2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

David Mitchell – Luukellad (2018)

Kas seda võiks nimetada müstikamaiguliseks cli fi’ks (jajah, Atwood) - igal juhul, ootamatult sünge romaan, mis kihutab 1980. aastatest 2040. aastateni. Kui lähiminevikust lähitulevikuni on tekst õige… müstiliste sugemetega, siis romaani lõpp annab päris sünge tulevikunägemuse maailmast, kus ökokatastroofi läbi elav inimkond hüppab nö keskaega. Ja sealt edasi. Mitte et selline nägemus just ootamatu oleks, aga pärast tellise 90% läbimist pühib see viimane osa loetust viimasegi õnnenatukese minema.

Romaani sisu on ootamatult keeruline kokku võtta, sest see surematatute kahe fraktsiooni omavaheline võimuvõitlus tavamaailma varjus (või kohal) on kuidagi… kulme kergitav. Vahel see tuletas meelde Murakami “1Q84” veidrusi, vahel aga jumal teab millist müstikahõngulist vägitükki. Ja miks autor midagi sellist oma sõnumi edastamiseks valis? Ei tea (allusioonid romaani Crispini osaga?).

Minu nõutusest hoolimata on paradoksaalsel kombel tegu päris hea romaaniga. Eks vihjeid romaani teise finaali kohta esineb läbi terve raamatu, ent kui esimene finaal saab oma lõpu, on ometi päris harjumatu, et Mitchell hakkab veelkord ja rängemini oma lugejat laiaks litsuma ning seda veelgi halastamatult: ehk siis Frodo küll toimetab kõiksugu raskuste kiuste sõrmuse Mordorisse ja viskab selle Turmamäkke, aga peagi selgub, et sellest ei piisa, et kääbikuid või inimesi või haldjaid ei päästa ellujäämiseks muu, kui kõik nad peavad orkistuma.

““Juurtetus,” arvan mina, “on kahekümne esimese sajandi norm.” 

“Sa ei eksi ning sellepärast me olemegi sellises pasas, sõber. Kui sa ei kuulu kuhugi, miks peaks sulle siis üldse mingi paik korda minema?”” (lk 350)

 “Laxnessi kirjutusmasin on tema laual - või õigemini tema naise kirjutusmasin, sest ta lõi mehe käsitsi kirjutatud käsikirjad ümber. Mina kirjutasin oma esikromaani kirjutusmasinal, aga “Wanda õlivärvidega” sai loodud pruugitud Brittani kompuutril, mille isa mulle sünnipäevaks kinkis, ning pärast seda on tulnud üha kergemad ja üha usaldusväärsemad sülearvutid. Enamikule digitaalajastu kirjanikele ongi kirjutamine ümberkirjutamine. Me otsime, lõikame, blokime, kleebime ja vääname, püüdes ämbritäite kaupa paska kustutades ekraanil kulda pesta. Meie analoog-esivanemad pidid lihvima iga rida, enne kui see mehaaniliselt paberile toksida. Ümberkirjutamine võttis neilt kuid, mitmeid meetreid kirjutusmasina linti ja pintide kaupa korrektuurvedelikku Tipp-Ex. Vaesekesed. 

Teiselt poolt aga, kui digitehnoloogia on romaanile nii palju parem ämmaemand, kus on siis selle sajandi meistriteosed?” (lk 424) 

“Viis aastat hiljem hingan sügavalt ja vabinal sisse, et mitte nutma hakata. Asi ei ole ainult selles, et ma ei saa enam Aoifet emmata, vaid kõiges - see on kurbus piirkondade pärast, millest me tühermaa tegime, jääkatte pärast, mille me ära sulatasime, Golfi hoovuse pärast, mille me ümber suunasime, jõgede pärast, mille me kuivendasime, rannikute pärast, mille me üle ujutasime, järvede pärast, mille me sodiga lämmatasime, merede pärast, mille me tapsime, liikide pärast, mille me välja suretasime, tolmeldajate pärast, kelle me hävitasime, nafta pärast, mille me ära raiskasime, ravimite pärast, mille me kasutuks tegime, trööstivate valetajate pärast, kelle me juhtideks valisime - kõike seda selleks, et me ei peaks oma mugavat elustiili muutma. Praegu räägitakse pimendusest samamoodi, nagu meie esivanemad rääkisid mustast surmast - nagu see oleks Jumala tahe. Aga me kutsusime selle ise esile, iga naftapaagiga, millest me end läbi põletasime. Minu põlvkond olid einestajad Maa rikkuste restoranis, kus nad end lõhkemiseni täis õgisid, teades - aga eitades -, et me laseme jalga ja jätame arve lapselastele maksta, arve, mida ei saa kunagi tasuda.” (lk 629)

David Mitchell – Varikirjas (2011)

Puhtsüdamlikult öeldes on see romaan parem kui “Pilveatlas”, ja eks seda võinuks esimesena tõlkida, andes nii näiteks rohkem liha “Pilveatlase” Cavendishi ja Rey lugudele. Aga jah, selge see, et kõike ei jõua korraga tõlkida ja ikka on parem lugejaid võita tuntumate romaanidega.

Paratamatult tuleb siin postituses jätkata võrdlust “Pilveatlasega”. Mõlemad romaanid jutustavad eri lugude kaudu. Kui “Pilveatlas” on range (ja ehk liialt korrapärase) ülesehitusega, liikudes ühtlaste sammudega minevikust tulevikku ja tagasi, siis “Varikirjas” on esindatud pigem ühe ajastu karussell, siin esitatud lood on enamvähem kaasaegsed (noh, ehk “Öine rong” on ulmelisem; ja eks igas loos rohkem või vähem tagasivaateid minevikku) ja lugudel endil on üksteisega rohkem väikseid seoseid (eelkõige hüpnootiline “Hongkong”, mis kajab rohkem järgnevates lugudes – jajah, maailm on väike ja nähtamatute seostega). Või ehk tundub romaan parem seetõttu, et on harjumuspärase liikumisega algusest otsani?

Kui “Pilveatlase” puhul oli ehk autorile oluline tõetruu või fantastilise olustiku loomine, siis see romaan on ehk psühhedeelsema kallakuga, tegelased satuvad rohkem psüühilisse variilma (eriti “Hongkongi” lagunemine, see pani romaani minu jaoks õieti käima); see pole enam “Pilveatlase” kliiniline lõige, vaid vahel sarnaneb pigem bensiini lõkkesse viskamisega (muidugi, ega kõik lood pole dramaatikapommid). Ka selles romanis on autor omamoodi entsüklopedist-rahvaharija ning toidab lugejat mitmesuguste olustikuliste või ajalooliste sissevaadetega, näiteks “Püha Mägi” ja Hiina ajalugu, või miks mitte “Mongoolia” ja teatud laadis tutvustus selle kergeltununeva maa lähiajaloo keerdkäikudesse. Selge see, et ei saa rõhutamata jätta – tegemist on siiski ilukirjandusega ning tundub vaevalt usutav, et autor nüüd nii kõiketeadja saab olla (no näiteks ehk “Peterburi” osa tundus mingil moel klišeelik).

Jällegi, kui nüüd mõelda sellele, et millest see romaan õieti räägib, tekib mul kerge või raske tõrge. Lihtne oleks öelda, et hoiatusromaan inimkäitumisest, mil on hukatuslikud (ja paratamatud?) tagajärjed kogu ilmale (no see vaim kui deus ex machina...)? Aga see pole täpselt see. Eks nüüdisautorite puhul oled kiitusega ettevaatlik (pole hindamiseks vajalikku perspektiivi!), aga Mitchell oskab küll huvitavalt jutustada. Või kui ikkagi kitsi olla, ja osutada liigsele dramaatikale, selgele lugeja ümber sõrme keerutamisele (samas, milline autor seda ei tee?)? (?) Hea küll, ei pea olema nii rikutud või igava mõtlemisega, tegemist on toreda romaaniga ja kõik.

“Haud. Selg mägede ja nägu mere poole. Päike oli kõrgel ja kuulutas hukku. Ma võtsin lipsu kaelast ja riputasin ühe ogalise puu otsa. Pole lootustki lugeda hauas puhkaja nime. Hiina hieroglüüfe on tuhandeid ning need moodustavad maailma kõige hullemini logiseva kirjasüsteemi. Mina tunnen viit: alkohol, mägi, jõgi, armastus, väljapääs. Mõnikord ma mõtlen, et need hieroglüüfid ongi ainsad tõelised hiinlased: nad kestavad läbi sajandite, peites oma tähendusi sarnasuse taha, et võõramaalasi lollitada, ning ei lase ennast eriti miskit pidi väänata. Koguni Maol enesel ei õnnestunud oma emakeelt kaasaegsemaks muuta.” (“Hongkong”, lk 115)

“Ma suhestun Johniga, teksaslasega, Heinz Formaggioga ja ülejäänud tegelikkusega just nii nagu ma suhestun, sest ma olen see, kes ma olen. Miks olen ma see, kes ma olen? Tänu aatomite topeltspiraalile, mis keerdub ümber minu DNA. Mis käivitab DNA muudatused? Aatomist väiksemad osakesed, mis põrkuvad selle molekulidega. Need osakesed sajavad Maale praegusel hetkel ning kutsuvad esile mutatsioone, mille läbi lihtsaimatest ainuraksetest eluvormidest on saanud millimallikad ning lõpuks gorillad ja meie, esimees Mao, Jeesus, Nelson Mandela, Tema Õnnelembus, Hitler, sina ja mina.
Evolutsioon ja ajalugu on osakeste voogude vahemäng.” (“Cleari saar”, lk 421)

õhtuleht

janela

postimees

päevaleht

lugemispäevik

David Mitchell – Pilveatlas (2006)

Probleem nagu selles, et peale selle meeldiva romaani lugemist ei oska raamatust mitte midagi kirjutada (muidugi, miks peakski?). Jah, oli mitmeks päevaks igati hea meelelahutus; jah, tegemist on autoripoolse stiili ja jutustamise jõudemonstratsiooniga – kuigi võiks nuriseda, kas romaani ülesehitus peab nii kliiniliselt korrapärastatud olema, ehk oleks võinud olla seal disharmoonilisem kohake, mingi häiriv võõrkeha või seletamatu peatükk (muidugi, “kliinilise korrapära” vastu räägib kuus erinevalt teostatud jutustust).

Kui muidu võiks pidada selle romaani teemaks küsimust inimlikkusest või inimloomusest, siis... kui natuke mõelda, ehk oleks selleks soovitud võõrkehaks nö teine jutustus, mis jälgib kirjade vahendusel seikleva komponeerija tegemisi. Mis siis see õieti on? Ongi näide ühe nurjatu eksiteest (kui uskuda, et see noormees lõpetaski viimaks oma elu, püstol suus)? Näide sellest, et kunst ei õigusta kõike? Või no taas, mida on võimalik kogeda peale selle romaani lugemist, mis võiks tunnetuses uusi perspektiive avada? Mida see lugude niidistik õigupoolest pakub?

Ühesõnaga, vaimupimedus või õigemini normaalne olek taarub ja marsib mu peas edasi. Kuna eelnevalt ei lugenud, mida teised arvajad kirjutasid, siis on paslik jagada viiteid mujale, kus vähe asjalikumalt kirjutatakse romaanist.

ulmekirjanduse baas

sirp

sehkendaja

nuxxbooks

nõudmiseni

lugemispäevik

tormi keskel on vaikus