Paari lause pärast oleks vast mõttetu raamatutest kaht eraldi postitust teha. Ja Velvet Undergroundi “White Light/White Heat” on väga jube rokkiv plaat (avalugu on vähe nihu, aga ülejäänud 5 lugu on ikka puhas kuld). (Ja taustaks mängib nüüd 38 minutiline liveversioon “Sister Ray'st”.)
Zelazny on kuidagi väga... ameerikalik (väga mõttetiine lause muidugi). Printsid meenutavad natuke sellist kaardimängu nagu “valetamine” - igaüks enda eest ja püüd kõigile käru keerata, samas teha näiliselt sõbralikku nägu ja kõrvalmängijaga justkui vahel koostööd teha. Selline kõik-kõigi-vastu-sõda annab vist autorile päris head võimalused, tee mis tahad, kõik on lubatud, anna ainult tuld. Iseenesest huvitav on samuti mälu taastamise teema (sest noh, silmad kasvavad niisamagi tagasi, teadupärast). Normaalne meelelahutus.
“Veri purskas välja nagu tumepunane suits, tõusis ja keerles rohelises valguses. Millegipärast tuli mulle pähe loll mõte: seda peaks nägema van Gogh.” (lk 71)
Kõikide intriigitsemine kõigi vastu on peamine põhjus, mis lugemisel huvi hoiab. Rääkida võiks muidugi alternatiivmaailmadest (Maa kui üks Varjudest), aga noh, on see nii eriline. Zelazny pole tekstiga molutaja, ikka tempo tempo tempo – mis on meeltlahutavaks lugemiseks muidugi mõnus. Raamat lõppeb nii, et võiks igaks juhuks ka kolmandat lugeda. Ühest vennast on kahju, huvitav, kas temast kuuleb veel midagi.
Ohhoo, raamat mis mainib Velvet Undergroundi (lk 51), parimat eelajaloolist bändi (kuigi see laul pole just parimate killast), selline asi äratab usaldust (“Black Angel's Death Song” võiks nii mõnelgi matusel kõlada). Mõni aeg tagasi sai lubatud, et loen käesoleva raamatu läbi ja kirjutan paar igavat rida, niiet edasi lugeda ei tasu, virgutavat mõtlemist siin ei ole. Sest Velvet Undergroundi esimene album on ikka väga tore.
““Kuule,” hüüdis Shadow, “Huginn või Muninn või kumb sa olidki.”
Lind keeras ringi, pea kahtlustavalt ühele küljele viltu, ning silmitses teda oma säravate silmadega.
“Ütle “Ei iialgi”,” käskis Shadow.
“Käi persse,” vastas ronk. Rohkem ei öelnud ta midagi ja nad läksid koos läbi metsa.” (lk 178)
Esimestel sadadel lehekülgedel jäi mulje, justkui oleks tegemist de Lintitõlgete paroodiaga, päris lõbustav lugu ja ülbed vanamehed über alles. Nii paksu raamatu puhul tekib muidugi kahtlus, kas lõpuni suudetakse head teksti hoida. Jah, muutus toimubki, aga mitte halvemuse suunas, esimese kolmandiku lõbusus moondub tinaseks melanhooliaks, jäävad küll väiksed rõõmud. Shadow kohanemine, paindumine Wednesday ja ümbritseva alla muudab olustiku omamoodi õudseks, musta huumori asemel mõneti nekrofiilne huumor (aga miks peab seda teksti hindama huumori põhjal?). Kui de Linti puhul on kohalikud jumalad kenasti juurdunud, siis Gaimani sisserännanud jumalused on igati nurgatagused ja hägused tegelinskid, kellele jäänud vaid mälestused (kui nüüd väga aus olla, siis erilist tähelepanu sellele jumalateemale ei pööranud). Gaimani tekstis on mõnusad pisiasjad, näiteks motelli põrandal vedelev prussaka korjus, kellele Shadow lugupidamisest peale ei astunud; lauseke siin ja lauseke seal, aga värve kui palju. Mõneti tõesti ameerikalik road movie raamat – ainult et autoriks inglane. Kõik need veidrad väiksed kohad ja muidu suburban perifeeria, heas mõttes kolkamentaliteet; väsinud ja mälestustega minevikus kinni
Iseenesest oleks muidugi tore kui “Sündmuste horisont” tõlgiks eelkõige uuemat (või kuni 20-30 aastat vana) ulmet, aga noh, ju siis kirjastuse arvates on küllaga klassika austajaid (reklaami järgi ilmumas veel 2 raamatut sellest Baley ja Daneeli sarjast). Peale Strossi on kuidagi veider Asimovit lugeda, milline lihtne helgus (rääkimata vanamoodsast kaanepildist). “Sündmuste horisondi” raamatud saakski vast kolmeks jagada – esiteks hardcore ulme (Sterling, Stross), teiseks mõnusad ja fantaasiarikkad lood (Hughart, Powers) ja kolmandaks jutukad või krimkad (Asimov, King). Paistab, et olen eelkõige teise grupi hindaja, ent idioodi järjekindlusega ahmin kõike – mitte et seda kahetseks.
Üksik lause käesolevast raamatust. Klassikaline krimilugu, ainult toimub pisut mittemaises olukorras; umbes nagu 18. sajandi indiaanlane toimetaks uurimist 21. sajandi briti kuningakojas. Baley on tubli ja aateline maalane, kes kõikidest vastumeelsustest hoolimata tahab, et õigus võidutseks – noh, demokraatia lipulaev, noh (väga in on Asimovi tegelaste kõnepruuk – robotid nimetavad inimesi “isandateks” ja need omakorda roboteid “pojudeks”). Robotivärk võiks olla kaugeks eellaseks Banksi Kultuurile. Sobilik raamat ka täiesti igapäevastele krimkahuvilistele, mõrvajuhtumi lõplik lahendus on kokkuvõttes siiski ühtpidi üllatav. Ahjaa, lõpuks sai puupeagi aru, miks Solaria Baley'le nii põrutavalt mõjus.
Raamat, mida soovitati delfi naistekas kui naljakat, positiivsete elamuste puuduses läksingi laenutama; aga jumal küll, kui oled halva tuju võimuses, siis on ikka raske ree peale saada. Esimesed 100 lk oli kui sunnitöö, lugesid ja kiristasid hambaid, üks suva segapudru tundus olevat. Milles puudus hea huumor. (Või on tõesti küsimus kahe tõlkija niivõrd erinevast kvaliteedist?)
“Colm toitis kivikongi suletud lõrisevate ja haisvate pesukarude klanni ning muretses alati, et väiksemad ei saagi saia. “Sellele,” osutas ta mõnele argpüksile, ja mina püüdsin toda rajakat saiaviiluga tabada. Mõni kiirem ja tigedam jõudis alati esimesena jaole, hammustas väikest argpüksi kannikast, röövis saia ära ja jäi uut ootama. Kas lapsel on hea sellist asja näha?” (lk 183-184)
Aga üks hetk hakkas pilt selginema. Justkui britilik huumor ja pooleldi jaburad juhtumised (no näiteks see Lydiaga maakohas seiklemine ja hiljem kondoomiga naise juurde naasmine ning sellele järgnev Viini psühhedeelia). Ja Sprogist hakkab lõpuks kahju – lollike, kes sattus segadusse; üleüldse need visioonid alam-vanaskandinaavia oopusest on oivalised (vabandust, ei hakanud pead vaevama paralleelide tõmbamisega). Pisut ehmatav on pilguheit uroloogilisse maailma, et noh, vahel lendab uriini liitrites. Mõnes mõttes sarnases psühhedeelses voolusängis “Illuminatus!” raamatuga – et kas tegemist ongi tollase ajastu hõnguga, 60ndate lõpu ja 70ndate algusega? Lühidalt, kui algul arvasin, et raamat on jama, siis lehekülgede edenedes (ja kaine olles) hakkas kõik üha mõnusamaks muutuma ning negatiivset elamust on ütlemata mõnus hiljem positiivsena nautida. Ja noh, lõpp pisut happy end – miks mitte?
Detsembrist saati küsivad paranormaalsed lugejad minult, et miks sellest raamatust pole siin blogis ridagi. Kratsisin kukalt ja imetlesin end peeglist. No mis siis ikka, eks tuleb põrgu vallale lasta.
“Tankistid ju ei kartnud oma tanke, kelle aju oli biorobotist miljoneid kordi võimsam. Vastupidi – nad hoolisid neist väga. Ilma liialdamata võis öelda, et tankistid armastasid oma tanke. Tanki ja soomuki ajju programmeeriti väga tihti mõne võitleja ema isiksus. Matilda oli olnud väga sümpaatne tank. Kui ta ära põles, oli mul temast siiralt kahju nagu igast oma kompanii langenud võitlejast.” (lk 284)
Raamatu algus on muidugi tore adrenaliinilitakas (ja hea petekas, selle eest igati plusspunkte). Pisut raske on tekstiga otsa peale saada, mäletades esimesest osast hajusaid hetki ja meeleolusid; näiteks raamatu lõpuni ei tulnud meelde neist Maria ettekuulutustest suurt midagi. Aga Kunnas on hea inimene ning viitab aegajalt esimese osa tähthetkedele (kusjuures teist osa peaks olema võimalik lugeda ka esimest läbimata). Sõjameeste prototüüpide loetelu on kui omamoodi militaarpanteon, nii on põnev lugeda tulevaste sajandite kangelastest, õigemini visiooni tulevikust (Hiina saab tiigriks). Varjuteater on hea leid. Tank Matildaga jutuajamine on lõbus (lk 207-213), üks naljakamaid hetki selles raamatus. Tehisnaiste ja sõdurite massabiellumine konfliktipiirkonnas on päris kaval teema (iivet on vaja tõsta!). Huvitav lugeda, kuidas Maa Föderatsiooni tabas tsükliline majanduskriis (lk 427-429), vahel ei pakugi ulme tarbimine eskapismi. Raamat lõppeb paljulubavalt ja pole ime, et juba guugeldatakse kolmanda osa kohta. Niipalju kui esimest raamatut mäletan, võib väita, et teine osa on parem (ja igal juhul kompaktsem; jumal küll, see esimene osa oli üks pikaleveninud sissejuhatus, mis mälu järgi pani igati kannatuse proovile). Kiiduväärt on see, et lugemine edeneb ludinal.
“Järsku mõistsin, et hoolimata kõigest ümberringi toimuvast, on hea teenida armees, kus kõrgemad juhid on võimelised tegema otsuseid, mis pälvivad alluvate imetluse.” (lk 363)
Raamatu pluss ja miinus on selle läbimõeldatus. Igati respekt tegevuse ja süsteemi ja tempo loomise eest (huvitav, kas esimese osa kriitika mõjus?); aga teiselt poolt jään lugejana jänni tegelastega, keda tehisinimeste ja libasõdurite kombel võiks nimetada tehistegelaste ja libategelaste vahel vaakujateks. Aga see on eelkõige minu kui lugeja probleem – kui autor ise on rahul, siis las käia. Igatahes, enda märkmeid vaadates on vast pooled neist nentimised tegelastest. Et olen laisk, siis esitan need toimetamata kujul:
“Kunnase sõjamehed on kui kamraadluse musterkujud, igati sobilik lugemisvara noorsõduritele (või õigemini sõdurieellastele?). Tegu justkui eetilis-aateliste sõjameeste reklaamteosega. Kunnase paatose vastukaaluks tahaks uuesti lugeda Linna romaani.”
“Kamraadlus on üllas ja poliitika räpane nagu ikka. Tegelased on sirgjoonelised ja üheplaanilised – ühtmoodi õilsad. Võiks ehk arvata, et kloonimine tõepoolest hävitab sisemise riukalikkuse [vrdl “Isiksuse suveräänsus” lk 516], aga kes teab. Irv on vahel võltstagasihoidlikkuse verstapost.”
“Võibolla suhtlemises lahinguarvuti kasutamine muudabki Kunnase arvates inimsuhted asjalikuks ja monoloogi armastavaks (viis, kuidas Irv ja Aiša oma armumist analüüsivad lk 333-354, tekitab tahtmise neid raputada ja käskida olla inimlik kõigi oma puudustega).”
“Autor kujutleb tegutsemist justkui ideaalses sõjaväeorganisatsioonis, tõeline sisseelamine sellesse.”
Või noh, jäädagi siis uskuma, et lapsest peale sõjameheks totalitaarkasvatamine teebki inimese selliseks? Ühesõnaga, Kunnas pole just mitmekülgne ilukirjanduslik väljenduja, kogu aur läheb seletamisele ja loo jutustamisele; seetõttu esineb tegelastega aegajalt campilikke hetki. Mingis mõttes on Kunnas ja Tänav sarnased oma äärmuslikkuses – kui Tänav on loominguliselt hull, siis Kunnas pedantselt asjalik.
Raamatu illustratsioonid on albertgulklikud, ainult et lapsikumad. Aga Orelipoisil on tore video.
Tundub, et kodumaisel ulmel oli 2009 päris hea aasta; tugevad romaanid nii Tarlapilt, Tänavilt, Kunnaselt kui ka kuulu järgi Harglalt.
Eks siis kolmandas osas näe, kuhu aeg Irve viib.
“Pidin möönma, et laevarotid olid ju omamoodi ratsionaalsed. Pole vahet, kas valmistada massiduplikaatoriga hüpertoidukuubikuid, välitoiduratsioone, haiuimesuppi või meriõhvapraadi. Energiat kulus ikka sama palju. Maa Föderatsiooni maksumaksja ei jäänud sellest sendi võrragi vaesemaks.” (lk 67)
Robert Charles Wilson “Julian: jõululugu” - 22. sajandi Ameerika, mis toimub eelmistel sajanditel toimunud nafta jms katastroofidest ning on restartinud end minevikupainetest vabana ja uue identiteediga. Teatav feodaal-orjanduslik riigikord, millele eeskujuks 19. sajandi Ameerika (lk 39), sõditakse nii brasiillaste kui hollandlastega. On mõned tehnikaarengud, mida teatavalt 19. sajandil polnud. Ah mis siin jahuda, tähtis poiss ja vaene poiss satuvad fännama katastroofieelset eluolu ning tähtsa poisi tõesti tähtis sugulane tahab keerata tähtsale poisile suhteliselt fataalset käru. Pole just minu teetass, mõneti põnev on jälgida paralleele minevikuga, aga muidu jääb mulle suht mittemidagiütlevaks, jälle see poistemaailm.
Nat Schachner “Minevik, olevik ja tulevik” - antoloogia on ühtlasi Loomingu Raamatukogu noorem vend ja peab vajalikuks avaldada minevikus mingil hetkel silmapaistvat, kuid nüüdseks tuhmunud teksti; on muidugi maitse küsimus, kui oluline seda teha on. Aleksander Suure kaasaegne Kleon satub merehädaliseks ja otsustab 10000 aastaks magama jääda (sest kunagi varem on seda tehnikat talle õpetanud Tiibeti targad), kuna ta ei talu madalamal arenguastmel pärismaalasi. Aastal 1937 leiab ta hauakambri vapper arheoloog Sam, kes jääb siiski sinna lõksu. Kleoni ja Sami tegelaskujud on sellised klišeed, et iga Indiana Jonesi tulihingeline austaja noogutaks rahulolevalt: “Sam ja Kleon seisid veidi teineteisest eemal, mõlemad sirgelt ja uhkelt ja valvsalt. Olles ühepikkused, oli kreeklane blond ja siniste silmadega, lausa raiutud näojoontega; ameeriklane oli aga tõmmu, päevitunud, teraste silmadega ja tugeva lõuaga. Neid lahutasid kaks tuhat aastat tsivilisatsiooni; ometi olid nad tõelised mehed, mida Tomson hoolimata oma tarkusest ja teadmistest nende silmis polnud.” (lk 117)
Hopsti ja jõuame 98. sajandisse (jube veider on kirjutada “üheksakümne kaheksas sajand”). Poliitiline korrektsus pole moes nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kleon ja Sam kuulutatakse ohuks sealses orjaühiskonnas ja nad põgenevad koos vapra tulevikuinimesega tagasi... Maa peale. Huvitav on Schachneri tulevikunägemus aastal 1937 või mil iganes see tekst kirjutatud on (lk 124-126) – et 27. sajandil hakatakse kasutama tuumajõude jne. Tõesti, see jutustus võinuks ilmuda kodanlikus Eestis, oleks igati ajakohasem ja andnuks ehk tolleaegsetele lugejatele ja võimalikele kirjutajatele rohkem fantaasialendu. Tõeline naiivulme; tekkis kiusatus Karl May'd lugeda. Teksti lõppedes mõtlesin tänulikult, et eesti keelde on vähemalt midagigi tõlgitud mujalt kui Ameerikamaa ulmest.
Siim Veskimees “Eluring” - jälle plusspunktid kangelaslike eestlaste eest. Aga muidu üks suur tekstisegadus, kui seda rohkem lahti kirjutada, võiks saada päris huvitava romaani (ei tea miks, aga selle autori romaane ei suuda mu aju mõistetavaks muuta. Ja ometi loen neid edasi). Mõningad humoorikad hetked. Vahel viidatakse nii mõnelegi nüüdis-Eesti kitsaskohale (ütleb kaadritagune ametlik hääl). Nagu ikka, on siin enim hinnatud noor naiseilu. Kuigi tegelikult muutuvad naised ilusaks peale 21. eluaastat. Ahjaa, tegevuses osalevad külalised maailmaavarustest ja jagatakse igavest elu (kuigi kurikavalalt) ja Maa pole enam see, mis ta muidu oli.
Janusz A. Grinewski “Süütalastepäev” - tuleb vast tunnustada, et selline aines on kirjutamiseks valitud. Korralik novell, muud ei oska öelda.
Viimati loetud Täheaeg oli tugevam kui siinne, paradoksaalsel kombel tekitas lugemisel elevust just see tekst, mida sai põrmustatud – naiivne küll, aga ometi tõmbas kaasa ja äratas mõtteid (ahjaa, Tänavi tekst jäi lugemata, sest see käsitles pealiskaudse vaate järgi üht romaani tegevusliini). Võibolla mingi üleüldine tüdimus on süüdi nii külmas ja pealiskaudses lugemises, kõiges on süüdi Crichton ja Marquez. Huvitav, kas antoloogia nimi valitaksegi kõige vähem tuntuma autori loo järgi? Iseenesest ilus žest.
Kõigepealt, kihvt kaanekujundus. See ja raamatu tüsedus tekitas lootuse, et äkki tegemist vinge raamatuga. Täheaeg 6 loetud Strossi jutuke süvendasid seda ootust veelgi (kuigi tegemist hoopis eri ainesega). Strossi võiks veelgi tõlkida, ja kas nüüd just sellist hard SFi (või mis iganes liigitus sobiv oleks) – käesolev raamat on vast tavalugejale liiga, hmm, teadusulme, kõik see teaduslik-tehniline sõnavara tervitab pea igal lehel (no mul jookseb paratamatult igasugu tehniline jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja; andke veidraid seiklusi ja kiivas tegelasi).
“Selle põhjalikult muutunud tähesüsteemi kümme miljardi asukat mäletavad inimeseks olemist; peaaegu pooled neist pärinevad aastatuhandevahetuse eelsest ajast. Osa neist ongi veel inimesed, pimeda darvinistliku muutumise sihipärase teleoloogilise progressiga asendanud metaevolutsiooni hoost puutumata. Nemad kükitavad suletud kogukondades ja mägikindlustes, pobisevad palveid ja neavad asjade loomulikku käiku sekkuvaid jumalakartmatuid. Kuid kümnest elavast inimesest kaheksa on olekumuutusse haaratud. See on kõikehõlmavaim inimolu revolutsioon pärast kõne leiutamist.” (lk 192)
Tegemist on kolme lühiromaaniga, mis eelnevalt ilmunud eraldi 9 jutuna. Kokku kõlksub küll igati (mõni kirjastus oleks ehk julmalt katsunud 3 eraldi raamatut välja anda). Avaromaan oli mulle vast mõnusaim – tegemist lähitulevikuga ja nii mõndagi arengut võiks Strossi visiooni järgi kujutada. Ja tavalugejana on see osa ehk kõige ilukirjanduslikum – seiklused ja armukolmnurk ja maine ümbruskond. Teine ja kolmas osa toimuvad juba järsult normaalselt ettekujutatavast eluolust kaugel eemal, käib üks intellektuaalne maailmaavarusooper ja kõik need holod ja avatarid ja taasärkamised moonduvad üha pöörasemaks – kaob reaalne lihalikkus, puudub tavaline inimlik mõõde (siiski jäävad alles mõned inimlikud tunded). Nagu eelpool mainitud, on igasugu erialane jutt vahel juhmistav. Huvitaval kombel tulevad paljud võrdlused autori kaasajast ehk siis möödunud aastatuhandevahetusest, et, ma ei tea, numbrite abil lugejat pahviks lüüa? Lühidalt, esimene osa on vinge, teine osa natuke igav oma maailmaruumi hõlvamisega, viimase osa muudab elavaks kolme põlvkonna friikide kokkusaamine, kus asutakse järjekordsele omavahelisele titaanlikule arveteõiendamisele. Ja kassjumal on teadagi, toredalt pöörane.
Tekstiväline lause – Fantaasia ei pea just lugu klassikalisest küljendusest, nii mõnegi lehekülje lõpus võiks tekst jätkuda, ent millegipärast on tühemik jäetud.
Isa ja tütre õnnelik äratundmine pärast seda, kui tütar on mitu päeva vangis olnud isa köidikuist päästnud: "— Sa mäletad weel seda tormist ööd... täna 16 suwet tagasi... — Kas sa sellest tormisest ööst kõneled, mil mu lapsed mult ära warastati? Seda ma küll mäletan. Ta oli minu südames tormisem kui looduses. Aga mis tuletad sa mulle seda hirmust sündmust meelde? Ära mõistata nii palju, waid räägi nii, et ma aru saan. Tead sa sellest loost midagi? Naisuke nikutas peaga... Sõnad ei tulnud tal üle keele. — Kes on nad ära warastanud? Kas nad elawad weel? küsis Lembit nähtawa liigutusega tormiliselt. — Mina — oli tume kostus. Siis ei jõudnud ta enam midagi kõneleda. Sügaw waikus walitses wähe aega kõige kolme keskel. — Sina, sina minu laste waras, sai Lembit wiimaks omas wihas sõnadele mahti anda. Kas on nad weel elus? — Teisest ei tea ma midagi, wastas wanake healetult. — Aga teisest küll? — Jah! — Kus ta on? — Siin! Waike siin on sinu laps! Siin on see sõlg, mis temal lapsena kaelas oli. See on selge tunnistus, et ma tõtt kõnelen. See tunnistus tuli liig häkiste. Isa ja tütar seisiwad kui kiwikujud liikumata paigal. Sõlg oli õige. — Sina, hea waim, sina minu laps! hüüdis sõjapealik liigutusega ja lautas oma käed laiali, teda kaenlasse wõtta."(lk 93)
Veel üks episood teosest. Metsas saavad juhuslikult kokku kaks teineteisele võõrast vanainimest. Naine istub puu all ja laulab. Mees on laulust võlutud ning astub juurde. "Ta tundis eneses üht imelist sundi, selle inimesega lähemalt tutwaks saada, kelle saatus nii wäga tema omaga ühte näis minewat. Tasa tõusis ta üles ja astus laulja poole. See oli wana, nõrk naisterahwas, nõrgem kui tema. Ta toetas oma pea kahe käe wahele ja seisis liikumata paigal." — Sul on "mitmekesised päewad selja taga? — Jah ma olen õnne ja õnnetust näinud; ilusad on mu õnnepäewad, aga rasked ka walupäewad olnud. — Ka mina olen mõlemaid näinud, rõõmu ja kurbduse päiwi. Mida õnnelisemad nad olid, seda murelikumad nad pärast tulewad. Rõõm ja kurbdus kaksik wennad. — See on tõsi, kõneles naine tasa. Mida suurem õnn, seda raskem õnnetus, mis selle järele tuleb. Minul oli armas abikaas, kallis lapsuke, kena maja, ma olin õnnelik — seal kiskus wali saatus nad kõik korraga minu käest ära — — Sa jäid neist ilma? küsis Wotele ärituses. — Ilma. Ei ole neid enam siin ilmas näinud. — Kas oled neid ka otsinud?" (lk 219)
Hetke pärast ratsutab nende manu üks mees, kes võtab pealisriided ült ning osutub hoopis tundmatuks kauniks piigaks. Siiski, mitte päris võõraks, peatselt meenub ühele ja teisele aastatagune juhuslik trehvamine suures metsas. Nüüd sujub tegelastevaheline vestlus ja ei lähe pikka aega selleks, et selgiksid järgmised faktid: * mees ja naine on ammukadunud abikaasad, * imekaunis piiga on nende lapselaps, * piiga parim sõbranna, kes on muidu puhtjuhuslikult piigaga äravahetamiseni sarnane, on hoopis - oh seda suurt üllatust! - tema õde.
***
Käesolev raamat on fenomenaalne, see lööb keskmisele seebikale ikka pika puuga ära. Ja ma mõtlesin, et miks pagana pärast selline, tegelikult üsna intelligentse ja huvitava paistvusega mees sellist jama kokku kirjutas. Ning usun naiivselt, et Andres Saal oli grafomaan, kes ise ka oma teoste tegevustiku üle irooniliselt muigas. Sest selliseid raamatuid ei saa tõsimeelselt kirjutada.
Kuidagi jube tuimaks teeb see lugemine Nõukogude Armee seesmisest toimimisest, milline meeletu raiskamine kahuriliha toitmiseks. Kõik, mis võiks normaalselt toimida, ei toimi sedasi mitte, heal juhul logiseb paika ja pärast saab keegi kaasteenijailt lõuga. Tahan, panen kaasvõitlejaile miini, tahan, äritsen lastele granaadi. Kui Merirandi raamatus toimuv on mingitpidi vastuvõetav (rühm toimibki rühmana), siis Niguli kogetu on kui... enesele jalga laskmine vms. Ja nii aastaid. Huvitav ja tülgastav raamat.
“Menstruatsioonivalud. Menstruatsioonivalud. Mida teab üks eesti mees nendest? Mitte midagi ei tea.” (lk 7) – oh, järjekordne teos, mis püüab kõva avalõiguga lugejaid igati paeluda. Kas nüüd just õnnestunult.
Niisiis, Grete tüdineb eesti meestest ja eluolust ning läheb kolmeks nädalaks Hispaaniasse sõbranna juurde puhkama. Ja kõik saab korda, sajandist on pikem päev, ta leiab endale printsi ja printsessi ja biseksuaalsuse ja elule sisu. Mõnede Grete tähelepanekutega nüüdis-Eestist võib tõesti nõustuda – ksenofoobiast on tõesti väsimus (lk 23), aluspesuta on indeed parem magada (lk 32), viina joomine on tõepoolest mõttetu eneseidioodistamine (lk 58). Ja ei, mu arust on naistel kole komme üksikuid juuksesalke värvida (lk 76), enamatel juhtudel teeb see inetu inetumaks. Ilusast rääkimata.
“Enne voodisse minemist on hispaania paaridel kombeks läbi käia pikk tutvumisperiood, mille vältel tehakse üksteisele, aga eriti naisele romantilisi kingitusi, kirjutatakse vastastikku luuletusi, vesteldakse kõikvõimalikel teemadel, nii peentel kui filosoofilistel, aga ka igapäevastel, võetakse ette lühikesi reise ja tehakse piknikuid, käiakse koos ühistel tuttavatel ja sõpradel külas, ja nii edasi.” (lk 57)
Raamatu teine pool tahab eriti fantastiline olla. Lihtilukirjanduslikkus on vist püüd tibindust jäljendada, kõik need klišeede kordused ja vallatud hüüumärgikesed, miks mitte siis ka smileysid söögi alla ja peale loopida. Tekst käib liialt üle vindi – aegajalt on usutava totruse asemel uskumatu ja monotoonne totrus, ja see ei tule just kasuks. Seda raamatut võiks tõsimeeli arvustada mõni kohtlane rahvuslasest kristlane või nii, oleks igati humoorikas lugemispala (või mitte). Lühidalt (nagu kunagi üldse pikemalt väljenduksin), liialt selge irriteerimiskatse mõjub igavalt, selles pole intriigi ega stiili. Ühes foorumis rääkis kõiketeadja, et tegemist meesautoriga (loodetavasti mitte eriti naistevihkajalikuga). Teises foorumis selgus, et hiljuti Vikerkaareski olnud katkend. Eks siis peagi saa siinset nimesilti muuta.
“13. sõdalane” (ehk “Laibaõgijad”) on “Sündmuste horisondi” 14. raamat ja siin blogis leiab mainimist jaanuari 15. postituses (jada võiks veel pikendada – sellest seeriast seni loetud 12 raamatut). Laibaõgimine on sel nädalal teemaks, siiski igati juhuslikult ja heasüdamlikult.
Järjekordne mõõga- ja seksiseiklus, seekord tõsise muslimi silme läbi tahumata kargeis põhjamaades. Suurt ei oska midagi raamatu kohta öelda, ootused olid vist liialt kõrged, tahtnuks nagu kogeda lihtlabast seiklusjuttu ja veidrat ajaviidet, aga sai hoopis tõsimeelse võltskroonika. Võibolla Tänavi raamat lükkas mul fantasy lugemisnupu ultravägivalla tasemeni ja sellelt on raske nii rahulikku teksti lugeda, et noh, tegemist oleks kui väikekodanliku või kultuurse ajaviitega. Tekst on nagu autori jõuproov või enesetõestus – näete, suudan ka sellist teksti kompileerida; igasugu traagelniidid teevad metavärki (võin täielikku pada praegu ajada, peale “Sauruste pargi” pole Crichtonilt muud lugenud). Kroonikalaadsus tekitab paratamatult võõrituse tegevusest (sa tead, et tegemist pole reaalse kroonikaga, tegemist pole ennemuistse fiktsiooni või vaatega; imitatsioon imitatsioonist), rääkimata autori ohtrate reaaluste jälgimisest. Häbi tunnistada, aga pole “Beowulfi” lugenud ja teadmised sellest pea nullilähedased (Crichtoni järelsõna tekitas ühe kena möh-hetke). Filmi näinud katkendlikult, Banderas mõjus vist banderaslikult.
Nii, nüüd on jäänud veel 3 raamatut, midatahakslugeda. On, mille poole püüelda. Kuigi jah, nagu näha, võivad ootused kergelt vastu näppe lajatada. Või tuleks lõpuks iga normaalse inimese kombel lugeda “Beowulfi”, seenior&juunior “Eddat” ja “Lacplesist”?
Raamat siis igavesti heast mehest, kes veel seitsmekümne kaheksaselt võtaks naabertalu Melita endale seltsiliseks. Aga ei võta suurt vedu, naine na teravkeelne. Selline see on, üksiku pensionäri maaelu nõukogude ajal; vanadus on unenägu ja mälestused.
Lihtne (või kerge?) stiil, justkui lasteraamatu keel, pisut meenutab Lutsu. Rõõmsaid hüüumärke jagub pea igasse lõiku. Ausalt öeldes tekkis endal lugedes vananemishirm.
Teose kondikava võib kokku võtta avapeatüki viimase lõiguga:
“Kokkuvõttes tõuseb moraalne maastik silme ette künkliku alana, kus on palju sügavaid kanjoneid ja mõned üksikud mäetipud. Kuid pärast kontuuride visandamist võib nüüd edasi minna ja kaaluda Euroopa sõja kontuurnarratiivi prioriteete. Geograafiliselt peab rõhuasetus olema kindlasti Ida-Euroopal – natside ambitsioonide sihtmärgil, Nõukogude võimubaasil, holokausti ja teiste suurte hirmutegude toimumispaigas, piirkonnas, kus leidis aset umbes kolmveerand sõjategevusest. Kindlasti ei saa rõhuasetust kanda Lääne-Euroopasse. Sõjaliselt peab tähelepanu keskpunkt koonduma Saksa-Nõukogude vaenutegevusele, kuigi piisavalt ruumi tuleb jätta ka Atlandi lahingule, õhusõjale ning sõja lõpukuudel läänerindele. Ideoloogiliselt tuleb pidada esmatähtsaks kolme küljega areeni, kus vastamisi olid fašism, kommunism ja liberaalne demokraatia. Antifašismi väsinud ja ebapiisavat kontseptsiooni ei saa siinkohal arvestada. Samuti ei saa eirata fakti, et demokraatlik leer oli lahutamatult seotud imperialismiga. Poliitiliselt tuleb rõhutada, kuidas sõda läbis järjestikused etapid: esimene, kus Kolmas Reich ja Nõukogude Liit tegutsesid kooskõlastatult; teine, kus tekkis Suur Koalitsioon; ning viimane, kus Punaarmee sõjalisele domineerimisele lisandus Ühendriikide kiiresti kasvav poliitiline ja majanduslik ülekaal. Kõik ülejäänud sündmused tuleb mingil viisil suhtestada selle keskse stsenaariumiga. Arusaadavuse huvides peab sõjaaja narratiivile eelnema ülevaade sellest, kuidas sõjaeelne kord aegamööda kukuti, eriti Ida-Euroopas. Ning järgnema peab lühike postskriptum, mis näitab, kuidas 1939.-1945. aasta lahendamata probleemid panid aluse külmale sõjale. Viimaks, moraalses sfääris, peab põhieesmärk olema näidata, et 1939.-1945. aasta konflikt oli suures osas kahe suure kurjuseriigi kokkupõrge ning et kolmandal jõul – mida läänlased samastavad vahel headusega – vedas, et ta jäi ellu ja sattus võitjate sekka.” (lk 74)
Ei hakka tegema nägugi, nagu oleks mul raamatu kohta midagi adekvaatset öelda, kõigest mõned juhumõtted.
Huvitav, kas eesti keeles on olemas mõnd asjalikku ülevaadet Poola-Nõukogude sõjast 1919-1921 (lk 55)?
Lood sõjavangide saatuse keerdkäikudest (lk 229-233) on õõvastavad.
Kas USAl oli lennubaas Ukrainas (lk 251)? Ei teadnudki.
Ängistav on lugeda peatükki tsiviilelanikest ja nende eri viisidest surma saamiseks.
Huvitav ülevaade on “Ajalookirjutamine” (lk 377-385), kus Davies püüab esitada arusaama läänemaailma maailmasõja tõlgendamisest viimasel 60 aastal.
“Jasenovaci kompleks olnud Euroopas suuruselt kolmas, nagu vahel on väidetud, kuid kindlasti oli see kurikuulsuse nimekirjas kõrgel kohal. Selle ohvrite hinnangud algavad 56000-st ja ulatuvad võimatute 600000 või 700000-ni. Kuna laagris polnud gaasikambreid, kasutasid selle juhid teistsuguseid võtteid, näiteks pea mahasaagimist käsisaega.” (lk 291) – horvaatide vägiteod.
Mõnusalt selgelt kirjutatud tekst (või õigemini tõlge sellest), mida ilmestab aegajalt britilik must huumor. Raamat, mida peaks aegamisi lugema, infot ja tagamaid on üüratult kokku pressitud, pole just ime, et autor siinse teenetemärgi sai. Daviesi külmad hinnangud muudavad üsna naeruväärseks Hollywoodi filmide paatose. Väikese kivi viskaks kirjastuse kapsaaeda – oleks ehk olnud kena ära märkida erinevates kirjandusloeteludes (lk 373, 411-412), millised raamatud on eesti keelde tõlgitud (a la 1994, e.k. 2000).
“Tegelikkuses oli Nõukogude sõjapanus nii ülekaalukas, et tuleviku erapooletud ajaloolased ei omista ilmselt Briti ja Ameerika panusele Euroopa tandril enamat kui korralikku toetavat rolli. Proportsioonid ei olnud viiskümmend-viiskümmend, nagu tihti mõista antakse, rääkides viimasest pealetungist Natsi-Saksamaale idast ja läänest. Varem või hiljem peavad inimesed leppima tõsiasjaga, et Nõukogude roll oli tohutu ning lääne roll lugupidamist väärt, kuid tagasihoidlik.
Lääne kommentaatorid, kes nõustuvad Nõukogude ülekaaluga maasõjas, püüavad seda vahel tasakaalustada, rõhutades lääne ülekaalu õhus ja merel. See väide oleks kaalukam, kui õhusõda saavutanuks otsutavamaid tulemusi ning kui Saksamaa olnud mereväeoperatsioonide suhtes haavatavam. Tegelikkuses pidas Reich edukalt vastu nii pommitamisele kui blokaadile. Lõpptulemus saavutati siiski maavägede rünnakuga, milles Punaarmee panus oli kaugelt suurim.” (lk 394)
“Kaja ärkas selle peale, et keegi näris tal pea küljest liha.” - milline filigraanne avalause. Raamatut võiks iseloomustada legendaarse hinnanguga “this disgusting feast of filth”, aga seda heas mõttes.
Kõigepealt suvajuttu. Millegipärast arvasin üsna hiljutise ajani, et tegemist on naisautoriga ja ta esimest romaani lugedes olin poolvaimustunud, et naine midagi nii segast ja väärdunut kirjutab. Ja kas Tänav on kunagi teinud ühe amatöörfilmi? Häguselt on nagu meeles, et olen näinud ühel ammusel amatöörfilmifestivalil õudukat, mis toimus tuletõrjedepoos. Ja üks lavastaja rääkis paar aastat tagasi, et tahab eelmist romaani lavale tuua, mis tundus siis eriti vinge naiste ettevõtmisena (arvatavasti nüüdseks on see mõte tal kaugustesse lükkunud).
Järgnev jutt raamatust on samuti suvaline, laiskusest ei viitsinud mõtestatumat teksti luua, lihtsalt üksikud hüüdlaused lugemise ajast (aga raamat on hea).
Vere, liha, okse ja karjete pillerkaar; otsatu tapatalg. Vägivallamaailm, mille toimimist toestatakse nõidustega.
Tegelased just erilise aatelisusega ei hiilga, ennekõike omaenda huvid ja valmidus riukalikeks sepitsusteks. Nõidsõdalane Ora intriigitsemine on iseenesest mõttetult ogar, aga eks armastusega vabanda nii mõndagi välja.
Huvitav, et Tänav niipalju heraldikale tähelepanu pöörab, justkui omamoodi kitšilik lisand sellele vereokseooperile.
Raamat, mida on raske käest panna, sest tegevuse irreaalsus on perversselt huvitav.
Päris hea kaanekujundus.
Noh, ma loodan, et autoril on sügavalt ükskõik, mis siinne postitus ta raamatust arvab.
Soundtrack võiks olla segu Sunn O))) õudmassiivsusest ja Avaruse kõige mängulisematest hullustest.
Kogemata kombel on tegevustikul mõnetine lähedus Fortinbrasi näidendiga.
Peaks üle lugema, mitmel lehel toimub veristamisi jms ja mitmel vähe rahulikumat eluolu.
Lendmäe tapmisele järgnev üleüldine alamrahva vastane ultravägivald on üsnagi muljetavaldav.
Tänav võiks kirjutada seebiseriaalidele happy end'e.
Pisut omapärane tunne kui peale sellise raamatu lõpetamist lähed linnatänavatele ja muheled omaette ebalevalt, et noh, ah et siis sedasi.
Kui kuidagi lahterdada lehekülgi teemadel “vägivald/jälk” ja “suhted/olustik”, siis subjektiivselt sain sellise arvu – 112 lehekülge, mis sisaldab vägivalda või jälkusi; 76 lehekülge, mis ei sisalda mingeid tugevamaid vihjeid vägivallale või jälkustele. Aga noh, tõlgendamise küsimus, eks. Lühidalt kokkuvõttes – esimene ja viimane kolmandik käib tugevam möll, keskpaigas võimumängud.
Ei tea just palju inimesi, kellele seda lugemiseks soovitada, aga vingelt hull raamat on küll.
“Ora nägi, et ta kavalus ei läinud läbi. Siiski oli sel niipalju tulemust, et Lible seisis liikumatult paigal, üks käsi püsti. Emand kasutas hetke ära, tõstis mõõga, nagu võtaks hoogu selle koolja jalge ette heitmiseks ning raius vihaga kalmulise püsti oleva käe küünarnukist saadik maha. Enne kui keegi midagi teha jõudis, lõi nooremand otsast ka laiba jala. Lible kukkus kokku nagu kott, isegi proovimata vastu hakata.
“Mu hommikuroos,” sosistas laip talle käriseval häälel. “Anna alla. Tule minuga, ma hoian ja austan sind elu lõpuni.”
Ora raius tal sõna lausumata kõik jäsemed otsast.” (lk 149)
“Fortinbras jõi end täis” - kena joomanäidend. Mõnusalt salvav ja komberdav tekst, labane jauramine ja küüniline ärakasutamine, sellist tükki vaataks küll heameelega (kahju, et Viljandi lavastusele ei sattunud). Pähe tekib pea lähedane mõnutunne, mis oli Gombrowiczi näidendeid lugedes (ja muidugi kurb igatsus Undi lavastuste järele). Sternborgi nülgimine on huvitav lüke. Omapärane, et soomlased on kaalukeeleks Norra ja Taani suhetes.
“Prussakajaht” - et siis selline 80ndate emigratsiooninäidend, natuke tundub, et oma aja ära elanud. Tekst on hea jne, aga ei toimu just erilist kaasaelamist.
“Antigone New Yorgis” - eelmisega sarnane. Surnuga jändamine meenutab pisut Amado novelli. Suht masendav lugu kodututest – Anita, Saša ja Kirp on nagu Tšehhovi “Kolm õde”.
Kunagi juba needsin antoloogiate lugemist, aga noh, uudishimu teeb trikke.
Indrek Hargla “Doanizarre udulaam” - Harglal tundub ikka päris hea jutustamisoskus olevat, tekst veereb nii mis kole (heas mõttes ikka). Dialoogide austajana leian siit meeldival hulgal kõnelusi; juba avalõik ise on selline, et sellest arusaamiseks pidi selle paar korda läbi lugema (huumoriaustajad oleks ehk soovinud rohkem Barriat kuulata). Tegemist siis paralleelmaailmade värgiga, noh, üks neist maailmadest on kahjuks simulatsioon, värsked hullud surijad saavad tilbendada siia-sinna. Udulaam meenutab oma fataalsuses pisut Kingi “Udu”, lugedes mõjub kuidagi ahistavalt Doanizerra väiksus, lõplikkus, silmapiiri puudumine. Mõnusa rahulikkusega võtavad doanizerralased vastu fotograafia saladuse, mis teha, tundub muidu igati stressivaba koht olevat. Asperi vana bänd paistab kirjelduse järgi midagi igavat olevat (nt lk 25-26), gooti ja süntesaator üldiselt sakivad mis kole (halvas mõttes ikka). Mõneti võiks seda lühiromaani nimetada nunnuks, teadatuntult toredalt ja muhedalt kirjutatud, tegelased on vimkade ja südamlikult väiklased ja kangelaslikud. Ühesõnaga, tekst, mis võiks paljudele meelt mööda olla. Pole Hargla mittefrenchi mõnda aega lugenud, seega ei oska nüüd öelda, kas harju keskmine või mitte.
Marcus Kaas “Pika talve algus” - esimestel lehekülgedel käib üks pinev põnevuse kruttimine, kõik see napisõnalisus ja metsaõõv; Andreas ja vanaisa meenutavad natuke McCarthy “Tee” paari (ainult et tegevus toimub mingil normaalse asustusega mõisaajal). Tegemist vast õudusjutuga? Nimede järgi võiks tegevus paikneda kuskil Läänemere põhja- või lõunakaldal (hmm, ja miks Hargla tekst oli osaliselt Taaniga seotud?). Mõne aja pärast torkab silma, et dialoogid on pisut lihtsameelse ehitusega, rohkem õhku ja vähem seletamist. Järgmiseks tuleb selline mõtteke, et ka muidu on autori keelekasutus üsna lihtilukirjanduslik – ehk siis korralik keelekasutus ja kohustuslik kujundlikkus, aga see jätab omapäratu mulje, pole muud omapära kui lihtsus ise (vaevalt et meelega?). Noh, lugu lõppeb poolikult nagu autori tutvustuses lubatud – to be continued (indeed, why not?), selle pealt on raske teksti enda kohta midagi sisulist öelda. Kui, siis tulevikus ehk rohkem vabamat keelekasutust, otsese kõne vahele ei pea pikkima alatasa, et kes just nüüd räägib ja mis meeleolu sel hetkel valitseb. Eelpool mainitud “Tee” võikski olla üks hea näide, kuidas lihtsa keelega ometi lugejat lummata. Ma ei ole just suur fänn teemal “kuidas väike kangelane üles kasvab ja võimsaks saab” vms, seega hetkel ei tundu just minu teetass olevat.
(Miks ma küll nii segaselt ja abitult väljendun?)
Karen Orlau “Elagu kuninganna” - elagu sisemonoloog. Peategelase valik on huvitav – kuninglik hambutu konarlik ägisev vanamutt; selle eest muidugi plusspunktid. Jabur puänt, igati tore novell ühesõnaga. Kui algul oli tekst pisut vastumeelt (no mida värki, vanamuti heietused!), siis teksti edenedes hakkas see vallatus üha enam kaasa tõmbama. Väike sugulus nii Kaasi kui Hargla tekstidega. Kogumiku parim kohalik tekst.
Siim Veskimees “Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” - pealkiri on muidugi lööv, sellised raamatupealkirjad võiks olla rohkem kasutusel, tooks sära kõigi silmisse. Meeltülendav on lugeda, kuidas Jaak ja Tiina ja veel paar eestlast on tegemas maailmaajalugu kõigi suurte luureteenistuste kiuste; tore teada, et peategelase Jaagu põhjus selleks on eelkõige tüdimus oma keskealisest naisest ja lastest – selge, et iga eesti mehe unistuseks on seeasemel ringi seigelda ja et teda ümbritseks “pikka kasvu kepp-peente jalgade, kivikõva tagumiku ja ämbrisuuruste silikoonrindadega sportlikud” (lk 239) naised (või on hoopis tõesti tegemist siira kriitikaga meie meeste aadressil?). Veskimeesi romaanide taustal harjumatult arusaadav tekst (teatav hingesugulus eelmainitud Kaasiga), suisa poisikeselikult ülemeelik maailm. Nagu naiivulme, selline mida ulmekauge lugeja peab tüüpiliseks ulmeks? Või hoopis ulme noorukitele – on tulnukas ja seiklus ja nalja ja vägisõnu ja võõrsõnu ja vihjeid seksile; pooleldi naljaga pakuks, et sellise jutuga võiks mõnes noorteajakirjas (on praegu üldse selliseid?) lugejaid kasvatada. Huvitav, kas see tekst järje saab? Päris põnev oleks näha, mis Jaaguga edasi juhtuda võiks. Ühesõnaga, on meeldiv näha eesti nimedega mehi ja naisi fantaasiamaailmades, Jaak on kui vahepeatus Koulu ja Anton Irvi vahel, ehk siis Eesti oli, on ja jääb, viru veri ei värise.
“Tüdruk oli üsna pikk, kuid tüüpilise kehaehitusega, sale ja habras. Ta oli ka lummavalt ilus.” (lk 227)
Charles Stross “Poiss ja tema jumal” - noh, esimene Cthulhu kogemus, päris humoorikas jutt, Vonneguti fännidele kindlasti meeldiks. Tekkis tahtmine värsket Strossi tõlget lugeda, kõik need kiivas mõttemängud on igati vaimukad. Kihvt tõlge, viimase paari nädala vast naljakaim tekst.
Kirill Jeskov “Deja vu” - et siis lugu sellest, kuidas arvutimäng hakkab oma elu elama. Ajaga trikitamised, aga vabandust, suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Kurbnaljakad vaated 80ndate teadustöötajate eluolust (millegipärast tahtsin kirjutada “elumolu”) ja jutustatakse mõned päris head nõukogude anekdoodid.
Kuna kõiksugu kirjanduslikud terminid on mul aja jooksul ununemas, siis paneb ikka imestama, kui mingit 50-100 lk teksti nimetatakse püüdlikult lühiromaaniks. Miks mitte jutustuseks? Kas r-sõna lisab tekstile kaalukust?
Raamatu küljendamine on pisut nihu, halb kui tekst hakkab kohe peale autori tutvustust (Hargla puhul oli nt üks suur möhh-hetkeke); natuke hingamisruumi, paluks. Ka mõned trükiapsakad. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku esileküündivamad lood on kaks lühimat, teiste puhul ehk tegemist keskmikega. Aga noh, oleneb maitsest, igaühele oma.
1930ndad aastad pole 20. sajandi läänemaailmas just eriliselt arukas ajastu. Huvitav oleks tajuda tollase kaasaegsena reageeringut Paavolaineni raamatule – mis tunne on elada, kui pea paratamatult on kindel, et üks suurem arveteõiendamine on lähiajal puhkemas? Noh, ei tea. Päris võigas on lugeda natsirežiimi kehtestumist igapäevaelus. Samas tuleb muidugi meeles pidada, et Paavolaineni kogetu oli 1936. aastal kohaliku kõrgpunkti ajal (Nürnbergi parteikongress), mis andis kõrgendatud emotsionaalse laengu. Üks veidramaid kohti on kirjeldus SA laagri külastamisest (lk 197-198), kõik need totakalt itsitavad mehed, õhh.
Põhja rassi idee (lk 50-55 jm) on lapsikult jabur või vastupidi. Natside naisküsimus on hea huumor (lk 176-192), või õigemini naer läbi pisarate vist. O tempora, o mores – kui ehk 1930ndatel oli miskitpidi normaalne kui mõnele sündmusele pühendati käigupealt luuletus vms (nt lk 69), siis tänapäeval mõjuks see veidra anakronismina. Samaaegne tekst teisest kuumast Euroopa kohast on Orwelli “Kummardus Katalooniale”, mis oma idealismusega mõjus igati sümpaatsemalt. Ahjaa, ja huvitav järg oleks muidugi Malaparte “Kaputt”. Võinuks ehk tõlkida reaaluses rohkem saksa väljendeid, paaris kohas jäi pisut arusaamatuks.
Raske on aru saada inimestest, kes seda teutoonivärki hindavad.
"Wir lieben das Gesunde - me armastame seda, mis on terve. "Kunsti väärtust määrava mõõdupuu annab meie rahva kehalt ja hingelt parim osa. Ootame oma kunstilt selle rahvaosa numismatist. (!) Meie iluseaduseks saab alati olema - tervis. Meie ümber kasvab uus sugupõlv. Valgus, õhk ja päike annavad sellele uue ideaali. Tema kehalises ilus näeme tõelise uue kunsti taassündi. (!). Tema tervis tagab, et uus kunst on kooskõlas meie muu poliitilise tahte ja tegevusega.”” (lk 100, hüüumärgid pärinevad tõlkest)
“Perekond on riigi alus. Seepärast on igaühe kohus suguluse väljaselgitamiseks tundma õppida mitte ainult oma lähisugulasi, vaid ka kõige kaugemaid esiisasid. Näituse neljas osa ongi seepärast pühendatud “rahvuslikule suguvõsauurimisele”. Seal näidatakse piltlikult, kuidas suguvõsauurimus õpetab rahvussotsialistliku riigi liikmeid sugupuude võrdlemise abil tundma tulevikus suurt ühtekuuluvust ja ühist sõltuvust aus Blut und Boden – verest ja maapinnast.” (lk 175)
Peaks nagu mõned laused kirjutama, aga pole suurt midagi öelda. Igati korralik raamat, mis ei jätnud erilist muljet. Ehk olen saanud nädala jooksul väikse Banksimürgistuse, seetõttu mõjus tekst kuidagi kuivalt või lamedalt – eks see halb ole, kui loed selleks, et raamat kiiremini lõpule saaks. “Mõtle Phlebasest” on neist kolmest ehk kaasakiskuvaim, seiklused ja kõik (kunagi lugenud “Herilasevabrikut”, millest ei mäleta pea midagi).
Banksi kangelane on tüüpiliselt Kultuuris mingitmoodi võõras, kas siis palgasõdur väljastpoolt või mängur, kes tahab tavapärasest enamat. Ja nii viiakse oma nahka turule Kultuuri ja au eest (mis on ehk ühtlasi põgenemine igavusest). Seekordses raamatus püüab Banks näidata, et oskab jutustamisega mängida, ning üritab kokku siduda ja segada mineviku ja oleviku. Paistab, et mõningast inspiratsiooni on pakkunud mõttemõlgutused Oidipusest ja Odysseusest. Raamatu lõpp oskab meeldivalt üllatada (peale selle, et lõpuks läbi sai).
Raamat algab igati igavalt ja muudkui ootad, et kas nagu aktsiooniks ka läheb. Noh, suurt ei lähe – esimene tapmine toimub alles lk 223 (võibolla oli alguses miskit, aga ei osanud siis tähelepanu pöörata) ja hiljem toimub üks suuremahulisem kindluspalee mahapõletamine. Ehk siis raamat vähe kõrgelaubalisemale lugejale, kõik need mänguteooriad ja nii. Hea, et eelmist raamatut lugemata on võimalik käesolevat igati nautida. Nii Impeerium kui Kultuur sisaldab huvitavaid viiteid nii ajaloolisele kui kaasaegsele ühiskonnaoludele ning ka (kaugeid-kaugeid) tulevikunägemusi. Banksil paistab humanoidide soovahetused ja seksielu üheks lemmikteemaks olevat. Noh, igal juhul ei ole suurt midagi öelda, ulmet on küllaga, ka põnevust ja vaatemängu on, aga samas nagu midagi jäi puudu. Hea, et droonid kildu viskavad.
äib nii, et on tõesti viimane aeg enda lugemistest kokkuvõte teha. Uusi postitusi tuleb juba robinal peale. Mõtlesin, et kuna ise sai siia blogisse vähe kirjutatud, ja blogi iseenesest on ju osalt ka mäluaparaat, logiraamat, siis võtsin aega meenutamiseks ja saingi vist tegelikult enda kõik möödunud aasta raamatud kokku. Eks neid ole ilmselt ka vähevõitu, sellepärast kõik ongi "alles". Aga no siiski, enamvähem keskmise, aastale üsna kohaselt mõni kuu töötustki „nautinud“ kontoritöölise loetu. Esikümme vast järjekorraski, edasi üha suvalisemalt.
Kui enda lugemisharjumust või -käitumist kirjeldada, siis raamat edeneb mul tavaliselt hilisõhtuti mõne lehekülje kaupa, et siis ühel ööl või nädalavahetuse pärastlõunal ühe hooga lõppu jõuda. Pooleli jätan lugemist harva. Et enamasti loen just tavapärast lõpetatud lugu ehk proosat, siis võibolla on nii, et tahaks ikka teada, „mis sai“.
Mõnest lugemiskogemusest veel konkreetsemalt ka. Grassi „Kammeljas“ näiteks jäi mul siiski näiteks pooleli – see tekst ongi mõnes mõttes luuleline, omapärase rütmiga, see ketrab nagu ambientmuusika oma seisundit üha katkestamatumaks. Kui „Plekktrumm“ oli fantastiline elamus, siis teist korda ja veel rohkem üha tagasikeerduvamat teksti, ja põhimõtteliselt ju eepilises mõõtmes läbida tundus sel hetkel väsitav. Nii et on Kehlmanni „Maailma mõõtmine“ on mulle üsna meeltmööda lobe ja huvitav lugemine, mida on vääristatud teadmiskillukeste ja inimsõbraliku nukrusega. Eco tulevärk tuleks ka tegelikult samasse kanti. Houellebecqi "Elementaarosakesed" saab esikoha, kuna on tõelisem ja teravam, ütleb midagi väga veenvalt, täpselt ja ammendavalt praeguse asjade seisu kohta. Nigovi „Harjutustes“ ka selliseid hetki kohati. Õnnepalu „Flandria päevikus“ olid jällegi väga põnevad spekulatsioonid muinaseestlaste maailmatunnetuse kohta. Õnnepalu sobib mulle ka muidu väga hästi – (elu)tark ja tundlik ja seejuures mitte edev; väga lihtne ja rahulik. Robertson Davies, mõneti vastupidi, võlus kokteiliga intellektuaalsusest, ajaloost, maagia hämarusest ja positiivsest või pigem muretust, heas mõttes hooletust ellusuhtumisest. Ja milline hämmastavalt täpne iseloomude tabamine.
Ja veel üks meeldejääv lugemiselamus oli Bataille „Silma lugu“ pärast Austeri „Juhuse muusikat“. Auster tundus mulle – kuigi ta muidu on vist päris hinnatud ja ma ikka võtsin ka tema teise raamatu seepärast ette – väga konstrueeritud ja seejuures kuiv, igav. Mulle muidu meeldib selline veidi vägivaldne „kunstlik“ kirjandus, mõistatused, mingid nutikad ja kohutavad tekstimasinad ja petlikud tasandimängud, mis äkki lugejatki kuidagi modifitseerivad. Cortazar, Borghes, Oulipolased jms. Aga Austeril puudub mingi pidurdamatus, vaimukus, kasvõi vaikne või veider huumor kogu selle mängu juures. Ta on nii tõsine ja hale. Igatahes, sellise tuima tüki vahele kibe ja aus sirakas Bataille`d lugeda oli ikka väga ergastav. Kui teatri puhul räägitakse energiatest ja kohalolust, siis mingisugune kohutav energia ja hoog oli ka selles tekstis. Üks asi on muidugi ohter vägivald, kehavedelikega jauramine jms, aga mis hämmastas, oli just keeleline jõulisus, valusad lõiked järgmisse stseeni, toores, justkui arhailine, arhetüüpidesse takerdunud pime ja hullunult ringiekslev stiil. Nojah, võiks siis ka öelda, et aasta tõlkeelamus Krullilt.
Paari lause pärast oleks vast mõttetu raamatutest kaht eraldi postitust teha. Ja Velvet Undergroundi “White Light/White Heat” on väga jube rokkiv plaat (avalugu on vähe nihu, aga ülejäänud 5 lugu on ikka puhas kuld). (Ja taustaks mängib nüüd 38 minutiline liveversioon “Sister Ray'st”.)
