Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Claudio Magris “Teine meri” (2019)

Võtsin raamatu ajel ette jalutuskäigu Horvaatias Savudrijas. Meri on tõesti hunnitu, justkui paene rand läbipaistva veega, sini-sinine meri ja taevas särav päike. Rannal seisis rodu roigastest kokku pandud pukke, mis nõukogudeaegseid vaibakloppimispuid (mis tegelikult küll rauast olid) meenutasid. Ühel säherdusel rippus mootoriga kummipaat. Rannalt asula poole liikudes, tulid vastu hekkidega ääristatud väikesed villad ja eramajad, vaikne ja rahulik …

Edasi seiklesin Triestesse, Google'i kollane mehike maandus otse sadama lähistel, sini-sinisel merel seisis suur laev ja kohe pärast kivist rannapromenaadi algasid kõrged ja kandilised majad (vast klassitsistlikku stiili?), tänavate ääred tihedalt autosid täis, ühes tänavasopis toolid reas justkui kontserdiks valmis, tänavakohvikud, rahvas, melu...

Viimaks liikusin Aadria mere äärest, Trieste lahe kaldalt sisemaale, päris Itaalia kirdesoppi Goriziasse, mis Sloveenia poolele jääva Nova Goricaga omamoodi Valga-Valka stiilis kaksiklinna moodustab. Suur hall kindlus, jõgi, palju autosid, maju, inimesi (ja müra) sealgi.

Argentiinas ei oska esiti kuhugi vaadata, siis otsin esimese peatüki lõpust Neuqueni nime, aga eks ole sealgi asfalt, majad ja autod, olgugi, et väike koht. Minu kollasele mehikesele ei avane mingit vaadet ei jõele ega Andidele. Ja edasi ma loobun, las olla pealegi vaimusilma ette manatud kirjeldused põldmarjapuhmastest ja Patagoonia pampade rohust. Selles, et Buenos Aireses tänapäeval jätkuvalt ohtralt lärmi on ma ei kahtlegi.

Esialgu võttis see raamat mind natuke nõutuks. Milline kummaline stiil – pisut distantseeritud ja üldine, natuke luuleline, samas kummaliselt elufilosoofiline ja intiimne, täis pisikesi detailne nagu valguse peegeldumine tindipotil või mustjas laine, mis randa veeredes pruuniks muutub. Aga sellegipoolest köitis enesesse ja siis ma lugesin ühel hetkel tagakaane kokkuvõtet ka ja sain aru, et Enrico Mreule ongi päriselt elanud, niivõrd-kuivõrd üsna nõnda, nagu Claudio Magrise pilk seda tagasivaatavalt paberile manada on osanud. Küllap on ta lugenud kõiki Enrico kirju – nii saaduid kui saadetuid, kõiki, mis veel kusagil olemas on, sest kuidas muidu võiks saada sellist lugu kokku panna? Kui randu ja mõtteidki võib tagantjärele oletada, siis inimestevaheliste suheteni ju ometi puhtalt jälgede ettekujutamisega ei küündi.

Murrangulised, muredad ja rabedad on need ajad tõesti. Üle käivad sõjad, kaovad ja tekivad riigid ning piiriäärsed alad pendeldavad kord ühele kord teisele poole. Enrico lahkub koolipõlve Goriziast läbi Trieste laevaga Argentiinasse, koduse Aadria mere rüpest välja, suuresti ka selleks, et pääseda Austria-Ungari sõjaväes teenimise kohustusest ning nõnda õnnestub ühe hooga ka esimesest maailmasõjast võrdlemisi kaugele jääda. Teisest enam mitte niiväga, sest selleks ajaks kui sakslased sõbra peret Auschwitzi saadavad, on ta juba Salvores, mis peagi on osa Jugoslaaviast ja Enricolt võetakse ta paat.

Tegelikult on muidugi ajaloost ja geograafiast olulisem küsimus Enrico sõbra, mõtleja Carlo Michelstaedteri filosoofia rakendumine läbi Enrico elu. Ei järelsõna ega tagakaas ei unusta seda mainimast. “Võime elada täielikult praeguses hetkes” ehk siis oma tõelist mina valla päästes, selmet lasta sel kultuuri ja sotsiaalse fiktsiooni näivuse ahelais lämbuda. Pagemine sõjaväe pealesunnitud elukorraldusest selleks, et Patagoonia pampades hobusekarja keskel ihuüksi lihtsas hütis piskust elada, seltsiks vaid vanade klassikute paksud köited. Sarnane lihtne ja mugavusteta elu ka Salvores (mis erinevalt Goriziast ja Triestest on hea rahulik, pole täis neid (juba siis) tossavaid ning ummistavaid autosid ja rahvamasse) – jalutada rannal, käia väikese purjekaga merel ja süüa äsjapüütud kala; käia alati paljajalu ja kanda vanu riidevarusid narmendama ilma, et oleks vajadust uute hankimisega endale muret teha ja nii edasi. Carlo ja Enrico lugemisvaras on lisaks Aristotelesele, Platonile, Schopenhauerile, Leopardile ja teistele ära mainitud ka budistlikku kirjandust – ilmselgelt klapib see nägemusega asjade illusoorsusest ja hetkes elamise olulisusest (muresse tuleviku pärast ja kallitesse asjadesse ei tohi kinni jääda). Aga tagakaanel tõstatatud küsimusele “Kas see on õnn?” on vast võimatu tagantjärele hinnangut anda. Vast katsus Enrico lihtsalt elada niivõrd iseenese olemuse järgi nagu oskas. Magrise lugu temast on igatahes köitev ja vast kõrvalseisja pilgule ikkagi omamoodi magusnukker ning pisut koomilinegi, kui Enrico oma reeglipedantsuses viigimarjade üle arvet peab. Tuleb igal juhul tunnistada, et maailma asjadest rahu saamine õnnestub tal nende tormiliste aegade kohta päris hästi.

Enrico ei loe päevi ega nädalaid, vaid arvestab aega paindlikumate ja muutlikumate ühikute järgi: esimese lörtsihoo, rohu pleekimise, guanakode innaaja järgi. Tuul aina puhub, aga mõne aja pärast õpib mees eristama selle erinevaid toone tundide ja aastaaegade järgi: sumbuv vilin või kuiv kahin nagu köhahoog. Teinekord tundub, nagu oleks tuulel värvid: kuldkollane tuul põõsastikes, must tuul paljal lagendikul.

Suured pilved mööduvad ja kaovad, lehm rebib maast rohututi, maa pöörleb aga on samal ajal paigal, karikakar elab kuu aega, ühepäevaliblikas vaid ühe päeva, õhtutähte nimetatakse ühtlasi hommikutäheks. Vahetevahel paisub taevas pööreldes nagu klaaskuul, eemaldub ja hääbub. (lk 31)