Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

 

Retroulmelik lugu tuleviku teadlastest, kes tunnevad muret, et nooremad inimesed ei huvitu enam tegelemisest reaalteadustega. Teadused, mis aitavad luua masinaid, mille abil saab ometi elamist lihtsamaks muuta.  Selle asemel huvitub noorem põlvkond kõiksugu kunstidest ja kultuurist ja nende uurimisest.

Loo peategelane on tšehhi päritolu naisteadlane, kes seepeale otsustab konstrueerida geniaalse aju, mis annaks vastuseid küsimustele, kuidas sellest ja teaduse tupikseisudest edasi liikuda. Selle tarbeks õnnestub tal koguda kolm äsjalahkunu aju - professor, poeet ja koduperenaine (sest superaju peab olema mitmekülgne). Tõepoolest, juhtmete küljes ärkabki aju ellu ja on peale elektriimpulsside laksamist puhta geniaalne. Aga mõneks ajaks. Sest ta hakkab tujutsema ja nagu selgub, on sel supermasinal omad nõudmised ning teadustöö polem tema jaoks kaugeltki prioriteetne.

Ehk siis omamoodi tuleviku justkui vastuseis füüsikute ja lüürikute vahel - elu on enamat kui progress ja olmehüved; inimene on sotsiaalne olend … nii ka elluäratatud ajud. Kiusatus oleks seda nimetada nõukogudeliku ulme voolusängis olevaks, aga samas, eks see ole pigem retroulme, oma aja võimaluste ja traditsioonide nägu.

Raamatu teised lood:

“Kapten Nemo viimne seiklus”

“Idioot Xeenemuendest”

“Lumeinimese jälil”

ulmekirjanduse baas

Josef Nesvadba - Lumeinimese jälil (Einsteini aju, 1964)

 

Pea jutustuse mõõtu lugu ühest tšehhi õpetajast, kes äia sudimisel satub kokku ekstsentrilise inglise lordiga, kes tahab minna midagi otsima õpetaja kodukandi koobastesse. Kuid koobastel on halb kuulsus, mille tõttu lord räägib õpetaja veenmiseks oma loo.

Nimelt on lord omamoodi seikleja, kes ühel retkel Himaalajasse (kus sõbra mahitusel otsitakse näidet polüandriast) kaotas oma naise … lumeinimestele. Lord oli seetõttu pettunud ja puha, aga viimaks hakkas ta ikkagi naist uuesti otsima - sest ta kuulis justkui naise häält. Ning ühel hetkel otsustas ta nüüd suunduda uurima neid Tšehhi koopaid. Õpetaja ei soovi siiski ka tasu eest ühineda, aga noh, elu teeb omad korrektiivid.

Kogumiku tekstidest kõige vähem ulmelisem, pigem justkui juba esoteerilise kirjanduse kanti. Eks jutt jookseb ja eks selline ekstsentrilise inglise aadliseltskonna ja tšehhi maaõpetaja tüüpi on esitatud päris kenasti, aga noh, sellisele ebausutavale lumeinimese teemale ei satu just vaimukat lõpplahendust.

ulmekirjanduse baas

Josef Nesvadba - Idioot Xeenemuendest (Einsteini aju, 1964)

 

Teise maailmasõja aegsesse Saksamaale paigutuv lugu insenerist ja ta perest. Insener töötab salajases tehases, kodus kasvab üks vaimselt tasakaalutu poeg, keda vanemad ikka püüavad harida. Aga 15-aastasel noormehel on vaid annet numbrite meelde jätmiseks, muud ta ei mõista. Elu linnakeses on suhteliselt rahulik, senini pole liitlased seda pommitamise vääriliseks pidanud.

Kuniks korraga plahvatab pomm ühe õpetaja majas; tema asemel palgatakse nüüd poisi koduõpetajaks üks vanamees, kes satub küll parajalt meeleheitesse selle poisiga koosveedetud aja pärast, aga et inseneri pere pakub süüa, siis … süüa ju tuleb. Poisil on omaette töötuba, kus ta üksi midagi askeldab, ning peale järjekordset plahvatust tekib õpetajal õige tugev kahtlus - ja hirm oma elunatukese pärast. Aga tema õnneks saadetakse vanamees laagrisse ning plahvatama hakkab nii mõndagi.

Üsna lühike lugu, aga päris meeldejäävad tegelased, kes enamasti käituvad üsna sõgedalt (nojah, tegu on ju tollaste sakslastega). Tekstis on kergelt R. A. Lafferty hõngu, aga siiski nii pööraseks ei lähe, sõgedus jääbki võidutsema.

ulmekirjanduse baas

Josef Nesvadba - Kapten Nemo viimne seiklus (Einsteini aju, 1964)

 

Ootamatult hea lugu, mis koosneks justkui kahest osast - kõigepealt pikem osa tekstist, mis algab kui parimas traditsioonis vähe lapsik retroulmelik seiklusjutt ja siis teksti viimased lehed, kus läheb korraga … korralikuks psühholoogiliseks andmiseks.

Ehk siis on üks tšehhi päritolu tähelendur, kes tõuseb üleilmseks kangelaseks ning edaspidi usaldatakse tema meeskonnale kõige ohtlikumaid ülesandeid. Meest tabab vähe suurushullustus ning ta peab end omamoodi kapten Nemoks koos Nautiluse meeskonnaga. Aga kuulsusest ja seiklustest saadav adrenaliin jätab oma jälje suhetele maapealsete kaaslastega.

Viimaks palutakse igavlevale (ja vananevale) meeskonnale viimast ülesannet - minna kohtuma võimalike tulnukatega, mis võiks meie Päikese ära hävitada. Ainult et kui ülesande täitmine õnnestuks, siis nad jõuaksid Maale tagasi tuhande aasta möödudes. Muidugi! Milline viimane seiklus!

Kohtutaksegi planeedisuuruse tulnukalaevaga - selle asemel, et see laev õhku lasta, satutakse kontakti nende olenditega - kes/mis on siis õige veidrad olendid ja tehnoloogiliselt kaugel ees. Ning neil on maalastele üks küsimus - millele need ei oska kuidagi vastata. Tulnukad jätavad Päikese hävitamise ja suunduvad edasi. Kui aga siis kapten ja tema meeskond on tuhande aasta möödudes tagasi Maale jõudnud …

Vaat see lõpuosa kontrast ongi see, mis teksti üllatavalt heaks muudab ja millele see varasem retroulmelik seiklusjutt on pinnast kenasti valmistanud (sest noh, kogu jutt võinukski olla vaid tagasijõudmisest). Eks siit võiks kindlasti leida paralleelle ameerika vanameistrite juttudega, aga kas nüüd Nesvadba nende tekstidega nii tuttav olla sai.

ulmekirjanduse baas