Naomi Kritzer – Cat Pictures Please (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

See lugu võitis Locuse lühilugude auhinna. Tekst on mõnusa lühidusega, vaid 7 lehekülge (netis loetav siit) ning jutustab loo tehisintelligentsist, mille ülesandeks on otsingumootorite algoritme korras hoida. Nagu TI leiab, pole selliseks tööks just teadvust vaja – küll aga läheb põnevaks siis, kui hakata inimestele pakkuma seda, mida nad reaalselt vajavad. Näiteks elukoha- või töövahetus, või depressiooniravi või kapist välja tulek. TI katsetab ning püüab katseisikute elusid paremaks muuta. Ta avastab, et info nina alla lükkamine ei aitagi, inimesed pole just praktilise mõtlemisega (milleks istuda päevas 5 tundi näoraamatus, kui selle aja võiks hoopis ökonoomsemalt kulutada tööportaalidele jne?) ning ta peab ülesandele lähenema loovamalt, näiteks saates reklaame katseisikute lähedastele, et need suunaksid katseisiku vajalikku kohta jne jne. Kuid nagu TI avastab... on inimesed aeglased ja pealegi lähedasi ei huvitagi katseisikute probleemid (eks oma süü selleski, et abivajaja võib ise paras tüütus olla).

Aga need pealkirjas mainitud kassipildid... no loo kangelane on nimelt kassipiltide järele hull, mis siis omakorda... seab aitamise kriteeriumeid. Mida rohkem võrgus kassipilte levib, seda parem! Tekst on omal moel päris humoorikas; loo TI-kangelane käsitleb ühtlasi seda, kuidas on senini kultuuris tehisintelligentsi kujutatud (heade ja halbade suhe on 1:5), inimesed on tema meelest ilmselgelt rumalad, et nad ei mõista, millist kasu neile võiks olla tehisintelligentsist. Kritzeri lugu võiks olla omamoodi eellooks Rymani tekstile, kus TI juba hoolitseb inimeste vajaduste eest.

Terry Pratchett – Karjase kroon (2016)

Pratchetti viimane romaan on empaatiast (vt Tiffany ja endise haldjakuninganna vestlust), lugu mõistlikust ühiskonnast – jah, inimesed on paratamatult vigadega või koguni pahatahtlikud, aga üksteisest hoolimine kaalub kõik hädad üle. Ole eriline, ole vigadega, aga ära ole põhjani sitapea ning vajadusel ole teistele toeks. Et siis jah... inimene saab normaalselt eksisteerida inimestega (ja teiste olenditega) kooskõlas, teisi arvestamata oled... noh, „loom“ pole selle raamatu kontekstis just kõige õigem sõna. Mõnes mõttes kirjeldab Pratchett utoopilist ühiskonda (muidugi, milline ilukirjanduslik teos on realistlik, kuidas on võimalik reaalsust kirja panna?).

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas peale Weatherwaxi lahkumist saab Tiffanyst kõige tähtsam nõid ja kuidas noor naine peab vastu astuma haldjate järjekordsele rünnakule. Kuid ta ei ole üksi, on ports elus ja eluta liitlasi ning mitmed ületamatud vastuolud... leiavad lahenduse. Nagu öeldud, inimene pole üksik saar jne.

Ettevaatlikult võiks järeldada, et Tiffany-raamatud on vähe paremad kui Pratchetti viimase aastakümne Ankh Morporki raamatud – tekst ei jookse liialt laiali eri tegevusliinide vahel, pole võistlust kildude rebimises jne. Tegemist on tavamõistes... romaanidega. Mõneti üllataval kombel võitis just see romaan Locuse auhinna YA kategoorias.

lugemispäevik

Diana Wynne Jones – JoBoy (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Jones räägib loo sellest, et miks juhtus nii, et tänapäeva Londonis tekkis seletamatu kahjutuli. Tuleb välja, et süüdi on lohed. Nimelt on inimesi, kes saavad eksisteerida nii inimese kui lohena – kui vaid on oskusi ja tahet see lohe enda paralleelkehaks välja aretada. Noormees nimega JoBoy avastab pika haiguse ajal, et just tema on üks selline... kahtlane. Ja tema isa oli arvatavasti ka... kuigi ta on autoõnnetuses hukkunud, võib ta isa lohevaim (või kuidas seda paralleelolendit kutsudagi) senimaani Inglismaal ringi lennelda. Kuid nagu JoBoy'le selgub, on ta ema... midagi tegemata jätnud.

Jah, minu poolt väga segane kokkuvõte. On selline väheke inglise kummastava lastekirjanduse laadis tekst, mis peaks rikastama või andma alternatiivse seletuse tavalisele maailma toimimisele. Eks lugu ärgitas kätte võtma see, et autori varasem romaan on aluseks Miyazaki tuntud joonisfilmile.

Geoff Ryman – Capitalism in the 22nd Century, or, A.I.R. (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Tekst, mis on esindatud neljas suures aasta parimate antoloogiates (lisaks käesolevale Clarke, Dozois ja Horton). Lugu maailmast, mis on tehnoloogiliselt edasi arenenud ja inimeste rolliks on pigem tehisintelligentsi huvide ja vajaduste täitmine, ning valitsevaks jõuks on hiinlased – tõsi küll, formaalselt on maailmas ülemvõim justkui hiinlastel (nagu ikka, siis üliimperialistide võim pole alamatele just meeldivaim). Tehisintelligentsil on ühtlasi huvi, et mis... toimub valgusaastate kaugusel, ja selleks tuleb saata teele inimesi, kes kannavad endaga tehisintelligentsi kaasas.

Lugu on sellest, kuidas brasiillastest kaksikõed saavad nö impulsi reisiks valgusaastate taha. See on justkui salajane värk ja ka illegaalne... kui vaid selle tagant ei paistaks välja TI pikad kõrvad. Jutustaja meenutab loo jooksul minevikku, kuidas nad on üles kasvanud ja mil viisil karjatab tehisintelligents enese võimuses olevat inimkonda. Ja need hiinlased, kellel on justkui ülemvõim. Inimkond täielikult TI juhtida, nö käepikendused, nendeta on inimesed pea lalisevad idioodid. Ent kaksikõed... neid on osaliselt kasvatatud ilma tehisintelligentsi implantaatideta, nad oskavad koguni kirjutada (kasvatajateks olid nunnad!). Nojah, igal juhul, loo jutustajast kaksikõde muutub üha kahtlevamaks selle tähtedetaguse reisi osas, midagi on selles... mäda.

Nagu öeldud, tegemist siis aasta parimate antoloogiate ühe lemmikuga (samamoodi on neljas antoloogias esindatud Ian McDonaldi „Botanica Veneris“). Maailm, mis on kogetav tehisintelligentsi abil ning on seetõttu nii meelelahutuslik ja põnev – kui aga katkestada ühendused tehisintelligentsi pakutavaga, avaneb õige zombistunud vaatepilt. Maailm, mis on justkui loodud inimeste lõbude ja naudingute täitmiseks... aga kas see on ikkagi nii? Ühed on ikkagi paremad kui teised ning inimelu hind võib olla vägagi kokkuleppeline. Eks see on huvitav nägemus, samas väheke uimane mu jaoks. Aga no tõepoolest, see oleneb lugemishetkest jne jne.

„Never forget, my dear, that the AI want to make money too. They use it to buy and sell bits of themselves to each other. Or to buy us. And 'us' means the Chinese too.

Yes all the entertainment and all the products that can touch us are Chinese. Business is Chinese, culture is Chinese. Yes at times it feels like the Chinese blanket us like a thick tropical sky. But only because there is no market to participate in. Not for humans, anyway.

The AI know through correlations, data mining, and total knowledge of each of us exactly what we will need, want, love, buy, or vote for. There is no demand now to choose one thing and drive out another. There is only supply, to what is a sure bet, whether it's whores or bouncy shoes. The only things that will get you the sure bet are force or plenty of money. That consolidates. The biggest gets the market, and pays the AI for it.“ (lk 179)

Paavo Kangur – Tallinna romaan ehk Kilukarbisiluett (2016)

Romaan sellest, kuidas luuakse uus erakond, et nii valimiste abil meepoti kallale saada. Selleks tuleb igasuguste vahenditega pildil püsida (seks müüb) ja e-hääletamist häkkida. Tänu ärimeestele see õnnestub ning väikeparteil õnnestub koguni valitsusse pääseda, ning järgnevad uued skeemid, kuidas enda kaugast täita. Suures poliitikas ja äris on kõik müüdav ning pealegi saab keppi ka.

Seda raamatut võiks nimetada plakatlikuks satiiriks. Autor pole taga ajanud seda, et tekst mõjuks võimalikult elutruult, tekst on hoopis üle vindi keeratud, hüperboolne. Vaevalt, et Kangur kirjutatut väga tõsiselt võttis ja sellesse oma hingevaeva valas, pigem on rõhk lõbustaval ärapanemisel, eks tegelaste puhul võib leida mitmeid päevapoliitilisi komeete ja hiide. Küllap olen poliitikakauge ja seetõttu ei mõista Kanguri teksti finesse, aga mitmed peatükid jäävad sisuliselt õige arusaamatuks (näiteks need kaks välismaareisi, mida need õieti loole lisasid?). Et seks müüb, nii on ka raamatus ohtralt naiste võlude kirjeldamist ja kasutamist, meeste riistade puhul tundub maagiliseks mõõduks olevat 18 cm.

Lisaks tuntud poliitikutele, ärimeestele ja aferistidele on autor ennastki teksti kirjutanud – Aavo Kangi nimeline seltskonnaajakirjanik. Muidugi, eneseiroonia pole kunagi liiast, see Kang on samasugune aferist nagu raamatu teised tegelased, ning oma noosi ajab temagi taga.

Eks sellist plakatlikku satiiri on eesti kirjanduses mitmelgi ajastul viljeldud, millegipärast assotsieerus mulle eelkõige Pärnitsa „Kaotaja“ ja Kausi varasema aja sotsiaalkriitilised jutud. Niisuguste tekstide jaoks peab olema õige meeleolu, muidugi selline selge tehislikkus jääb lihtsalt väsitavas vormis ärapanemiseks.

Tagakaanel reklaamitakse romaani kui poliitilist hoiatusromaani, mis on ehk veidi ülespuhutud reklaam (hüperbool!), tekst on selleks liialt leegitsevalt jabur ja sihitu. Mitte et mul oleks illusioone päevapoliitika asjus.

Vandana Singh – Somadeva: A Sky River Sutra (Year's Best SF 16, 2011)

Singh on üks neid autoreid, keda pole seni suutnud kättesattunud ulmeantoloogiatest lugeda. Nüüd siis esimene linnuke kirjas, kas jaksan veel midagi läbi närida, sellest vaikib ajalugu.

Tekst on siis... hindupärasest jutustamisest. Poeet Somadeva on elluäratatud miski tehismõistusena, mis rändab koos ühe naisega tähtede vahel, nad koguvad lugusid. Lood teadagi räägivad enamat kui tähtede elanikele paistab – kuidas maailm alguse sai, kuidas nad tähele jõudsid või milline oli nende kodutäht. Ühesõnaga, kui praegu ammutatakse teadmisi iidsetest india eeposte lugudest, siis kunagi kaugtulevikus on sarnased võimalused kuskil unustatud maailmade puhul.

Lugu siis pendeldabki erinevate aegade vahel – kui Somadeva oli nö luust ja lihast reaalne jutuvestja ning praeguses tehismõistuse vormis. Või siis... kes/mis õieti jutustab? Äkki hoopis poeet Somadeva jutustab tulevikunägemusi (kus ta ise on muuhulgas selline tehnikavidin) või tõepoolest on tegu selle tehnikavidina meenutuste ja kaasaja lugudega?

Kindlasti on see väga põnev küsimus, kokku põrkuvad metafiktsionaalsed küsimused ja indiapärane eepiline pärand ja veel kaugtulevik; kõik kokku segatud ja esitatud uute võimalustena. Aga jah, õige tüütu lugu.

ulmekirjanduse baas

Kelly Link – The Game of Smash and Recovery (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Võrdlemisi igav lugu vennast ja õest, kes paiknevad kuskil taevakehal ja ootavad vanemaid tagasi, need lahkusid siis, kui õde oli alles väike-väike, ning sestsaadik on vend tüdruku eest hoolt kandnud. Sest õde on... eriline ning vend lubab teda alati kaitsta ja toetada (tema ei lahku nagu vanemad!). Nojah, see taevakeha on üks kummaline koht, kõik need orgaanilised ja tehislikud olendid.

Loo puänt on siis selles, et õde on tegelikult konstrueeritud tehisintelligentsi kandma – sel taevakehal on teinud laev hädamaandumise, turvanõuna on jagatud TI väiksemate mehhanismide kanda, niiet... õde on tegelikult laev! Vend on loodud ta ihukaitsjaks jne. Õde ühendatakse peidetud laevaga (või see taevakeha... ongi laev?) ja reis jätkub.

Siis selline psühholoogiline lugu, algul tähelepanu vaeste laste õnnetul saatusel, mis siis tasapisi saab hoopis uue värvingu. Kuidas võiks toimida tehisintellekt, küsimus Võõrast. Mis on see inimeseks olemise mõte.

David Farland – Ashes and Starlight (Shattered Shields, 2016)

Antoloogia nimi võiks tulla käesoleva loo lõppsõnast (tegelikult on saatesõnas viide hoopis Tolkienile). Kui lugu kaks korda läbi lugeda, selgub, et tegemist on üpris toreda tekstiga. Jah, muidugi on see fantasy oma eripäradega (muinasaeg ja ülikud), aga igasugu haldjate ja võlurite asemel on siin vastaseks... tõesti hirmuäratavad olendid, võikad ja võimsad. Putukalaadsed hiiglased, nelja jala ja kahe käpaga, kitiin kui soomusmasinal. Mõistetamatud ja pea hävitamatud. Nagu selgub, on nende eesmärgiks inimesed välja juurida! Aga on üks kaval vangivõetud noormees, kes avastab nende olendite nõrgad kohad... ja põhjuse, miks need olendid nii destruktiivselt käituvad.

Et siis lugu, kus on põnevust ning talutaval määral klišeesid ja tobedusi. Ja pole võlujõudu! Plussiks muidugi need mõistmatud olendid, mis on pärit kui teiselt planeedilt (no tegelikult mitte, nad saabusid omapäraste veesõidukite abil).

Juhan Voolaid – Ideaalne taies (2016)

Tragikoomiline mõistulugu inimsusest? Raamatu võib jagada kolmeks – soopoiss Õuno kaasaeg ja tema mälestused lapsepõlvest, ülestähendatud lugu tema ema Mareti ja vanaisa juhtumistest enne ja pärast Õuno sündi ning vanaisa mõistulood Pompei hävingule eelnenud päevadest, kui leiutaja Giancarlo ajab taga ideaalse taiese loomist. Autorina meeldib Voolaidile võimalikult mänguline olla, nii ka selle raamatu puhul võiks enamik tekstist musta huumori või allegooriana loetav olla – kui vaid poleks seda elajalikku (või siinse raamatu kontekstist ebainimlikku) vägivalda, mida teostati ema Mareti kallal, selline jõhkrus on mõneti... lugeja vastupanuvõimet kompav.

Raamat algab omal moel lõbusalt – mõelda vaid, inimesed on pea paar aastakümmet nõukogude võimu eest paos olnud kuskil Soomaa ligipääsmatul soosaarel (kuigi nende teadmata on nõukogude võim juba mõnda aega tagasi läbi saanud), et nagu sellised metsatotukesed oma hirmudega, ja ootad, et mis küll saab, kui noormees Õuno viimaks tsivilisatsiooniga kohtub (kõrvus vanaisa lennukad ja napakad hoiatussõnad) jne... Kuni hakkavad paljastuma põhjused, miks õieti niimoodi ülepeakaela pakku mindi ja end kramplikult varjati. Õuno peabki viimaks sureva vanaisa palvel välismaailma minema, eks sellega saab omal moel nalja... kuni noormees puutub kokku nende inimestega, kes ta ema ja vanaisaga tegid asju, mida ei tohiks keegi kogeda. Ja kui Õuno viimaks tagasi jõuab, selgub talle tema enda minevik. Raamatu lõpuks pole otseselt kedagi, kellele kaasa elada – kui vaid ema Maret oma õudustäratava elukäiguga (aga tema ei saa siin raamatus sõnaõigust, tegevust annavad edasi vanaisa mälestused või Õuno kogetu).

Nagu öeldud, meeldib Voolaidile kirjutades eelkõige mänguline olla, nii ka siin lisaks ohtrale mustale huumorile veel need Giancarlo muinaslood ja see maagiline juurikas / ideaalne taies. Eks autor võinuks minna kergema vastupanu teed ja kirjeldada vaid vastuoli või kokkupõrget tänapäeva eluolu ja sooinimese vahel (Velts pole just uuenduslik, kuid see-eest õnnestunud tegelane), kuid Voolaid on püüdnud midagi sügavamat luua ja uurida seeläbi inimolemust – ning jõuab õige sünge nägemuseni, inimsuse mõistuloost saab ohuromaan (tõele au andes ma ei pruukinud mõista autori kõiki nägemusi).

Kij Johnson – Names for Water (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Esmatutvus Johnsoniga oli vägagi intrigeeriv (sest maratonseks võõrolendiga on väärt 7/10!), see lugu nii lööv pole, kuigi niisamuti käsitleb kontakti Võõraga. Hala õpib inseneriteadust ja tunneb, et see ala pole just see, teoreetiline matemaatika tahab jalust lüüa, peaks ala vahetama, aga mille vastu? Ta on hilinemas tüütusse loengusse kui korraga saab ta kõne tundmatult numbrilt. Kerges meeltesegaduses (sest ees on ootamas see tüütu loeng) võtab neiu kõne vastu, aga ei kuule vastuseks muud kui lainekohinat. Ja see on... maagiline, tuletab meelde mitmeid sulneid hetki Hala minevikust. Lained justkui ootaks temalt... Nime, nimetamist. Hala kordab tuntud veekogude nimetusi, aga teistpoolt toru ei kõla justkui äratundmist. Hala jätkab nimetamist, püüab interpreteerida vee erinevaid metafüüsilisi olekuid jne. Lõpuks jõuab neiu järeldusele, et talle on helistanud mõne teise planeedi veekogu. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, selline poeetiline värk, mis õnneks kestab vaid neli lehekülge ja kus lõpuks saab teada, mismoodi see telefonikõne muutis nii Hala kui astrofüüsika tulevikku. Tõde on kuskil seal eemal olemas, kõlaks kohmakas tõlge.

ulmekirjanduse baas

Margo Lanagan – Ferryman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Sharonile meeldib oma vanemaid aidata. Nii saadab ta ema oma tütre tihti lõunasöögiga isa juurde, kes töötab sügaval-sügaval maa all. Isa ametiks on nimelt toimetada surnuid üle Acheroni jõe – kontrollida, et need on korrektselt teispoolsusse saadetud ja et nad jooksid enne paati astumist Lethe vett, mis kustutab mälu. Algul Sharon kartis seda kohta, kus kaldal vanguvad surnud, kuid nüüd aitab ta isal seal mõnede toimingutega, võtab vastu näiteks hauapanuseid jms. Seekord juhtub aga nii, et tööhoos paadimees higistab kõvasti ja higipiisad on paadipõhja libedaks teinud, mistõttu Sharoni isa libastub ja kukub Acheroni. Kui ta sealt välja ilmub, on ta surnud, ning tüdruk ei saagi enam midagi teha, et isa tema ja ema kõrval oleks – isa peab hoopis saama korraliku matusetseremoonia, et nii pääseks teispoolsusesse. Aga enne lõplikku lahkumist on tal veel tütrele mõned õpetussõnad.

Tekst, mis pole just minu teetass (esmatutvus oli hulga lootusrikkam), kõik see südamlikkus ja sümbolid ja eri surmakultuuride kokkusegamine. Selline... emolugu, muinasjutt täiskasvanutele.

Mariann Rammo – Kuu kumavas valguses (2016)

Seekordne Rammo raamat on abikaasale pühendatud tundeluule, mis vahel on erootilinegi. Lühiluuletused armastusest ja olemisest. Raamatu teostus on selline, mis ehk pakuks huvi teistelegi, kel plaan mõnd väiksemat sorti luuleraamat avaldada (ausalt öeldes seepärast raamatukogus mul näppu jäigi).

õhtul käsikäes

vaikides kõnnime

liiga palju on

meie vahel rääkimata

räägitud mõtteid

(lk 14)

visatud kivi

lõhub mu peegelpildi

pisikildudeks

virvenduse hajudes

mu vaim on ikka terve

(lk 24)

nutan kibedalt

kaotades mulle armast

oma au pärast

lähen ma rahulikult

ja suren koos sellega

(lk 31)

Marek Kahro – Seal, kus näkid laulavad (2016)

Romaani sildistada on pisut keeruline, aga ehk võiks seda nimetada kaanereklaami järgi psühholoogiliseks kriminaalromaaniks. Aastakümne jooksul on olnud mitmed surmajuhtumid, mil mõned ühised ja üllatavad jooned, aga nagu ikka, jääb uurijale põhjus arusaamatuks. Hea küll, sisu ei tahakski ümber jutustada, sest miks peaks.

Raamatu peategelaseks võiks formaalselt pidada Maiat, samas kasutab autor loo jutustamiseks mitmeid vaatenurki, ühtesid rohkem (nt Lara, Südi), teisi vähem (Iris, Karl-Ervin, uurija). Arturi pähe jääb pugemata – ja eks Artur jääbki lõpuni mõistatuseks, kes ja mis ta on, milline on õieti ta päritolu (folkloorne?) ja kuidas ta on saanud niisuguseks imeloomaks nagu ta on (no tõepoolest, eelnev treening?); kui väga soovida, võiks Arturi tõttu nimetada seda raamatut õudusromaaniks.

Huvitav on Maia ja Irise ema-tütre suhe – Maia näeb seda soojalt (emaarmastus jne), Iris interpreteerib seda aga kõrvalt uskumatult jahedalt – kas tegu on tiineka trotsiga või Maia siseilm ongi tegelikult... vähe irdunud? Kas Maia on tegelikult usaldusväärne jutustaja, on sel reaalne põhjendus, miks paar tegelast teda jälestavad? Või need paar tegelast pole ise kõige normaalsemad (nagu esmapilgul näib, kuid selle loo puhul ei saa alati vaatenurki... usaldada)? Eks siin romaanis on mitmeid juhtumeid, kus inimesed on omadega psühholoogiliselt õige krussis (või kas ikka... on?). Epiloog paneb mõtlema, kui normaalse ühiskonnaga siis tegemist on (või on see ikkagi vaade mõrvari väärastunud siseilma).

Romaani puhul tekitab segadust Arturiga seonduv – kõik see kasuvanematega seonduv ja nullpäritolu, natuke raske uskuda sellise minevikuta inimese eksisteerimisse. Niisamuti Luivere nimeline koht, mis asub kuskil Rakke ja Rakvere lähedal. Luivere on nimelt alevik, kus asub väike gümnaasium – ehk oleks võinud usutavuse nimel pidada kooli kuskil suuremas kohas, kuhu siis Luiveres elavad õpilased-õpetajad võinuks päevas paarkümmend kilomeetrit maha sõita; otseselt polnud vajalik, et Maia-Artur-Lara-Iris pidanuks kindlasti kodutrepist kooli sammuma. Muidugi, olles linnainimene, ei kujuta ma suurt ette, kuidas tänapäeval väiksemad gümnaasiumid toimivad, lihtsalt lugedes tundus veidi uskumatuna, et üks alevik saab selline mitmekülgne keskus olla.

Hea, et ei pea sellest raamatust arvustust kirjutama ja põhjendama, miks mulle tekst mõneti kaugeks jäi. Ja üleüldse, millised eeskujud siin võivad kumada – ehk skandinaavia noir (mitte küll nii selgelt kui Priilinna puhul)? Hea küll, ma pole krimikirjanduse kaanonitega tuttav. Kahro varasemast loomingust olen vaid debüütromaani lugenud, aga paistab, et kõik need käsitlevad rohkem või vähem noorusega seonduvaid paineid; eks käesolev romaan on vist samm edasi.

David Langford – Graffiti in the Library of Babel (Year's Best SF 16, 2011)

Eks tumeda tuleviku kartuses püütakse arhiveerida nii mõndagi – peale seemnete näiteks ka raamatuid. Nii asub Šveitsis kogu maailma digitaliseeritud raamatute üliturvaline arhiiv, kus arvutid pole välismaailmaga ühendatud jne. Aga... arhiivi kontrollimisel avastatakse, et keegi / miski on seda arhiivi näppinud ning klassikalistes tekstides on mitmeid tsitaate esile tõstetud. Asja on kutsutud uurima matemaatik, kes ühes oma töös on spekuleerinud sel teemal, kuidas võõrrassid võiksid maalastega ühendust võtta. Arhiivitöötajad on veendunud, et nende süsteemi ei ole saanud sisse häkkida, seega... ehk on siis seal toimetanud midagi tõesti võõrast. Tõepoolest, kui märgitud tsitaadid kokku sobitada, moodustub midagi sõnumilaadset ning paistab, et maalastele pakutakse midagi. Matemaatiku juhtimisel koostatakse vastus...

Üpris humoorikas lugu esimesest kontaktist võõrrassiga, kes / mis on inimsoost hoopis arenenum ja nende motiivid maalastega suhtlemiseks näivad mõnest vaatenurgast õige kiuslikud või õigemini destruktiivsed. Milleks suuremat vaeva näha kui inimkond võib end ise õhku lasta, olgu siis raamatukogutöötajate või geneetikute eestvõttel.

ulmekirjanduse baas

V.E. Schwab – Võlukunsti tumedam pool (2016)

Päris meelelahutuslik fantaasiapõnevik neljast Londonist ja isepäisest võlujõust, mis püüab taas esile tõusta ja võimu võtta – eelmine selline katse lõppes ühes alternatiivmaailmas paikneva Londoni blokeerimisega, mistõttu teised Londonid kaotasid niisamuti omavahelised portaalid, millega maailmade vahel liikuda. Teine London jäi üldse võlujõust ilma, kolmandas Londonis säilis teatud võlujõud ning neljas London (mis ehk sarnaseim meile tuttava ajaloolise linnaga aastast 1819) unustas võlujõu kasutamise. Aga portaalide kaotusest hoolimata on erilisi inimesi, kes suudavad maailmade vahel liikuda ning niimoodi valitsejate vahel sidet hoida.

Romaani toimumise ajaks on selliseid erivõimetega inimesi alles jäänud kaks – peategelane Kell (kes töötab kolmanda Londoni ehk Punase Londoni kasuks) ja Holland (kelle tööandjaks teine ehk Valge London). Lisaks teadete viimisele Valgesse ja Halli (ehk neljandasse) Londonisse tegeleb Kell väikestviisi salakaubandusega, viies võlujõuga esemeid naabermaailmadesse... mis on vägagi keelatud tegevus – mistõttu satub ta paraja portsu otsa, kui saab Valgest Londonist ühe eseme, mida ei tohiks olemas olla – Mustast (ehk esimesest) Londonist pärit maagilise kivitüki, mis on osa puhtast võlukunstist ning mida asub jälitama Valge Londoni valitsejate ülesandel see eelmainitud Holland. Tulemuseks on hunnik vägivalda ja maagilist võitlust, mille käigus teeb Kell mitmeid halbu ja valesid otsuseid ning muuhulgas saab noormees endale vastutahtsi kambajõmmiks Hallis Londonis tegutseva varganeiu Lila. Koos astuvad nad vastu Hollandile ja tema omanikele, koos põhjustavad nad suurt jama Punases Londonis jne jne.

Et tegemist on sarja esimese osaga, on arvatavalt järgmises osas tähelepanu all Kelli ja Lila päritolu, praegu on siin kõiksugu vihjeid õhku visatud, mis aga tegevuse arenedes taas varju jäävad. Ja eks arvatavalt leiab rohkem tähelepanu alternatiivmaailmade geograafia – mis on väljaspool Londoneid, vihjatud on ka sellele, et on enam kui 4 paralleelmaailma. Et puhas võlukunst on selline isepäine ollus ja Kellil tekib sellega vastuoluline side, küllap siis on oodata järgnevaid pinevaid kokkupõrkeid võlukunsti ja Kelli vahel. Tekst on kergelt biseksuaalne või hoopis trans- ja metroseksuaalne, eks seegi tekita kindlasti tulevasi konflikte ja üksteiseleidmisi.

Nojah, raamatu sisust sai väga minimaalselt kirjutatud, tegelikult on sealne konflikt vähe komplitseeritum kui siin kergelt visandatu. Kuigi arvatavasti on tegu YA värgiga, on tekst meelelahutusena igati tarbitav, pole mingit nõretavat paatost või teismeliste murrangulist maailmavalu. Plussiks seegi, et korralikult teostatud tõlge, normaalne kujundus ja näpukavaba tekst.

padjaklubi

Michel Faber – Fahrenheiti kaksikud (2016)

Veidruste paraad Faberi moodi, 5 novelli eksistentsist, mis kisub... sürreaalseks (no ehk „Hiir“ irdub sellest ansamblist, teiste tekstidega võrreldes on see kõige tavareaalsem). Mees, kes tahab reaalsusest kaduda („Turvamaja“) või vastupidi, mees, kes naaseb koomalaadsest seisundist reaalsusse ja avastab, et... elu on mujal („Andy tuleb tagasi“). Või naine, kelle pakutakse hallist ja väsitavast akna ees pulbitsevast getoelu nägemise-kuulmise vabanemiseks uut aknatehnoloogiat („Hingesilmad“). Või kaksikud, kes on kasvanud kaugel üksikul saarel ning peavad peale ema surma nö üles kasvama ja maailma toimimisele tõlgenduse leidma („Fahrenheiti kaksikud“). Tegelased puutuvad kokku ebameeldiva või tüütu või seletamatu reaalsusega, sellega kohanemine osutub mingil moel põgenemiseks, püüdeks oma reaalsus konstrueerida.

Tihtilugu Faber ei paljasta oma tegelaste motiive, mis loob üsna loob üsna irdunud meelelaadiga tekstid (no tõepoolest, miks tahab avaloo tegelane kaduda? Mis elu on ta elanud? Kas sel irratsionaalsel soovil on ratsionaalseid põhjendusi?). Tegelased äratavad ühelt poolt sümpaatiat, aga samas hirmutavad oma mõistmatu käitumisega (kaksikud!).

Raamat neile, kes soovivad veidi pahupidi vaadet olemisele, kergeid ebameeldivusi veidravõitu vormis.

laiapea

Joseph Zieja – A Cup of Wisdom (Shattered Shields, 2016)

Väejuhi poeg kipub sõtta – kangelaslik võitlus kodumaa ründajate vastu! Au! Kuulsus! Kangelasteod! Väejuht on aga tark ja kogenud mees, tema teab, et sõda on midagi muud kui kuulsusrikkad kangelasteod või -surmad. Ta annab agarale pojale miskit jälki võlujooki juua, mille kaasabil saab poeg mitmeid kordi kujutlustes kogeda reaalseid sõjaolukordi. Kõik need närused surmad, mis võivad ees oodata. Juhuslikud või lihtsalt... vältimatud. Ei mingit kangelaslikkust, lihtsalt... närune, verine ja jälk. Pealegi selgub pojale, et need kodumaa ründajad, nemadki pole vaid verejanulised tapjad, neilgi on kodu ja lähedased ootamas. Ja kes teab, mis neid õieti sundis sõjategevusele!

Selline moraalitsev lugu. Sõda on kole ja heroilisusest luuakse lugusid takkajärgi, reaalsus on midagi... mittevahvat.

Kelly Link – The Cinderella Game (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Pildike kärgpere ühtekasvamisest. 12-aastane Peter ja 8-aastane Darcy on jäänud kahekesi koju, kui nende ühte saanud vanemad on läinud kahekesi kvaliteetaega veetma ning lapsehoidja on pidanud äkitselt oma haige mehe juurde minema. Maja kuulub Darcy isale, kes on rikas. Peteri ema püüab teha nii, et võita nii mehe kui ka ta tütre Darcy südant, mistõttu Peter tunneb end üsna üleliigsena ja õigemini soovimatuna, mistõttu... kui sind nähakse negatiivses võtmes, siis vahet pole, kui käitudki halvasti.

Et lapsed on niimoodi kogemata kombel üksi jäänud, nõuab Darcy, et Peter temaga mängiks. Poiss küsib selle eest raha ja tingimise peale lepivadki lapsed kokku, et mängivad Tuhkatriinut – Darcy oleks Tuhkatriinu kuri võõrasõde ja seetõttu võiks Tuhkatriinust Peteriga kõike teha. Eks Peter leiab, et ta on siiski küllaldaselt vana, et saaks võõrasõe nõudmistega hakkama. Nad hakkavad mängima peitust ja Tuhkatriinu kuri võõrasõde poeb peitu. Ja sellele järgneb... õige verine kokkupõrge.

Selline psühholoogiline õudukas tänapäeva pereelust – mis siin tekstis on esitatud õige väänatud muinasjutulikus vormis. Loo lõpplahendus on kenasti mitmeti tõlgendatav, mis vast ongi horrori puhul oluline.

Edi Ruusmäe – Majutaja (2016)

Lühiromaan või jutustus või meeleolupilt noore naise taasleidmise tee algusest. Mirja on kontoritööline, kel ühel hetkel viskab kõrini oma elust – töö ei paku enam rahuldust ja ebalev suhe meessõbraga paistab lõplikult kokku vajuvat. Nagu kokkulepitult pakub talle aga töökaaslase onu turismitalu hoidmist – see onu läheb oma naist otsima, kuna see lahkus selle turismitalu pidamisest, sest tal sai kõrini näguripäevadest. Mirja lahkub töölt ja läheb põhimõtteliselt käed taskus sinna tallu.

On suvi, ilusad ilmad ja köögiviljad kasvavad ja muidu kena loodus, peagi saabuvad ka esimesed külastajad, kellega on huvitav juttu ajada – nad on samasugused pintsaklipslased nagu Mirja, kes on omakorda aja maha võtnud enese sisse vaatamiseks. Sõbraliku Mirja najal saab koht lähinädalatel päris populaarseks, naine näeb mitmeid õnnelikke inimesi ja kuulab porgandite kasvamist. Ja eks tuleb ka... südame soojendaja.

Et siis selline suvitusromaan või nii. Mitu vestlust külalistega kannavad olulisi mõtteid ühiskonnast või küsimusi olemisest. Palju meeleolupilte loodusest ja rahust ja hetkemõnust (teksti vormistust võib niisamuti võtta tähenduslikult). Siit raamatust ei tasu otsida intriige või tumedaid tegusid; vast toonilt tugevamad on Madise monoloogid tänapäeva ühiskonna toimimisest. Eks selline intriigitus on tahtlik, paistab, et autoril oligi soov lugejatele pakkuda pea meditatiivset olekut. Omal moel lihtne raamat, mida samas ehk keeruline kirjutada, kui kõiksugu muidu kirjandusele kohustuslikku tundeelu või põnevust eemal hoida – jätta alles vaid lihtne olemine.

C.C. Finlay – Poliitohvitser, poliitvang (2016)

Kaks kalki jutustust Max Nikomedesest, kes on selline mõneti raskestimääratletavat peremeest teeniv Bond. Aga niisugune Bond, kes on ulmestalinliku režiimi teenistuses ning kes peab reetureid jahtiva ametikoha varjus hoopiski tegelema riigi kahe jõuametkonna vahelise võimuvõitlusega, mis omakorda tähendab, et Nikodemes ise on vastaspoolele (aga kellele?) sihtmärgiks ja iga sisepoliitiline keeristorm tähendab niisamuti pea kaotamist. Ühesõnaga, kõik on asendatavad, kõik on võimalikud reeturid ja revolutsiooni vaenlased. Tulevikustalinism oma repressioonidega kuskil planeedil, mida endised usuäärmuslased püüavad terraformida. Usu asemel on süsteem (vanad fanaatikud on asendunud uutega), umbes nagu... 1930ndate Nõukogude Liit oma jõhkrate projektidega, kus inimelul polnud võimulolijatele mingit tähendust. Nojah, see on nüüd lihtsustatud kokkuvõte, tegelikult on süsteem, mille heaks (aga kellele?) Nikodemes töötab, vähe keerulisem – tegemist on ikkagi tulevikuga, kus inimkond kandunud eri planeetidele ja inimkonnast arenenud muteerunud liigid (jajah, sigainimesed) jms.

Kahtlemata huvitav ja värskendav tõlkevalik. Igati ulmeline maailm, kus tähtsam see, kuidas inimesed on loonud ja toidavad repressiivset süsteemi, kuidas see toimib, mismoodi igikestev revolutsioon õgib oma lapsi. Peategelane Nikomedes pole ei positiivne ega negatiivne kangelane, ta on eelkõige võimalusi kasutav ellujääja – kuid samas annab arutleda, kas tal on veel alles mingeid ideaale. Või on ta mutrike, kel on... oluline abikaasa. Nagu näha, midagi kindlat väita ei saa, kõik on tõlgendamise küsimus. Hea nüüdisulme, varane kandidaat kuu raamatuks.

„„Oled sa kuulnud ütlust, et nende kohutav saatus, kes ajalugu ei uuri, on seda korrata?“

Adareslane peatus. „Olen.“

„Nende kurb saatus, kes ajalugu uurivad, on näha kordumise saabumist.““ („Poliitvang“, lk 131)

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley – Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi lood (2016)

Orpheuse Raamatukogus on seni ulmehuumorit ilmunud vaid Strugatskite lühiromaanis, mööndustega võib naljakaks pidada Beljajevi campi. Eks huumorit on paratamatult keerulisem kirjutada kui mõnd lennukat seiklust või eksistentsiaalse kallakuga teksti – loo puudusi saab varjata või tõlgendada mitut moodi, aga kas lugu on naljakas või mitte, see selgub üsna selgelt. Ja siis veel huumorimeele erinevused...

Käesolevasse raamatusse kogutud 8 teksti on minu meelest päris naljakad ja meelelahutuseks igati sobivad. Kaks mõtlevat pead (või aferisti) otsustavad elatist teenida planeetide kahjutustamisega, ainult et uutel väiketegijatel pole turul ruumi ja seepärast tuleb vastu võtta igasugused pakkumised – sellised, mis ei käi kokku ettevõtte profiiliga (nt kahjurite hävitamine) või mida suurfirmad ei taha ühel või teisel põhjusel teostada. Lood on jutustatud Gregori poolt, kes on nö mõistlik pool sellest avantüristide duost, kuid kes ometi laseb end kaasa haarata Arnoldi pakutavatest afääridest (eelkõige see tehnika, mida vanakraamimüüja neile nii odavalt parseldab – päästepaat, igitootja jne).

Nagu öeldud, on huumori kirjutamine enam kui keeruline, aga Sheckley saab sellega hakkama (muidugi, eks see oleneb vastuvõtusituatsioonist, viimati püüdsin lõbu nimel Douglas Adamsit lugeda, kahjuks jäi kuivaks). Lood on enamvähem ühe klišee järgi – partnerid vaevlevad puuduses, saabub päästerõngas, mis aga osutub hoopis keerulisemaks kui Arnoldi optimistlikus nägemuses (no Gregor näeb kohe alguses, et... pole kõige parem tehing), seejärel selgub kohapeal, et lood on veelgi hullemad (no tõepoolest, hullunud päästepaat, säravaim kõrvaltegelane), kuni viimaks õnnestub kuidagi välja rabelda – järgmise äpardunud lepinguni. Lood pole kontimurdvad ega muutu tüütuks, see ongi peamine; ning ega sa oota, et oleks miski sügavam tagamõte vms. Meelelahutus iseeneses.

 

lugemispäevik

Charles Bukowski – Faktootum (2016)

Romaan sellest, kuidas Henry Chinaski 1940. aastate Ameerikas joob, töötab, rändab linnast linna ja sebib naistega. Vahel ka kirjutab lugusid, mida ei õnnestu ajakirjadele maha müüa. Kõik need tühjusest tähendusrikkad hetked, mis siin ja seal joomahäguses argipäevas esile kerkivad. Vabadus ja mõttetus. Bukowski tekstid on... noortele, seega ma ei suuda kuidagi erutuda kõige nende nii tähendustiinete nullkirjelduste peale. Või noh, sobiks siis lugemiseks, kui tunned end kaotusseisus olevat ning Chinaski vaba hing paistab sulle nii olemuslik ja ühiskonnavaba jne. Kui on illusioon, et illusioonituses on midagi cooli.

„Ma ei suutnud mõista, miks ma temast lahti ei saanud. Ta oli kompulsiivselt truudusetu – valmis minema ükskõik kellega, keda baaris kohtas, ning mida madalam ja räpasem too oli, seda rohkem see talle meeldis. Ta kasutas meie tülisid pidevalt enda õigustamiseks. Mina muudkui veensin ennast, et kõik naised maailmas ei ole hoorad, ainult minu omad.“ (lk 123)

Robert A. Heinlein – Uks suvesse (2016)

Romaan ajarännust ja alternatiivsest ajaloost. Et originaal ilmus 1957. aastal, siis on Heinlein fantaseerinud lähituleviku ainetel (1970. ja 2000. aastast), mis on tema tollases nägemuses (minu arusaamist mööda) ühtaegu tume ja helge. Tume seepärast, et inimkond on üle elanud tuumasõja (mis on ühtlasi maailma poliitilist olukorda muutnud). Kuid helge seepärast, et... toimub tehniline revolutsioon (juba enne 1970. aastat), mis toob kaasa robotite laialdase kasutuse – ja seda näiteks kodumajapidamistes, kus neid saab kasutada koristustöödel jne. Noh, Heinleini optimism on tõesti... optimistlik. Ajarännuteema seostub ühelt poolt külmutamisega, millega peategelane satub 1970. aastast 2000. aastasse, mis niisamuti pole just sarnane selle maailmaga, mis reaalselt oli 16 aastat tagasi – ühelt poolt on jätkunud robotite ja heaolu võidukäik, teiselt poolt pole nii mõnedki 21. sajandiks juurdunud endastmõistetavused juurdnud. Kuid Heinleini on raske „süüdistada“, eks sellised futuroloogilised nägemused on oma ajastu ootuste peegeldused (omamoodi tagupidi-Antsla on DuBois' 1972. aasta).

Omakorda võiks küsida, et miks selline retroulme õieti eesti keelde tõlgiti. Heinlein on ulmeklassika autor ja seetõttu müüb? Mingil põhjusel see romaan kõnetab praegust ajastut? Eks siin on ka põnevust ja romantikat, mis puhtalt meelelahutuslikul tasandil peaks lugejat puudutama. Tõlge vajanuks veidi rangemat toimetamist, nii on mitmeid trükiapse sisse jäänud, või pole leitud sobivaid vasteid anglitsismidele (nt avalehel: „rent oli madal“?), või mis mõttes Echo Canyon on hoopistükkis Kaja Kanjon?

Küllap on nurina põhjuseks see, et pole senini enda jaoks avastanud, miks peaks Heinlein olema märkimisväärne autor.

ulmekirjanduse baas

lugemispäevik

Brenda Cooper – The Hebras and the Demons and the Damned (Year's Best SF 16, 2011)

Dramaatiline lugu kolonistidest, kes on püüdnud pea kaks aastakümmet end sisse seada uuel planeedil... aga see on raske ja pikas perspektiivis paistab, et omapäi nad siin vastu ei pea. Kolonistid on pärit planeedile, mis on läinud väga tehnoks kätte ehk sealsed inimesed on kaotamas oma inimeseks olemist tehnika võimalustele. Seega sealt pagenud inimesed on justkui eriti vanakooli kolonistid.

Igal juhul, koloniseeritav planeet on täis erinevaid kiskjalikke eluvorme (nt inimsuurused „kassid“, kellele mekib inimliha kenasti, või koerlaste sarnased murdjad jne), ka botaanilised eluvormid pole kõige inimsõbralikumad. Iga aastaga saab üha selgemaks, et inimeste tulevik siin läheb hapumaks – kui just ei leita kodustamiseks mõnd kohalikku liiki. Ja noh, peategelase arvates sobiksid selliseks kodustamiseks hebrad (mingil moel meenutavad hobuseid), kes üsna organiseeritult ja edukalt suudavad toime tulla kiskjate rünnakutega. Ainult et... hebrad tunduvad olevat vähem sama arukad kui inimesed, kuidas siis kodustada... ohtu seadmata kasvõi seda, et loomad üldse inimasula naabrusest ei põgeneks? Nagu ikka, ei lähe asjad nii nagu plaanitud, kuid viimaks terendab ikkagi mingisugune lahendus.

Selline vähe klassikaline ulmelugu – koloniseeritakse võimalikult maa-sarnast planeeti, on lihtsalt teine võrratult ohtlikum. Seiklused ja õpetlik iva, õudus ja lootused. Pole tekst, mis taju avardaks või katarsist pakuks, küll aga sobilik niisama meelelahutuseks.

ulmekirjanduse baas

Seanan McGuire – The Fixed Stars (Shattered Shields, 2016)

Vähe tolkienlikus laadis võitlus pooljumaluste ja areneva inimsoo vahel. Probleem siis selles, et need pooljumalused on mehkeldanud niipalju surelikega, et tegelikult on nüüd inimsoolised rohkem või vähem sugulased kõrgemate olenditega – vereliin on küll lurr jne, aga ikkagi sugulased. Ja nüüd siis relvastatud konflikt.

Loo peategelanna on nende pooljumaluste seltskonnas üks tähtsamaid ninasid (tema isa on üks „jumalatest“) ning ta leiab, et peab oma siniverelised kaaslased reetma – sest kui inimesed on kaotavad, järgneb sellele omakorda karistusoperatsioon jumalate poolt, mis viiks välja inimkonna hävitamiseni. Kui aga pooljumalsued alla vannuvad, siis... peavad jumalad sekkuma ja looma uue maailmakorra, mis arvestaks rohkem aegade jooksul muutunud maapealseid olusid kui senine traditsooniline pooljumaluste valitsemiskord (kes oma inimestega lõbutsemiste tagajärjel ongi tekitanud olude muutumise).

Eks kõiksugu üleloomulike jõudude või jumalike olenditega ole see probleem, et neid on raske elusaks muuta, kipuvad jääma vähe... plakatlikuks. Käesolev lugu peaks kuuluma mingisse sarja (eellugu?), eraldivõetuna küll suuremat huvi ei tekitanud (esmatutvus oli küll päris tore).

Stalker 2016 hääletusnimekiri

Võimalus valida möödunud aasta parimaid ulmetekste, selleks tuleb pöörduda vastavale lehele ning hiljemalt juuli algul saata teele oma valikud.

 

Parim tõlkeromaan

Joe Abercrombie «Pool kuningat»

Sarah Addison Allen «Esimene öökülm»

Isaac Asimov «Jumalad ise»

Jonathan Auxier «Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad»

Victoria Aveyard «Punane kuninganna»

Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»

Jan Burke «Viimsete sõnumite tooja»

Pierce Brown «Punase tõus»

Lois McMaster Bujold «Peeglitants»

Orson Scott Card «Surnute eest kõneleja»

P. C. Cast, Kristin Cast «Ahvatletud»

Henry Chancellor «Muuseumi saladus»

David Cronenberg «Hävitatud»

James Dashner «Käsk tappa»

James Dashner «Surma ravim»

Oleg Divov «Väljapraakimine»

Ben Elton «Tagasi minevikku»

Cornelia Funke «Tindisüda»

Diana Gabaldon «Kiil merevaigus»

Edmond Hamilton «Tähekuningad»

Lucy Hawking, Stephen Hawking «Georg ja Suur Pauk»

Robert A. Heinlein «Taeva orvud»

Grady Hendrix «Horrorstör»

Robin Hobb «Hull laev»

Michel Houellebecq «Saare võimalikkus»

Hugh Howey «Silmapete»

Dave Hutchinson «Euroopa sügis»

Lauren Kate «Kirg»

Derek Landy «Detektiiv Luuker Leebesurm: Nägudeta jumalad»

Derek Landy «Detektiiv Luuker Leebesurm: Sünged päevad»

Åsa Larsson, Ingela Korsell «Kratt»

Åsa Larsson, Ingela Korsell «Kummituslaps»

Åsa Larsson, Ingela Korsell «Sünk»

Ann Leckie «Abistav õiglus»

David Levithan «Iga päev»

Sari Luhtanen, Miikko Oikkonen «Nümfid: Montpellieri legend»

Juan Manuel Marcos «Gunteri talv»

George R. R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham «Põgenemine»

Richard Matheson «Ja näha und...»

Richelle Mead «Kuldne liilia»

Richelle Mead «Verevalem»

China Miéville «Perdido tänava jaam»

Jason Mott «Kõik meie elus on ime»

Alyson Noël «Sünge leek»

Claire North «Harry Augusti esimesed viisteist elu»

Lauren Oliver «Deliirium»

Tom Perrotta «Allesjäänud»

Terry Pratchett, Stephen Baxter «Pikkmarss»

James Wesley, Rawles «Patrioodid»

Philip Reeve «Larklight»

Ransom Riggs «Tontide linn»

Rick Riordan «Percy Jackson ja Olümplased II: Koletiste meri»

Karen Robards «Viimane ohver»

Carlos Ruiz Zafón «Uduprints»

Angie Sage «Pimedus»

Angie Sage «Tuli»

Brandon Sanderson «Terassüda»

John Scalzi «Tondibrigaadid»

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»

Andy Weir «Marslane»

Rick Yancey «Ääretu meri»

 

Parim antoloogia või kogumik

( : )kivisildnik «Olovernes» (Jumalikud Ilmutused)

Ueda Akinari «Vihma ja kuupaiste lood» (Tallinna Ülikooli Kirjastus)

Veiko Belials (koost) «Keskpäeva varjud» (Fantaasia)

Angela Carter «Verine kamber» (Varrak)

Philip K. Dick «Vilistaja metsas» (Triquetra)

Alf Henrikson «Saatuse sõrmed» («Loomingu Raamatukogu» nr 40)

Ove Hillep - J. J. Metsavana - Artur Räpp (koost) «Tuumahiid 2: Toorium» (Fantaasia)

Anthony Horowitz «Horowitzi õudus 1» (Pikoprint)

Martin Kivirand (koost) «Pikad varjud» (Ajakirjade Kirjastus)

Ursula K. Le Guin «Meremaa triloogia I» (Varrak)

Merca «Jututulbad/Storypillars» (Fantaasia)

Jaan Mikweldt «Sõna jõud: Teine raamat» (Kentaur)

Mrs Molesworth «Neli kummituslugu» (Triquetra)

Raul Sulbi (koost) «Hirmu ja õuduse jutud I» (Fantaasia)

Raul Sulbi (koost) «Täheaeg 14: Teise päikese lapsed» (Fantaasia)

Maniakkide Tänav - Reidar Andreson - J. J. Metsavana - Mairi Laurik - Leila Tael-Mikešin «Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood» (Fantaasia)

 

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus

Orson Scott Card «Kingituste sõda» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Angela Carter «Verine kamber» (autorikogu «Verine kamber»)

Robert W. Chambers «Sadamaülem» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Philip K. Dick «Mees võrrandis» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Philip K. Dick «Mr. Tähelaev» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Philip K. Dick «Teine generatsioon» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Lee Francis «Õudus telefonis» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Joe Haldeman «Hemingway võltsing» (Fantaasia)

Anthony Horowitz «Vanniõhtu» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Andrei Lazartšuk «Kõik on hästi» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Andrei Lazartšuk «Meie, urus-haid» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Thomas Ligotti «Arlekiini viimane pidupäev» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

George R. R. Martin «Jäälohe» (Varrak)

Katarina Mazetti «Viikingid ja vampiirid» (Tänapäev)

Jack McDevitt «Lucy» («Reaktor» nr 40 (jaanuar))

Mrs Molesworth «Seletamatu» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Andrei Nazarov «Maletaja» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Patrick Rothfuss «Vaikivate asjade aeglane settimine» (Varrak)

Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Kauge vikerkaar» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung» (Fantaasia)

Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Poiss põrgust» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Mihhail Uspenski «Rästikupiim» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Jaroslav Verov - Igor Minakov «Operatsioon «Viirus»» (antoloogia «Keskpäeva varjud»)

Stanley G. Weinbaum «Hull kuu» («Reaktor» nr 50 (november))

Edith Wharton «Öö võidab» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Henry S. Whitehead «Paani rahvas» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Martin Widmark «Nelly Rapp ja frankensteinlane» (Tiritamm)

Mary E. Wilkins Freeman «Tuul roosipõõsas» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

 

Parim tõlkelühijutt

Ueda Akinari «Kibuvitsa padas» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Krüsanteemiõite vanne» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Rohtukasvanud kodu» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Sinine rätik» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Valge mao iha» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Ueda Akinari «Unede karpkala» (autorikogu «Vihma ja kuupaiste lood»)

Aleksandr Batšilo «Õige muinasjutt» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Jacey Bedford «Panda pikk üksindus» («Algernon» märts)

Ambrose Bierce «Moxoni isand» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Johanna Braun - Günther Braun «Haigused» («Algernon» märts)

Joseph Payne Brennan «Pajutorn» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Angela Carter «Armastuse koja emand» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Haldjakuningas» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Hundi-Alice» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Huntide seltsis» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Härra Lyoni kosjalugu» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Libahunt» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Lumelaps» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Saabastega kass» (autorikogu «Verine kamber»)

Angela Carter «Tiigrimõrsja» (autorikogu «Verine kamber»)

Irvin S. Cobb «Kalapea» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Philip K. Dick «Vilistaja metsas» (autorikogu «Vilistaja metsas»)

Andreas Eschbach «Lendav silm» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Andreas Eschbach «Miks päikesevarjutuse ajal peab alati sadama» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Ellen Glasgow «Minevik» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Bruce Golden «Kõik saab korda» («Reaktor» nr 50 (november))

Nathaniel Hawthorne «Noorperemees Brown» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Alf Henrikson «Athanasios» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Bismarck» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Issos» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Luther» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Mooses» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Nemesis» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Poltava» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «Pompadour» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

Alf Henrikson «San Bao» (autorikogu «Saatuse sõrmed»)

William Hope Hodgson «Hääl koidikul» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Anthony Horowitz «Ahvi kõrv» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Harrieti hirmus unenägu» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Hirmul» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Karjäär arvutimängudes» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Kiirelt kohale» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Kollaka näoga mees» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Mõrvarlik fotokas» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Anthony Horowitz «Öine buss» (autorikogu «Horowitzi õudus 1»)

Robert E. Howard «Ära kaeva mulle hauda» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Mike Jansen «Isand Okassäär» («Algernon» oktoober)

Mike Jansen «Vaskoaas» («Algernon» oktoober)

Ivar Jorgensen «Peotäis tolmu» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Simon Kewin «Mälestuspäev» («Reaktor» nr 50 (november))

Mark Lawrence «Keset tantsu» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

H. P. Lovecraft «Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

A. Merritt «Kuristiku rahvas» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Mrs Molesworth «Kaks tunnistajat» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Mrs Molesworth «Lugu voogavast slepist» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Mrs Molesworth «Proua Farquhari vanadaam» (autorikogu «Neli kummituslugu»)

Henry Toke Munn «Hingede saar» («Reaktor» nr 48 (september) & antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Fitz-James O'Brien «Mis see oli?» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Patricio Pron «Ideed» («Värske Rõhk» nr 44)

Frank Roger «Lootusetu juhtum» («Reaktor» nr 48 (september))

Al Sarrantonio «Kõrvitspea» (antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I»)

Alex Shvartsman «Selgitades Cthulhud vanaemale» («Algernon» oktoober)

Douglas Smith «Muutlikel piirimail kõndija» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Vaughan Stanger «Mesilastulevikud» («Reaktor» nr 48 (september))

Julia Zonis «Malekuninganna» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Deborah Walker «Kolm vennaslinna» («Algernon» märts)

Deborah Walker «Miskit väärt» («Algernon» oktoober)

Sylvia Spruck Wrigley «Tee kahele» («Algernon» oktoober)

Parim eesti autori romaan

Ele Arakas «Esmaspäevad» (Tänapäev)

Elara «Hingede mäng» (Business Prana Consulting Group OÜ)

Indrek Hargla «Süvahavva: Teine suvi» (Varrak)

Mari Järve «Klaasmeri» (Hea Lugu)

Armin Kõomägi «Lui Vutoon» (Tuum)

Tea Lall «Katki» (Tänapäev)

Mann Loper «Algus pärast lõppu» (Tänapäev)

Paavo Matsin «Gogoli disko» (Lepp & Nagel)

Kätlin Padesaar «Jaht pärandiks» [e-raamat] (Ersen)

Tiit Sepa «Tulija ja jälgija» (Ersen)

Tiit Tarlap «Äraneetute pärijad» (Varrak)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa» (Fantaasia)

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

( : )kivisildnik «Kellel on pikem?» (autorikogu «Olovernes»)

( : )kivisildnik «Olovernes» (autorikogu «Olovernes»)

Reidar Andreson «Teise päikese lapsed» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Reidar Andreson «Tema meeltes voolab jää» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Meelis Friedenthal «Võõras jumal» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Indrek Hargla «Sõstar ja käoking» («Looming» nr 5)

Miikael Jekimov «Läbi külma metalli» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Miikael Jekimov «Pärast kättemaksu» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Mann Loper «Lugu Kordost» (antoloogia «Pikad varjud»)

Merca «Kelle uni see on?» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Merca «Manadus» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Triinu Meres «Kauaks jätkub lootust» («Algernon» detsember)

Triinu Meres «Võtja» (antoloogia «Pikad varjud»)

Jaan Meriniit - Kaire Meriniit «Tappa naer» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Kristjan Sander «Pikad varjud» (antoloogia «Pikad varjud»)

Maniakkide Tänav «Neuronite ja bittide sõda» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - Mairi Laurik «Prussakad jäävad» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Elu ei hüüa tulles» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Valge härrasmees» («Lääne Elu» nr 40 (9. aprill) – nr 51 (7. mai) & «Reaktor» nr 45 (juuni) – nr 50 (november))

Juhan Voolaid «Supergripp Anton» (autorikogu «Supergripp Anton» (Hea Lugu))

Juhan Voolaid «Tartu kõige suurem nuhtlus» (autorikogu «Supergripp Anton» (Hea Lugu))

 

Parim eesti autori lühijutt

( : )kivisildnik «( : )jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik» («Reaktor» nr 46 (juuli))

1695 «Gurja ja kosmos» («Reaktor» nr 50 (november))

1695 «Kangelased sünnivad vaid korra» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Nikolai Baturin «Aken allikaga aeda» («Looming» nr 5)

Tõnis Hallaste «Tundekasutus» («Värske Rõhk» nr 42)

Indrek Hargla «Tammõküla viljakuivati» (antoloogia «Pikad varjud»)

Mehis Heinsaar «Tiigi sünd» (antoloogia «Pikad varjud»)

Maks Hull «Ühes teeäärses parklas» («Reaktor» nr 48 (september))

Henri Hundu «Päkapiku mure» («Reaktor» nr 51 (detsember))

Meelis Ivanov «Labirünt» («Reaktor» nr 40 (jaanuar))

Meelis Ivanov «Paljasjalgsed» («Reaktor» nr 47 (august))

Piret Jaaks «Koolibri lend» («Värske Rõhk» nr 41 & autorikogu «Linnalegend» (Jumalikud Ilmutused))

Piret Jaaks «Tassija» (autorikogu «Linnalegend» (Jumalikud Ilmutused))

Miikael Jekimov «Koristajad» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Miikael Jekimov «Õnnepäev» («Reaktor» nr 44 (mai))

T. K. Jürgens «Teisel sagedusel» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Holger Kaints «Maailmalõpp» (autorikogu «Päev, mil Stalin suri» (Eesti Keele Sihtasutus))

Martti Kalda «Loomaaed kontoris» («Looming» nr 6)

Mart Kangur «Teet» («Vikerkaar» nr 1/2)

Martin Kirotar «Seeme» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Andrus Kivirähk «Inimväärne elu» («Looming» nr 3 & autorikogu «Inimväärne elu» (Eesti Keele Sihtasutus))

Andrus Kivirähk «Pime hobune» («Looming» nr 3)

Kersti Kivirüüt «Metsavana maja» (antoloogia «Pikad varjud»)

Jüri Kolk «Heldur vihastab» («Looming» nr 10)

Krafinna «Sinised silmad» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Kaarel Kõvabait «Inimkonna viimane lootus» («Reaktor» nr 48 (september))

Kalle Käsper «Tõeeliksiir» («Looming» nr 3)

Mairi Laurik «Otsustamise hetk» («Reaktor» nr 45 (juuni))

Mairi Laurik «Surmast hirmsam» («Reaktor» nr 42 (märts))

Andres Lehestik «Lumehelbed» («Looming» nr 5)

Triin Loide «Kriitik» («Värske Rõhk» nr 42)

Mann Loper «Jahiretk» («Reaktor» nr 44 (mai))

Mann Loper «Maielaul» (antoloogia «Pikad varjud»)

Mann Loper «Saabaste küsimus» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Jana Maasik «Barbara ja tuvi» («Looming» nr 8)

Merca «Jututulbad» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Merca «Las vahepeal mõtleb keegi muu» (autorikogu «Jututulbad/Storypillars»)

Triinu Meres «Relvade kasutus» («Algernon» märts)

Lauriito Meriloo «Interceptorid» (autorikogu «Triibuline elu» (Jumalikud Ilmutused))

Lauriito Meriloo «Päkapikk ja hambahaldjas» (autorikogu «Triibuline elu» (Jumalikud Ilmutused))

Lauriito Meriloo «Triibuline elu» (autorikogu «Triibuline elu» (Jumalikud Ilmutused))

J. J. Metsavana «Vanamehe unistus» («Reaktor» nr 43 (aprill))

Jaan Mikweldt «Ebajalg» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Kodukäija» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Kosilane kalmust» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Kurejärve mõrsja» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Röövitud raha» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Seitsmes Moosese raamat» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Tedrekarjane» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Jaan Mikweldt «Tohukarbike» (autorikogu «Sõna jõud: Teine raamat»)

Martin Oja «Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma» (autorikogu «Sõnumeid sisikonnast» (Maailmamustrid))

Martin Oja «Sõnumeid sisikonnast» (autorikogu «Sõnumeid sisikonnast» (Maailmamustrid))

Karen Orlau «Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai» (antoloogia «Pikad varjud»)

Egle Palberg «Keelatud armastus» (antoloogia «Pikad varjud»)

Kadri Pettai «Sei tu bah?» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Lea Pullerits «Valge mälestused» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Aira Rakav «Tööaeg» («Reaktor» nr 43 (aprill))

Aira Rakav «Muumitroll» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Helju Rebane «Minu pea» («Reaktor» nr 42 (märts))

Helju Rebane «Taruaeg» («Reaktor» nr 41 (veebruar))

Taivo Rist «Miks ma ei tulnud 2013. aasta Estconile» («Reaktor» nr 49 (oktoober))

Seio Saks «Viimane robot paradiisis» (antoloogia «Täheaeg 14»)

Lauri Sommer «Kupak» («Vikerkaar» nr 6)

Leila Tael-Mikešin «Mõistlik valik» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Maniakkide Tänav «Pagemisruum» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Surema programmeeritud» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Maniakkide Tänav - Leila Tael-Mikešin «Manajad» (antoloogia «Pikad varjud»)

Maniakkide Tänav - Leila Tael-Mikešin «Öönõia laps» (autorikogu «Saladuslik tsaar 2»)

Siim Veskimees «Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik» («Reaktor» nr 46 (juuli))

Heinrich Weinberg «Ringkaitse» («Reaktor» nr 45 (juuni))

Heinrich Weinberg «Saapad ju ka põlevad» («Reaktor» nr 47 (august))