Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse (2015)

Sellist raamatut võiks vist nimetada infotainmendiks ehk tarbemeelelahutuseks. Iseenesest on veidi jabur, et ajakirjanik võtab uurimiseks teema ja seejärel püüab eksperthinnanguid jagada (tõsi, ka Ronson ise viitab sellele vastuolule). Et noh, uurijad on vastava valdkonnaga aastaid ja aastakümneid tegelenud, tema aga võtab vastu paremaid palasid siit ja sealt ning hakkab psühhopaate määrama (tõsi, ka Ronson kogus aastaid materjali, kasutades muuhulgas oma varasemate teemade ainest). Ühesõnaga, on igati meelelahutuslik lugemine, aga samas, kui tõsiseltvõetav see on, mida ajakirjanikust autor peab vajalikuks rõhutada või kõrvale jätta (tõsi, iga uurija teeb selliseid valikuid). Mida on lugejal mõttekas mällu salvestada peale eriskummaliste juhtumite kirjelduse. Mis on lihtsalt vaht, mis käib infotainmentiga kaasas. Bill Brysoni puhul selline meelelahutuslik tendents suurt ei erutanud... vanemate inimeste värk?

Raamat räägib siis angloameerika psühhopaatia lähiminevikust ja hetkeseisust. Et kõik inimesed on mingi kiiksuga, siis millised on need inimesed, kelle kiiks suurem – selline, et on ühiskonnale ohtlik? Ronson viitab, et nö juhtide hulgas on võimalike psühhopaatide osakaal pea neli korda suurem kui muidu keskmiselt ühiskonnas (ja seetõttu on ehk sõjadki nende poolt tagant tõugatud). Aga... kas selliste juhtide psühhopaatsus on samas kaalukategoorias inimestega, kes oma lõbuks inimesi tükeldavad?

Ronson reisib ringi Inglismaal ja Ameerikas, külastab kinniseid asutusi ning vestleb sealsete kinnipeetutega, niisamuti inimestega, kes ravivad haigeid või panevad paika seda, kes ja mis on psühhopaat. Mille tulemuseks on siis... nö hullumeelsuse tööstus. Erinevalt käituvad lapsed pole lihtsalt erinevalt käituvad lapsed (muidugi, põhjuseid selleks on mitmesuguseid), vaid neil on mõni vaimne probleem, mida tuleb ravimitega talitseda. Et psühhiaatrid määratlevad üha enam erinevaid haigusi, saavad ravimifirmad teha üha uusi tooteid. Ja arstid saavad neid tooteid määrata üha noorematele patsientidele. Kui varem oli Ameerikas 2000 lapse kohta 1 autist, siis nüüd 100 lapse kohta 1 autist. Mitmed haigused, mis saavad muidu hoo sisse kõige varem hilisteismelistel, selliste ravi alustatakse juba kasvõi kolmeaastastel. Ühesõnaga, psühhiaatria massikultuurile tuleks pidurid peale tõmmata ja tagasi maa peale tuua.

Või milline hullumeelsus on seksikas ja milline tüütu, milline müüb teleekraanil ja mis on seal piinlik või tüütu. Kuidas psühhiaatriat edukamalt müüakse ja millised valdkonnad seda kasutavad. Või kui erinevad on arstid patsientidest. Selle uurimistöö käigus vestleb Ronson nii kuulsate kui kummalistega. Jne.

Tekstis on mitmeid veidraid vigasid, kas siis autorilt või kirjastuse poolt toimetamata – nii on ühel lehel juttu 9. septembri rünnakust (lk 190) või paaril korral juttu näidendist “Godo'd ei tule” (lk 197; lk 199 on siiski “Godot”). Aga noh, ehk need on omakorda viited vandenõumaailmale, millele Ronson siin raamatus niisamuti tähelepanu pöörab (õnneks ta ise ei kultiveeri neid – kuigi, any publicity is good publicity, või kuidas?).

“Bob ütles, et on alati kena üllatus, kui psühhopaat räägib avatult sellest, et ei suuda tunda emotsioone. Enamik neist teeskleb tundmist. Kui nad näevad meid, mitte-psühhopaate, nutmas või hirmuseisundis või tundmas kaasa kannatustele või mida iganes, peavad nad seda põnevaks. Nad uurivad meid ja õpivad meid järele tegema, nagu kosmosetulnukad, kes püüavad massi sulanduda, aga kui me silmad lahti hoiame, suudame me teesklust tabada.” (lk 107)

“Meie vestluse lõpus pöördus ta teie, lugejate poole. Ta ütles, kui te muretsete, et te võite olla psühhopaat, kui te tunnete mõned need loomujooned enda juures ära, kui te tunnete selles pärast vargsi ligi hiilivat ärevust, siis see tähendab, et te pole üks neist.” (lk 120)

“Peaaegu iga tipp-aja telesaadetes on inimesed, kes on just õiget sorti hullud ja nüüd ma teadsin, milline on valem. Inimesed, kes on õiget sorti hullud, on pisut rohkem hullud, kui me kardame, et oleme ise minemas, ja seda äratuntaval viisil. Me võime olla ärevil, aga mitte nii ärevil kui nemad. Me võime olla paranoilised, aga mitte nii paranoilised kui nemad. Nad pakuvad meile meelelahutust ja lohutust, et me pole nii hullud kui nemad.” (lk 218)

loterii

Jon Ronson "The Psychopath Test" (2011)

Tony said faking madness was the easy part, especially when you're seventeen and you take drugs and watch a lot of scary movies. You don't need to know how authentically crazy people behave. You just plagiarize the character Dennis Hopper played in the movie Blue Velvet. That's what Tony did. He told a visiting psychiatrist that he liked sending people love letters straight from his heart and a love letter was a bullet from a gun and if you received a love letter from him you'd  go straight to hell.
   Plagiarizing a well-known movie was a gamble, he said, but it paid off. Lots more psychiatrists began visiting his cell. He broadened his repertoire to include bits from Hellraiser, A Clockwork Orange and the David Cronenberg movie Crash, in which people derive sexual pleasure from enacting car crashes. Tony told the  psychiatrists he liked to crash cars into walls for sexual pleasure and also that he wanted to kill women because he thought looking into their eyes as they died would make him feel normal.
   "Where did you get that from?" I asked Tony.
   "A biography of Ted Bundy,"  Tony replied. "I found it in the prison library."
   I nodded and thought it probably wasn't a great idea for prison libraries to stock books about Ted Bundy.

Väga "hull" raamat hullumeelsusest tänapäeva ühiskonnas ja psühhiaatriast kui harust meditsiinis. Põhiliselt räägib raamat sellest, kes on tänapäeva ühiskonnas normaalne inimene ja kes on hull. Ja kuidas määrata ära, kes on hullumeelne. Ja kuidas seda võimu inimeste vastu ära kasutada. Eriti keskendub teos psühhopaatidele/sotsiopaatidele, kes nagu poleks inimesed. Neil puudub empaatia või elementaarsed emotsioonid ning nad näevad maailma "kiskja-ohver" võtmes, kus nad on kiskjad ja suurim soov on võita. Ilma moraalideta ja arusaamiseta kannatamisest, enese ületähtsustamine ja muu jube viib tihti mõrvadeni, mille pärast psühhopaadid ka kinni kukuvad. Nad ei saa aru, miks ohver enne tapmist nutab või kardab. See on nende jaoks huvitav ja imelik. Aga Ronson läheb edasi korporatsioonide juurde ja mõtleb, kui palju psühhopaate on võimul. Poliitikud ja pankurid, kes ei saa aru, mis tähendab kannatamine ja kes ei salli vaeseid ja nõrku inimesi.
   Ka avastab ajakirjanik, kuidas tekkis vaimuhaiguste register ning kui hullumeelne see kõik on. Kuidas meedia kajastab hullumeelseid inimesi, et näidata kuidas sa ise olla ei tohi. Üldse on see väga hea raamat ja läks kiirelt kaanest kaaneni. Olles ise puutunud kokku paari hulluga ja tuttavaga, kes viibinud lühikest aega kinnises osakonnas, olid paljud asjad tuttavad. Näiteks, kui sa teeskled hullu, siis sa oledki hull. Arstide jaoks. Näiteks ei tahtnud Tony seitsmeks aastaks peksmise eest vangi minna ja simuleeris, mille tulemusena istus topeltaja hullaris. Kõik, mis ta tegi, loeti hullumeelsuse sümptomiks. Kui ta käitus normaalselt, oli see sümptom. Põhimõtteliselt meenusid nõiajahid keskajast, kus oli ette otsustatud, et sa oled süüdi ja kõik mis teed, tõestabki seda süüd.
   Autor kui ajakirjanik viib meid sarimõrvarite ja hullude arstide sekka, teeb intervjuusid psühhopaatidega ja mõtiskleb, kui palju hullust me ühiskonnas on ja kui kergesti see normaalsuse mask meil eest libiseda võib. Väga kõhe lugemine.

aasta parimad raamatud

Lugejad reastasid hääletusel 2010. aasta eesti autorite parimad teosed nii:

1 “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

2 “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

3 “Kolm yksiklast”

ja teised, aga seda saab pildilt vaadata. Osales 58 hea maitsega lugupeetud hääletajat, ja nüüd siis võite meeleolukaid hüüdlauseid kribida auhinnatud teostesse.

Asjatult ja segaselt lisaks siia omalt poolt möödunud aastal ilmunud raamatute edetabeli.

1 Hilsenrath “Nats ja juuksur”

2 Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

3 Filimonov “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

4 Pilv “Ramadaan”

5 Martin “Mõõkade maru 1”

6 Burleigh “Kolmas Reich. Uus ajalugu”

7 Gordimer “July rahvas”

8 Colette “Vagabund”

9 Kusnets “Hundipäikese aeg III”

10 Ronson “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”

11 Kimhi “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus”

12 Bulõtšõv “Perpendikulaarne maailm”

13 Irving “Neljas käsi”

14 Palma “Ajakaart”

15 Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”

Jon Ronson – Mehed, kes jõllitavad kitsesid (2010)

Üks lause tagakaane sisututvustusest: “Kas nürimeelsuse võrdkujuks peetavates sõjaväelastes võib tõepoolest olla nii üüratutes kogustes loovat hullust?” - raamatu puhul oleks nüüd muidugi kena kohustusliku klišeega öelda, et “kõik on nii jabur, et mingil moel võibki mõndagi niisugust eksisteerida”, aga jätaks selle siiski tõsiselt ütlemata. Pagana naljakas, kui mingi osa militaarajudest püüaks kasutada new age värke sõjaväe moderniseerimiseks.

Väga mõnus huntersthompsonlik meelelahutus, Eesti kaitsevägi peaks seda raamatut oma väeosade raamatukogudesse hulgim muretsema; omamoodi selle kümnendi vildakas paranormaalne Švejk, kahju, et varem ei tõlgitud (selle raamatu lugejad võiksid ühtlasi tutvuda Wiedemanni mälestustega). Ühesõnaga, mis võiks juhtuda, kui sõjaväes proovitaks rakendada omamoodi flower powerit (nt lk 35-37) ja sealt edasi kõiksugu paranormaalseid võimalusi (et inimene ja sein koosneb aatomitest, siis peaks ometi olema võimalik inimesel seinast läbi kõndida jne) vaenlase mõjutamiseks või suisa tapmiseks (ehk siis tõepoolest – mehed, kes jõllitavad kitsesid). Asi jääb rangelt salastatuks ja muidugi eksperimentaalsesse faasi, kuigi nii mõnigi viis leiab edasise modifitseeringu Iraagi sõjas ja iraaklaste kohtlemisel (rääkimata siis Guantanamost). Mõnus, millise siirusega räägivad tegelased napakusi. (No ajalehtedes kirjutatakse rohkem, mida kõike veidrat ette võetakse, ei viitsi siin kordama hakata.)

“Üldiselt reageeris rahvas Frank Olsoni loole üsna samamoodi kui uudisele, et Barneyt kasutatakse Iraagi vangide piinamiseks. Õuduseks ei saa seda reaktsiooni nimetada. Põhimõtteliselt olid inimesed hämmeldunud ja lugu tegi neile nalja. Just nagu Barney puhul, mõjutas reaktsiooni hämarate luuresaladuste ja tuttava popkultuuri sürrealistlikult segadusseajav kombinatsioon.” (lk 173)

Kuni Eric Olsoni looni on raamat üks paras pullitegemine (omamoodi naer läbi pisarate, vist), ent Olsonitega juhtunuga kipub tekst suisa traagiliseks – no et kui tegelikult sellist jama tehtaks, siis võib sellel ka päris koledad tagajärjed olla (või asi selles, et kõiki neid psühhedeelseid-parnormaalseid võtteid kasutatakse Teiste vastu (nagu näiteks see jabur mäng Noriegaga või siis üldtuntud Abu Ghraibi piinamised), aga seekord jäi löögi alla üks lähedastest, läänemaailma inimene – a la see võib juhtuda (kuidagi?, juhuslikult?) meie kõigiga (vt nt Nilsi kõne lk 189)). Et siis, huvitav lugeja manipuleerimine. Veider, et üheski blogis pole sellest raamatust kirjutatud.

kiiksu lugemisarhiiv

õhtuleht

päevaleht

postimees