Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek (2015)

Võrreldes Wallanderi romaanidega jääb see lugu pisut lahjaks. Muidugi, on rahvusvahelist ja ajaloolist haaret ning mõrvad on igati koletislikud, aga Stefan Lindman on selline... kahvatu kuju. Üksiklane, kardab keelevähki ja naissõbraga igati ebalev. Samas kui Wallander oli... no selline dramaatilisem kannataja. Aga jah, mõlemal mehel mure Rootsi tuleviku pärast, käesolevas romaanis on siis peaprobleemiks natsionaalsotsialism, mis pole senini välja surnud ning sellest teadasaamine raputab sügavalt Lindmani hinge – eriti kui selgub ta enda perekondlik seos natside ideoloogiaga. Jah, mullegi on natside mõtteviis vastuvõtmatu, aga see Mankelli paatos on pisut... õõnes või suisa lapsik. Et nagu täiskasvanud inimesed avastavad, et peale paremäärmuslike skinheadide on tavalisi inimesi, kes leiavad mingit lähedust sellise ideoloogiaga? Mankelli romaanist jääb mulje nagu oleks tegemist ootamatu avastusega, et milliseid plekke võib varjata rootsilik demokraatia.

Selge, et oleks igati tobe kui Lindman oleks Wallander II. Aga kas ta peab ka nii keskpärane ja omamoodi ärritavgi olema.... Võin ongi nüüd lugejatel hea end võrrelda sellise kangelasega, kes on samasugune lihtinimene nagu sina ja mina.

Lugu ise siis sellest, kuidas tapetakse hirmsal kombel üks pensionil politseinik, kes elas erakuna kuskil pärapõrgus. Lindman, kes mõrvatuga mõnda aega koos töötas, läheb enne keelevähi tõrjeoperatsioonile minekut vaatama, et kes see endine töökaaslane oli. Selgub, et veidra minevikuga. Mis veel hullem, sealsamas tapetakse veel üks mees koletumal kombel. Mis värk on? Tervise pärast murest murtud Lindman teeb nüüd asja uurides ise mitmeid valgustkartvaid tegusid, et selle abil on muremõtteid veidi tahaplaanile lükata. Igal juhul, hakkab kooruma tõdemus, et rootslaste hulgas elavad ebameeldivad inimesed jne. Jne.

Henning Mankell – Käsi (2014)

Seda võiks nimetada säästu-Wallanderiks – alla sajaleheküljeline lugu, peatükid vaid mõneleheküljelised; järelsõnas selgubki, et tekst algselt kirjutatud tellimusena. Lugu ei käi värskete mõrvamiste kohta, Wallander satub nimelt elukohaotsingul ühel taluõuel käekondile, mille järel leitakse sealt kahe inimese skeletid. Kuna tegemist kahtlemata mõrvaga (ühel kägistamisjäljed, teisel kolbavigastused), peavad Wallander ja semud selgust leidma, kes on need viiekümnendates mees ja naine, kes nüüdseks 50-70 aastat mullas olnud? Miks pole arhiividest midagi leida nende kahe inimese kadumise kohta? Viimaks hakkab midagi hargnema – on need eestlased, kes maailmasõja ajal väljarändajatena seal talus peatusid? Või kaks mustlast, kes tol ajal kadunuks jäid? Või jääbki see aastakümnetetagune tapatöö selgusetuks? Igal juhul, politseiülem on rahulolematu, et uurijad aega sellisele reliktkuritööle kulutavad – see tõmbab tulemuste efektiivsust alla.

Raamatus on lisaks esitatud Wallanderi romaanide, tegelaste ja tegevuskohtade tutvustused ja indeks, mille uurimisel jääb taas arusaamatuks, miks lühiromaan “Püramiid” niipalju vastuolusid sisaldab, eelkõige siis Wideni ja Nybergi ning Wallanderi armuelu asjus. Mankell ei viitsinud korrektsust taga ajada?

kultuuritarbija60+

Henning Mankell – Viies naine (2010)

Paar meest kaovad. Kuniks selgub. Koletud mõrvad. Ohvrite piinarikkad surmad. Kes küll midagi sellist teeb. On ta hull. Mis neid mõrvatuid ühendab. Vägivald naiste vastu. Või veel midagi. Ei tea. Pilkane teadmatus. Wallander ja Ystadi politsei on vapustatud. Kohalikud on marus ja kardavad. Nende arvates ei tee politsei midagi. Kohalikud otsustavad iseend kaitsta. Pole hea mõte.

Sügis. Mõned plusskraadid. Pimedus. Talv pole kaugel. Mõrvar ei mõista politsei abitust. Kuid ta peab vägivaldseid mehi edasi tapma. Taaskord adub Wallander Rootsi ühiskonna rappajooksmist. Niisamuti ei lähe tal Baibaga kõige paremini. Sarimõrvari jälitamine sunnib uurijaid meelemärkusetuseni töötama. Ja ikka pole selgust. Tuleb mõelda teisiti. Nagu kunagi Rydberg soovitas.

Et mõrvariks võib osutuda kujutletust hoopis keegi teine. Aga kes ja miks. Lõpuks selgub. Ausalt.

“Ühiskond oli muutunud karmimaks. Inimesed, kes tundsid end oma maal ebavajalikena või lausa ebasoovitavatena, reageerisid agressiivsuse ja põlgusega. Wallander teadis, et vägivallal on alati mingi põhjus. See, kes kasutas vägivalda, tegi seda mingi tagamõttega. Kõigepealt peame julgema tõde aktsepteerida, alles siis on lootust ühiskonna arengusuunda pöörata.” (lk 205)

Mankelli puhul on teatav võlu selles, et ta kirjutab lihtlausetes. Muidugi mõjub mingil hetkel selline lihtlausetega tulistamine vähe masinlikult või emotsioonitult – tagakaanereklaam nimetab seda küll laetud pingega tekstiks. Et autoril on vaja igas raamatus Wallanderi emotsionaalselt rappida, laseb ta selles osas uurija isal äkitselt siitilmast lahkuda.

õhtuleht

raamatukoi

Henning Mankell – Enne külma (2013)

 Järjekordne juhtum, kus Ystadis peatatakse võimalik apokalüpsis. Wallander seekord kõrvaltvaates, sest peategelaseks on ta tütar Linda, kes politseikooli lõpetanuna ootab töötamist Ystadis patrullpolitseinikuna. Naine kibeleb tööle (et ühtlasi saada ametikorterit ja nii isa juurest kodust lahkuda), aga ametlik töö algab alles mitme nädala pärast. Ja siis juhtub midagi koletut – kuidas siis muidu Mankelli puhul võimalik oleks? Peale selle on midagi kummalist lahti Linda ühe lapsepõlvesõbrannaga, kes oleks justkui näinud oma 24 aastat kadunud olnud isa. Kuid tõepoolest, nagu lugejatele selgub, isa on tagasi, hirmuäratavam kui kunagi varem – mida aga kohalikud ei tea. Tulemuseks on inimohverdus ja põlevad kirikud.

Mankell on asja õige laiahaardeliselt kätte võtnud, nüüd ulatuvad Ystadi koguni lainetus Jim Jonesi sekti hullusest – religioosne maniakaalsus sellest kõige õigemast usust, mida maailm peaks järgnema. Või põlete põrgus!

Aga saab muudki šokeerivat teada – et tütre arvates peaksid Wallander ja Mona uuesti proovima, sest nad kumbki armastavad teineteist, elu armastus jne. Õnneks ei hakka tütar seda vanematele kuulutama. Või milline närviline lapsepõlv oli tütrel selliste vanematega. Ja millised eksiteed viisid Linda viimaks politseikarjäärini, ja kas seegi kõige õigem valik on (no ikka on, muidu oleks Mankellil raske kirjutada). Üllataval kombel pole otseselt ühtegi tsitaati sellest, milliseks Rootsi muutunud on jne – nojah, Linda ongi see otsitud uue aja politseinik, kel oskusi tänapäeva võikustega julgelt rinda pista.

Ei oska nüüd öelda, kui õige on jätkata Wallanderi tütrega, et meesautor ja korraga selline kannapööre peategelastega. Ja et kuidas isa ja tütar ühes jaoskonnas üldse koos saavad eksisteerida – niivõrd konfliktsed nagu nad on. Näis.

kultuuritarbija60+

Henning Mankell – Näota mõrvarid (1997)

See romaan on Mankelli esimene Wallanderi raamat, ent hiljem on ta kirjutanud jutte, mis eelnevad sellele romaanile, eelkõige siis “Püramiid”, mis peaks olema otsene eellugu “Näota mõrvaritele”. Kuid need eellood on pigem kohendatud sobituma hiljem kirjutatud Wallanderi romaanidega, ja erinevad mitmeski detailis siinses raamatus tooduga. Nii on Wallanderi eraelu peale Monast lahkuminekut vähe teistsugune (“Püramiidis” suhe medõega, siin peale lahkuminekut kurvalt kuival), sõprussuhe Sten Wideniga muudmoodi, Ystadi töökaaslased samuti... vähe muutunud rõhuasetusega (noor Martinson vs kogenud Martinsson, Rydberg on kui modifikatsioon Rydbergist ja Nybergist (kellest pole üldse juttu, ent ometi eksisteerib eelloos)). “Püramiidis” sai Wallander nuga 21-aastaselt, siin aga 23-aastaselt, ja eks erinevusi ole veelgi.

Lugu ise on teadagi jõhker ja sisepoliitiliselt pinev. Tõurastatakse vanapaar, kahtluse alla satuvad sisserändajad, mistõttu marurahvuslased hukkavad külmavereliselt ühe somaallase. Nagu ikka, selgub, et muidu korralike inimeste elu osutub lähemalt uurides vähe teistsuguseks kui see muidu avalikkuses paistab. Eks ühtlasi kordu raamatust raamatusse tuttavad refräänid, mille võib lugemata jätta (selle uue ilmakorra jaoks on vaja uusi politseinikke, kes mõistaks paremini käsitleda seda tänapäevast arutut vägivalda jne). Miski on Rootsi riigis mäda!

Nagu ikka, on hämmastav see, kuidas korralikult toitumata ja puhkamata on Wallander ja semud võimelised sellisele elutempole vastu pidama. See tekitab endale füüsilist ebamugavust.

raamatukoi

juuli raamaturiiul

Henning Mankell – Püramiid (2013)

Viis juttu Wallanderi nö varasemast ajast – kuidas ta Malmös kriminaalpolitseisse püüdles ja seejärel mõned juhtumid 80ndate Ystadist. Monaga tutvuse algus ning hilisem lahkuminek. Ystadi perioodil on veel Rydberg elus, kuid juba igati haiglane. Ja noh, neli esimest juhtumit pole nii õõvastavad kui hilisemat aega käsitlevates romaanides. Muidugi on igas loos probleemiks seegi, et Rootsi demokraatlik kord on muutumas ja seda on raske aduda.

Kogumiku nimilugu läheb juba hilisemate romaanide laadi – jõhkrad mõrvad ja rahvusvahelised sidemed; pigem ongi see lugu nö täiemahuliseks tellisromaaniks lahti kirjutamata jäänud. Rydbergist kui geeniusuurijast siin suurt aimu ei saa, on näha vaid Wallanderi respekti vanema kolleegi suhtes (kes pealegi töötab Wallanderi alluvuses).

Ja sega suurt selgemaks saa ka Monaga minevik, juba esimest loost (mis leiab aset 1969. aastal) on näha, et noortel pole klapp just täiuslik, ning hiljemgi ütleb Wallander endale, et koos ollakse/oldi vaid tütre pärast. Noh, ja üks hetk sai tütar täisealiseks ja pere lagunes. Esimeses loos on ka selline humoorikam hetk, kus ligi kuuekümneaastane isa nuriseb 21-aastase Wallanderiga, et see pole talle lapselapsi andnud. Nonoh.

“Ta läks ukse juurde ja andis kella. Siis märkas ta, et kella juhe on lahti rebitud. Ta koputas ja jäi ootama. Lõpuks tagus ta ukse peale nii kõvasti, et see läks lahti. Ta hüüdis, kas keegi on kodus. Ei mingit vastust. Ma ei peaks sisse minema, mõtles ta. Sellega rikun ma tervet rida reegleid, mis ei kehti ainult politseinike, vaid kõikide kodanike kohtta. Seejärel lükkas ta ukse lahti ja astus sisse.” (“Püramiid”, lk 299)

raamatukoi
juuli raamaturiiul

Henning Mankell – Sammu võrra maas (2012)

Jätkub Mankelli kirjeldus Rootsi ühiskonna allakäiguteest, jõudes viimaks nii kaugele, et Wallander võrdleb mõttes kodumaad tollal kodusõjas olnud Bosniaga. Ühesõnaga, sünk on see autori nägemus Rootsi tulevikust.

Lugu ise on Mankellile omaselt õige julm ja jälk ning uitab inimloomuse varjatud ja süngemates hoovustes. Seekordne massimõrvar leiab, et inimesed võiks lahkuda elust oma õnnelikemal hetkel, ja noh, enamiku oma ohvritest ta kahjuks tõurastabki sellistel momentidel. Loosse on segatud ühtlasi üks Wallanderi uurimisrühma liige, kes kaotab elu kohe raamatu algul.... ning kui Wallander ja semud oma varalahkunud töökaaslase elu uurima hakkavad, selgub nii mõndagi ootamatut (kuigi tõesti, politseinikul pole keelatud olla...).

Nagu ikka, pole Mankellile oluline see, et kes siis raamatu lõpuks mõrvariks osutub – see selgub lugejale (aga mitte Wallanderile) juba raamatu jooksul; tähtis on see pinge, mis tekib mõrvari järgmistest kavatsustest ja kuidas Ystadi uurijad saavad nende täideminekul järgmise külma sahmaka vett endale kaela. Ja nagu ikka, on Wallanderil probleem paari töökaaslasega ning lisaks süüdistatakse teda politseivägivallas. Ikkagi Rootsi paratamatu allakäigutee.

“Wallander ei vastanud. Ta ei teadnud. Ehkki järeldusi teha oli veel vara, tundis ta, et seletuse alus, mida nad nii vaevarikkalt olid püüdnud rajada, varises kokku.
Ta nägi enda ees vaid üht hullu. Hullu, kes ei olnud hull. Kuid kes oli nüüdseks tapnud kaheksa inimest. Nende seas ühe politseiniku.
“Ma pole elus millegi nii hirmsaga kokku puutunud,” ütles Lisa Holgersson.
“Kunagi oli Rootsi tuntud andekate leiutajate poolest,” kostis Wallander. “Siis heaoluriigina. Seejärel ümbritses meid pikka aega vabameelsuse aura. Kas nüüd hakatakse meile tähelepanu pöörama selle pärast, et meil on mõrvar, kelletaolist pole enne nähtud?”” (lk 307)

päevaleht
raamatukoi
juuli raamaturiiul 

Henning Mankell – Tulemüür (2012)

Hoiatusromaan aastast 1998 – mis juhtuks siis, kui mingid vennad otsustavad rämedalt häkkida maailma finantsinstitusioonidesüsteemidesse, eemärgiks vallandada üleilmne kriis. Noh, tulemus võiks olla kole. Ja nagu Wallanderi lugude puhul tavaks, osutub just Ystad olevat sellise apokalüptilise kuritöö üheks sõlmpunktiks. Spoilerdavalt võiks mainida, et vapper Wallander osutub maailmapäästjaks.

Mankell ei hoia end tagasi igasugu koledate tapmistega, nii on siin muuhulgas paar söestunud ja lömastunud laipa. Mille tagajärjel Wallander ja ta semud peavad paratamatult nentima, et kuhu küll on nüüdis-Rootsi jõudnud ja kui õõvastav on sellises maailmas elada. Mingis mõttes see romaan ongi justkui autoripoolne papalik virin nüüdismaailma suhtes. Aga noh, on ka aspekte, mis tõesti praeguses ilmakorras on... hapuks läinud.

Ent jah, nagu öeldud, on romaan eelmise aastatuhande lõpust ja mitmed käsiteldavad tehnilised küsimused on sellised... omasse ajastusse jäänud, kõik need arvutid, mobiiltelefonid ja interneti võimalused. Taas äratab imestust, kuidas tegelased puhkamata sellisele tööpingele vastu peavad, lugedes hakkab endalgi väsimusest valus. Ja oleks siis, et Wallanderil jändamist vaid kuritegudega, ei, ta omad kaaslasedki keeravad talle käru. Ei ole lihtne olla kompromissitu võitleja.

raamatukoi

Henning Mankell – Valejälg (2014)

Kui eelmine teos oli enamvähem normaalse krimikirjanduse võtmes, siis see algab kohe jõledustega – ühel suvisel rapsipõllul süütab end põlema neiu ja Ystadis hukatakse võikal moel üks pilastajast endine poliitik. Ja sellega võikuste paraad ei lõpe, tegutseb sarimõrvar, kelle motiivid ja tegude rajusus jääb enam kui hägusaks ning Ystadi uurimisgrupile saabub selgus alles raamatu lõpus – mis on krimikirjanduse puhul muidugi igati normaalne lahenduskäik, lihtsalt see lahenduskäik tuleb korraga ja raksakaga.

Et lugemine oleks lihtsam, on Mankell teksti lisanud sarimõrvari vaatenurga, mis küll mõnevõrra võtab otsest põnevust maha, ent samas annab pinget sellega, et näha kuidas Wallander ja ta kaaslased teadmatuses solberdavad. Aga jah, see sarimõrvar... see on ikka tõsiselt haige inimene ja küsimusi tekitab, kuidas ta küll selliste tegudeni jõuab. Lihtne oleks viidata perekondlikele põhjustele, aga see ei saa ometi kogu seda tülgastavat kompotti moodustada.

Wallander on nagu ikka, tegutseb inimvõimete piiril, seda nii emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil. Huvi pärast võiks kokku lugeda kui palju mees raamatu jooksul magada sai, igatahes see katkendlike unetundide arv peaks olema mõistusevastaselt napp. Või noh, rääkimata toitumisest. Või mida kogu see uurimisgrupp koges.

Eks jah, põnev raamat, vahel tekitab küsimusi, kas seda tegevustikku pidi ikka niivõrd jõhkraks ja šokeerivaks keerama, aga eks elu ole alati hullem kui kirjanduses kujutatu.

“Pärast seda jäi koosolekuruum väga vaikseks. Kuulda oli ainult tasast kahinat kõlarist, mis vahendas Birgerssoni Helsingborgis. Nüüd polnud enam tagasiteed. Kõik arvukad valejäljed, ka need, mis peitusid igaühe sisemuses, olid lakanud olemast. Alles jäi üksnes arusaam sellest, kuidas nägi välja tõde, ja see tõde oli kohutav.” (lk 391)

Henning Mankell – Riia koerad (2014)

Wallander satub ohtlikku olukorda – kahe koduranda randunud laiba jäljed viivad 1991. a. Riiasse, kus pesitseval kuritegelikul organisatsioonil on sidemeid Läti julgeolekuga. On aeg, mil pole õieti selge, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidus – kas vabaduse kraanid keeratakse lõplikult kinni või jätkab podisemine... või ilmneb äkki iseseisvus. Riias leiab aset järgmine veretöö, mil seosed Wallanderi ja Ystadi politseiga, ning kangelane komandeeritakse sinna kõledasse ja koledasse Riiga appi. Kus Wallander omakorda armub ohvri leske. Jne jne.

Eks tegemist ole pigem põneviku kui kriminulliga, igatahes lähevad Wallanderi legaalsed ja illegaalsed seiklused Riias päris uskumatuks – aga noh, Wallander peab teadma tõde! (Ja tuleb tänada õnne, et Mankell tegevust nt Tallinna ei toonud.) Ajaviitekirjandusena igati sobilik, kõik need Wallanderi isiklikud probleemid, eks nendega on raske mitte ühist keelt leida. Ja muidugi kehalised ja hingelised kannatused, mida kuritööde lahendamisel tuleb kogeda. Midagi ei tule lihtsalt. Abiks seegi, et ilma poolest on raamatus praegusega sarnane meeleolu.

“Ma löön praegu klaase kokku kõige jultunuma kurjategijaga, kellega mul kunagi tegemist on olnud, mõtles Wallander. Ainult et ma ei tea, kumb see on.” (lk 152)

Henning Mankell – Valge emalõvi (2010)

Seekordne Wallanderi raamat on rahvusvahelise põneviku või thrilleri laadis, omamoodi segu Lapidusest ja Clancyst; buurid kavandavad 1992. aastal Mandela atentaati ja seetõttu toimuvad Rootsis omakorda jõhkrad tapmised. Et noh, kui tahad lihtsalt mingit krimkat lugeda, siis ilmselgelt on see raamat liialt laiahaardeline oma Lõuna-Aafrika olustikuliiniga. Ilmumisajal võis see raamat tõeliselt ajakajaline näida, kõik need buurid ja endised KGBlased kurja haudumas demokraatliku maailma vastu ning Rootsi politsei võimetus sellise vägivallapurske tagamaade adumiseks. Niisiis saab lõpuks teada, mis põhjustas järgmises raamatus Wallanderi närvivapustuse. Et tegevus toimub kevadisel aprillis-mais, on muidugi lugemisel tore tajuda, heitlikud ilmad ja lillesära. Kui nüüd kaht Wallanderi raamatut võrrelda, siis endale rohkem mokkamööda eelmine lugemine, kõik see masendav noir. Aga igaühele oma.

õhtuleht

Henning Mankell – Naeratav mees (2011)

Mõnusalt sünge raamat, inimesed on tõsised ja depressiivsed ja väikekodanlikud ning kriminaalset jama on enam kui küll; Wallander on kui kõigi stressis keskealiste ja muidu eluga ummuksis olijate lohutu eeskuju (jajah,abiks oleks teada, mis juhtus esimeses raamatus, aga nojah). Raamatus juuakse niipalju kohvi, et tahaks enda hommikuse kohvi välja oksendada. Ja no põnev, kui juttu kassetidest, kaasaskantavast raadiotelefonist või teleksimasinast.

Lugu siis sellest, kuidas järjest surevad advokaadist isa ja poeg. Ja perefirma sekretärile pannakse koduõue miin. Rootsi väikelinna politseiuurijad on võrdlemisi hämmingus säärasest jõhkrusest. Mida küll teadsid advokaadid? Miks üritati tappa Wallander, kes jõudis lühidalt vestelda noorema advokaadiga enne selle maha koksamist? Niidid ei vea pea kuhugi, kui, siis Rootsi heaoluühiskonna eliiti, meheni, kes on fotograafidele ja ajakirjanikele tabamatu. Ja avanev võimalik pilt on hirmuäratav! Ja kõige taustal sajab vihma tuuleiilide ja inimesi kammitseb unetus. Põhjamaine sügiskaamos.

“Björk on välja arvutanud, et kui adminstraatorite ja teiste otsese politseitööga mitte seotud inimeste arv, kes pole uurijad või liikluspolitseinikud või muud taolised, praeguses tempos edasi kasvab, siis saab kogu tavaline politseitöö umbes 2010. aastaks otsa. Siis istuvad politseinikud lihtsalt ühe koha peal ja saadavad üksteisele pabereid.” (lk 163)

päevaleht

õhtuleht