Maian Kärmas: Manilundila

 

Te arvate, et järjekordne muusik kirjutas lasteraamatu, umbes nagu Madonna, ja ei pööra rohkem tähelepanu?
Te teete väga valesti. 
See on hea raamat. Pikk, tihe, täis erinevaid teemasid ja küsimusi, millega tegeletakse, on paaaaalju rohkem kui üks. 

Tekstist jooksevad läbi nii depressioon kui kiusamine, "see oli ainult nali", nii lein kui selline lapsepõlvemaailm, nagu vähemalt minul endal olnud on - täis tõdesid ja veendumusi, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui mu enese seest. Otsitakse kadunud kalleid, mõistatakse, mis õieti juhtus selle või tollega, päästetakse natukest maailma ja püütakse toime tulle eluga, mis on nii neetult raske - ja ometi päikest täis.
Selle sekka elusad maalid, laste sõprus, rännak ajas ja maailmade vahel ning palju kummalisi olevusi, kes pole ei tavalised loomad ega inimloomad. 
Palju väikesi draamasid, enamik ei puuduta peategelast muidu kui vaid väga kaudselt.
Palju usutavaid tegelasi - mitte keegi pole üheplaaniline ja lihtsalt paikapandav.

Maailm on korraga unenäoline ja reaalne. Selgelt on autor võtnud, mis ta peas oli, mitte mõelnud, kas see on ka loogiline - ent kui ta juba jupid enda ette seadis ja nad loole taustaks pani, kirjutas ta nad ehedaks ja tunnetatavaks. Maalidelt pagevate värvide pilv tõuseb sama selgelt silme ette kui kotletimaik suhu või kompostikasti läga läbi kujuteldavate pükste vastu ihu imbumas. 

Ja peategelane on neetult võluv. Võibolla on selline laps mõnes teises raamatus ka sees, aga meelde küll ei tule. Olgu, vahest Bibi? Seiklusjanu, kartmatus ning vankumatu headus on saranased. Aga Emmi on palju raevukam, tema viha on kuum nagu sulametall, ja just sellist raevukat nääpsukest ma tunnetan, näen, tean. Küllap on mul mõni sarnane tuttav olnud. 

Ta on ka meeldivalt kompetente. Mitte abitu ja hädine, kes ei saa millegagi hakkama. Jah, ka temal on hetki, kus ei suuda ja ei oska. Ent enamasti mõtleb ta midagi välja, kasutab kasutatavat parimal viisil, pingutab, kuni pingutus vilja kannab. Kui teda ei kuulata, korrutab, ei jäta järele, muudkui ajab oma rida. 
Ja võidab.
See teatab lugejale, et tasub pingutada. Elu ei ole ettemääratud rada. 
Ise tuleb teha, siis saab midagi ka tehtud.
Kas sõnum ka õige on, ma natuke kahtlen. Mu arust elus peamine on ikkagi vedamine ja vbla ka kehakeemia. Aga uskumine inimese enda pingutusesse teeb tuju paremaks ikkagi. 

Lisaks on üle raamatu pisikeste kullateradena laiali pillatud väikesed viited teistele lasteraamatutele. Et sõber kutsub Emmit Emmeliineks. Võlumise kohta öeldakse ühes kohas "tinistamine". 
Neid on veel, aga kuna nad on hetkelised, ma enamikku ei mäleta. 

Päris kõik mõistatused ei lahene, päris kõik suhted ei klaaru, nagu eluski. 
Ometi on selginemist piisavalt.

Ja noh. Et suur teema oli surm ja suremine ja et see on tegelikult hea ja leebe, oli ekstraarmas. Vähe, liiga vähe on lasteraamatuid, mis nõnda räägivad.

Loe mind

Lugemissoovituse blog

raamaturiiulike

Karl Martin Sinijärv

James Krüss: Minu vaarisa ja mina

 

Lastekirjanduse klassika, mida minuvanused paljulugenud inimesed ikka jutu sisse raugelt tsiteerivad.
"Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!"
või
"Hernesupp on toitev söök perele."

Iseenesest on tegu raamatuga, kuhu raamjutu sees on topitud hulganisti jutte ja luuletusi, nii et lastekirjanduse kolm vaala - jutud, luuletused ja lapsesõbralik lugu - on kõik ühes rõõmuga loetav. Vaarisa ja Boyd jutustavad üksteisele lugusid - olgu, vaarisa hulga rohkem - luuletavad koos ning elavad sõbralikku helget sadamalinnakeses elavate endiste, praeguste ja arvatavalt tulevaste meremeeste (jah, täiega mereMEESTE, vanamoeliselt seksistlik, ent see ei häiri) elu.
Millal sündmused toimuvad?  Raamatu originaal on ilmunud 1959, nii et vast veidi varem. Ent lugedes pole sellest aru saada - samamoodi võinuks mu meelest asjad juhtuda nii 1939 kui 1979 aastal. 
Isegi 1919 poleks võimatu. 1989 ... siis vist mootorpurjekas enam veider uudne asi poleks. 
Selline ajatu hõnguga raamat. Asjad juhtuvad vanasti, aga kui vanasti, pole õieti aru saada. 

Et lood ja luuletused on kõik keelega seotud, ei olnud mu jaoks tunnetatav ei lapsena ega ka praegu. Teoreetiline raam on nii teoreetiline, et seda ei märkagi - miks ja kuidas peaks olema tuhtjala graatsiline kõnnak olema seotud vana kastanipuuga kaugel orus, Napoli kuninga või liivakastiga, mis nõuab luuletusi? Rääkimata porisevast üla-memmest, neljast kuldkalakesest või grokki armastavast mustalokilisest alt-vanaisast.  

Üks päris hea avastus veel: ükski vähegi tähtsamatest raamjutu tegelastest pole korraga lapseeast väljas ja alla 60 aasta vana. Normaalsed täiskasvanud peaaegu ei puutu asjasse, ainult vahel harva vilksavad. 

Tuhatjalgse veebipäevik

Leelo Tungal: Pille, Madis ja teised

 

Olen nähtavasti vanal ajal sündinud. Kunagi lugesin seda raamatut kui täiesti mõistlikku ning arukat lugu kaasaegsetest lastest, nende elust ning ei näinud midagi viltu ega valesti olevat.
Nüüd lugesin õudusega: SELLINE elu oli normaalne? Sellised juhtumised täiesti mõistlikud? Muudkui aga loe ja imesta, kui teistsuguseks on maailm muutunud. Jah, jah, mingid pioneerivärk, mingid tööeesrindlased, jadda-jadda, see oli kuidagi arusaadavalt "vana aeg, siis tuligi sedasi kirjutada-öelda-mõelda". Aga kui su klassivend varastab teiselt - kusjuures palju vaesemalt, aga suveteenistus sees - rahakoti, sa mitte ei vii rahakotti tagasi ja ei seleta, mismoodi sa selle leidsid ja kuidas, vaid üritad skeemitada, nii et see "leitakse" üles ja tagastatakse omanikule, ent keegi ei jää süüdi? Kaheteistaastaselt poisilt oodatakse "mehe eest väljas olemist", kui neli aastat vanem vend on "nii tundlik ja õrnuke, tema ei suuda," mis siis, et see kaheteistaastane just samal päeval emotsionaalse pinge peale minestas? Vanemad joovad nii kõvasti, et kaotavad suust proteesid, jäävad ilma traktorilubadest või jätavad imiku ööks ja päevaks kaheteistaastase õe hoolde, ilma et mõtleks, et tollel õel on koolikohustus? Ja see on normaalne asjade käik, nojah, mis parata, elu?
Rääkimata rahulikust "vanamees annab jälle kere peale" tõdemusest või sellest, et täiskasvanud korrutavad täiesti tõsiselt käibefraase ning on väga nördinud, kui noor inimene "Avaldan südamest kaastunnet" ei ütle. 

Kusjuures raamat on täiesti huvitavalt kirjutatud, laste probleemid tõsiseltvõetavad, peategelased usutavad. Lihtsalt see maailm, milles nad tegutsevad, tundub täiesti absurdne. 
Täiesti. 

Leelo Tungal: Pool koera

Lapsena oli see raamat mu suur lemmik, sest seal oli kõik tähtis olemas: koer, lapsed, kriminaalid, mure koera pärast (nii on kohe palju ehedam) ning peategelane on kompetentne. Lapsena ma muidugi oleksin seda teisiti sõnastanud, ent idee on sama - Olav ei ole mingi lollakas hädapädakas, kes rasketes olukordades midagi ei tee - ta on tegutseja ning sealjuures üldse mitte halb. Tema ideed kannavad. 

Nüüd on lisandunud plussid.
1. kadunud maailma meenutamine. Kunagi oli tõesti sinine Moškvitš äss värk autota inimestega, keda oli enamus, võrreldes. Tallinn paistis imelise suurlinnana, kus oli lõbustuspark. See lõbustuspark oli isegi minu, Tallinna lapse jaoks jabur värk. Inimesed maksid sularahaga ja kui millekski koguti, seisis see raha neil kodus. Söödi hapkapsasuppi, praekartuleid ja pannkoogid olid 12-aastase meelest vinged, suur asi, et neid tehti. 
2. Olavi sisekõne ja unistamised tulid väga tuttavad ette. Jah, ma mõtlesin lapsena samamoodi.
3. Kriminaalid on nii usutavalt pisikesed kaabakad, mitte ei ürita mingeid rahvusvahelisi spioonivärke teha või panka tühjaks varastada vms - varastataksegi kooli grammofon ja ametlik pitsat. 

Ja miinused. 
Esiteks: muidu on koera kujutatud usutavalt, päris koer - ja siis emane koer otsib puud, mille najale jalga tõsta. Mul on emane koer, ma tean, kuidas nad pissivad. Ta isegi kergitab sageli tagajalga (kuigi mitte nii kõrgele kui isased), aga mingid puud või postid huvitavad teda ainult niipalju, et sinna on teised pissinud, huvitav on nuusutada. 
Teiseks oli peategelasele mittemeeldiv tüdruk kujutatud nii negatiivselt, et väga raske on oletada, et tegelikult on ta tore inimene, kellele lähevad korda ka muud asjad kui jugoslaavia kingad ja lõhnaõli Böt-možet. Küll aga toimus sujuv koduvägivalla normaliseerimine - Madise isa oli kirjeldatud palju leebemalt kui Truutat: muidu maru mees, ainult purjuspäi ajab naist harjavarrega taga ja varastab tema tagant raha, et aga rohkem juua. No selline pisiasi - peamiselt mõjutab Madist isa käitumise tulemustest see, et kodus pole raha ja ta ei saa muidu vahel kõhtu täis kui koolis. 

Kokku: ma arvasin, et see on tore noortekas, aga ikka pigem lasteraamat. Ja nüüdseks nii ajalooline, et sellest maailmast lugeda on nagu "Kevadet" lugeda. 

Kelly Barnhill: Tüdruk, kes jõi kuud

Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üle kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii. 
Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime. 
Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta.
Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget. Kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi. 
Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta. Kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin. 
Ohjah, olgu siis.
Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!" Lootus annab elule elusa maigu, lootus ongi põhjus, miks elada. Kui on midagi oodata, on kohe hoopis-hoopis parem.

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba enne usuvad tõde olevat."
Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud. Aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik.
Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ... 
Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire.
Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.

Piia koolitööd

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid II“, AS „Kupar“ (1994)

Teises osas, mis on jätkuvalt 30ndate aastate tõlke redigeeritud versioon, leiavad neli laevapoissi (või täpsemalt, 2 laevapoissi, 1 kokamaat ja 1 botteljeemaat) end täpsustamata kohas Sumatra saare rannikul, mis tänapäeval võiks ju tähendada kena puhkust Indoneesias. Kuna eelmise osa lõpus läks veiseost kohalike külaelanike käest üsnagi hapuks, satuti neljakesi ülejäänud meeskonnast lahku. Pärast edukat põgenemist selgus lisaks veel kurb tõsiasi, et esiteks oli Jullatäit merehädalisi tabanud verine rünnak kohalike poolt ja teiseks olid nood seepeale koos paadiga edasi Jacarta suunas purjetanud ja nõnda ei olegi meie nelikult maisest varast suurt muud kui seljariided, mõni taskunuga ja paar õngekonksu, aga see eest on neil olemas üksjagu pealehakkamist ja osavust ning tolle sulekurnajast Rolfi peas leiduvad teadmised kohtade geograafilisest paiknemisest. Ega siis muud, kui teele! Esmalt lihtsalt kaugemale vaenulikust külast, siis asjaolude sunnil matkale läbi sisemaa, piki jõgesid ja mägimaid ning kõige viimaks parvele, sest Rolf teab, et suunduda tuleb kagusse, üle Sunda väina Jaava saarele ning Bataaviasse (tänapäeva Jakarta, enne hollandlaste aega Jayakarta).

Selles osas figureerib tõepoolest üsna värvikalt ka duriani nimeline puuvili oma jõleda leha kuid maitsva sisuga. Küll nopitakse seda puudelt ja süüakse, küll kirub hiljem üks kõrvaltegelasist saadana jõmpsikaid, kes on võtnud magamistoas salaja duriani süüa ning kogu maja haisuga ära reostanud.

Sumatra rännakul puututakse üksjagu kokku ka kohaliku rahvaga, alustades muidugi nende põgenemisele kaasa aidanud Dolimaa nimelise tütarlapsega, kes ilmselt noorte hollandlaste vastu sümpaatiat tundes ei võinud mitte neid kurja saatuse kätte jätta, kuid kes siis selle tulemusena ei julge kodukülla naasta ning suurema osa matkast meie seltskonnaga kaasa teeb ja nõnda tule tegemist ning söödava kraami leidmist ja riisi vaaritamist õpetab. Seltskonna dünaamikas on ta selline daam rüütlite seltskonnas, kes ikka kohmetuid žeste põhjustab, ning kui ta oleks otsustanud lõpuni kaasa tulla, oleks talle parvele kindlasti ka eraldi kajut ehitatud. Veel kohtutakse ühe nutika ja osava ning musikaalselt andeka kohaliku poisiga, võideldakse pantriga ja tõmmatakse üksjagu õnnetul kombel poolkogemata haneks nõidtohtrit, kes ometigi Padde surmasuust päästab – sest ei puudu ka troopiline palavikutõbi. Oh neid kalu, kookospähkleid, tuvisid ja puuvilju, mida ohtralt nahka pistetakse. Oh neid leotavaid ja tulvavaid vihmu ning seda kõrvetavat päikest, mille all vantsitakse.

Kui eelmises osas oli vast rohkem esikohal Hajo sõprus Rolfi ja Paddega, siis selles osas kerkib tugevalt esile Harmeni ja Padde nimeline koomikuteduo. Või eks Harmen joonistub ka muidu tugevamalt välja. Alati lõbus, pealehakkav, suuremeelne ja teisi aitav, kuid samas ka tormakas ning põikpäine. Igal juhul on Harmeni ja Padde vaheline norimine ning nääklus päris lõbus ja üldse on tegelaste omavaheline dünaamika mõnusalt paigas. 

Lapsepõlves sai vist esimest osa kõvasti rohkem loetud, sest teine osa ei tulnud just väga tuttav ette, kui aus olla, siis mõnevõrra tõmbas lugemise edenemisel pidurit ka Sumatral rändamise osa, tagantjärgi mõtlen, et malbeks printsessiks taandamine ei mõjunud Dolimaale kui tegelasele just hästi, ent parve ehitamise, Harmeni ja Padde kalastuskisma ning üle Sunda väina purjetamise osa pani asjad jälle hoogsamalt käima. Edasi tuleb pisut kohalikku linnamelu ja loomulikult hulk liigutavaid taaskohtumisi endiste laevakaaslastega.

Kolonialistliku ajastu hõngu ning kõikvõimalike eksootiliste maade müstilisuseoreooli kumab kenasti läbi pealuuloost. Harmen keeldub kategooriliselt sõitma laevaga, millel on pealuu, aga lepib rahumeeli selgitusega, et see on araablase pealuu, mitte inimese oma. Eks tuleb lugemise alguses ära märkida, et tegevus toimub 17. sajandi esimeses pooles, sestap pole ka ime, kui laevadel (ja mujalgi) ihunuhtlus normiks on, ei üllataks ju kedagi näiteks galeeriorjadest rääkivas raamatus piitsa figureerimine.

Kui seltskond tagasi Hollandisse jõuab, siis tekib natuke tunne, et see Hollandi olustiku kirjeldamine tuleb ikkagi autoril kõige ehedamalt välja – näpistav külm, uisutades vahemaade katmine, tögamine kõrtsmike, peavarju pakkuva taluniku ning sõbraliku möldriga. Kõige viimaks magus kohtumine kodustega, millesse segatud kibe vajadus hukkunud meeskonnakaaslase emale teated ja teenistus kätte viia.

Vaikus. Õngekorgi vahtimine.

Viimaks … seal liigub midagi! Harmen haarab, pilk korgis kinni õngeridva.

„Kas  l a s e d  lahti?“ ähvardab Padde.

„Sssst! Ma ju aitan sind.“

„Sa ütlesid, ma pidavat üksinda õngitsema!“

„Hea küll, siis õngitseme kumbki üksinda!“ Harmen rebis Padel õngeridva käest. „Nüüd said oma tahtmise, sina käperdis! Õngitse aga nüüd pealegi üksinda!“

Lärts! sai Harmen ühe vastu vahtimist. Ta põsk punetas. „See oli sulle!“ seletas Padde veel lisaks.

Harmen pööritas silmi. Ta ei söandanud näkkaja kala tõttu õngeritva lahti lasta ja Padde järeldas sellest liiga ruttu, et Harmen on kõrvalopsu tänulikult vastu võtnud ja vaikib vaid sellepärast, et liigutusepisarad nöörivad tal kõri. Padde enda meelepaha oli plahvatanud ja sellega oli ta viha haihtunud. „See on suur!“ sosistas ta sõbralikult Harmenile. „Ära tõmba liiga ruttu, ma näen korgist, et see on suur!“

Harmen vaikis; ta vahtis korki, nagu oleks see ta vihavaenlane.

Lupsti! lendas kork vee alla. Harmen tõstis järsult ritva ja tõi nähtavale suure kala, kuid kavalal vee-elanikul, kes juba poolenisti veest väljas oli, läks korda end konksust vabastada, ta lõi sabaga nagu kala kunagi ja sukeldus tagasi oma veteriiki. Poisid võisid suu puhtaks pühkida.

„Sa kiskusid teda liiga ägedalt!“ leidis Padde. „Sa oleksid pid…“

See oli Harmeni enese süü, et ta ei saanud enam kuulda, mida ta oleks pidanud tegema, et kala kaldale toimetada. Sest veel enne, kui Padde jõudis oma sõnadega lõpule, viskas Harmen õnge maha, sööstis Paddele kallale, tõstis ta pea kohale ja virutas vaese poisi, kes endal mingit süüd ei teadnud olevat, kalale järele. (lk 122-123)

Edward van de Vendel “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv 2015)

Võluv ja liigutav oma koera lugu lastele ja lõppu jõudes on meeldiv üllatus näha fotot autorist ja Samist, sest tegemist on Hollandi lastekirjanikuga ilukirjandusliku töötlusega Kanadas tõesti sündinud loost. Sealjuures on väga sümpaatne ka lisamärkus tagakaanel, mis lisaks peakangelaste heale edasisele käekäigule kinnitab, et ka pigem negatiivsete tegelaste leeris oleval koera endisel peremehe käsi käib hästi. Õigupoolest on muljetavaldav, kui hästi sisaldab see lühikeste ja lihtsate peatükkidega igati lastekohane lugu halli piiri collide ja kangelaste vahel ning kuuleka-abitu lapse rolli ja enesele oluliste asjade eest seismise vahel ning seda iselaadi sõprust looma ja inimese vahel, mis tekib siis, kui loomal on voli valida inimest, mitte vastupidi.

Sam on lummav ja majesteetlik suur valge koer (püreneede mäestikukoerad näevad tõesti köitvad välja, kui pilte guugeldada, köitvad ning targad), kes ilmub ootamatult kahe Kanada lapse, üheksase Kixi ja tolle noorema õe Emilie koduväravasse. Ilmub ja kaob ja ilmub jälle. Vähehaaval võidetakse usaldust, koerateadlik vanaisa oskab rääkida üht-teist tulnuka tõu kohta ning ära tunda varasemast halvast kohtlemisest jäänud inimpelguse. Kix ja Emilie on koerte, hobuste ja teiste koduloomade keskel kasvanud empaatilised lapsed, kes oskavad delikaatselt ja pelgamata ebatavalise looma usaldust võita, kuid musta pilvena hõljub pea kohal koera päritolu küsimus, mis on seatud mitte just lahkeima loomuga naabertalu rahvaga. Kui sinna lisada veel laste isa, kes esiti ei taha mitte kiuslikule naabri nõudmiste järgi käia ja hiljemgi veel täielikult ei adu KUI oluline see koer lastele on …

Kuid siis mängivadki kokku hallid alad ning see, et ka 9-aastase lapse võimuses teha nii üht kui teist, et seista ise selle eest, mis on talle endale oluline, katsuda edasi anda enda nägemust ja taju, ning siis on alati ka võimalus, et midagi jõuab kohale ning midagi mõistetakse. Ka halvad tegelased ei ole üdini koletised, vaid pigem seisneb halbus selles, millisesse rolli nad Kixi poolt jutustatud Sami loos sattunud on. Ja ka head tegelased võivad nii inimlikkusest kui taipamatusest peaaegu kõik ära rikkuda…

Sam hakkaski neil käima. Lihtsalt ilmus kohale. Ta tegi sedan ii vaikselt, et Kix ja Emilia tõstsid pilgu ja hüüatasid: “Hei, Sam!”

Iga kord üllatas ta uuesti, sest oli ikka veel nii ilus ja valge, ja lisaks veel natuke mõistatuslik.

Mida ta siis tegi, kui ta ei olnud Kixi ja Emilia juures? Hulkus põldude vahel? Käis vahelduseks oma päriskodus, naabrite juures? Ja miks naabritel sellest sooja ega külma polnud, et Sam oli endale uue perekonna valinud?

Jah, nõnda see oli. Sam oli neid valinud. Kix ja Emilia ei olnud enam peale käinud, et tahavad teda endale, ja isa ei olnud selle kohta ka enam midagi lausunud. Samil polnud kaelarihma ega ülse mingit rihma, Sam otsustas ise, kas ta tuleb või läheb ja jääbki. Aga pai tahtis ta üha sagedamini, ja öösiti magas ta vana diivani peal. Auh! Kuulis Kix mõnikord, lühikest käredat haugatust, otse läbi pimeduse oma magamistuppa. Ja siis oli Kix kindle: Sam ei tulnud siia mitte sellepärast, et nemad teda endale tahtsid. Sam tuli sellepärast, et tema tahtis neid. (lk 22)

Barbie ja kolm musketäri (2009)

 

Õpetlik lugu sellest, et … trenni tuleb teha. Corinne on väiksest saati unistanud musketäriks saamisest ja igati harjutanud ning suuremaks saades annab ema talle kirja, et Corinne läheks isa sõbra Treville’i juurde, et see võtaks ta musketäride hulka. Corinne võtab kassipoja kaasa ning rändabki härra Treville’i juurde, kes aga teatab, et musketäriks saab vaid hoolsa aastate pikkuse harjutamisega - mida ta aga pole näinud Corinne’i puhul tegevat. Õnnetu neiu läheb peale kohtumist lossiparki, seal aga peab kassipoeg põgenema kurja koera eest! Kassipoega päästa üritades satub Corinne lossi, kus ta kohe võetakse koristajana tööle - lisaks neile kolmele neiule, kellega ta kiisukest päästa üritades lossipargis kokku põrkas.

Rohkem sellest kassipojast juttu pole.

Corinne ja ta kolm koristajast kaaslast saavad sõpradeks ning üheskoos hakkavad nad salaja harjutama musketäride kunsti. Kuni nad avastavad, et keegi plaanib kurja teha kroonprints Louis’le! Ning vandenõu juured on õige sügavalt lossis endas. Neiud otsustavad sekkuda, nad riietuvad ümber ja lähevad lossi maskiballile. Puhkeb madin.

Aga kõik lõppeb hästi ning musketärideks löödud neiud lähevad vastu uutele seiklustele.

Mõneti pöörane tõukumine algmaterjalist, eks sellest ole meil kõigil midagi õppida. Varem loetud Barbie-narratiiv oli vähe teistsugune.

Neil Gaiman – Fortunately, the Milk (2015)

Gaimani tempokas lasteraamatus piima ostnud läinud isast saab muuhulgas teada, mis õieti juhtus miljoneid aastaid tagasi Maalt kadunud saurustega. Nimelt nad ehitasid mitmesuguseid masinaid, millega muuhulgas lahkusid Maalt teistele planeetidele (mis muidugi tekitab mõtteid, et kas meiegi võiks tõepoolest olla … sisimas roomajad? Ja kõik see maailm on haige pea veel haigem unenägu?). Isa satubki ühel hetkel kokku sauruste kuulsaima leiutajaga (stegosaurus!), kes eksleb ajarännakul … või nii.

Muidugi, veidi selgusetuks jääb, et kui isa oli muudkui sunnitud aegruumis ringi visklema (pagana tulnukad ja nende punased nupud!), kuidas ta siis julges tagasi koju jõudes seda soojas hoitud ja igati vintsutatud piima lastele krõbinate peale pakkuda. Aga küllap on sellelegi seletus olemas!

Kuid jah, hea kiire lugemine (suure kirjaga, kui mõnus on prillideta lugeda): on piraate, on jumalaid, on ponisid ja on vampiire. Ning õelad tulnukad ja kosmose korravalve-saurused. Ega suurt rohkem ei oskagi üheltki ulmekalt nõuda.

Ilmar Tomusk – Isamoodi unejutud (2017)

Raamat on mõeldud ehk nelja- kuni kaheksaaastastele tütarlastele, ning tutvustab neile ideaalset maailma, kus on üks tore tütar ning kaks vahvat vanemat; ning kus lukksepast isa peab korraga hakkama oma viieaastast tütart magama panema ning avastab algul, et see polegi nii lihtne ülesanne.

Aga kui väljamõeldud lugusid jutustada, võidad iga naise südame – nii tütre kui ka ema, kes vahel salaja ukse vahelt kuulab. Tomusk mängib läbi isa suu kõiksugu muinas- ja lastejuttude narratiive, segades neid nii omavahel kui ka kasvõi olmeliste või päevapoliitiliste seikadega. Tulemuseks on siis lühisketšid, mis iga kord tütre südame võidavad.

Nagu öeldud, autor loob niimoodi ideaalse perekonna maailma, mis võib ehk täiskasvanud lugejatele mõjuda vähe läilalt või ninnunännutavalt, või vastupidi – hõõrub soola haavadele kõigile neile õnnetuile lapsevanematele, kelle kodus kodus pole just selliseid armsate lasteraamatute kombel käituvaid imevahvaid eelkooliealisi lapsukesi (jajah, muidugi on tegelikult iga oma laps see maailma kõige armsam tegelinski 24/7 – ning kui pole, siis süüdista vaid enese kasvatusmeetodeid).

Nojah, arvatavasti loen sellist raamatut oma rikutusest lähtuvalt ja kõiksugu ninnunännutav tekst ilma kiiksudeta (eks Tomusk ironiseerib vahel perevälise argielu üle, aga mitte just kõige vaimukamalt) mõjub veidi mannetult. Aga noh, kõiksugu muinasjuttude remiksid on muidugi pea alati mingil moel toredad.

head lasteraamatud

postimees

raamatuarmastus
jana märkmed

Ludwik Jerzy Kern „Ferdynand Vahva“. Eesti raamat (1981), tlk Helgi Loik, illustr. Asta Vender

„Tahak-sin teilt ü-li-kon-da tel-li-da,“ ütles Ferdynand.

„Kas endale?“ küsis Rätsep.

„Loo-mu-li-kult,“ vastas Ferdynand. „Täna juhtus selline imelik lugu, et tulin kodunt riieteta välja, ja ei tahaks praegu tagasi minna.“

„Mul on tööd üle pea...“ vastas rätsep. „Ma peaksin kõik valmis tegema...“

„Kas te siiski ei õmbleks mul-le?“ hüüdis Ferdynand ja vaatas oma truude silmadega rätsepa väsinud silmadesse. Ta tundis, et rääkimine läheb järjest ladusamalt.

Rätsep oli ilmselt liigutatud. Ta lükkas ukse pärani ja ütles:

„Olge lahke, astuge salongi.“

Ükski klient ei olnud veel talle nii head muljet jätnud kui see. Ferdynandi pilk tegi ta pehmeks nagu vaiba. (lk 9)

Ferdynand tõmbab end ühel päeval diivanile kerra ja nõnda nad seal siis peremehega istuvad, kuni viimane uinakule vajub ja tema loetud ajaleht täpselt Ferdynandile nina alla jääb. Teate isegi, kuidas nende ajalehtedega on, kui miski juba nina all, siis peab lugema ja nõnda Ferdynand loeb ja juurdleb ja mõtleb, et küll kahejalgseil on ikka hea elu ... keegi ei käsi ega kamanda ja võib minna kuhu ise tahad ja ...

Mõeldud-tehtud, ta lipsabki tänavale ja alustab kahel jalal patseerimist nagu õige mees kunagi. Nagu ülaltoodud dialoogist näha, taipab Ferdynand peagi, et ühel õigel inimesel peab ju ometi ka ülikond olema ning tänu oma loomupärasele veetlusele ning erilisele vastupandamatule paluvale pilgule on ta peagi veelgi kenam, täielik härrasmees. 

Nõnda siis Ferdynand seikleb, arvata võib, et mõnes 60ndate alguse Poola linnas. Külastab restorani ja tutvub pan Augustyn Raadioga (veendunud märkmikuusku härrasmees, kes leiab, et kui osta uus märkmik ning sinna tänase kuupäeva juurde kirjutada „vaba õhtu“, alles siis võib inimene südamerahuga lõbutsema minna, sest märkmikus on ju ometi selgelt kirjas), magab hotellis ning sõidab liftiga taevasse; koertenäitusel palutakse ta aukohtunikuks ning varaste kõrvad osutuvad ootamatult kõvadeks. Ferdynand on lisaks loomupärasele meeldivusele ka ülimalt viisakas ja võiks öelda, et peenetundelinegi. Nõnda pälvib ta igal pool hea suhtumise ja vahetab ohtralt ülevoolavaid viisakusavaldusi.

Pelgasin, et see lugemiskogemus röövib meeldivad lapsepõlvemälestused – kunagiste lemmikute ülelugemisega on pahatihti see oht. Aga tegelikult oli mul hoopis meeldiv õhtupoolik ja nii mõnedki kohad olid sama nauditavad kui lapsepõlveski ja nii nagu toonagi muutus raamatu keskpaik, ehk koertenäitus pargis, mõnevõrra tüütuks. Kuid nii rätsepastseen, restoraniskäik kui vihmailmauni ja nii direktori kui hambaarstiga vahetatud viisakused olid endiselt üsnagi võrratud.

Kui nii võtta, siis nii mõneski mõttes võiks lapsel olla Ferdynandiga kerge samastuda – minna ükskord välja ja olla nagu täiskasvanu, olla lõpuks ometi tõsiselt võetud ning saada teenitud tähelepanu kõigi oma oskuste ja heade külgede eest, mis muidu varju jäävad. Ei mäleta, kas just päris nii see lugemine ikka omal ajal käis, eks olnud juba toona teatav aja ja ruumilahusus tuntav – kes siis 80ndatelgi enam niiväga joonelt rätsepa juurde marssis ja kes siin Eestis nii üliviisakalt pan-itas, ent vahvad olid need Ferdynandi seiklused igal juhul. Ah, kui ahvatlevalt kõlab vihmasajus nädalake jutti magada!

Hilary McKay: Koer Reede

Mis mõttes pole see raamat kümme korda kuulsam?
Loen ja loen ja ainult vaimustus. Nii ehe ja ometi nii rõõmus! Nagu Lindgreni parimad tööd, aga rootsi huumori asemel on briti oma. Lugu sellest, kuidas poiss, kes kardab koeri, ühe koera endale võtab - või vähemalt üritab. Või lugu sellest, kuidas üksikemal ja ta pojal tekivad uued põnevad naabrid. Või lugu sellest, kuidas ka koolikiusaja on inimene. Või ...

Nii palju lugusid õhukeses rõõmsas raamatus. Ainult seda ma kuidagi ei näe, et see raamat oleks Robinson Crusoe ümberjutustamine uudses võtmes. Kui mõned nimed välja arvata, miski ei haaku.

Aga ikkagi - miks ei ole "Koer Reede" Eesti laste lugemisvaras sama sügaval sees kui "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"?
Ta vääriks seda.
Ainsad põhjused, mida ma oskan näha, on ilmumisaeg (2000 ümber ei olnud kõige lastekirjandusekasulikum aeg) ja nõme kaanepilt. Aga igatepidi muidu briljantne.

Soovitan väga!

Piret Raud – Kataleena isemoodi juuksed (1995)

Päris hirmus on mõelda, kui olekski selline inimene, kellel on päratu juuksepahmakas, kus igal päeval keeks omamoodi elu. No Sammalhabe oleks mulle kuidagi mõistetavam – habe vist pole selline kehaosa, mis ilmtingimata peaks … peaks inimese osa olema. Aga juuksed, kus vahel elab lohe ja vahel öökull ja vahel konnad, vaat see läheb kuhugi horrori kanti.

Tegemist võib olla Piret Raudi esimese kirjandusliku raamatuga, igal juhul on tekst tuntavalt raualik. Kuid illustratsioonid on harjumatult … ilusad, külluslike detailidega; ei mingit õhku, mis muidu Raudi tänapäeva illustratsioonidega raamatuid justkui iseloomustaks.

Piret Raud - Kõik minu sugulased (2017)

Raud pakub unistusi suurematele ja väiksematele lugejatele: küll võiks tore olla, kui sul olekski suur ja ühtehoidev pere ja suguvõsa.  Mistõttu näiteks võidki mänguasjade alla mattuda, kuna kõik nad hoolivad sinust. Kas pole kena mõte? Lähedased on küll mitmes mõttes veidrad, kuid nad hoiavad ühte. Isa võib olla koeraga äravahetamiseni sarnane või vennal kasvatatakse rohelist pead; vahet pole, me lendame mesipuu poole.

Autor loob ühtaegu universiaalseid kui isiklikke konflikte (iga peatükk kirjeldabki ühe sugulase näitel sellest). On konfliktid, mis kuuluvad vaid kitsasse ringi (nt tädi, keda keegi ei märka), ja on konflikte, mis puudutavad tervet maailma. No näiteks tüdruk, kes ehitab mänguasjadest torni Kuuni; või kindral ja tema kärbes, kes enesetapumissiooniga lõpetab sõja naabritega; või onu Kaupo, kes suitsetab nii palju, et mõjutab Maa kliimat.

Lood on omavahel õige lõdvalt seotud – need, kes on ühes loos peategelaseks, ei kanna tingimata mõnes teises loos kõrvaltegelasena neid omadusi, mida just dramaatiliselt esitleti. Vast markantseim näide on isa, kellest jutustatakse kahes tekstis – esimeses loos on ta pere koera Pollaga ühte nägu, teises loos kuulab aga nii andunult muusikat, et muust ei hooli. Kuid kummastki ei saa aru, et andunud muusikakuulaja on koeranäoline või siis Pollaga sarnanev isa on ühtlasi niisugune helikoguja. Lood võinuks ehk enam seotud olla, aga noh, ehk see on minu kiiks, kui jutukogul on üks ja sama jutustaja jne.

Seniloetud Raudi pikematest raamatutest jääb see jutukogu ehk kuskile keskele – nii „Natuke napakad lood“ kui „Teistmoodi printsessilood“ pakuvad ehk suuremat mõtteuperpallitamist, samas on see kogumik ehk löövam kui Sandri ja ta ema raamat. Ehk ei peaks ka mitmes loos leidma rõhutamist, kui kasulik ja tore on raamatute lugemine – muidugi, eks kordamine ole tarkuse ema jms.

eesti lastekirjanduse keskus

head lasteraamatud

Adolf Rammo - Ole ikka mees! (1961)

Tänapäevase pilguga vaadates õige provokatiivse pealkirjaga luulekogu ja luuletus tekitab minus lugejana veidrat segadust või ka pettumust. Suurem poiss Kalev kiusab väiksemat poissi Otti, ning kahe esimese stroofi puhul võiks mõelda, et kas Kalev ärgitab lugejat mõtlema: hakaku see Ott nüüd talle vastu ja võidelgu enda eest; ära ole selline tohlakas, kes vaid õndsalt magusat nosida tahab. Või siis on tegu didaktilise pildiga nö koolivägivallast (need lapsed võivad küll noorema olla), kus nõrgemaid kiusatakse. Kuid… luuletuse viimases stroofis saab suurem poiss hoopis kokku kurja sokuga, mis paneb Kalevil püksid vett sõeluma. Deus ex machina?

OLE IKKA MEES! 

Ott on pisikene, hea, 

ei tee kellelegi paha. 

Kalev, suur ja sasipea, 

tõukas Otikese maha. 

“Ole ikka mees, 

ära rahva ees 

nõnda pirise 

ega virise!” 

Kõike maitsvat magusalt 

sööb me Ott, on silmis sära, 

aga Kalev võttis talt 

suure küpse pirni ära. 

“Mis sa virised, 

aina pirised, 

ole ikka mees, 

häbi rahva ees!” 

Kalev samal päeval ju 

kohtas naabri kurja sokku. 

Võttis, hirmust meeletu, 

kogu väleduse kokku. 

“Appi! Appi!” karjus ta 

ahastava häälega, 

putkas soku eest. 

Nähti alles meest! 

(lk 27)

Mis siis õieti on see õpetusiva? Hammas hamba vastu? Kes teisele auku kaevab? Kiusaja ja kiusatava probleem nagu ei lahenenud - Ott on ikka lükata-tõmmata, “pisike ja hea”; või on lahenduseks Kalevi võimalik naerualuseks saamine? Kas keegi üldse midagi õppis? Vaevalt, et suurem poiss nüüd väiksema poisi kiusamise lõpetab.

Et siis selline intrigeeriva pealkirjaga luuletus, mis küll kuidagi soorollide uuringutele kaasa ei aita.

"Uprooted"

Naomi Novik „Uprooted“, Penguin Random House, 2015
Lynne Reid Banks „Uprooted“, Harper Collins Children’s Books, 2014

Vahel on huvitav lugeda raamatuid võrdlevalt. Seekord siis kaks samasuguse pealkirjaga raamatud – üsna erisugused, aga pealkiri seob.

Naomi Noviku „Uprooted“ on suuresti jällegi selline klassikalisi elemente täis pikitud fantasy-lugu. Tutvustuses on välja toodud Tolkieni mõjutusi, aga lugedes kangastus mulle päris mitmelgi korral paralleele Robert Jordani „Maailma silmaga“, mis muidugi ei räägi üldse vastu Tolkieni mõjutustele – sest võite ühe korra arvata, kelle loomingust Jordan ise inspiratsiooni sai. Ühesõnaga vana tuttav lugu – pealtnäha igati andetu ja koba külalaps (hiljem küll selgub, et ega ta nii hirmus andetu ikka ka ei olnud) satub erakordse(te)sse olukorda(desse) ja vastu ootusi ilmnevad tema vägagi erakordsed võimed. Keel on voolav ja kulg tempokas ning minajutustuse vorm võimaldab esiplaanil hoida isiklikku – sõprust, perekonda, armastust; kuigi ohus on terve maailm. Nõnda ei tundu ka maagia toimimisreeglite detailsem kirjeldamata jätmine kohatu – Agnieszka ei tea isegi ega olegi huvitatud konventsionaalsetest akadeemilistest teadmistest või seletustest antud küsimustes. Liiatigi on tema isiklikud võimed suuresti intuitiivsed, see on selline matemaatika ja kunsti vastandamise küsimus, ehk laiemalt ka nn stereotüüpse meheliku ja naiseliku mõtlemise vastandamise küsimus. Maagia kasutamisoskus põhineb siin võlukunsti keele ära õppimisel, selle võimalikult täpsel väljaütlemisel, aga näib, et see ei ole ainus tee, sest Agnieszka oskab võluväge juhtida ka vaid mõne üksiku silbi ja ümisemise, laulmise, leelotamise, sisemise tunnetuse abil. Agnieszka maagia tuleb pisut teisiti ning sellega tuleb leppida, eriti kuna see on ka väga võimas ja otse loomulikult päästab maailma. Lisaks maagiale mängib kurjuse üle võidu saamises rolli ka just seesama keskendumine isiklikule sfäärile, see, et peategelane käitub lähtuvalt oma lojaalsusest endale olulistele inimestele. Autorit inspireerinud (Poola) muinasjuttude hõngu on tunda nt siis, kui Agnieszkal tuleb ühel hetkel elu (ja mitte ainult enda oma) eest põgeneda ning ta vormib mudast härjad ja puhub neile hinge sisse, võtab paar pillirookõrrekest ja teeb neist vankri ning lõpuks lihtsalt võtab kätte ja sirutab end läbi võlukunsti kauge maa taha kõige suurema häda tunnil (mille peale analüütilised maagid ilmselgelt ei ole tulnud ;) ) ning sellest ongi küllalt. Loomulikult leiame me siit ka armastusloo – 17-aastane + kõvasti ülesajane, ent loomulikult mittevananev võlur hüüdnimega Draakon. Jällegi, mitte just rabavalt uudne mõte, aga kes sest hoolib – hea ja läbiproovitud. Ning Agnieszka on Poola kuningriigi aegse õhustiku kohta vägagi moodsate vaadetega talutüdruk, kes Draakonilegi peagi selgeks teeb, et iga 10 aasta tagant üht tütarlast enda juurde torni kinni panna ei vasta kohe kuidagi Inimõiguste konventsioonile, isegi kui ta ümbritsevas maailmas vägagi humaanse ja helde isandana arvesse läheb.

Lõpetuseks võib öelda, et oli selline kiire lugemine. Headus võidab kurja väe ja when there’s a will, there’s a way. Lõpus hakkas Agnieszka mulle meenutama „Maailma silma“ Rohelist meest. Sobib, kui tahta mingi hetk argimaailmast kuhugi seiklusse – üks voolavalt jutustatud muinasjutt, mis ärgitab teotahet, eneseusku ja positiivsust.

***

Teise raamatu autor Lynne Reid Banks on kirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Raamatu valisin pealkirja järgi, aga Ilmneb, et nt Banksi esikromaan „L-shaped room“on üsnagi tuntud ja sellest kuuekümnendatel filmgi vändatud ja puha.

„Uprooted“ on aga lasteraamat, mille minajutustaja on 10 aastane Lindy, kes teise maailmasõja algusaastail sõidab koos ema Alexi ja nõbu Cameroniga üle ookeani Kanadasse, kesk preeriaid asuvasse Saskatooni sõjapakku. Seal võtab alguses üks kohalik lasteta pere neid nn sõjakülalistena (et mitte öelda pagulastena) enda majja ja kostile. Lugu põhineb autori päriselul, mis teeb asja ajaloolisuse seisukohalt huvitavamaks. Mõelda, kui palju erinevatest riikidest pagulasi pidi Kanadasse jõudma seoses teise maailmasõjaga. Nende hulgas loomulikult ka mitmeid eestlasi, kui palju raskem pidi olema olla pagulane ilma sugulasteta ja keeletaustata? Sest ega Inglasenagi see kogemus ainult lust ja lillepidu ei olnud – Alex, Lindy ema, on ju koduperenaine, enne abiellumist oli tal muidugi ka näitlejakarjäär, aga oskusi, et võõral maal iseseisvalt raha teenida tal ei ole, rääkimata sellest, et ajastugi selliste võimaluste osas ei hiilga. Samuti keelas Inglismaa sõja ajal riigist raha välja saata – nad võisid lahkudes kaasa võtta vaid 10 naela ninapeale, millest jätkus hädavaevu sõidukuludeks. Õnneks kaotatakse mõne aasta pärast see keeld ja kodust hakkab igakuiselt raha tulema enne, kui elu võõrustajate juures hapuks kisub.

Ma arvan, et kui oleksin seda raamatut lapsena lugema juhtunud, siis küllap oleks see üks neid korduvalt loetud lemmikuid olnud – põnevaid seiklusi lastel jagub – suured pakased, kelgutamine ja lumi; esimene Halloween, mille käigus õnnestub üks vana naine minestama ehmatada (peategelane mõtles välja endale eriti tõetruu maharaiutud peaga Ann Boleyni kostüümi); sõbranna, kelle ema võtab unerohtude üledoosi, õnneks siiski paranedes; sõit New Yorki nende samade sõprade rikaste sugulaste juurde; kodust ärajooksmine (kas tänapäeval annaks enam päris sellisel moel lasta kodust põgenenud lapsel endal mõista ja otsustada, et tuleb tagasi minna? ikka peaks vist kohe politseisse pöörduma ...); kelgutamis- ja ratsutamisseiklused; suvepuhkus järveäärses majakeses, kus põlevad petrooleumilambid ja lastel tuleb käia kuivanud puid langetamas, et igapäevast kütet varuda, saab sõita kanuuga saarele, kus asub suurepärane ujumiskoht ning võetakse enda juurde hulkuv koer. Järveäärse suveseikluse juurde kuulub ka kurikuulus muskeg, mille eest kohalikud küll neid pidevalt hoiatavad, aga kuna keegi ei tea, mida see sõna tähendab, siis on ka raske ette vaadata. No ja kui üks hetk siis muskegiga kohtutakse saab appirutanud kohalik neile noomivalt öelda – ma ju ütlesin, et olge muskegi suhtes ettevaatlikud!

Keeleliselt on siin raamatus üldse vahvaid asju – laeval teeb peategelane tutvust Cockney rhyming slangiga ehk siis sellise riimidel põhineva slängiga, kus nt apples and pears = stairs, sest pears ja stairs riimub. Ja nii siis võib trepi kohta lihtsalt lühendatult õunad ehk apples öelda. Ja Kanadas muidugi tuleb välja palju erinevusi Inglise inglise ja Kanada inglise keele vahel nagu mummy ja mom, break ja recess jpt. New Yorgi reisil aga lisanduvad mõned tähelepanekud ameeriklaste kohta ja tehakse väike tutvus Brookliny kõnepruugiga.

***

Kuigi üks raamat on teismelistele suunatud fantasy ning teine autobiograafiline lasteraamat, siis on neid ühendavaks jooneks ikkagi II maailmasõda ja pagulastee sest Naomi Noviku lugu on suuresti inspireeritud ema poola päritolust – internet räägib, et tema vanaema hukati tänu osalemisele Poola vastupanuliikumises II maailmasõja ajal ja ema pages juba kommunistlikust Poolast, jõudes lõpuks siis Ameerikasse. (Lynne Reid Banks jääb siis vanuselt kuhugi Naomi Noviku vanaema ja ema põlvkondade vahele.)

Noviku raamatus kistakse Agnieszka oma kodust ilma väljavaateta sinna kunagi enam päriselt tagasi tulla. Lynne Reid Banksi raamatus on see nn juurtest eemalerebitud saamine õnneks siiski ainult ajutine, kuid sellegipoolest raske, sest kui Agnieszkal avaneb võimalus tagasi tulla ja oma kodu kaitsta, lõpuks isegi kurjast jõust lahti saada, võtta kätte ja omaenese kätega maailm paremaks muuta, siis maailmasõja pagulastel jääb üle vaid elada, oodata ja loota – teha oma „tööd sõja ajal“ ehk siis püsida elus ja kasvada. Ent päris lõplikult juurtega välja tõmmatud, veel vähem „väljajuuritud“ ei ole siiski kummagi raamatu tegelased. Agnieszkat koduga köitev side jääb alles, temast ei saa lihtsalt talunaist vaid tema roll on teistsugune ja laiem, ta jõuab hoopis oma potentsiaalini, mille saavutamine kodus oleks nii ehk naa võimatu olnud. Alex, Lindy ja Cameron naasevad sõja lõppedes samuti taas koju. Aga nende jaoks on Kanada lihtsalt üks osa elust, aeg, mida tagasi ei saa, aga mis ei ole ka kaugeltki mitte tühja elatud, vahetute sõjaõuduste asemel on lihtsalt teistsuguseid mälestusi, teistsuguseid kogemusi ning Kanada hümn on koos liigutuspisaraga elu lõpuni peas.

Mõtlen nüüd, et ehk ei ole „Väljajuuritud“ ikkagi parim tõlkevaste pealkirjale, eesti keeles tekitab see ikkagi ka mulje millegi lõplikult kõrvaldamisest või millestki halvast lõplikult lahti saamisest. Aga mis sõna siis sobiks paremini kirjeldama elusündmuste poolt kodust eemalerebitud saamist? Kes teab ...