Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

Veiko Belials - Kübeke elutervet vihkamist (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Vähe vihane lugu noortest, kes on jäänud üksi võitlema mingi tundmatu jõuga. Viimane lootus, viimane lootusetus.

Õigupoolest oleks see tekst võinud olla antoloogia avalooks, või noh, avalöögiks. Lühike ja kiire selgitus sellest, mis võiks olla hopepunk ja jätta lugejale hamba verele - igatahes loo pealkiri iseloomustab vägagi kenasti lugu ennast ja tundub sellisena sobivat kogu antoloogia ühisnimeks. 

Eks nii lühikese loo ja nii paljude tegelaste puhul lähevad just tegelased vähe sassi (no välja arvatud muidugi Rille), aga autor vast tahtiski markeerida seda vastupanurühma suurust (või noh, õigemini väiksust). Ühesõnaga, minu mõistes on hopepunki üdi kenasti välja toodud ning selle taustal hulk niidiotsi, mis peaks lugejal esile kutsuma tõlgendusi.

ulmekirjanduse baas

Juhan Habicht - Kui tuugenid vaikisid (2023)

 

See romaan pigem kirjeldab maailma kui et esitab konflikti - muidugi, siin on küllaga peategelasele juhtuvaid ja üldisemaid mikrokonflikte, aga pole just ühest makrokonflikti, millega siis kõik kokku siduda. Et Jeebus ja tema üleskasvamine võimalikuks liidriks … see on pigem nagu sissejuhatus. Kuid pole kuulnud, et raamatule võiks järge oodata - muidugi, kas midagi sellist üldse peakski, võibolla nende paarisaja leheküljega saigi autor enda jaoks kõik öeldud (kuivõrd tegu kogenud tõlkijaga, siis arvatavalt on talle romaanide köögipool üsnagi tuttav). (Ja eks teatavasti on aastakümneid tagasi ka Habicht mõndagi ilukirjanduslikku avaldanud.)

Niisiis, maailm on selline, et kliimakatastroofi (või kuidas seda keegi endale kirjeldakski) ei suudetud ära hoida. Oluline osa selles, et taastuvenergia tootmine oli lihtsalt sedavõrd … kallis ja keskkonda kurnav (näiteks see nanokilede värk). Toimus veepinna tõus, suur rahvaste liikumine ja senise ühiskonna/maailmakorra kokkuvarisemine. Rahvaarv on peale seda kõvasti vähenenud ja suured rahvuslikud küsimused oma tähtsuse kaotanud. Küll aga tõstavad pead taas religioossed rühmitused.

Nii on siin Eesti aladel mitmeid külasid ja linnu, mis tegutsevad erineva edukusega selles uues maailmas. Peategelase Jeebuse küla on kahtlemata üks edukamaid või ka edumeelsemaid ellujäämises; seda suuresti tänu Jeebuse traditsioonidega perekonnale. Eriliste võimetega vanaisa on kui omamoodi patriarh, temale kuuletuvad järglased oma perekondadega; Jeebus on siin 15-aastane lapselaps, kel paistab olevat erilisemaid võimeid - sest elu pole mingi lihtne … värk, siin maailmas on vägagi hinnas ka nö paranormaalsed võimed. Kuid mis täpsemalt Jeebusel varjus on, ei tea õieti tema ega teisedki targad. Aga midagi on, selles ollakse kindlad.

Kasutatakse möödunud ajastu tehnikat, mida on siis kohandatud uuema aja tarbeks. Seetõttu on oluline transpordivahendite jaoks ise kütuse tootmine - nö silost (kuigi vähemal määral leitakse ka vanemast ajast bensiini vms). Loomastik on suures osas hävinenud, mõnes kohas on küll sigasid, mõnes lambaid või lehmi. Aga pole kiskjaid, hävinud on linnud (kui  nüüd õigesti mäletan), kadunud on isegi koerad ja kassid (kuigi ehk äkki kuskil lõuna pool on neid veel alles). Oluline on niisiis putitamisoskused: kuivõrd ise pole võimalik tööstustoodangut teha (kuigi - Eesti aladelgi on miski kütuse- ja määrdetehas). Tõsi, romaani üks kandev idee ongi nö progressiivsete jõudude ühendamine, et oleks jõudu üheskoos toota (nt hakata linast riiet tegema - ühed kasvatavad põllul linataimi, teised tegelevad edasi, kolmandad siis valmistavad riiet). Loogiline on bartertehingud, mitmel pool kasutatakse raha ekvivalenti, kuid pole midagi ühtset laiemaks tarbeks.

Jeebusega seotud aladel on mingi veider … hõimkondlik, koguni Taara-usku elukord - tõsi küll, seda jäljendatakse kuidagi pimesi (instinktiivselt?), mitte ajaloolisest järjepidevusest lähtuvalt. Aga sama hästi on levinud ristiusust lähtuvad rühmitused, lõuna poolt rändavad siia islamiusulised; siia on varasemast pidama jäänud teistest rassidest inimesed oma uskumustega - kes siis moodustavad oma enklaave (nt hiinlased) või sulanduvad teiste kohalikega (rass pole oluline, nii on ka hiinlaste hulgas nö valgenahalisi). Kas siin just kaasaegset eesti keelt räägitakse, ei oskagi öelda; kasutusel on küll varasemast ajast õppevahendeid (sest võimalik on kasutada taastatud arvuteid), aga üsna mõistmatu on varasem kogemus nö rahvuslikul või kultuurilisel tasandil. Aga nagu öeldud, vähemalt Jeebuse kandis on ikkagi miskilaadne maausk esikohal (peategelase ema on küll ristiusku, sellest siis niisugune nimi - kuigi nimel võiks olla veel üks tähendus).

Siinne maailm elab pidevas konfliktis - kas kogukondade vaheline või siis linnades ülemvõimu pärast või siis idast või lõunast lähtuv rööv- või vallutusretked. Selge see, et ressursside valdamine. Eks selle romaani teine kandev idee ongi, kuidas nö edumeelsemad jõud saaksid omavahel ühendatud - või siis vanduda alla religioossetele või pseudovasakpoolsetele jõududele.

Nagu (võiks) näha, on raamatu kirjeldatud maailm küllaltki masendav (või noh, kuidas kellelegi postapo-teema istub). Aga … mis veel peale maailma kirjelduse? Aasta jooksul kasvab ja muutub Jeebus mitmele kogukonnale oluliseks figuuriks. Aga see mõjub justkui sissejuhatusena, ehk päris pika sissejuhatusena (kuskil alates kolmandast peatükist hakkas tunduma, et vahel käib tõsine “info dump”, vahel sellele vastukaaluks Jeebuse mõndade eluhetkede detailsem kirjeldus; see läheb nagu tasakaalust välja). Või romaanile ongi seatud ülesandeks kirjeldada üht võimalikku tulevikustsenaariumi, sellest hetke läbilõiget, mille järel võivad asjad areneda kas paremaks või halvemaks? Ei oskagi enda jaoks sellele õiget vastust leida.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud halb raamat.
Pettusin selles ikkagi üpris korralikult. 
Enamiku teosest peategelane joob - ma ei ole alkoholi võludest aru saanud - kepib ohjeldamatult ringi ja tutvub tinderis uute võhivõõrastega, kellega öösel kell 2 välja minna. Tal on neuroosid ja mured, mida minul üldse ei ole, tal on soojad põnevad sõbrannasuhted, mida mul ka eriti pole, tal on viitsimine ja jaks asjadeks, mida ma oma ürgse üle neljakümne ulatuva vanuse seest isegi teoreetilise võimalusena kaaluma ei hakkaks, ta teeb nalja asjade üle, mis ilmselt Briti ühiskonnas teemad on, aga mul mingeid kellukesi peas helisema ei pane, ja kokku on see raamat minu jaoks pilguheit võõrast sorti inimese ellu. 
Ei teki "oh, mul ka!" äratundmist, ainult "jah, ma olen seda sarjades näinud, ilmselt kuskil elavad inimesed siis päriselt ka sedasi." 

Ehk siis: raamatus on päris hästi ära toodud, kuidas (nais)inimese ettekujutused armastusest aja jooksul muutuvad, mõned huvitavad lood (need juhtuvad sõbrannaga) ja tore lõppjäreldus, et ainult iseennast armastades saad õnnelikuks. 
Lisaks on raamatus hulk enam-vähem lugusid, hulk igavaid lugusid ja hulk üsna kiireid mõtisklusi, mis viivad mingitele järeldustele. Teksti vahel on mõned toiduretseptid, mis tunduvad tehtavad, ja mõned humoorilised väljamõeldud inimeste piduliku õhtusöögi-, tüdrukuteõhtu-, tite sünnieelse tähistamise vms kutsetena vormistatud vahepalad, mis minu meelest pole naljakad, ent ma saan aru, miks peaksid olema. Kirjeldatud kohtumised erinevate meestega on kohati kaasaelatavad, enamasti mitte. Kirjeldatud elamused erinevate naistega teevad vahel veidi kadedaks. Aga kokku on raamatus kirjeldatud elu nii intensiivne, et mul tuleb ärevushoog peale ainult seda ettegi kujutades. 

Plaan B

Meelis Kraft - Hüvasti, sõbrad (Saared, 2020)

 

Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.

Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.

Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.

Joseph Conrad „The Shadow Line : A Confession“, Project Gutenberg (2006)

Mind kohe hämmastas see äratuntavalt conradilik õhustik, mille osas muidugi võin eksida, sest olen eelnevalt lugenud vaid „Pimeduse südant“, ent ma usun, et küllap on siin midagi temale laiemalt omast, midagi selles paikade ja tegelaste kirjeldusis, nende välisvaatluslikust iseloomust tulenevas distantseerituses, kuigi tegemist on sedapuhku minajutustusega, ahistavas, justkui üleloomulikus sünguses ja õuduses, mis vähehaaval tegelasi ümbritseb (ja selles võiks natuke olla isegi midagi lovecraftilikku, kuid pelk fakt, et see on vaid üks element kogu atmosfäärist ja et jutustuse raam on sellest õhustikust laiem, teeb selle siiski pigem vastupidiseks).

Ühesõnaga, üks nooruke meremees, kes koloniseeritud Malaisias igati meeldiva kapteni teenistuses kohaliku aurulaevaga ringi tossutab, tema otsustab äkitselt, et elul peab olema ju midagi enamat pakkuda, sest noorusel on ikka vaja seiklust ja väljakutseid või midagigi, mis igati loogikavastase sisemise rahutuse vastu aitaks, mitte, et ta ise üldse kuidagi oma põhjuseid seletada oskaks. Lühiromaani esimene kolmandik tegelebki rahulikus tempos teenistusest lahkumise ja ohvitseride pansionis edasise etapi ootamisega, mille kestel nii ka põgusalt figureerivad endised meeskonnakaaslased, kui ka sündmustikku rohkem või vähem edasi viivad pansionikülalised ühtmoodi värvikalt välja joonistatud, rääkimata dialoogidest, mis nii väikeste näoilmemuutuste kui peategelase meeleseisundite äramärkimise abil meile temast, või siis tema nooruslikust iseteadvusest ja kogenematusest aimu annab. Ning läheb nõnda, et sihitu kodumaale naasmise asemel saab meie peategelane hoopis ühelt peast segi keeranud ning otsad andnud kapteni mantlipärijaks, algus on paljutõotav, kuid malaaria teeb laastamistööd, kestab lõputuna näiv tuulevaikus troopilises kuumuses ning kapteni esimene abi muudkui sonib ja sonib hullu kapteni kättemaksust…

Üks pansionielanikest, kapten Giles jagab lõpupoole sellist tarkust: “And there’s another thing: a man should stand up to his bad luck, to his mistakes, to his conscience and all that sort of thing. Why—what else would you have to fight against.” Ning kindlasti on tähelepanuväärivaks tegelaseks ka kokamadrus Ransome, kes tänu kaasasündinud südamehaigusele on õppinud olema oma liigutusis ja emotsioonides lõputult rahulik ning vaoshoitud, olles nõnda noorele kaptenile oluliseks toeks ja lõpuks näeb vilksamisi temagi sisse, kogu tema mõõdukuse ja rahulikkuse allikasse.

Selle kohta, misasi see varjujoon on, on muidugi igasugu võimalusi – muuhulgas seotud nii päikesekella kui öö ja päeva piiriga, või kui üleloomulikumat eelistada, siis miks mitte toosama laiuskraad, kuhu hull kapten maetud sai, aga vast konservatiivseim on jääda lapse-noorukieast välja astumise temaatika juurde, liiatigi, mis üleloomulikku puudutab, olla Conrad ise küsimise peale kommenteerinud, et elu ise sisaldab piisavalt palju kummalist, et pole vaja hakata eraldi kummitusi välja mõtlema (vms). Eraldi küsimusi tekitab muidugi ka, et alapealkirjaks on „Confession“ ehk siis pihtimus v ülestunnistus…

Eesti keelne versioon on ka ilusti Riina Jesmini tõlkes olemas – „Salajane kaaslane. Varjujoon“, 2004. aasta Loomingu Raamatukogu. Aga mul oli vaja muidugi kohe lugeda, sest ühes teises raamatus oli see mainitud, ja tegu on õnneks ikkagi lühiromaaniga. Lisaks on ju tore vahelduseks Conradi keelt nautida, kuigi mäletan, et „Pimeduse süda“ oli eesti keeles ka igati nauditav.

An exclamation of dismay escaped him when he heard that I had come for a stay; but he could not deny that there were plenty of vacant rooms.

“Very well. Can you give me the one I had before?”

He emitted a faint moan from behind a pile of cardboard boxes on the table, which might have contained gloves or handkerchiefs or neckties. I wonder what the fellow did keep in them? There was a smell of decaying coral, or Oriental dust of zoological speciments in that den of his. I could only see the top of his head and his unhappy eyes levelled at me over the barrier.

“It’s only for a couple of days,” I said, intending to cheer him up.

“Perhaps you would like to pay in advance?” he suggested eagerly.

“Certainly not!” I burst out directly I could speak. “Never heard of such a thing! This is the most infernal cheek. . . .”

He had seized his head in both hands—a gesture of despair which checked my indignation.

“Oh, dear! Oh, dear! Don’t fly out like this. I am asking everybody.”

“I don’t believe it,” I said bluntly.

“Well, I am going to. And if you gentlemen all agreed to pay in advance I could make Hamilton pay up, too. He’s always turning up ashore dead broke, and even when he has some money he won’t settle his bills. I don’t know what to do with him. He swears at me and tells me I can’t chuck a white man out into the street here. So if you only would. . . .”

I was amazed. Incredulous, too. I suspected the fellow of gratuitous impertinence. I told him with marked emphasis that I would see him and Hamilton hanged first, and requested him to conduct me to my room with no more of his nonsense. He produced then a key from somewhere and led the way out of his lair, giving me a vicious sidelong look in passing.

Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.

Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …

Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.

“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)

Kairi Look - Ümbermäng (Eesti novell, 2020)

 

Esimene kohting! Poisiga, kellega tahaks lausa koos olla! Kallistada ... ja ka rääkida!

Nojah, reaalsus on tegelikult vähe teistsugune, koolis imetletud noormees on tegelik7ult ... vähe vinniline ja labane. Ja et ta veel puudutaks või hoiaks käest kinni ... saaks vaid aega tagasi keerata.

Look on aktiivne jutustaja, ta paneb sind kaasa elama kasvõi teismelisest tüdruku maailmale, ja noh, eks ikka hoiad pöialt, et temaga midagi väga hullu ei juhtuks. Vähe sirgjooneliseks see tekst jääb, aga eks jutustamise tulisus on igati lahe. Ja tore, et autor vaid lastele ei kirjuta.

Patricia A. McKillip - Camouflage (The Book of Dragons, 2020)

 

Nagu Swanwickil, nii siingi väike ajarännuteema sees. Siin on siis võlurite kool ning viimase õppeaasta tudengitel on järjekordne eksam - tunda ära ja kasutada vanaaegset maagilist eset. Peategelane saab kivi ja äkitselt paiskub eksamiruumist kuhugi teise, ammusese aega, kus selgub, et kivi on tegelikult lohe kivistunud fekaal. Ja ajastuks osutub midagi sellist, kui Hannibal ületas koos vähe mittestandardse sõjaväega Alpide mäestikku - lisaks sõjaelevantidele on kaasatud lohed, et katsetada nende lennuoskusi vaenlastele tuule alla tegemiseks. Kuid lahinguolukorras polegi nii lihtne lohesid kasutada … ja võlurikooli abiturient sekkub tahtmatult selle probleemi lahendamisse.

Kõiksugu võlurikoolide tegemistest lugemine tekitab nüüdseks peamiselt peavalu, aga selles loos on õnneks põhiline aur ikka selle iidse sõjaväe ja lohedega seonduval tegemistel - abituriendiga samaaegselt viibib sõjaväe juures ka üks võlurikooli vilistlane oma salajase ülesandega. Paistab, et lugu lõpeb otsesõnaliselt sellega, et siia võiks järgneda midagi. Või siis on tegu autori mõne olemasoleva maailma laiendusega? Pole aimugi, see alles esimene tekst, mida olen McKillipilt lugenud.

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.

Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.

Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?

Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.

“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)

“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

Paul Raud "Kellata torn". Tänapäev, 2019.

Muljetavaldav rida fantaasiamaastike. Aeg ja ruum on kenasti segi paisatud ja igasuguseid müüte ja viiteid on samuti kapaga. Fantaasia/ulme ja maagilise realismi sõpru paitab see raamat kahtlemata üksjagu - alustagem tollest müstilisest linnast oma südames laiuva kõrbe ning hauakambrite tolmuga, mis kõrbeliivasti jagu saab ja jätkakem ooperimajaga, mis oma tujukate treppide, räuskava aadli ja peaaegu, et aurupungiliku katlaruumiga on omaette vaatamisväärsus. Noh, ega unustada ei maksa ka labürintmetsa ja Dominiiklaste kloostrit ei vaata ma kunagi enam sama pilguga - kuigi Kellata tornis loomulikult päris maakaardil näpuga järge ajada ei saa. Seitsme maa ja mere taga asub see väike riik, ning pankrannikut leiab siin lõunapoolt, näiteks. Kuigi, kahetsust võib tunda selle üle, et üheski neist paikadest just väga pikalt ja põhjalikult olla ei lasta - kahtlustan, et oleks päris palju neid, kes tahaks lugeda eraldi raamatut Toomkooli asukate seiklustest salapäraste ja muutlike uste ja käikudega majas, kus raamatukogu on ainus, mille peale kindel saab olla.

Loo põhitaotlus ei ole siiski fantaasiasõprade õdustamine, (ehk pigem vastupidi) vaid midagi üdini inimlikku, sõprus, märkamine-mittemärkamine, nihestatus. Peategelane Nicolas ajab kunagise koolikaaslase Bruno jälgi, kuid Bruno on kuhugi eest ära läinud ... kuhu? Ja kas tegelikult ongi asi Brunos või kes on see Tema, kes justkui iseenesest meenub. Ja kas on kõigeks juba hilja? Seega on nii peafookus, mitte maailmaloomel iseenesest vaid katsel leida üles see, mis on elus päris ja päriselt oluline.

Minul tekkisid paralleelid Ishiguro, Gaimani ja ka Pratchetti tekstidega, kuid kahtlemata puutub asjasse Fowlesi "Maag", kuigi ma ise viimast lugenud ei ole või siis lugesin nii ammu, et ei mäleta (ilmselt peaks seda viga parandama...)

Kõige suuremaks miinuseks on vast kontrast loodud maailma nii visuaalse kui seosterikkuse (antiikmütoloogia muuhulgas) ja võimalustekülluse ning loojutustuse vahel. Oleksin tahtnud märksa põhjalikumalt Nicolase esmatasandil reaalsusse sisse elada ja alles siis pisut analüütilisem pilk appi võtta. Praegu jäi loojutustus kuidagi pigem ... noorteromaanilikuks võrreldes ülejäänud osade keerukuse ja ambitsioonikusega. Aganoh, ega mina siin muidugi ka mingi ütleja ole.

Samas on väga nauditav ikkagi see nn geograafilise ja kultuurilise nullpunkti aspekt. On ära tunda nii ühiskonnakriitikat, olgu see siis laiemalt kapitalistlik tarbimisühiskond (too punane vaip tühjas parkimismajas on päris meeldejääv) või torge tänavaaukude suunas või nii kodune ekslemine kellegi juurde metsatallu kartulisalatit, kilu ja tikrikooki sööma - olgu pealegi naabritädi Minni tegelik nimi Minerva ja isegi kui Estonia teater just otseselt asjasse ei pruugi puutuda, siis ikkagi ei vaata ma just Estonia treppe kunagi enam päris sama pilguga. Ja nii edasi.

Ahjaa, kaanepilti tasub samuti hoolega tähele panna - see, lisaks, et kena vaadata, on ka loo endaga sama intiimselt seotud kui antiikmütoloogia.

Huvitav veel, palju meil neid kirjanduslikke -veresid nüüd ka on juba? On loomulikult Paunvere, siis on Silvia Stökeli lugude Omavere (kus sünnib üksjagu jubedat) ja siin raamatus oli Vennavere, mille nimestki võib aimata, et ega midagi head seal juhtuda saanud.

Nupuvajutusega avanes ühtäkki maapind nende ees ja auto veeres sujuvalt hämarasse tunnelisse, mis viis mehed avarasse parklasse. Siia-sinna olid pargitud mõned uhkemad autod, samasugused kõverad ja kallid nagu ka Leo masin, kuid muidu seisis parkla tühjana. Põrandaid kattis siin seevastu paks sametvaip, imepehme ja punane, kuhu autod ikka oma õliseid jälgi vedasid.

"Oh, ära sa mulle sellest vaibast üldse räägi!" hüüatas Leo, kui Nicolase imestunud pilku märkas. "Mul on tunne, et ma lasen seda iga paari päeva järel puhastada. Aga no mis sa teed, elu jäljed ikkagi." (lk 154)

Kogu peadpööritavast kirevusest hoolimata on Kellata torn sünge raamat, meeleolult hall raamat, raamat, kus alguslehekülgedel ära mainitud hauakambrite tolm teeb oma tööd.