Kuvatud on postitused sildiga Ira Lember. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ira Lember. Kuva kõik postitused

24 märts, 2017

Ira Lember - Vana näitleja Eed Karbalas (Looming 3, 2017)

Dramaatiline lugu endistest näitlejatest, kes ei leia peale teatrist koondamist endale asu - ikka tahaks teatriõhku sisse hingata, teatriimet luua, ikka sooviks, et teatris tehtaks asju õigesti, klassikat solkimata. Sest see on õudne kui näidend töödeldakse tänapäeva tingimustesse.


Ühesõnaga, loo paatos on, et kunst peab vastuvõtjat ülendama, mitte intriigi pakkuma; ilu päästab maailma jne. Edasi tekitas see minus arutelu, et kas sel Karbalase tegelasel on mõni reaalne eeskuju või on tegemist omamoodi teatrikotermanniga, kes on teatriga ajatult seotud - oli ta trupis tegev siis, kui peategelase vanaema vaatajaid lummas, niisamuti siis, kui peategelane teatrikoolis astus, ning nüüd aastakümneid hiljem, kui peategelane on teatrist koondatud. Karbalas istub ikka peale etendusi puhvetis, joob konjakit ning on valmis õpetussõnu jagama.


Lemberi tekst on suunatud ehk neile vaestele ja rõhutuile, kes soovivad teatrist ettemääratud elamust ja korda. Mis on inimlikult mõistetav, aga ka kergelt masendav.


“Mina ei aktsepteerinud klassikaliste näidendite moderniseerimist ja muutmist. Ei! Klassikute remarke ei tohiks vabalt käsitleda ega nendega mängida. Klassika jäägu klassikaks! Ja mis puutub tänapäeva näidenditesse, siis oli mul, vanamehel, jälle lavastajatega eriarvamus, nimelt hakkab mulle vastu labasus, mulle hakkab vastu, kui näidendis on roppe väljendeid. Milleks näitlejad sellist labast teksti mängima peaksid? küsisin ma. Sa ei kujuta ette, Loviisa, mis mulle siis vastati. Publikule meeldib see, kas sa pole tähele pannud, kuidas publik sellise teksti suure naeruga vastu võtab, ja see naer räägib iseenda eest, tähendab publikule see meeldib. 
Mina ei mõistnud seda siis ega mõista ka praegu. Me ei pea ometi inimesi roppustega teatrisse meelitama. Kuhu see viib! Minu arvamus on, et teatrikunsti ülesanne on inimest ülendada, mitte madaldada. Kuid lavastaja arvamus oli teine, tema ütles otse välja, et Karbalas ei saa enam moodsast teatrikunstist ega uuest põlvkonnast aru. Siis ma tegingi otsuse, et aeg on teatritolm jalgadelt pühkida. Ja tulingi lavalt ära.” (lk 371)

26 mai, 2016

Ira Lember – Hea kasvatusega mees (2016)

Vanamoodsa meeleoluga romaan staažikatele lugejatele. Lugu siis sellest, kuidas menukate kriminaalromaanide autor on hea kasvatusega egoist, kes hoolib vaid oma romaanide kirjutamisest ja kes on harjunud lapsest peale, et teda poputatakse. Kuigi täiesti eluvõõras (ja egoist) on ta väga edukas autor (kui romantiline!), kel õnnestub tervelt kahel korral abielusadamasse põrutada – esimene abielu läks küll mõne aastaga lörri (naine ei kannatanud kooselu sellise egoistist lojusega); kuid teine abielu on hulga püsivam, hoolimata sellest, et mehe kirjutamisvajadus (jälle – autist?) ja lastevihkamine lööb aastate jooksul naise armastusse parandamatud mõrad. Ja kui majja ilmub mehe romaanide noor austaja, kes ootamatul kombel saab lähedaseks selle abielupaariga, hakkab mees üks hetk kahtlustama, et tema naine ja sellest 15 aastat nooremal kriminaalromaanide austajal on tekkinud midagi kahtlast... ja ehk naine plaanib teda raha pärast mõrvata. Oleks siis lahendus nii lihtne!

Nagu öeldud, on tegu vanamoodsaid väärtusi kandva romaaniga, mis mõnel puhul paneb nalja pärast juukseid katkuma (last on vaja! Milline romantiline arusaam edukate autorite elust!), aga tõepoolest, lugejate sihtgrupiks on pigem vanemapoolsed inimesed. Lember pole kuidagi võrreldav Milvi Lembega, kelle romaanide lugemine võib esile kutsuda terviserikkeid – Lemberi stiil on rahulikum, on mitmeid kordusi, pole mingit... hullumeelsust. Ja noh, teose antikangelasest peategelane on päris hea leid, sellist egomaniakki romaanides just igapäevaselt ei kohta.