Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Jim Ashilevi - Inimese kostüüm (2026)

 

Autobiograafiliste tekstide lugemisega on see jama, et neist pole õieti midagi kirjutada. Sa loed ühest inimkogemusest, mis on muidugi kirjutaja enda nägemus, mida lugejatele jagada. Ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi ilukirjandusliku elamusega, mida on võimalik mingil moel kaaluda, või noh, koguni kritiseerida (muidugi, kui on mingi otsene seos, siis saaks parandada-täiendada, aga antud juhul mul puudub igasugune seos).

Kui kuidagi seda teksti kokku võtta, siis see on elust depressiooniga. Eks paljudel on sellega oma isiklik suhe ja eks selle suhte puhul on see igaühele oma ainulaadne kogemus. Ashilevil on siis selline töökas rabelemine teatris, reklaaminduses ja arvutimängude loomises … ning mustad augud. Milline viis oli ta lähedase sõbra Margus Karu oma, seda ei tea õieti keegi. Oma depressioonikogemus kipub paratamatult olema enda jaoks see kõige sümboolsem (sest me ei ole … masinad? Kuigi jah, arstide jaoks kindlasti üldistatavad) ning teiste puhul on seda raske täielikult aduda. Ja eks see raamat ole ka suitsiidist ja selle mõjust lähedastele. Jällegi, kuidas sa võrdled kogemusi? Mingi leinaga saad hakkama, midagi jääb aastateks ahistama ja kripeldama. Või midagi kolmandat või neljandat ja nii edasi.

Aga eks siin on palju Ashilevi isiklikust kujunemisest - kindlasti on hullemaid ühiskondi kui Eesti, kus üles kasvada teistsuguse nahatooniga, aga oh issand, rassismi on siin kõriauguni ning seda erinevate põlvkondade esituses. Sellise pideva (ja enamasti negatiivse) tähelepanuga elamise järel tunduks täiskasvanuea probleemid justkui vähe inimlikumad taluda; aga ei, siis on sisemised kriisid ning muidugi lähedaste ja teiste lahkumised (vabandust, aga ma ei tea Margus Karust enamat kui paari teose pealkirjasid).

Mingis mõttes võiks selline elulooline tekst olla sarnane ühe teise hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teosega: Mehis Heinsaare “Ööpäevik”. Kuid viis, kuidas autorite poolt autobiograafilisust esitatakse, on üsna erinev (mõlemal tekstil on niisamuti toimetaja, kui palju need teksti esitusse puutusid, pole muidugi aimugi). Heinsaare tekst on päevikuvormis (ja ehk algselt pole avaldamiseks mõeldudki?), samas Ashilevi paistab kirjutavat lugejatele, kohati koguni dialoogi astudes ja näiteks eneseabi laadis nõuandeid esitades (sellele vastukaaluks on ülestunnistused peatükis “Punktiir”, see on omamoodi maadligi litsuv, veider puänt); aegajalt markeeritakse, et “eelmisest lõigust on nüüd aega kulunud nii ja nii palju”. Kui Heinsaar kirjutab nüüd ja praegu (mis võib küll olla nö vaba suhtumisega), siis Ashilevi tekst küll algab noorpõlvest, aga läbivalt on kokku kirjutatud hilisema aja erinevate kogemustega.

Pole küll otseselt raamatuga seonduv, aga keegi võiks huvi pärast kaardistada alla 50-aastaste  kultuuritegelaste kõrgkoolieelse haridustee (ehk siis enamus või täielikult taasiseseisvumise ajal): kui paljud neist õieti võiks pärineda Tallinna eliitkoolidest, kas on põhjust rääkida teatavast konnatiigistumisest.

Tsiteerimist oleks siit raamatust küllaga ja küllap ka mõndagi tsiteeritakse. Ja kui järele mõelda, siis raamatu pealkiri on päris tabav. Kostüüm ja mida kõike selle taga on: karneval see just pole.

“Veidi vanemaks saades hakkasin aru saama ka sellest, et Eesti kui selline, maailm kui selline, inimene kui selline on pelk idee. Mõtte jõul saab muuta kõike. Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid. Me elame väljamõeldud maailmas - ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.

Maailm, see on meie kõigi kodu. Me kõik kuulume siia. Mõte, et inimese mõõt on teatud kitsastele parameetritele vastav olend nimega eestlane, pole mulle mitte kunagi usutav tundunud, ehkki märkimisväärne osa Eestist tahab kogu oma maailmataju just selle malli sisse mahutada. Vaadake mind, ma olen päris eestlane! 100% tõupuhas! Puhas ja päris! Tehke järgi! Hahaa, te ei saa, sest ainult mina saan olla päris ja ainult mina otsustan, kes veel on päris ja kes ei ole!

Sina, neeger, mine tagasi Aafrikasse.” (lk 79-80)

Émilie du Châtelet - Arutlus õnnest. Valik kirju (2026)

 

Loomingu Raamatukogust järjekordne silmaringi avardav tõlge, millele otsa poleks ise küll kuidagi sattunud ehk siis valgustusaja haritud naise essee õnnest ja tema kirjad kaasaja meestele, teemadeks tollane teaduslugu ja kõrgseltskonna eluolu. Ja noh, milline elu - truu abielu kuni pärija sündimiseni, seejärel erinevad suhted õpetlaste ja kultuuritegelastega, neist muidugi väljapaistvaim oli Voltaire. Peamine, et see kõik liialt skandaalne poleks - aga selleks oli naise käsutuses Pariisist paarsada kilomeetrit eemal loss. Sest noh, kõrgseltskonna elu.

Nii on ka arutlus õnnest suunatud just kõrgseltskonnale (lk 6) ja selline ka tänapäeva vaates üsnagi vabameelne oma armastuse käsitluse poolest; ja muidugi päris vaimukad on muudki soovitused.

“Selleks, et olla õnnelik, tuleb saada vabaks eelarvamustest, olla vooruslik, hea tervise juures, tunda himusid ja kirgi ning olla vastuvõtlik illusioonidele, sest lõviosa oma rõõmudest ja naudingutest võlgneme just nendele, ning õnnetu on see, kes illusioonid kaotab. Mingil juhul ei maksa neid mõistuse tõrviku abil hävitada, püüdkem teha nii, et illusioonide lakikiht, mis enam-vähem kõiki asju katab, saaks paksem: seda on vaja rohkemgi kui meie kehale hoolitsusi või ehteid.” (lk 5)

Illusioonid näivad siin olevat kõige intrigeerivam osa, aga kui õieti aru sain, siis tegu omamoodi “make-believe” käsitlusega, ehk kunsti kogemine ja tõlgendamine (lk 10). Aga kokkuvõte esseest kordab kõike täpsemini kui algne lennukus:

“Püüdkem niisiis olla hea tervise juures, eelarvamustest vaba, tunda kirgi, panna need oma õnne teenistusse, asendada kired himudega, hoida kiivalt alles illusioonid, olla vooruslikud, mitte kunagi kahetseda, lükata kurvad mõtted endast eemale ning keelata oma südamel hoida alles sädetki himu kellegi järele, kelle himu on raugemas ja kes meid enam ei armasta. Ühel päeval tuleb armastus ikkagi maha jätta, olgu või vanadusest, ja see olgu päev, mil ta ei tee meid enam õnnelikuks. Mõtelgem niisiis sellele, kuidas kasvatada teadmishimu, seda himu, mida tundes sõltub õnn ainuüksi meist endist. Hoidugem ambitsioonidest ja teadkem kõigepealt, kes me tahame olla; otsustagem, millist teed pidi tahame elus käia, ja püüdkem teha nii, et see tee oleks õisi täis.” (lk 20)

Muidugi, ei saa mainimata jätta, et autor ei elanud just kõrge vanuseni, vahest mõndagi oleks ta vanemas eas teisiti mõelnud. Aga kes teab.

Margit Lõhmus - Kunst minu elus ja ümber (Looming 3, 2026)

 

Pole ammu Lõhmust lugenud ning on nüüd meeldiv tõdeda, et autor suudab ikka rõõmsalt üllatada. Lugu siis sellest … noh, nagu pealkiri ütleb. Tegelane ja autor (keda vist tuleks võtta kui autoriks kirjutatuna) elavad oma maalide keskel, ning neil maalidel on oma veider mõju (kui lugeja soovib enamat teada, siis tekstis on avaldatud arveldusarve, ning ülekandejärgselt on siis võimalik rohkem omandada - hinnavahemik on 3 kuni 6200 eurot, saadaval nii anekdoodid, topless-pilt kui ka maale).

Teksti ennast on veidi keeruline kirjeldada ja teisalt ei tahaks ära võtta ka esmakogemuse tunnet. Lühidalt öeldes on see paras postmodernistlik (transgressiivne?) tulevärk - juba see kahe- või kolmekordne mäng autori ja erinevate reaalsustega võib panna pea huugama. Ja eks oleks huvitav teada, kui palju selle teksti mõjul tõesti ülekandeid tehakse - ja millist vastukaja võiks saada raha saatja (autorilt? tegelaselt? või koguni Margit Lõhmuselt endalt?).

Ühesõnaga, üks kõva piiride hägustamise töö. Kui samas numbris kirjutab Berk Vaher 2025. aasta eesti lühiproosa ülevaates teatud tüdimusest ühest tendentsist, siis … siin sumbatakse vahepeal põlvini selles.

Igal juhul, tekst loetav Loomingu lehelt (kahjuks need reaalused viited on siin lükatud tuimalt teksti lõppu).

Tõnu Tannberg - Johannes Semper, „Raske vaikus”. Johannes Semper punavõimu põlualusena 1950. aastal (Looming 1, 2026)

 

Selle numbri vast huvitavaim tekst on ootamatul kombel hoopis eesti kirjandusloost, mis käsitleb stalinliku ajajärgu tõuse ja languseid Semperi näitel. Ja noh, on väärakaid, kes nutavad nõukogude aega taga.

Niisiis, kuidas Semper sattus partei põlu alla - partei, mida hakkas teenima 1940. aastal ja mille tuules oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu tagalas, misjärel tagasi Nõukogude Eestisse kunstielu korraldama jne jne. Kuni sattus partei võimumängude vahele, mil Käbin tahtis tõusta Karotamme asemele.

Suur häda: Semper puksitakse Kunstide Valitsuse juhist Kirjanike Liitu juhtima, seejärel aga ei valita enam selle juhatusse - visatakse peagi välja ning kuulutatakse kodanlikuks natsionalistiks. Semper pöördub ikka Tallinna ja Moskva võimumeeste poole, et saaks kasvõi elamiseks toetust (ikkagi harjunud teiste elustandarditega kui oli muidu uutel nõukogude kodanikel võimalik), et saaks kirjutada ja ühtlasi toimetada varasemaid tekste nõukogude autorile sobivamaks. Ja muidugi see kartus, millal tullakse talle järele (luuletus “Raske vaikus”) - 1950. aasta suvel ei julge Semper enam kodus magada (erinevalt siis naisest), inimesed näitavad tänaval näpuga (ta on ometigi tuntud inimene).

Nagu Tannberg lõpuks sedastab, läks Semperil siiski hästi - ei pandud teda vangi ega midagi (võrdluseks siis Nigol Andresen ja Hans Kruus). Inimene, kes tahtis hästi elada ning pühenduda kirjutamisele (eks see juhtimistöö oligi tüütu), sai seda lõpuks teha mõlemal riigikorral. Sellisele sabaraklusele tasakaaluks on nüüdseks Semperi loome tolmu kogumine - ei tule mulle ette, et oleksin elu jooksul mõnd ta raamatut lugenud. Ja peale Tannbergi artiklit on huvi veelgi olematum (kui see vaid võimalik saaks olla).

Aga jah, see ajastu ja selle juhtide ja süsteemi toimimise kirjeldus, ikka eriliselt vastik ajajärk.

Mehis Heinsaar - „Laul sai valmis,” ütles Erni. Ikka Ennost mõteldes (ja teda kuulates) (Looming 1, 2026)

 

Heinsaar jagab oma vaimustust Enno loome asjus - ja leiab, et ehk on Enno oma tagasihoidliku luulega (mida küll Enno ise nimetas lauludeks ja mis jäid tema eluajal Tuglasele ja Suitsule hambusse: “miks ei loo Enno midagi uut?”) tabanud hoopis algheli. Mille siis on leidnud nii 20. kui ka 21. sajandi klassikalise muusika kui ka folkarid ja popparid ja kes kõik veel - omamoodi godzilla on nende hulgas Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”.

“Kas võib siis ütelda, et see vapustavalt intensiivne lihtsus ja selgus, mis Liivi luules olemas on, tuleb Enno luule puhul justkui kauge ringina, alles lauldavaks tehtuna esile? Et just viisistatud laulu kaudu (taas)ärkab ja ehitub üles Enno “kadunud, kuldne kodu”? Siinkirjutaja arvates võib küll.

Igatahes midagi õrnalt mängulist ja imeliselt olevikulist heliseb Enno sõnadele tehtud lauludes. Võib-olla peitub üks põhjustest selles, et sõnaline konkreetsus, nüansseeritus ja mõtteline täpsus, mis luules sageli nauditav, kaotab muusikas tähtsuse ja võib hea viisi sünnile isegi takistuseks olla. Samas kui hämar ja mõistukõneline, kuid lüüriliselt ja hingeliselt laetud mõtteluule võib inimhinge tuua selguse, puhastumise, katarsise. Enno luules nii tihti esinev hämar mõistu ütlemine tuleb laulude kaudu kuulajale väga lähedale, nii lähedale, et korraga on väga “kodune” olla.” (lk 73)

Eduard Vilde - Uuel teel (Jutustused II, 1953)

 

Päris lahe paroodia Noor-Eesti ainetel (ilmunud 1908; omakorda aasta hiljem ilmus Tuglase essee Vildest ja Petersonist, seda oleks põnev lugeda). Ja eks hea paroodia eeldab loovust, nii ka seda “Tokerjate” teksti kohendades võiks seda ette kujutada üpris kirjanduslikuna.

Niisiis on tuntud autor Vilde teinud katse kirjutada uutmoodi, selle tagajärjeks on luuleteos “Tokerjad”, ja nagu ikka, enne trükkimist tuleb proovida, kuidas seda hea maitsega tuttavate poolt vastu võetakse. Tulemuseks on erinevad ja üllatavad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid. Võiks koguni ettevaatlikult tõdeda, et luuletaja Vilde ei leia just täielikku mõistmist. Aga õnneks on olemas Noor-Eesti.

Eks see “Tokerjate” keelega uperpallitamine toob muidugi pähe Johannes Aaviku mõttemaailma, luulekeele nö eksperimentaalsuse puhul … vast Gustav Suits? Igal juhul, kui “Tokerjaid” lühemaks toimetada, võiks see olla kena protoavangardi õienupuke (või noh, grafomaaniline purse). Konteksti mõttes võiks lisada, et 1908. aastaks oli Vildel ilmunud kolm tuntuimat ajaloolist romaani, seega Noor-Eesti pilamine võis talle olla päris värskendav.

Piret Raud - Valguse varas (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lühilugu noorest kunstnikust, kes kogeb kunstnike aastanäitusel midagi maagilist - kuidas maali ilmestav / jumalikustav valgus kandub edasi maalilt maalile (peale seda on maal üsna hall). Või midagi sellist.

Kuidagi minu jaoks mittemidagiütlev tekst, eks siin või olla kunsti kui sellise ja konnatiigi kriitikat, aga suurt see nagu tööle ei hakanud. Selle kogumiku vast üks hallimaid tekste.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

Maarja Kangro - Viimane tango Kiievis (Looming 3, 2025)

 

Veider tekst. Kuni puändini ei saanud ma õieti aru, miks selle pidanuks Loomingus avaldama, samas muidugi puänt ise lõi hoopis uue reaalsuse.

Kolm luuletaja ja ühe luuletaja vend sõidavad Kiievisse, et siis seal luule-esinemisi teha (PEN-klubi värk). Aga noh, nagu peategelane Iti arutleb, mida on õieti temasugustel luuletajatel vene agressiooni all kannatavatele ukrainlastele, mis on nendel esimese maailma muredest. Igal juhul, Lvivist sõidetakse öörongiga Kiievisse, seal majutatakse nad hotelli, edaspidi ringkäik Butšas ja Irpinis, järgnevatel päevadel ootamas järgmised ekskursioonid ja esinemised; vahelduseks Kiievi suurlinnaelu enne komandanditundi.

Ja siis tuleb puänt.

Muidugi, kui mõelda, siis eks selline luuleturismi kirjeldamine peabki lugejat nüristama oma tühisusega, et siis sellevõrra ootamatu puänt pääseks tugevamalt mõjule. Eks Kangro on varem kirjutanud Vikerkaare ajakirjas oma Ukraina käikudest, aga pole seni kahjuks neid lugenud. Eks see luuleturism on kahtlemata luuletajatele endile vajalik, lihtsalt väljaspool seda seltskonda on see vähe sisutühi ja eks see kirjeldus tekitas ka mõningast vastumeelsust teksti enda vastu.

Igal juhul, soovi korral loetav Loomingu kodulehelt.

Bruce Chatwin - Utz (2025)

 

Päris lahe lühiromaan Utzi nimelisest snoobist, kes kogub portselankujukesi. Õigemini on tekst küll läänest pärit uurijast, kes 1967. aastal külastab Prahat oma artikli tarbeks materjali otsides ning seal juhatatakse ta kokku kunstikogujaga, kes elaks justkui elevandiluust tornis keset Prahat. 

Kuid torni asemel on korter, mis on täis tuubitud erinevaid haruldasi portselankujukesi. Utz on sellele kulutanud terve varanduse (tõsi küll, kogusse mitte sobivaid kujukesi saab ka müüa ning perekonna varandust on veelgi, mis Šveitsi panka peidetud) ning tema järgi pole muuseum õige koht niisuguste asjade hoiustamiseks - vaid kollektsionäär suudab seda õieti hinnata. Riigivõimud on küll Utzi kollektsioonist vägagi teadlikud ning seetõttu olevat korteris mitmed pealtkuulamisseadmed, kuid siis mingil puhul pole seda kõike küll riigile rekvireeritud (mis juhtub küll Utzi siitilmast lahkumise järel).

Lugu siis kujutabki seda, mida peategelane saab teada kas Utzi suu läbi või siis ka ise uurides - sest nagu takkajärgi selgub, ei loovutata Utzi suremise järel riigile mingit kollektsiooni, sest see on korterist haihtunud. Mis õieti juhtus, eks sellest ole mitu versiooni - kuid need jäävad versioonideks.

Tekst on ühelt poolt nõukogulikust ühiskonnast ja selle äärealal peituvast alternatiivsest eluolust, samas Utzi juhtumit uurides tehakse ekskursioone ka mõned sajandid varasemasse aega. Ja noh, muidugi see müsteerium ise, et kes see Utz õieti siis on, mis teda niivõrd seob Prahaga. Ja naised. Kõik need kõrvaltegelased on samuti päris värvikad, dissidendid või aristokraadid või kunstisehkendajad või õnnetud arumud.

Eks algul sisukokkuvõtet lugedes tundus see olevat vähe poolpuine nüüdisklassika (a la Köhlmeier), aga samas tegu parajalt snoobliku kelmiromaaniga, kus Utzi võiks koguni süüdistada triksterluses. Tuleb vast kunagi proovida ka Chatwini esmaeestindust “Laulujooned”.

Pierre Michon - Rimbaud, poeg (2024)

 

Kui eelnevalt ilmus Loomingu Raamatukogus järjest neli eriilmelist ja head proosaraamatut (Zeniter, Lessing, Ondjaki, Gaile), siis seekordne üdini prantslaslik essee Arthur Rimbaud’ loometee asjus paneb küll peamiselt õlgu kehitama. No et jah, selline legendaarne luuletaja, kes tuli, möllas ja seejärel taandus. Milline legend prantsuse kultuuriparnassil! Üleilmse luule muutja!

Aga eks sellise teksti hindamine eeldab soovi kõrgkultuuri tarbimiseks, ja noh, see prantslaslik kirjandustemperament, mis õieti ei lähe minu kirjandustemperamendiga kokku - kõik need suured sõnad ja idealiseerimised ja argielu müstifitseerimine ja mis kõik löövat veel. Muidugi, see on vägagi sõnaosavalt kirjutatud (ja muidugi tõlgitud), ent kui Rimbaud ja Michon pole senini kõnetanud, siis … jätab vähe külmaks.

Nojah, sai siis lisandust Loomingu Raamatukogu selle aastakäigu igavam pool - varasemast siis Guattari, Nietzsche ja Brockmann.

Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner (2024)

 

Lootsin oma elukese mööda saata nii, et pääsen Nietzsche lugemisest … aga nüüd siis Loomingu Raamatukogult selline noahoop selga. Ja Wagner! Ega ma ei oska peale kohustuslikku lugemist raamatu sisust või kaalukusest midagi arvata, see läheb minu jaoks vaimu- ja kultuuriloo liialt spetsiifilisse sektorisse. Sest noh, Wagner.

Eks ses suhtes on tekst huviga loetav kui ühe vaimuhiiglase eksponeeritud sisemaailmana, kõrge enesehinnangu möll ja kirg (või noh, torm ja tung?), mis tänapäeval kõlaks ehk oma pompöössuses ehk veidi kliiniliselt. Aga noh, 19. sajand.

“Iseenesest pole välistatud võimalus, et kusagil Euroopas on veel alles tugevamate tõugude, tüüpiliselt ajakohatute inimeste jäänuseid: sellest lähtudes võiks hilinenud ilu ja täiust loota veel ka muusikas. Need, mida me parimal juhul veel kogeda võime, on erandid. Üldreeglist, et kõige kohal lasub rikutus, et rikutus on fataalne, ei päästa muusikat ükski jumal. -” (“Teine järelkiri”, lk 38)

Pea kolmandiku raamatust võtab tõlkija, akadeemik Jaan Unduski saatesõna, mis siis võtab seda Nietzsche käekäiku laiemas kontekstis - omas ajas ja siis hilisemas retseptsioonis. Wagneri tõttu on siin tsiteeritud koguni Hitleri “Mein Kampfi” - ma vist polegi varem sellega kultuuriloolistes tekstides kokku puutunud. Aga noh, Wagner. Kuid Undusk toetub ja polemiseerib veel mitmele praeguseks vast unustatud autorile (meeldejäävaimalt Max Nordau)  ja nende töödele, et tolleaegset dekadentsi laiemalt avada, ja noh, see 19. sajandi poleemika on veidi hirmutav. Aga milline kirg, milline kultuurijanu. Millised tõed.

Eks väheke paneb kukalt kratsima, kui palju võiks Nietzsche paatos kõlada nüüd, pea 150 aastat peale autori surma ja väljaspool teadusringkonna traditsioonilisi uurimisalasid. Aga küllap on see osa laiemast euroopalikust kultuuribaasist, mida oleks hea omada maakeelsena (huviga avastasin, et see on nüüd 21. sajandil autori koguni kaheksas väljaanne: “Antikristus” 2002 ja 2007, “Nõnda kõneles Zarathustra” 2006 ja 2008, “Tragöödia sünd” 2009, “Moraali genealooogiast” 2015, “Sealpool head ja kurja” 2020; lisaks veel raamatud, kus Nietzsche on vaatluse all). Ja eks praegu on siis Unduski vedamisel ette võetud eestikeelne dekadentsi vaagimine.

Kunagi käskisin pilvi

eemale minna mu mägedest, -

kunagi ütlesin: “Rohkem valgust, te tumedad!”

Täna neid peibutan ligi:

tulge mu ümber, te tumedad udarad!

- Tahan teid lüpsta,

teid, kõrguste lehmi!

Piimsooja tarkust, magusat armukastet

piserdan üle maa.

(“Kõige rikkama vaesusest”, lk 65)

Veiko Märka - Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega (2018)

 

Kuidagi keskpärane memuaristika, mille eesmärgiks paistis olevat, et autor kirjutaks võimalikult kõikehõlmavalt, aga selle pealt (eks küsimus muidugi mahuski) ei lähe õieti kuhugi sügavamalt sisse. No vast saab mingil määral pildi Märka lapsepõlves kogetud kokkupuudetest raamatute kui sellisega ja eks suurem rõhk ole ka Tartu NAKi arenguga üheksakümnendatel ja nullindatel. Muu jääb kuidagi ülevaatlikuks loeteluks, millest midagi võiks omapoolselt juurde aimata.

Aga ehk oligi autoril plaan kõik ühe hooga kirja saada ja et midagi õieti märkimata ei jääks. Ja kui tõepärane on õieti Märka tõdemus, et lugemisele ei saa silmi raisata - või on see ehk mingi isiklik huumor (teadupärast koostavat Märka vist paar viimast aastakümmet eesti huumori antoloogiat - vähemalt nii on ta väitnud; ja eks lugemata on seda vast päris keeruline teha).

Ent jah, kui muidu on Märka tuntud humoristi, luuletaja ja ajakirjanikuna (nüüd ka lasteraamatu avaldanud), siis mälestuste kirjutamine on tema puhul … kuidagi harjumatult tasakaalukas (eks see tekitas mõningast võõristust ka esimese memuaari puhul). Seda enam, et enamjuhul on tegemist nö kultuuriloolise klatšiga, mitte just kirjandusloolise või esseistliku käsitlusega. Tõsi, näha on, et raamat jaguneb mitmeks alateemaks, mis sai vast enne kirjatöö kätte asumist strateegiana paika pandud.

Ennekõike on see raamat Tartu NAKi kirjanduslukku kirjutamise katse. Et millega nad õieti tegelesid ja millist alternatiivset elu elati Tartu Kirjanduse majas. Eks see seltskonnaelu oli ja kui palju selle juurest on õieti tänaseks eesti kirjanduslukku jäänud, no pigem on see seal marginaalne nähtus (jajah, kes on sealt õieti “karjamaale” jõudnud, kaanonisse saanud? Aga eks see ole maitse asi).

Raamatu sain bussijaama reisilugemise riiulist, mistõttu võib küll rõõmustada, et selline asi olemas on  ja niisugune valik kätte sattus.

kirjakoi

looming

Tõnis Ehasalu - Armuinvaliid (Looming 7, 2023)

 

Looming jätkab tirriteerimist, avaldades üsna veidra näidendi - seda siis Pjotr Tšaikovskist ja tema allasurutud kirgedest. Et kas ta on omasooihar või midagi muud; seda siis läbi Tšaikovski enese sisekõne (autor nimetab näidendit “monoodiaks”, teatud moel on see väheke mononäidendi kanti).

Teema paistab olevat autori jaoks igati intrigeeriv, Tšaikovski jõuab koguni välja selleni, et eks see Jevgeni Onegin oli niisamuti selline … segaduses isik. Ja no see Tšaikovski abielu, mis oli heliloojale väga häiriv kogemus (aga vähemalt inspireeris “Jevgeni Oneginit” värskemalt tõlgendama).

Autor annab üsna täpseid juhiseid, milline võiks lavastus olla, kõik need pausid ja valgusemängud ja muusikaline taust ja muidu lavakujundus; niisamuti näitlejate kehakeel. Eks nii tugev panustamine on kenasti toeks lugemisnäidendile. Aga jah, eks see teema on minu jaoks veidi kauge; tollane klassikaline muusika ja sellega seonduv pole just asi, mis paneks vabamal ajal pikemalt mõtlema. Ja no helilooja homoseksuaalsus, eks kahju ole, et ta pidi kannatama tollases ühiskonnas, aga kas see nüüd just midagi maailmamuutvat praegu annab.

Caroline M. Yoachim - Colors of the Immortal Palette (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kaunilt kirjutatud ilukirjandus, mis aga samas ei tekitanud suuremat kaasaelamist.

Jaapani-prantsuse segaverd Mariko on 19. sajandi Pariisis modelliks mitmetele tuntud kunstnikele, aga ta tahab olla enamat kui kuulsate maalide nägu ja keha. Ta soovib ise luua, olla ise nagu tema kunagine armsamast maalija, kellega koges enneolematut tunnet, kuna see on … surematu (võibolla koguni vampiir, nagu keegi pahatahtlikult torkab) ja kes on pärit vaat et renessansiajast. Viimaks õnnestub Marikol seda meest veenda, et ta teeks naise niisamuti surematuks..

Surematus annab muidugi võimaluse lõputult maalimisega katsetada (erinevalt tema muutjast, kes jäigi vaid klassikaliselt maalima), aga samas muidugi see irdumine ja üksiolek. Kuni ta II maailmasõja aegses Ameerikas (kus muidu jaapani päritolu inimesed on laagritesse eraldatud) leiab endale mehe, kes ta uuesti elule äratab. No muidugi mehe surmani.

Nagu öeldud, tõesti ilukirjanduslik lugu, mis eeldab ka veidi kunstiajaloo tundmist; teksti tutvustuses räägibki autor oma huvist nö varjujääva kunstiloo asjus (ja oma juurtest). Aga jah, mul ei tekkinud sellega õieti klappi; lihtsalt huvitav oli lugeda eri ajastute tõlgendusi, aga samas see kandev lugu ei tekitanud just suuremat emotsiooni - erinevalt varasemast Yoachimi lugemiskogemusest.

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

 

Vadi kirjutamist võiks siin raamatus iseloomustada kui konveierit - voogab ühtlane hea tekst, mis siis jaotub erinevateks juttudeks. Ja lood on naljakad, halenaljakad või kantud mustast huumorist. Aga see konveieri ühtlane voog tähendab ühtlasi seda, et ega siit leia klassikalist novellilikku kõrgpunkti - muidugi, tekstid jõuavad enamasti mingi lahenduseni, aga tegemist pole just hingematva kliimaksiga. Või siis ei mõju loetud jutu jooksul erinevate pärlite kogemine seda lõpetava viimase pärli puhul enam nii kulme kergitavalt. Kõik ongi ühtlane tekst! Mis iseenesest on juba hämmastav saavutus.

Eks veidi väsitav on paljude tekstide kirjanduselupõhine selgroog või toetav maailm, aga vähemalt jutukogu lõpuks jõuab Vadi koguni fantaasiakirjanduse loomiseni: “Küla” ja “Soosaare”, mis kumbki kirjeldavad õige fantastilist külamaailma.

Ja ehk oleks tore selliste jutukogude puhul lisada bibliograafia, kus tekstid varem ilmunud on.

err kultuur

ekspress

müürileht

sirp

vikerkaar

manni lugemisblogi

värske rõhk

Ave Taavet - Parapuškin (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Päris naljakas lugu sellest, kuidas omaaegsed meediumid kiusavad oma sahkerdamiste ja labasustega teispoolsuses olijate õndsat olemist. Nii on kuulsa Puškini rahu häirijaks üks Kuressaare kodanlane, endine linnapea Heinrichsen, kes seanssidel pommib austatud poeedilt uusi luuletusi ja kohendab neid … kaasajale sobivaks. Mis on sobilik väikekodanlusele, see … äratab Puškinis õudust. Aga mis teha, kui oled niimoodi vangistatud meediumi ahelatesse.

Siiski, omal ajal duellis hukkunud Puškini käeulatuses ei tasu tulirelva hoida.

Kui Taaveti jutukogu ei avaldanud just kõige löövamat muljet, siis niimoodi üksikteksti kogeda on päris lahe. Või siis selle teksti kõrgkultuuri ja väikekodanluse pinge niivõrd … löövalt esitatud - ega siis Puškin ainus ole, kes selliste hingekaubitsejate võrku langenud (mainitud on veel Goethe, Schiller ja Jeesus). Mõtlemapanev!

Lynne Trillman - Weird Fucks (2021)

 

Lood noore loomeinimese elust ja suhetest biitnikute järelajast läbi hipiajastu diskoajastuni. New York, Amsterdam, London, Rooma, München ja Kreeka väikelinn Xania. Ohtralt meespartnereid ja olukordi, kus vahekorda astuda. Mitte et kõik need ilmatuma toredad või soovitud olnuks.

Eks see ole arvatavalt ajastupõhine ja omamüütiline teos, kõik need loomeinimeste avalikud ja varjatud küljed ning partnerivahetused; ehk siis ajastu portree erootilise kõrvalmaitsega. Tänapäeval sellist pealkirja nähes ootaks vast vähe veidramat sisu, aga on lihtsalt ühe seksuaalselt avameelsema naise kulgemine, armastajate ja armukeste ja eksidega. Nagu aru saan, siis algselt on see tekst ilmunud 1980; praegu on niisugune tekst, ma ei tea, vast ehk klassikalise erootika pole (no muidugi mitte nii klassikaline kui Vivant Denon).