R. A. Lafferty - Boomer Flats (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

See Lafferty tekst läks mul nüüd vähe või palju üle pea, see veider jutustamisviis on muidugi lahe (kõik on võimalik ja muutuv ja mänguline), aga samas kuidagi väsitavalt mänguline, või siis kirjutamisaja kontekst jäi õieti adumata. Ühesõnaga, mingil moel jüriehlvestlik tekst, aga ulmelises mõttes.

Niisiis kolm teadlast otsivad lumeinimesi, keda justkui peaks kõikjal taustal toimetamas olema (nagu ennevanasti?), aga nüüd ei taba neid ka miljonite miilide kauguselt. Kuid tegelikult olevat ühes nende lähedases asulas lumeinimeste kogukond. Teadlased sõidavad kohale, kuid imelike olendite asemel … ehk hoopis teadlased ise kummastavad. Või siis mitte. Või teadlased ise on lumeinimesed. Või kes on üldse inimene.

Ja nii edasi ja edasi. Kohati tundub, et sellise teksti kirjutamiseks ei saa just päris normaalne olla. Aga eks sellised veidrused kisuvadki maailmapilti vähe laiemaks. Või nii.

Jonathan French - The Grey Bastards (2018)

 

Koledast kaanekujundusest hoolimata üks päris normaalne fantaasiaromaan, mis ei paku küll erilist kaasamõtlemist, küll aga kõiksugu seiklusi (autor väidab raamatule lisatud intervjuus, et tema soov oli luua tekst, mis tooks kaasaja nooremad mehed taas lugemise juurde - see soov ja tulemus paneb küll veidi kukalt kratsima).

Raamat kirjeldab olukorda, kus maailmas eksisteerivad ühtaegu inimesed, orkid, haldjad ja kentaurid (noh, edaspidi see nimekiri kindlasti pikeneb). Kõige kurja juureks on orkid (kuigi ka kentaurid pole just paid, aga nende kurjus on vähe esoteerilisem), kel on plaan maailma vallutada. Kuid nende viimase katse mitmekümne aasta eest peatasid inimesed koos haldjatega. Sest inimesi abistasid võlurid (kel on küll hoopis omad soovid), kes inimeste ja orkide järglaste ehk poolorkide abil olid loonud omamoodi biorelva, mis suurte ohvrite hinnaga lõpetas sõja. Inimesed kasutasid senini poolorke orjatööjõuna, kuid sõja lõppedes said mõnedki neist nö vaba staatuse ning nad võisid elama asuda sõja käigus võlujõust laastatud tühermaale, et siis omamoodi puhvrina kinni pidada orkide järgmiseid agressioone.

Või nii need poolorkid arvasid.

Tühermaa paremates osades on haldjate ja kentauride alad, muus osas on poolorkide mõned nö kasakate kindlustatud asulad, kust erinevad poolorkide vennaskonnad oma patrullretki teevad. Romaani peategelane on Jackal, kes soovib saada oma vennaskonna Grey Bastards juhiks - kuna selle asutajast juht teeb tema arvates vägagi kahtlaseid otsuseid; eriti veel peale seda, kui nende vennaskonna juurde ilmub poolorkist võlur.

Jackali võimuhaaramine ebaõnnestub ning selle eest heidetakse ta vennaskonnast välja - ning korraga ta avastab, et tühermaal senituntud maailmakord on hoopis keerulisem ning tema senised tõekspidamised … noh, pole just kõige adekvaatsemad. Ning senised hoovad orkide peatamiseks on enamvähem pehastunud, ning inimesed …

Ühesõnaga, selline möllurohke põnevik (ja alles triloogia avaosa), kus autor mõnuga keerutab intriige ja püüab mitmel korral lugejat välja raputada harjumuspärastest ootustest (need jäid siin loodetavasti paljastamata). Et poolorkid on omamoodi muulad (eksole, hobuse ja eesli ristsugutis), siis see annab neile seksimiseks üsna vabad käed, kuna nad on sigimisvõimetud - ja samas on see orvude ühiskond, kus kõik on sündinud mingi ema jaoks äärmiselt traumaatilise sündmuse järel (muidugi, ega siis paljusid vastsündinuid ei jäeta ka ellu).

Ja muidugi - sead. Nimelt on poolorkid omale aretanud nö sõjasead, vägevad elukad (esmaväljaande kaanel on päris hullu välimusega elajas, ei kujutanudki neid nii jõhkratena), kelle seljas ratsutada - ja see on peamine põhjus, miks poolorkid endast hulga vägevamatele orkidele (hehe, tolkienlikud urukhaid või mis?) vastu saavad, kuivõrd orkid on sedavõrd jäledad, et ükski loom ei suudaks neile alluda (see tuletab kergelt meelde Buehlmani maailma peletisi, kes samuti ühtaegu kardavad ja vihkavad loomi-linde).

Niisiis on siin loodud üha laienev maailm, kus peategelasi ootavad nii mõnedki hullud üllatused. Näis, kas on jaksu seda triloogiat edasi lugeda.

Cixin Liu - The Village Teacher (Hold Up the Sky, 2021)

 

Kurblooline lugu Hiina kolkakülast, kus kõigist raskustest hoolimata püüab õpetaja oma kooli lastele teha selgeks reaalteaduseid. Aastakümneid on tal kestnud võitlus laste harimise eest (sellest siis vastuolud külaga, mistõttu kohalikud pigem takistavad laste harimist), kuni viimaks peab mees alla vanduma vähile. Aga veel surivoodilgi seletab mees lastele füüsikaseaduseid.

Juhtub nii, et surivoodi ümber kogunenud lapsi tabab tulnukate infopäring - kui planeedi asukad on universumi mõõtkava järgi küllalt intelligentsed, jääb planeet hävitamata. Kui on algelised, siis see pühitakse eksistentsist - nimelt peavad need tulnukad ehitama nö kosmilist Hiina müüri, et takistada nendega sõjajalal olevaid tulnukaid neid edasi ründamast. Selleks tuleb muuhulgas selline tühermaa nagu Linnutee milleks musta augu sarnaseks muuta.

Õpilastel pole muidugi aimu, miks neile selliseid küsimusi esitatakse.

Tekst jagunebki justkui pooleks - esimene pool kui üks naturalistlik kirjeldus kolkaelust ja sealsetest vaevadest, ja siis teine pool kui hoomamatu ulatusega sõjategevuse kirjeldus, kus Linnutee on tõesti üks suvaline täpike. Eks sellest väike paralleel Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuhiga”, aga sealne plaan Maa hävitada kiirtee tarbeks … no Liu paneb ikka grandioossemalt.

Naomi Kritzer - Perfection (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

Lugu tähtedele laienenud inimkonnast, kes on seal arenenud õige mitmes suunas. Tegevus leiab aset planeedil, mida asustavad geenmuundatud inimesed - kõik on arendatud ühesuguse välimusega elanikeks ning sinna saabunud immigrandid peavad laskma end samuti samasugusteks inimolenditeks muuta.

Peategelane töötab patoloogina ning tal juhtub selline õnnetus, et üht sisserännanu kodaniku laipa töödeldes toimub sellel laibal miski nanotehnoloogiline reaktsioon, millele järgnenud hoop murrab peategelase nina. Sellise inetuse saab muidugi korda opereerida, kuid ilukirurgi juurde minnes satub ta enklaavi, kus elavad teiste maailmade inimesed, kel pole mingit soovi end põliselanike sarnaseks muuta. Ja oh imet, nendega suhtlemine on üks silmiavav kogemus.

Jällegi tekst, kus ulmeline pool on pigem toetav kui kandev, põhirõhk on ikka inimlikel küsimustel ja et “erinevus rikastab” temaatikal. Boonuseks on teksti läbiv taustaarutelu, et kas kohalikud peaks endale saba lisama, mis võiks lisada teatud mugavusi (aga samas kaasneks sellega füüsilise liigutamise vajaduse vähenemine). Arvamused jagunevad pooleks.

 

R. A. Lafferty - Cliffs That Laughed (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Pole mingil moel ootamatu, et jällegi üks kummastav tekst, seekord piraadikaptenist, ta röövsaagina saadud naisest ning saarest, mille see piraat omandas ja kus varem see naine võimutses oma tollase mehega. Aga nüüd said mõlemad omaks kuniks mees läks tagasi merele, aitamaks oma meeskonnal teha edukaid piraadivägitegusid - kuigi maha jäänud naine hoiatab, et kui mees aastakümnete pärast naaseb, pole ta enam selle piraadi naine.

Tõepoolest, kui kapten peale kõiki piraaditegusid kahe aastakümne pärast naaseb saarele … võtab ta seal vastu täpselt sama välimusega naine kui laeva lahkudes. Või on see tütar? Või siiski naine. Igal juhul, kaks identset noort naist, kes olid söönud igavese nooruse ja igavese vihkamise taimi ning nüüd ei lasknud piraadikaptenit ligi. Mees lubas naiste võitmiseks neile pühendada kolpadest maja, naised lubavad selle tarbeks võluda iga saarele sattunud mehe.

Jällegi, väga eripärase jutustamisviisiga lugu, kus segunevad korraga kolm jutustajahäält - nö looülene hääl (kes pole tingimata autorihääl), mis korrigeerib lugeja tarbeks kahe erineva jutustaja loo esitamise võimalusi. On jutustaja, kes esitab legendi sellest saarest; on jutustaja, kel oma osa sel loos, aga II maailmasõja paiku, mida siis looülene hääl nö korrale kutsub, kuna see vahele segab. Metafiktsionaalne värk!

Naomi Kritzer - Artifice (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Lugu lähituleviku heaoluühiskonnast, kus kodanikupalgaga saab põhimõtteliselt rahulikult ära elatud - saad igapäevase leiva, tagasihoidliku eluaseme ning majapidamisroboti, mis kõige koduse eest hoolitseb. Ning vabal ajal võid tegelda kasvõi kaunite kunstidega või hobidega (ka nende eest on võimalik muuhulgas lisa teenida ja sellega võimaldada rohkem hüvesid - muidugi, ka reaalne töötamine on vägagi tulutoov. Ainult et vaba ajaga on siis nagu on).

Loo peategelane on osa sõpruskonnast, kellele meeldib üheskoos mängida kõiksugu vanaaegseid laua- ja strateegiamänge. Kõik on sellised kahe-kolmekümnendates noored, mõni püsisuhtes, mõni vahel vallalisem. Peale järjekordset lörriläinud suhet otsustab Mandy endale muretseda mehesarnase majapidamisroboti, mis võiks olla programmeeritud olema selline meessõber nagu Mandy soovib. Säästude eest (Mandyle meeldib maalida fotorealistlikke teoseid, mida on siis vahel müünud) ongi võimalik selline osta. Selle nimeks saab Joe ning peagi toob Mandy ta endaga kaasa lauamänguõhtule.

Joe … käitub nagu Mandy soovib. Sõbrad leiavad ühe mängu, kus Joe ei saa õieti hakkama (sest seal tuleb bluffida), ning kuidagiviisi ta aktsepteeritakse mängukaaslasena. Mandy täiendab ajapikku oma robotsõpra, aga midagi on ikka puudu. Kuni viimaks leiab naine endale järgmise elava meessõbra ja Joe taandatakse (koos programmeeritud armukadedusega) tagasi majapidamisrobotiks. Sõprade üllatuseks jätkab Joe sõpruskonna mänguõhtute külastamist Mandyta (kelle uus meessõber ei hooli vanadest lauamängudest). Kuni ühel päeval teda enam pole, ning Mandy ukse taha ilmunud loo jutustaja näeb naise korteris tavalist robotit koristamas.

Jällegi, omamoodi südamlik ja armas ja irooniline tekst, mis oleks kui “Sõprade” tulevikuversioon, aga jah, hulga iroonilisemas võtmes. Eks see heaoluühiskond, nojah, puhas ulme, mis muud. Tekst on pigem nö kommete komöödia kui teadusliku fantastika ambitsioonidega; peamine on ikka see inimsuhete värk ja kummalisus.

Anna Smith Spark - The Tower of Living and Dying (2019)

 

Sellest raamatust on võrdlemisi keeruline kirjutada.  See on paremini kirjutatud kui triloogia avaosa, aga … aga ikka jääb kuidagi kaugeks. See üldine ülihävitamine käib minu grimdarki kogemuses nagu üle mõistuse; nagu polegi sellist hävingukogemust, mida Marith Altrersyr oma järgijate armeega korraldab (tegelikult, mingil moel meenutab see Eriksoni “Memories of Ice” romaanist Pannion Domini tegevust, aga vähe organiseeritumal moel). Aga see on pool loost.

Teine, väiksem pool on siis Sekemlethi impeeriumi võimu- ja ellujäämisvõitlus Sorlosti linnas katku tingimustes, mis saab seekord ootamatu lahenduse: tegemist on ikkagi triloogia teise osaga, asjad peavad niisiis halvemaks minema (hmm, see võiks olla muidugi viide Marithi eduloole), viimane raamat peaks kliimaksi tooma. Aga milleks see tähelepanu Orhani ja Sorlosti tegemistel? Autor on seda koguni mitmekesistanud ja toonud sisse Orhani teenijanna vaatenurga, mis siis peaks Suurt Võitlust lihtinimese vaatepunktist nägema. Kogu see värk jätab ükskõikseks või nii - eriti kui võrrelda laviiniga, mida põhjustab Marithi tegevus mandri teises otsas. Loogiline, et autor seob need kaks liini uuesti kokku (ikkagi püha naine Thalia, eksole), aga ma ei tea, kas jaksan seda edasi lugeda.

Võibolla näib mulle see autori parem kirjutamisviis seepärast, et rohkem harjunud ja noh, ega üldiselt fantaasiaautorid pole tehniliselt just kõige säravama sõnasepad. Aga see Altrersyri ja Amrathi ängistav surmakultus, see lööb kopsudest kuidagi õhu välja ning tunned natuke puudust meelelahutusest või inimlikkusest, mida Abercrombie või McDonald pakuvad kasvõi kõige tumedamatel hetkedel. Kuid siinne massipsühhoos pole sama loogikaga nagu Fletcheri väärdunud maailmas, siin keeravad inimesed lihtsalt nagu täiesti aru (ka Parkeri viimases romaanis on probleeme järgijatega, aga see on kuidagi arusaadavam kui siinne kõikehävitav tapahimu).

Nojah, irratsionaalne värk.

Roger Zelazny „Uksed liivas“, Fantaasia (2021), tlk Tatjana Peetersoo

Selline lõbus lühike ulmeromaan, mis muuhulgas hellitab ahvatlevat kujutelma igavesest üliõpilasest (ei mingit nõukaaegset leiva-sinepi dieeti) ning üksjagu romantilist ja seikluslikku ideed katustel kolamisest. Tuleb tunnistada, et omal ajal oleks Fred Cassidy võimalus mõnusat äraelamist lubava stipendiumi kulul kõikvõimalikke erialasid õppida üksjagu unelmlik tundunud – ponnistused sealjuures leida viisi MITTE diplomit kätte saada on sealjuures mõnusalt muigamapanevad. Meie praegustes oludes muidugi paraku üsna kujuteldamatu, sest nüüdsel ajal ei luba ka kõhukas rahakott lõputult erialasid vahetada. Eks katustel kolamise realistlikkusega on kah muidugi nagu on – peab ikka kõvasti võhma olema ja tõeliselt lähestikused majad, aga no just selle pärast see katustel kolamine ju nii muhe ongi.

Ühesõnaga, Fred Cassidy rikas onu on jätnud talle kenakese stipendiumi, aga ainult senikaua, kuni ta on ülikooli nimekirjas ja pole ühtegi kraadi kätte saanud. Ergo, Fred Cassidy peab hoolikalt järge, et vältida lõpetamiseks vajaliku hulga ainekursuste läbimist ükskõik millise eriala raames, mis tähendab tõeliselt laia profiiliga õpinguid aiva erialalt erialale liikudes ning hoolikalt kõikvõimalikes reeglites ja õppekavades järge ajades. Ja harituse ning nutikuse üle ei saa ta seal kurta, sest oma lõbuks arheoloogilist teadustööd teha jms on nagu möödaminnes nuusata.

Igatahes … ah, jaa …. Enne olgu veel öeldud, et ulmeraamatule kohaselt ei tule mainitet pärandus mitte lõplikult sussid püsti visanud onult vaid hoopis sügavkülmutatud onult!

Ühesõnaga, kena keik, aga kuni üks galaktilise tähtsusega artefakt ära kaob. Sest, mis sest maailmadepoliitikast ikka kohe alguses rääkida, maa viimaks üüratu kosmilise kogukonna poolt avastatud, vaene arenguplaneedike nagu ta selles võrdluses on, ja galaktikateülese hea teahte ning kultuurivahetuse raames on toimunud mõningane sümboolse kultuurilise väärtusega aarete vahetamine – kusagil on maaväliste käbarate hoida Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid ning maised käbarad jällegi peavad toime tulema ühe ilusa värvilise kuubiku ning veidrat sorti muunduri haldamisega. Kaks korda võib muidugi arvata, et maised käbarad äparduvad mõnevõrra ja nõnda algab tempokas ja seikluslik jaht kadunud kuubikule – igasugused ohtlikud ning rohkem ja vähem maised tegelased usuvad selle olevat Cassidy käes, Cassidy ei tea sest midagi, aga kui keegi juba ei usu, siis võiks ju katsuda asja ise üles leida ja … tagatipuks saab ta veel kummaliseid sõnumeid kummaliste ülesannetega ning riburadapidi ilmub välja kummalisi kummist loomakostüümides tegelasi. Teadusfantastiliselt kena on idee stereoisomeersest ümberpööratusest ning sellest, et mainitud protsess võib anda kohutavamaile rämpstoidule ning jälgile kohvile ületamatult hõrgu maitse.

Külmkapi parempoolses alumises sahtlis avastasin peekonipaki pealt sedeli. See ütles lihtsalt: „Hoia meeles numbrit ja seda, mis ma sellele helistamise kohta ütlesin.“

Niisiis lasksin munaputru tehes, praadides ja röstides numbritel ikka ja jälle oma mälust läbi joosta. Just siis, kui olin söömiseks maha istunud, tuli eesel kööki ja jõllitas mind.

„Kohvi?“ pakkusin.

„Lõpeta ära!“

„Misasi?“

„Need numbrid. See on äärmiselt ärritav.“

„Mis numbrid?“

„Need, millele sa mõtled. Need kihisevad nagu putukad.“

Määrisin röstsaiale marmelaadi ja võtsin ampsu.

„Mine põrgu,“ ütlesin. „Mu kannatus telepaatiliste eeslitega hakkab katkema ja see, mida ma teen omaenda mõistuse privaatsuses, on ainult mu enda asi.“

„Inimese mõistus, härra Cassidy, on harva külastamist väärt. Kinnitan teile, et ma ei soovinud saada ülesannet teie oma uurimiseks. Nüüd on ilmselge mu eksitus, sest te ei suuda vääriliselt hinnata mu loomupärast viisakust. Oletan, et peaksin vabandama.“

„Lase käia.“

„Mine ise põrgu.“

Hakkasin mune ja peekonit sööma. Möödus minut või kaks.

„Mu nimi on Sibla,“ ütles eesel.

Otsustasin, et tegelikult ma ei hooli sellest, ja jätkasin söömist.

„Ma olen Ragma ja Charvi sõber.“

„Selge,“ vastasin, „ja nad saatsid su minu järele nuhkima ja mu mõistuses urgitsema.“

„See pole nii. Olin määratud teid kaitsma, kuni olete piisavalt heas seisukorras, et sõnumit saada ja sellele vastavalt tegutseda.“

„Kuidas sa pidid mind kaitsma?“

„Hoides teid silmapaistmatuna…“

„Kui üks eesel mul järel käib? Kes sulle üldse teavet andis?“

/…/ (lk 91-92)

Leena Likitalo - Giants at the End of the World (Giants at the End of the World, 2017)

 

Kogumiku nimilugu … no tõepoolest, see ongi lugu rännakust maailma äärde, kus muuhulgas elavad hiiglased. Ainult et hoogsalt arenev inimtsivilisatsioon vajab üha enam eluruumi ja ressursse ning maailma äärel on maavarasid, mis aitaks rikkamatel rikkamaks saada ning ülemäärane inimmass võiks leida endale järjekordse koha, kus edasi paljuneda. Ja hiiglased, kes on muidugi igati eksootiline vaatepilt, nemad nagu hästi ei sobituks sellisesse uude maailma.

Lugu on esitletud kahe rändaja isikliku draama läbi, kes pika karavanirännakuga sinna maailma äärele suunduvad - noor neiu, kes põgeneb millegi eest, ning salapärane karavani juht oma tumeda minevikuga. Mõlemad teavad, et see maailm, mis neile nüüd avaneb, on enamvähem viimane võimalus näha, sest kohe hakatakse ehitama sinna maailma äärele pääsemiseks raudteed, et edaspidi oleks lihtsam liigutada maavarasid ja inimesi (tõepoolest, traditsiooniline karavaniteekond võtab aega 11 nädalat). Retk on ohtlikust kaaskonnast hoolimata maaliline ning viimaks kohatud hiiglased .. vapustavad nagu ikka.

Midagi soomelikku siin küll pole, ongi selline traditsiooniline fantaasiakirjandus, mille võinuks kirjutada ükskõik millisest rahvusest autor. Aga noh, hiiglased, selle eest saab alati plusspunkte.

Naomi Kritzer - Isabella's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe õuduse või anekdoodi kanti paigutuv lugu 2,5 aastasest Isabellast, kellele meeldib vanemate aeda kõiksugu köögivilju ja lilli istutada. Ja ema suureks üllatuseks läheb kõik ka kasvama - erinevalt siis tema enda katsetest midagi istutada, mis juhtus enne Isabella sündi.

Kaalikad ja kapsad ja viinamarjad. Isegi kommipuu, mille Isabella koos isaga kommist kasvama pani. Või kupüüripuu, mis hakkas dollareid kandma. Isa muidugi arvas, et ta naine ja laps püüavad talle nalja teha. Ühel hetkel uuris tüütu naabritädi, kas Isabella ei sooviks endale väikeõde (mitte et ta oleks teadnud, kui palju muresid oli kasvõi Isabella eostumisega). Üks nukk kadus vaateväljalt ja paari nädala pärast oligi ühel varahommikul kuulda aiast beebi nuttu. Aga see polnud veel kõik …

Nagu öeldud, sõltuvalt vaatenurgast kas õuduslugu või siis omamoodi anekdoot. On muidugi hämmastav, et 2,5 aastane võib nii asjalik tegelinski olla (tõsi küll, loo jooksul sai ta vähemalt poole aasta jagu eakamaks).

Sarah Gailey - Drones to Ploughshares (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Lugu turvadroonist, mis püütakse kinni, kui ta rutiinse kontrollkäigu ajal uurib korporatsioonile kuuluvat põllumajanduskommuuni. Vangistuses võtab temaga ühendust … teine droon, mis suhtleb krüpteerimata ja on kuidagi veider (peale selle, et erinevate “liikide” droonid ei peaks suthlema). Droon viib drooni tutvuma kommuuniga ning selgub, et tegu on illegaale täis majandusüksusega: seal on rohkem täisealisi, lapsi, põllumajandusloomi ja droone kui korporatsiooni poolt ette määratud (nagu ütleb inimeste liider, see aitab nälga eemal hoida). Talle pakutakse liitumist ja nii vabanemist korporatsiooni ikkest.

Iseenesest hoiatav tulevikunägemus, aga samas teostatud kuidagi mittemidagiütlevalt. Kuidas sai selline asundus pideva järelvalve all eksisteerida (kinnipüütud droon leiab, et kommuuni kohta esitatud andmed on juba aastaid võltsitud), mis inimeste ja droonide hipikommuun see õieti on ja no mis on see tehisintellekti (kuivõrd selle loo droonid on võimelised iseseisvateks otsusteks) vaba valik (nii ka kinnipüütud droon kartis kõige enam, et korporatsiooni naastes avastatakse ta logifaile kontrollides ebatüüpiline tegevus, kui ta suhtles teise drooniga).

Et siis, idee jääb kuidagi lahjalt teostatuks või ei jõudnud mulle see draama õieti kohale. Häguselt mäletan, et ka teised sellised droonilood pole varem just muljet avaldanud.

Naomi Novik - A Deadly Education (2020)

Võlurite koolidest on praeguseks kirjutatud kindlasti sadu, kui mitte lausa tuhandeid raamatuid ja seegi on üks nendest - nagu pealkirigi reedab. El - täisnimega Galadriel (päriselt ka!) Higgins - on õpilane ühes sellistest, kuid Noviki loodud Scholomance on koolina täiesti värdjalik. Isegi Lev Grossmani Brakebills on selle kõrval täiesti lebo paik, rääkimata siis Sigatüükast. Noviki loodud maailmas (tänapäeva maailmas, ainult võlukunstiga) ründavad võlureid alailma maagilised, võlujõust toituvad koletised, malefecaria. Ja et sul vähegi oleks šanssi jääda võlurina ellu, on kõige parem käia koolis, kust tervelt veerand õplilastest elusana välja astub (mitte iga sajas või nii). Sest õpingute lõppedes peavad kõik üritama välja murda läbi koletisi täis aktusesaali (mis polnud päris sellisena plaanitud, lihtsalt puhastusmehhanism läks varsti katki ja keegi pole seda enam suutnud ära parandada). Õpetajaid seal pole, ilmselt seepärast, et neil võiks õpilastest kahju hakata. Kool õpetab lapsi seega ise, ja suht halastamatult. Ja traumeerivalt muidugi ka: nii mõnigi vilistlane kasutab omandatud oskusi nähtavasti vaid selleks, et võluda endale töökoht kuskil suures firmas, kus keegi teda tähele ei pane ja ta ise midagi tegema ei pea (mis meenutab natuke Quentinit Grossmani "Võluritest").

El on selles keskkonnas natuke nagu valge vares, või õigemini mustimaist mustim ronk. Ta pole populaarne, tal ei ole sõpru - kuigi ega neid pole õieti kellelgi -, ja tagatipuks on teda õnnistatud tõeliselt kurjakuulutava andega: kui ta vähegi tahaks, võiks ta pelga näpuliigutusega linnasid maa pealt pühkida, ainult et ta väga ei taha. Mis sest, et selleks sobivaid loitse pakub kool talle köidete kaupa (ilmselgelt pole teda programmeerides sellise võimalusega arvestatud), lihtsamat laadi koristusloitsu saamiseks peab ta aga hullu vaeva nägema. Eli plaan koolist pääsemiseks on seetõttu olnud saada hakkama millegi tõeliselt heroilisega, mis paneks inimesi teda tõsiselt võtma ja mõni enklaav ta endaga kampa võtaks. Sellele plaanile tõmbab aga kriipsu peale Orion Lake, tõeline prints valgel hobusel, kes kõiki kogu aeg päästa soovib ja seetõttu hakkab korduvalt päästma Eli, kes omakorda on tõeline magnet koletistele. 

Edasi võiks nagu arvata, mis juhtub, aga õnneks päris nii siiski ei juhtu. Neist saavad lihtsalt nagu sõbrad või nii ja jummalast tore on lugeda raamatut, kus noored inimesed on normaalses mõttes sõbrad ja pilavad teineteist jõhkralt, kui nad parasjagu koletisi ei tapa. Või koolitööga ei tegele. Noviki loodud kool on põhimõtteliselt kooli kui sotsiaalse keskkonna kvintessents - koos kõigi sotsiaalse hierarhia füüsiliste väljenduste (paremad lauad sööklas jne), klikkide ja tapvate pilkudega, millele võlukunst omalt poolt veel mitu vinti peale keerab, kuna pilgud võivad päriselt tappa ja istekoht võib päriselt olla elu ja surma küsimus. Ja El on selline toredalt sünge kuju, iga noore gothi unistus, sõltumata tema soost. Kokkuvõttes seega tore ja lõbus lugemine, ehkki see väga suurt vaimset pingutust ei nõua. Natuke suisa ootan seetõttu päeva, mil keegi kirjutab raamatu samasugusest võlurite koolist, mis on aga rusuv, nagu Šalamovi "Kolõma jutud".

Lynne Trillman - Weird Fucks (2021)

 

Lood noore loomeinimese elust ja suhetest biitnikute järelajast läbi hipiajastu diskoajastuni. New York, Amsterdam, London, Rooma, München ja Kreeka väikelinn Xania. Ohtralt meespartnereid ja olukordi, kus vahekorda astuda. Mitte et kõik need ilmatuma toredad või soovitud olnuks.

Eks see ole arvatavalt ajastupõhine ja omamüütiline teos, kõik need loomeinimeste avalikud ja varjatud küljed ning partnerivahetused; ehk siis ajastu portree erootilise kõrvalmaitsega. Tänapäeval sellist pealkirja nähes ootaks vast vähe veidramat sisu, aga on lihtsalt ühe seksuaalselt avameelsema naise kulgemine, armastajate ja armukeste ja eksidega. Nagu aru saan, siis algselt on see tekst ilmunud 1980; praegu on niisugune tekst, ma ei tea, vast ehk klassikalise erootika pole (no muidugi mitte nii klassikaline kui Vivant Denon).

Naomi Kritzer - The Wall (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

1989. aasta kevadel kohtub noor ameerika tudeng korraga oma tuleviku minaga, kes käsib sel neiul tollasesse Lääne-Berliini minna, et olla novembris tunnistajaks Berliini müüri langemisele. Nojah, külaline tulevikust ja tema nõudmised ja see, et ta tõepoolest teab peategelase olukorda … aga ikkagi, miks ta peaks õieti Berliini minema. Külaline tulevikust käib veel paar korda teda veenmas, kuni viimaks peategelane ostabki viimase minuti lennupileti Berliini, kus siis oma tulevikumina saatel kogeb müüri avanemist; ning miks ta õigupoolest pidi siia tulema ja kuidas see tuleviku-mina temani jõudis.

Natuke jabur jutt, mis ei tekitanud just suuremat emotsiooni. Autor toob järelsõnas välja põhjuse, miks ta sellise loo kirjutas - et tema põvkonna noortele oli Berliini müüri langemine justkui teatavaks murdepunktiks; nii nagu tema põlvkonna vanematele oli selleks tähthetkeks Woodstocki festival. Ja nii ta siis kujutleski, mis oleks võinud olla sellise tipphetke kogemine ühele tollasele noorele … aga ikka teadusliku fantastika võtmes (kuigi ajamasina toime jäi enamvähem lahti rääkimata).

Ühesõnaga, emotsionaalselt jäi vähe kaugeks. Eks siin muidugi on Kritzerile omast inimlikku soojust, aga see kandev idee jäi vähe kaugeks või mittemidagiütlevaks.

Andrzej Sapkowski: Ettemääratuse mõõk

Enne Netflixi sarja olin lugenud kaht eesti keeles ilmunud Nõiduri-raamatut. Need meeldisid mulle, ent vajadust juurde lugeda ei tekkinud. Lihtsalt toredad. 

Siis vaatasin sarja. Esimest hooaega umbes poolteist kuud enne, kui teine välja tuli. Siis teist. Ja - ja - ja - siis oli see kolme päeva pärast ära vaadatud ning mul tuli end teistmoodi lõbustada. 

Võtsin ette nood eesti keeles ilmunud raamatud, millega ma veel tuttav ei olnud.
"Ettemääratuse mõõk" oli neist esimene. 

Raamatus on kuus pikka juttu. Kiidan heaks - lühilood ei ole minu maitse, aga ühes ja samas maailmas ja (võib ka osalt) samade tegelastega toimuvad pikad põnevad lood on raudselt sama hea kui romaan.
Esimesed neli lugu on igaüks ise teemadel: liikide kaitse, inimsuhete keerukus, sümpaatia vägi põimuvad, segamini malbete naljadega teiste autorite juttude pihta, maailmas, mis tundub nagu teismelise loodud: kõik on võimalik, korraga on olemas nii kääbikud, drüaadid kui sireenid, veealused uhked tsivilisatsioonid ja lohed. Ning muidugi antakse meile juttude sees ka ettekujutus nõidurite ja maagide elust-olust, kohalikust ajaloost, Yenneferist ja Geraltist, Geralti eluloost ning iseloomust. Viimased kaks lugu aga räägivad laias laastus ühest ja samast asjast: et ettemääratus on oluline ning mõjuv ning et Geralti üllatuslaps on määratud temaga koos olema. 

Kõik jutud on seikluslikud. Võideldakse, mõistatakse, aetakse taga, põgenetakse. Vahepeal kirjeldatakse võitlemisi päris täpselt, vahepeal veidi kaugema pilguga: "Värrad tormasid säravast, habemenoana lõikavast terast hoolimata ulgudes ja jäsemetega vehkides talle igast küljest kallale."
Tundlemist on ka omajagu, kuigi pärast telesarja olen natuke segaduses, et Geralti suur armastus manifesteerub peamiselt idees: "Tahan teda nii väga." 
Eks ole, seks on küll tore asi, aga ideeliselt peaks Geralti ja Yenneferi vahel ju rohkem olema? On isegi kirjas, et on rohkem, aga mis siis ikkagi - seda pole. 
Kui võtta nii, siis kas "te olete teineteisele loodud, kuid sellest ei piisa" on tegelikult idee "heaks suhteks heast seksist ei piisa" läbi lillede edasi andmine?
Võibolla.

Kui nüüd natuke veel mõtlema jääda, tuleb pähe, kuidas autor suhtub teistesse intelligentsesse olenditesse - nendesse, kes pole inimesed - oluliselt lahkemalt.
Et on mingid Pahad inimesed, kes piinavad ja hukkavad teisi kohutavatel moodidel, on veel pisiasi võrreldes sellega, et ka omaenda lapsi, kuitahes armastatuid, pekstakse ja narritakse. Inimesed peksavad lapsi, tapavad muid liike, raiuvad metsi, piinavad nõiduriks koolitatavaid poisse surnuks, ja ometi on see raamat inimestest. Peategelane on sümpaatne, tema mitmes loos esinevad kaastegelased kah enam-vähem (kuigi telesarja Yennefer oli oluliselt usutavam ja Ciri käitus üpris veidralt ning kohati lausa arusaamatult), kuid vähemalt selles raamatus küll inimsoost kui sellisest head muljet ei jäänud. 

Olete te ikka kindlad, et inimesed peavad olemas olema? Jah, Yurga oli tore, Jasker oli tore, ent juba kuninganna Calanthe on kahtlasema väärtusega isik, kuningas Agloval hullem ning ma päriselt ebameeldivate tegelastega pole veel alustanudki.
Kõik nad on inimesed. 

Tõlget tahaksin kiita, kuigi ma originaali muidugi ei oska lugeda - ent mitmes kohas oli keel elus ja ilus eesti keel, mida ma näiteks inglise keelde varjunditäpselt ümber panna ei oskaks. 

Goodreads

Loteriis varem

Brixie blogi

Raamatunohik

Kirjakoi

Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“, Postimees kirjastus (2021), tlk Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel

Autobiograafilisele ainesele tuginev leidkäsikirja vormis jutustus elust Siberi vanglas 19. sajandi keskpaiku. Pikk traditsioon neil Siberi vangilaagritel ja Siberisse saatmisel üldisemalt, aga kuhu neid ebasoovitavaid isikuid ikka saata, kui mitte kuhugi pealinnast kaugele ja mis siis võiks olla veel mugavamaks tagasopiks ja kolikambriks kui mitte Siber oma maavarade, viljakate muldade ja kõvade pakastega. Kummalisel kombel tundub 19. sajandi vangla inimlikum paik kui sada aastat hilisemad Nõukogude vangilaagrid, mitte, et ma tegelikult seda laagrikirjandust nii hirmus palju lugenud oleks, kuid „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ oli kahtlemata kaugel meelakkumisest. Teisalt, muidugi on kasvõi juba raamatu pealkirigi kaugel vähimastki helgusest ja küllap veeretab Dostojevski juttu lihtsalt kuidagi teistmoodi, vaadeldes inimtüüpe ning -suhteid ja kirjeldades vanglasisest majandust, koos kõikvõimalike asjade meisterdamise ja kõikvõimalike asjade salaja sissetoomisega. On ju veelka see veel aeg, kus mängib rolli seisusevahe, nagu ta korduvalt ja korduvalt rõhutab. Alates lihtrahvast vangidega kamraadistumise võimatusest ning lõpetades täiesti iseeneslikult ja vabatahtlikult tekkiva teenimisega, kus justkui asjade loomulikku korda jälgides tekib nii tasu eest eri ülesandeid täitev „ihuteener“ kui ka hetked, mil mingite toimingute juures toimub täiesti ootamatute inimeste poolt täiesti ootamatu abistamine või siis etenduskunstides eksperdiks tunnistamine. Viimaks võib lisada seda, et kuigi seaduse silmis on kõik juba nagu võrdsed, siis isiklik kokkupuude ihunuhtlusega on aadlikule ikkagi märksa haruldasem kui lihtrahvale.

Ning kõige taustal keeb lõputu kapsasupp kroonutoidul olijatele, küpseb vangla leib, mis olla maitsevgi ning raha eest saab lasta turult tuua rõngassaiu, teed, liha – ühesõnaga omal toidul olla, pühade ajal linnarahva annetatud hea-parem aga jagatakse kõigi vahel võrdselt suure iseenesestmõistetavusega. Küllap siit tuleb ka see suurema inimlikkuse tunne, sest tegemist on ikkagi rohkem tavalise vanglaga, lihtsalt koos ajastule kohase ihunuhtluse ja ahelatega ning olgugi kroonusupp lahja, siis meeletut nälgimist ja leivakoorukese peitmist ei kirjeldata, selle asemel on hoopis kannatlikud rahakogumised, et siis paar päeva kõik see kõrist alla kallata, valvuritega saavutatud kokkulepped, mis võimaldavad soovijail mõnikord harva slummi lõbuasutusigi külastada jne. Kuid tingimuste elatavus on ikkagi suhteline, mis inimesel muud üle jääb kui harjuda millega tahes, mida muuta ei anna – lakkamatult kõlisevad ahelad, millest ei päästa raske haiguski, ainult surm või vabanemine aitavad siin, saunaski käiakse ahelais ja riietumine on suisa uus kunst, mis ära õppida; lokkab kohutav räpasus (see saunaskäik ei ole just väga sage sündmus) ja riiete lappimine ja kulumine ja lõputud kirburünnakud ning hospidalivoodite lutikad – rääkimata noist haiglamantlitest, mida iialgi ei pesta ja mis on läbi imbunud kõikvõimalikest kehavedelikest ja mädast, kaetud rögakroobaga ning ihusoojuse ja niiskuse toimel eriliselt jõledat lehka eritavad, ning haiglapalati imetabaselt jõledast haisubuketist, mis saavutab kulminatsiooni öö varjus, mil palatisse öise lukustuse ajaks kõigi edasilükkamata hädade tarbeks üks ämber tuuakse… Ja sellest hoolimata käiakse aeg-ajalt ilma tõsise hädatagi haiglas sunnitööst ja barakkide kärast puhkamas ning pikutamas.

Tegelikult on nende vanglaraamatutega selline kummaline asi, et istud siin oma mugavas maailmas, uksed aknad valla ja loed vabatahtlikult ning suure huviga, kuidas keegi elab kuskil räpases ja piiratud olus ning kirjeldab söögiaegu ja ning seda kuidas kuu tähtsündmus on kolm sitikat, kes trellide tagant nädalaste vahedega mööda jalutama juhtuvad jms. Aga mis teha, midagi köitvat on sellistes tehislikes ja minimalistlikes paralleeluniversumites, kus nii paljud iseenesest mõistetavad asjad omandavad uue väärtuse. See on natuke nagu selle leivakoorukesega Rootsi muinasjuttude raamatus, mis alati hirmsasti isu peale ajas, kui karjuspoiss seda terve päeva eineks näris. Selles mõttes on laagriraamatud sarnased Robinsoni tüüpi raamatute või erakluse või askeesiga – maailma napimaks ja lihtsamaks muutumine; igasuguste selliste vahetute asjade nagu söömine, või riided (raamatutest rääkimata) muutumine keskseks, kõikvõimalike tavaelus prügina kõrvale heidetavate asjade väärtuspotentsiaali avaldumine. Kasvõi juba tavaline igapäevane prügikott sisaldab üksjagu asju, mis üksikul saarel hinnas oleksid! Ja raamatutest ei maksa muidugi rääkidagi – ainus lubatud raamat on peategelasel piibel ja seegi pannakse pihta…

Dostojevski ise viibis Siberi vanglas 4 aastat, millele järgnes 6 aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust eksiilis. Eks ikka sobimatute vaadete pärast see kõik. „Märkmeid surnud majast“ on aga esitatud kui lugu Aleksandr Gorjantšikovi nimelise aadlimehe kohtamisest ning oleks justkui kokku pandud tolle asjade seast leitud mälestustest, peaasjalikult kirjeldus vanglaelu esimesest aastaringist, koos üldisemate tähelepanekute ja olude kirjeldustega, sest kõiki vangistusaastaid kirjeldada muutuks asjatult üksluiseks. Raamatu lõpus on aga rida kommentaare, mis valgustavad ühe või teise tegelase prototüüpi ning ühe või teise asja põhinemist Dostojevski kogemustel. Arvata võib, et 4 aastat elu ahelais ei möödu jälge jätmata ei autorile ega tema teostele – „Kuritöö ja karistus“ nt on kirjutatud pärast seda. Vikipeediast sain veel teada, et Dostojevski läbielamised ei piirdunud mitte ainult vanglakaristusega, vaid tegelikult oli vangla veel see leebem variant võrreldes surmanuhtlusega, millest talle armu anti.

Inimese hingeelu ja selle arengut on raske mõõta mingi antud taseme järgi. Hariduski ei ole sel puhul mõõdupuuks. Mina olen esimesena valmis tunnistama, et ma olen kohanud kõige harimatumas, kõige madalamas keskkonnas nende kannatajate seas vägagi peene hingelise arengu nähtusi. Vanglas tuli sedagi ette, et sa tundsid mõnd inimest juba mitu aastat ja mõtlesid temast, et ta on elajas, aga mitte inimene, ning põlgasid teda. Ent äkki tuleb juhuslikult mingi palang, kus ta hing tahtmatult nähtavaks saab, ja siis alles näed tema rikkust, tundeküllust, südamesuurust, näed nii selget oma ja võõra kannatuse mõistmist, et sul avanevad silmad ning esimesel pilgul ei taha sa hästi seda uskudagi, mida sa nägid ja kuulsid. Kuid juhtub ka vastupidist: haridus elab teinekord kenasti koos säärase barbaarsusega, säärase küünilisusega, et sul hakkab vastik, ja ole sa kui tahes hea või eelarvamusteta, sa ei leia oma südames ei vabandust ega õigustust. (lk 283)

Naomi Kritzer - Bits (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Kui üldiselt on Kritzer oma tekstides üsna siivas, siis seekordne lugu on puhtalt kõiksugu eneserahuldusvahendite teemaline. Ehk siis väikeettevõtte teeb meestele ja naistele mitmesuguseid mänguasju, aga tuleb välja, et vaja oleks ka tulnukate suguorganeid jäljendada, sest Maale maabunud tulnukad on muuhulgas sõlminud suhteid siinsete naiste ja meestega ning nende paaride ühine soov oleks koos kogeda suguelu kõrghetki, mis muidu pole võimalik inimeste ja tulnukate erinevate füsioloogiate tõttu.

Ja nii siis peab loo peategelane muuhulgas tegelema tulnukate kaheharuliste peeniste mõõtmisega (mille mõlemad harud on inimlikus mõõtkavas üüratud, ligi meetrised vemblad). Edasi selgub, et naissoolised tulnukad vajavad ka meesinimeste õiget varustust jne. Ja inimpaarid omakorda avastavad jne jne.

Et siis selline siivutu tekst. Armastus … leiab võimaluse.

Mehis Heinsaar - Ööpäevik (2022)

 

Kui möödunud nädalal selle raamatu läbi lugesin, kirjutasin ka blogipostituse mustandi valmis, aga otsustasin postituse veebruariks jätta (sest veel varem sai loetud: K. J. Parker!). Aeg lendas, kuulsin erinevaid arvamusi, kuni viimaks avaldas Loomingu Raamatukogu FB-leht video, kus Heinsaar ise tutvustab oma raamatut. Mis mõneti üllatas. Kahju, et siin avaldatud päevikutest jäi välja nö argisem osa (mahu küsimus? Pigem ikka sisuline), see oleks ehk armastatud loojast vähe tasakaalustatuma pildi andnud.

Igal juhul, lugege raamatut ja vaadake videot.

“Esmaspäev, 28. detsember

Mu hiiglasliku tahtejõuetuse rüpes olev aju on aja jooksul võtnud suure ja pehme diivani kuju, kus istuvad kõrvuti üheksa deemonit: Ihnus, Kadedus, Himurus, Kurjus, Õelus, Mängurlus, Õgardlus, Hirm, Melanhoolia.

Mu mõistus on umbne ja tuulutamata juba aastaid, aju aknad kinni paakunud, ukselukk rooste läinud ja seinad hallitusseentega kaetud - igati sobilik elamu neile. Nad tunnevad end seal nagu kodus. Istuvad vahetpidamata lobisedes või end puuderdades ja võtavad külalisi vastu - kuskilt kuhugi teel olevaid hulgustest vaime, kontvõõraid tonte, neid mu elujõul kulul lahkesti kostitades. Liha mu luudel on kuivanud ja mahlad soontes hangunud. Selle talve istun muumiana köögiaknast välja vaadates … Aga kui kunagi peaks saabuma kevad, hakkab mu pea taas võrseid välja ajama ja puhkeb salamisi õide.” (lk 50-51)

“Esmaspäev, 1. märts

Mind ähvardavad kerged nõdrameelsuse ilmingud. Diagnoos: haiguslik tahtejõuetus ja inimsööjalik lõbujanu. Pluss keskiga, mida võib mitteametlikult pidada kuuenda grupi invaliidsuseks. Aeglaselt puituv monstroossus. Sellest enam ei paraneta.” (lk 62)

“Esmaspäev, 9. jaanuar

Mõni kuupmillimeetrine deemon inimese ajus võib omada hämmastavat mõjujõudu: ta on võrdne sihitult ringi kihutava meteooriga, mis kaalub miljardi tonni.” (lk 105)

“Esmaspäev, 5. november. Gotland.

Ebamugavuse vaevunähtavad, udused maastikud, kus on võimalik vaid käsikaudu kombates edasi liikuda. Nende kaardistamine. Nendel mätlikel soomaastikel käima, isegi jooksma õppimine.

Täiskäik ebamugavuse maastikust välja mõne tehnilise vidina või stampelutarkuse abil? Tänan, ei.

Just ebamugavuse udused maastikud on praegu need, mis mind rändajana huvitavad. Nende maastike lahtiseletamatu, hirmutavalt lummusliku intensiivsuse talumine sellisena, nagu see on, nende õhurõhkude ja niiskustaseme kaardistamine. Mätaste fikseerimine ja loendamine, mis ulatuvad laukalisest pinnasest välja. Nendel edasi hüppamine sinnamaani, kuni kõvem pinnas jälle vastu tuleb.” (lk 117)

kirjakoi

Rex Stout “Hirmunud meeste liiga”. Tänapäev (2020), tlk Jaan Kabin

Archiel ajab vaimukus üle ääre, nagu alati ja eks me kõik juba tea, et ega Wolfe'gi pole suu peale kukkunud (Archie kindlasti ei saaks jätta selle peale kommenteerimata kui katastroofilised taolise kukkumise tagajärjed oleksid, ja seda nii mainitud suu kui ka tolle suu alla jääva pinna jaoks). Google ütleb, et tegemist on teise Nero Wolfe'i raamatuga, mis kirjutatud.

Wolfe'i pangaarve on kokku kuivamas, motivatsioon tööd teha on madal (nagu alati) ja Archie igavleb ajud rosinaks, ent kui ta piisavalt kaua hommikuse ajaleheartikli kallal lõugu laksutab, õnnestub tal panna Wolfe Paul Chapini nimelise kirjaniku krimkat tellima, kuna too artikkel nimelt käsitleb kohtuistungit, kus autor praalinud, et raamatus kirjeldatud roim on loomulikult päriselt läbi viidud ja tõetruult, koos mõninga ilukirjandusliku garneeringuga üles tähendatud.

Noh, edasi läheb kaduma üks psühholoogiaprofessor, kes juhtumisi muidugi ka eelnevalt Wolfe'i külastanud oli, ning ilmneb, et terve seltskond kunagisi ülikoolisemusid on saanud ähvarduskirju ja nüüd on kaks neist surnud ja üks kadunud ja mängus on seesama mõrvahimuline kirjanik, kelle ees tervel see seltskond end juba ammustest aegadest süüdi tunneb, sest tudengid ja nende naljad, mis vahel viltu lähevad …

Ega's muud, kui hallid ajurakud ja vaimukustest kubisev praktiline meel koos musklitega peavad tööle pihta andma, mis muidugi viimase arvates ei käi üldse nii hoogsalt kui võiks. Kummatigi juhtub nõnda, et Wolfe isiklikult saab vähemalt ühe korra majast väljas käia ning läbi New Yorki rallida, Goodwin võetakse aga põhjalikult haneks. Lõpuks on muidugi kõik kenasti Wolfe'i laua ääres reas, pangaarve saab priske täienduse ning selgub ka täpne sott sellega, et kes mõrvas kelle ja mis sai kadunud mehest ja mis värk selle Chapiniga siis ikka on...

Külalisi võõrustatakse pruunis liivakivimajas igatahes kenasti (nagu alati, kadedaks teeb) – õhutatud ja köetud toakesest värske orhideeõieni laual, söögist muidugi ei maksa siinkohal rääkidagi. Kusjuures, kui tavaliselt on iga Wolfe'i raamatu söögikirjeldused ikka sellised isutekitavad, siis selles raamatus unistab Archie mingisugusest munahüübest vorstikeste ja peekoniga, mis mul isiklikult oleks vist küll üsna viimaseid asju, mida Fritzilt paluda, aga noh – Archie on ju krooniline piimajoodik ka, mis tast ikka tahta. Ning vähemalt jäi see ebaisuäratav hommikusöök tol korral ka ainult unistuseks – ajapuudusel pidi ta leppima minu mõistes märksa isuäratavamate soojade võileibade ja kohviga oma töölaua taga …

Mulle jätkuvalt meeldib Tänapäeva Wolfe'i lugude formaat ja kujundus – poleks midagi selle vastu kui kõik Wolfe'i lood kronoloogilises järjekorras selles formaadis välja antud saaks ja mul veel riiulis kah oleks …

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi ole talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vimast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: “Ta võitleb loodusjõududega. Ta muurab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: “Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. (lk 7-8)

Naomi Kritzer - Cleanout (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Kolm täiskasvanud tütart koristavad lapsepõlvekodu - ema on haiglasse viidud ja tema lõpp on lähedal. Tütreid on alati painanud, et kust õieti on nende vanemad pärit - nende jutu järgi kuskilt endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia või Kaukaasia vabariigist, aga kust täpsemalt, ei ütelnud. Keel, mida vanemad nende lapsepõlve ajal omavahel rääkisid, on hiljem neil justkui unustatud. Lood, mida nad oma lapsepõlvest rääkisid, olid õige veidrad.

Ja miks nende isa (kes suri 10 aastat tagasi) hoiatas tütreid, et nad ei saa lapsi, kuna nende vanemate päritolukoha naised on viljatud (aga noh, kuidas siis see kant polnud välja surnud) ning tõepoolest, ka viljakusravi ei aita ühelgi tütrel rasestuda, ning seetõttu on kaks neist hakanud kasuvanemateks.

Ja see vanemate maja, see on otsast otsani täis kõiksugu asju, mida vanemad kas ei raatsinud ära visata või mida nad kogusid - sest ameeriklased ei mõista asjade väärtust nagu nemad sisserändajatena seda teevad. Viimaks leiavad tütred veidra ehtekomplekti ja kotikese mullaga, millega omal ajal ema aitas isal teispoolsusse astuda.

Omal moel südamlik lugu oma juurte otsimisest (ja ka ameerikalikest väärtustest), kui sul on ometi sellised vanemad: kes ei pruugi olla pärit siit maailmast, aga no kes siis õieti tütred on, eksole. Ühtaegu on siin nii sooja huumorit nii mineviku otsimise kui ka tulnukate teemal - kuigi, mõned inimesed ongi veidrad.

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen“, Strata (2020)

Raamatukogus pole sellele raamatule siiani lihtne löögile saada, aga õnneks leidub ka inimesi, kes lahkelt oma eksemplari lugeda annavad, isegi kui ma sellel alustuseks kuid raamatuvirnas tolmuda lasen...

Ah, küll on õnnis see ignorandi elu – ei mina teadnud, et Mudlumi tädil Juhan Smuuliga midagi pistmist oli, aga see tuli lugema hakates kohe välja ja siis ma mõtlesingi, et ahaa … kas siis Smuuli pärast saigi see raamat kirjutatud ja kas siis selle pärast on „mitte ainult minu“ või? Lõin hetkeks juba kõhklemagi, et kas see on siis ikka üldse minule, sest olen ma siis nii suur elulugude huviline… Aga loomulikult võib see „mitte ainult“ samavõrra kehtida ka sellele, et miski siin elus pole ainult see või too, ei ole ka raamat tädi Ellenist ainult tädi Ellenist, õigupoolest on see üsna samavõrra ühest majast ja selle asjadest, Mudlumi emast ja neist ajastutest ja autorist endastki ja tema lastest ja Muhu talust ja … elust ühesõnaga. Tädi Ellen on küll see lõngaots, millest vaip hargnema hakkab ja mis ikka ja jälle äratuntava värviga enesest märku annab.

Peaaegu rütmiliselt korduvad eluliste tõdemuste lõigud, mis tulevad äkitselt ja selgelt väljakirjutamispotentsiaaliga tsitaadina äratuntavalt (mina muidugi ei kirjutanud välja, ma olen selles alati väga laisk, vahel teen pilte, kuid need pildidki kaovad mobiilikaameravoogudesse, vahel panen järgesid vahele, aga siis hiljem vaadates tundub see koht juba ebaoluline ja korjan järje niisamuti ära, aga vahel jätan leheküljenumbri hoolega meeldi ja siis juhtub tõesti, et pärast tutvustust kirjutades vaatan selle lehekülje järgi ja leian ära märgitud lõigugi, aga sedapuhku ei jätnud ma ka leheküljenumbreid ei meelde ega paberile ja nõnda ei saagi ma siia ühtegi ära tuua). Seal vahepeal hargneb, aga hüpliku hoovusena mäletamine, meenutamine, tagasivaates läbi mälumine, sujuv kui vestlus kellegagi, kaootiline, kuid samas väga loogiline, sest kui me tahame midagi ära rääkida, siis tuleks ju kuidagi alustada algusest, aga neid alguseotsi on elu kangas nii kirjult palju, et ühe asja arutamiseks tuleb ikka ja jälle hüpata selle või tolle teise asja juurde, millest ometi ei saa ka ju niisama poolikult üle minna.

Kindlasti on lisaks värvikatele kirjeldustele Elleni majast, koos kõiki meisterlike käsitööde ja kõikvõimalike asjade ning üsna isevärki olemisega tädiga selle raamatu hingeminemisjõud just nendes ohtrates elulistes hetkedes ja dünaamikates – olgu see igavene jantimine arstidega ja ema eest hoolitsemine või varasem komme perekondlikult tädi muru pügamas käia, sest seal on mingi Eesti ühiskonnas veel päriselt mitte maha käimata sugulaslik olmeline seotus, olgu need Muhus pliidiserval ootavad kotletid või olgu see jant tolle röögatus suuruses voodiga või olgu see igavene katuselappimine – sest need maakodud nõuavad tööd ja tööd, ega asjata polnud vanasti taludes töö ja töö ja kui pole kedagi teist sinna katusele saata siis teedki seda, tahad või ei ning kunagi hiljem ei ole ikka veel lihtsaid vastuseid, sest ei ole selge, kas kogu seda ülejõukäivat lahmakat koos kõigi kõveruste ja lagunemiste ja muruniitmistega on vaja ikka pidada või kas peaks välja astuma ja maha müüma sest põlvkondadepikkusest ringist?

Midagi nii üldistusjõulist tundub olevat tegelikult paljudes hetkedes. Kõik need meie emade haigused, nõrgemaks jäämised, igavesed logistikapeavalud maakohtades. Nauditav oli lugeda külluslikult vooglevaid sõnu, tuttavlikusehetked liigutasid, aga samas jälle teised hetked tuletasid meelde, et see on ikkagi kellegi teise elu, kõik need vööd ja mantlid ja saapad ja muu – võõrad esemed. Muidugi on sul endal samamoodi pööningutäis, majatäis, korteritäis tähenduslikke esemeid, mis kellegi teise jaoks on lihtsalt asjad, nagu see pruun vanaema viltkübar, mida õde ülikooli ajal kandis, mis on olnud hiljem sul kostüümipidude tarvis käepärast võtta ja mis su last nüüd juba mitmendat kooli-mardipäeva teenib või siis see kollane metalne mao peaga vöö, mis on seisnud riidekapis nii kaua kui mäletad, mis on teeninud lugematuid üksi-kodus-olemise-mänge, ent mida keegi kunagi päriselt kandnud pole või siis need vanatädi antud nahksed daamikindad jne jne jne tulevad kõik need asjad nüüd järsku sinulegi meelde ja valguse kätte …

Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema. Vahel ma mõtlen, mille pagana pärast ma nii selgesti pean mäletama kadunud asju, aga siis kuidagi taipan, et ma ei mäleta ju kadunut. Ma mäletan väga üldiselt, ma peaaegu et ainult mäletangi. Näiteks, kui ma siit Muhust linna sõidan, siis muutub see koht kohe mälestuseks, mis sest, et ta on tegelikult olemas. Ta on isegi rohkem olemas just siis, kui ma siin ei ole ja tegelikult täpipealt niisama kättesaamatu kui need kohad, mis on kadunud. Piisab ainult korra selg pöörata, kui pole enam asja ennast, vaid ainult mälestus temast. Võib-olla olevat ei saagi niimoodi kogeda, et ta ka kuidagi päriselt oleks. Ta on ikka ainult läbi äraminemise. (lk 139)