Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.

Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.

Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?

Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.

“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)

“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

P. I. Filimonov – Tsölibaat ja masturbeerimine (Looming 9, 2019)

Kergemeelne lugu keskealistest (edukatest) joodikboheemlastest ja naisest, kes elavad vähe lõbusamat elu kui muidu tänapäeva keskealised linlased. Aja jooksul on kogutud kõiksugu suhteid ja lapsi, aga eks soov on ikka lõbusalt ka elada. Noh, ja kui sellist natuke lõbusamat elu elavad mees ja naine tutvuvad ja midagi sellest edasi arendavad, on tulemuseks katastroof ja traagika.

Loo võlu on selle jutustamise viisis – kuidas autor-jutustaja tegelasi kohtleb ja millised segadusi nad kokku segavad. Samas ei saa öelda, et Filimonov läheks tegelaste hingeeluga just süvitsi, nii on Cecilia sisemaailm … mitte just iseseisva ja edumeelse naise portree. Aga! Võibolla autoril oligi eesmärgiks selliste keskpäraste ja vanamoodsate klišeede esitamine? Filimonovi loome austajana kipun ikka lootma, et teksti varjus toimub enamat kui üks tänapäevane laadapalagan keskealiste linlaste maailmast.

Peeker Vägi - Tõemetseen (2005)

Nagu alljärgnevatest salmidest näha, on ka 21. sajandil karskusliikumine hoogsalt elus. Ja kes tõesti peavad Valkas alkoholi järel käima … võiks leida oma kiires aastas 15 minutit selle kogu lugemiseks, ning seejärel otsustada, kas odav alkohol on tõesti see, mille nimel elada ja vaeva näha. Peeker Vägi tõestab, et kainus on voorus.

Tegemist tundmatu autori luulekoguga (hiljuti lugesin veidi sarnast raamatut). lisaks psühhiaatrilistele nägemustele on oma õrnal moel väljendatud kriitikat Eesti ja Euroopa valitsejate asjus. Aga jah, luulekogu peamine toon on siiski joomise raevukal naeruvääristamisel, ning parema arusaamise nimel on värsitehnika viidud võimalikult algtasemele – et ka vaimust vaeseimad aduks.

Kas paremat saab olla sõpra,

kui laual seisev viinapudel?

Ta Sinu hingepõldu kõplab,

maast taevasse viib viinaredel.

-

Viin laual nagu kaunis neid -

kui annad käe, ta naiseks saad.

Ta isegi ei vihka neid,

kes teda litsiks sõimavad.

-

Kui oled kaotand eluisu,

peas muremõtted löövad tantsu, -

kork viinapudelilt siis kisu,

et muredele panna põntsu.

-

Võid Jumalana tunda ennast

ning mõista elutõdesid,

kui pudelist on saanud vennas

ja pitsides näed õdesid.

-

Miks vaikida kui tummahammas,

kui tõmmatakse perse lohku?

Just viin on lepitusesammas -

ta hõlpsalt heastab ülekohtu.

-

Kel jõulukuine tuisk ei meeldi,

võib talve veeta liivarannal.

Kuid lõunapäiksest etem veelgi

on põhjamaine viinamanna.

-

Vaenlast võib vaid parastada,

sest meil viinaleek ei kustu.

Kes küll julgeks anastada

maad, kus rahvas viinausku?

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).

Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …

Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.

Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.

Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.