Bruce McAllister - The Seventh Daughter (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Tekst, kus segunevad ühtaegu mitu maailmakogemist: poiss, kes elab võõramaalasena Itaalias, tema kujutluslik mängumaailm (plastiliinist külad ja Saatana seitse tütart) ning unenäomaailmad, nii poisi kui ka ta väljamõeldud tegelaste omad. Üleminekud poisi ja kujutlusliku maailma vahel on justkui olemas, aga samas segab kaarte miski unenäomaailm ja et osad unenäod lähevad hiljem täkke (see jääb küll täpsustamata, aga leiab rõhutamist) - mis siis leiab lahenduse loo lõpus.

Tegemist on lühikese tekstiga, ehk võiks seda nimetada kujundiks Võõrana olemisest - poiss, kes elab võõras kultuuris, see leiab väljendust siis mängumaailmas (kuigi idee Saatana 7 tütrest võib olla minule tundmatu kultuuriline märk); ääriveeri mängib kaasa veel Mary Wollencrafti ja P. B. Shelley traagilise lõpuga periood Itaalias. Et siis kui peaks inspiratsioon tabama, annaks siit nii mõndagi välja otsida.

Bruce McAllister – This is for You (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Järjekordne lühitekst, seekord kolm lehekülge. Võrreldes Prelliga … ohhoo, on see alles jutuke. Poiss naaseb Maale, et koolis edasi käia. Tuleb teine kuskilt nati veidralt planeedilt nimega Pitipek ja on selline rohenahaline, sest ta bioinsenerist vanaisa disainis ta erilisemaks jne. No ühesõnaga, tuleviku värk. Poisile meeldib seal koolis üks Maa-tüdruk, aga teretamisest asi kaugemale ei edene. Poiss otsustab siis teha tüdrukule kingituse ning valmistab maali, nagu ta koduplaneedil Pitiketil noormehed teevad. No maal kui selline … vähe edasiarenenum kui praegu tehakse:

„„It’s a painting,“ I said and gave her my best smile. I hadn’t given a girl that smile since Pitipek – since Clare. „I made it with an oil paint you get when you mix the resin of darmiath tree with the right minerals on Pitipek – lithium, the hematitics, unstable metamorphs. You’ve got to grind them up with a mortar. The paint has a charge. It makes you tingle. Some scientists think the minerals, if arranged right, can affect space in weird ways – quantum ways. That’s why the painting sparkles and looks like it’s moving …““ (lk 337)

Tüdrukule see „interaktiivne“ maal meeldib, ikkagi talle tehtud. Ja edasi läheb nagu läheb.

Ütleme nii, et need kolm lehekülge on väga osavalt ära kasutatud. Esimesel kahel leheküljel mõtled, et mida vanamoodsat ulmet ja mida ma raiskan aega siuksele värgile, ja siis viimane lehekülge läheb horroriks. Hea lugemiselamus.