Loomingus … aga miks mitte. Kõigile, kel kallid Kesk-Eesti pärlid Paide ja Türi! Aesma ja Pehk! Poirot ja Hastings!

Eks selline reaalsuse väänamine on viimasel ajal rohkem Paavo Matsini mängumaa; Morna on seda lahendanud hulga popkultuurilisemalt - kas seda nüüd just ulmeks pidada … kuigi noh, saaks.

Ühesõnaga, igavlev Poirot saabub Paide uurima ajaleheteadet, et seal tõugati Madis Aesmad, kes on nüüd kadunud. Hastings näeb selle juhtumise tegelemise ajal head võimalust uute tutvuste loomiseks … Aga siis selgub, et artikkel on ilmunud ja selle autoriks on olnud … Ja no Pehk, Türilt. Tema ka.

Nagu öeldud, Loomingu kohta kuidagi ootamatu valik - muidugi, Morna pole muidugi kaugeltki mees metsast. Vähemalt on seekordses numbris proosa pigem kaldu uuemate autorite poole, viimati oli selline rõhk ehk juulikuu ajakirjas.

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (2021)

 

Ulmet nõudlikumale maitsele. Pinsker on päris hea tegelaste kirjutaja ning eks tekstide probleemid ja maailmad on niisamuti üsna intrigeerivad. Enamasti küll puhas ulme, aga eks paar fantaasiamaigulist teksti ka. Mitmeski loos on LGBT hõngu, aga see mõjub igati loomulikult ning ei peaks panema ühtki puritaani minestama.

Igal juhul, kindlasti üle keskmise jutukogu, tekstide keskmine hinne on koguni 5,3.

A Stretch of Highway Two Lanes Wide • 6/10

And We Were Left Darkling • 5/10

Remembery Day • 5/10

Sooner or Later Everything Falls Into the Sea • 5/10

The Low Hum of Her • 5/10

Talking with Dead People • 5/10

The Sewell Home for the Temporally Displaced • 4/10

In Joy, Knowing the Abyss Behind • 6/10

No Lonely Seafarer • 6/10

Wind Will Rove • 6/10

Our Lady of the Open Road • 5/10

The Narwhal • 5/10

And Then There Were (N – One) • 6/10