Et siis
kõvakirjandus tõelistest meestest. Või see hägune uussiirus (mis
on siis mis või mis mitte)? Ei tea, hämaraks jääb kogu see värk,
konteksti teadmata on tekst suht väheütlev või krüptiline (küllap
olen üks väheseid teadmatuid, reklaamlaused räägivad kirjanduse
uuest kvaliteedist jne). Tegevuspaikadeks Afganistan, Iraak,
Somaalia, Türgi ja ehk Eestigi; füüsilised ja psüühilised
pingekolded, elu ekstreem. Naised, kes ludinal imevad. Ja noh, viited
Kenderi mingile raamatule. Huvitav, milline oli tekst enne toimetaja
kätte sattumist.
“Nastja vabandas, et Maria saladuse välja rääkis. Ma ju tegelt ei teadnudki, kes kõik mind vaatamas olid käinud. Naisi ikka ei saa usaldada. Lobisemisvajadus on nagu kuupuhastus. Kui lappi all pole, siis on kõik kohad verd täis. Miks meestel seda nuhtlust ei ole? Tundub, et mehed ei tilgu. Mees lastakse auguliseks ja siis ka ei tilgu. Jobudest ma ei räägi.” (lk 202-203)
