Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni (2024)

 

Selle aasta vast seni parim lugemiselamus ehk lugu ühe Belgradi pere üsna ekstsentrilisest elust ajast enne Teist maailmasõda kuni sõjajärgsete aastateni. Pere koosneb pojast (kes on jutustajaks), ta vähe hullumeelsest emast ja joodikust isast, naistekütt onu ja kaks, ee, vanatüdrukust tädi ning siis vanaisa. Kõik muudkui vadistavad ja karjuvad ning nende külalised ja naabrid.

Nii ongi teose algus pea 2-3 lauselised karjatused, mis järgnevad ja järgnevad üksteise rodus. Ja kui peategelane vähe vanemaks saab, muutuvad ka need loosungid pikemaks, kuni viimaks on need pea lõigupikkused ülestähendused. Ja mida iganes need ka ei tulista, olmejamadest päevapoliitikani, ja ikka muidugi eksalteeritud hüüatustena: Balkani temperament segatud mõningase hullumeelsusega; omamoodi hullem kui Kusturica üheksakümnendate filmid. Ja kõik see toimub ühes korteris; raamatu lõpus on see ühispere viimaks kokku surutud ühte tuppa … aga ikka, ee, rõõmsalt vadistades.

Sest tegelikult keeravad kohalikud olud nende ümber üha süngemaks - saksa okupatsioon, sellele järgnev Tito valitsemine, ka minategelane hakkab organite soovil üles kirjutama kahtlasi nähtusi, muuhulgas ka oma parima sõbra kohta. Aga kuidagi nad pääsevad repressioonidest, nende argine ogarus lihtsalt ei anna muud kui meelelahutust organitele (aga naabrid, nendele nad käivad põhjalikult närvidele) - aga eks nad peavad loobuma oma kuuetoalisest korterist ja viimaks on nad kokku surutud seal ühes toas. Ja võibolla on neid ümbritsev maailma hullemgi veel kui nende igapäevane köögi- ja toateater (no igatahes selle tõdemusega lõpeb lühiromaan).

Lugedes on pidevalt tunne, nagu viibiks mõnel jabural karnevalil, kus pidevalt midagi toimub (või noh, oledki kogu aeg laviini all), lähedalt (kuid kõrvalt) vaadates oleks justkui jube naljakas või lõbus, aga samas kui karnevalist natuke laiemalt vaadata, hakkab õudne. Muidugi on hämmastav, et kui romaan viimaks omakirjastuslikult ilmus, võitis see 1969. aastal parima romaani auhinna … Päris uskumatu.

“Kui saabusid meie seltsimehed, delegaadid, üliõpilased ja Voja Bloša, minu kõige parem sõber, siis hakkasime endile vastu rinda taguma ja rääkima asju, millest meil varem polnud eriti aimugi olnud. Kõik see, mida me deklareerisime, oli arusaamatu, aga käis peamiselt maailmarevolutsiooni kohta ja meie rolli kohta selles. Vanaisa võttis silindri peast ja teatas: “Ma avan oma ukse varastele, las tassivad laiali kõik, mis on siin kodus igavust ja muid halvu isikuomadusi põhjustanud!” Ema ütles: “Mina trambin mutta kõik lilled ja kitkun üles kogu muru, sest need on tarbetud ja tulevastes oludes otseselt kahjulikud!” Isa kinnitas: “Kui vaja, siis kõnnin kätel!”, aga komistas mingite toolide otsa ja kukkus põrandale, alkoholi tagajärjel. Ema läks julgeks ja kisas: “Ma lähen alasti tänavale, et kõik selles tusases ja rõõmutus elus tagasi teha!” Tädid võtsid teineteisel kätest kinni ja laususid: “Meie kutsume sõdurid oma vooditesse, olgu või ajamata habemetega, ka need, kes ei sarnane üldse kuulsate filmikangelastega!” Vanaisa hüüdis: “Me lähme kõik hulluks ja see päästab meid!” Ema lisas: “Ma olengi juba hull ja selle üle nii õnnelik nagu mingis romaanis!” Onu riietas end Ameerika miljonäriks, kes kukkus hiljem mutta. Siis teatas: “Hulluksminek on üleminek alamalt astmelt kõrgemale!” Isa võttis asja kokku: “Kõik hullud on meie vennad, see on selge!” Kõike seda kuulutasime me suures lärmis, mida saatsid minu lõõtspill ja Voja Bloša katkematud hüüded: “Just nii!” Vanaisa ütles talle: “Kes sinult midagi küsis!”, aga Vaculič nõudis: “Andku aga minna!” Proua Darosava tahtis ka midagi kuulutada, tõmbas endal seeliku üle pea ja proovis järjekindlalt osutada mingile kohale oma kehal, vanaisa ähvardas teda: “Sina ole kuss!” Mina sain sellest nii aru, et see etendus on täielikult ainult meie oma, meie pere oma, aga kõik seltsimehed ja ka delegaadid ja tavalised sõdurid peavad suu pidama ja kuulama. Onu ronis toolile ja röögatas: “See on mõistuse ja inimaju kõigi positiivsete avastuste võidupäev pimeduse ja allilma üle!” Vanaisa kummardas ja ütles: “Ma situn keset tuba ja panen siis majale tule otsa!” Isal oli keel sõlmes, aga ta ütles siiski: “Minust saab kuningas ja ma kaanin end täis nagu siga!” Voja Blošaal õnnestus lõpuks hüüda: “Mina haaran esimesel ettejuhtuval naisel tissist, et näha, mis tunne see on!” Vanaisa vastas talle kohe: “Marss minema!” Tädid kuulutasid: “Me lähme arust ära, aga hiljem kirjutame memuaarid!” Onu teatas: “Me saame kõik viimseni hukka, aga meil pole sellest üldsegi kahju!” Vanaisa kuulutas: “Meist saavad kerjused ja ma naudin seda!” Ema tunnistas: “Ma hakkan hoorama ja kogu oma teenistuse annan vaeslastele kasvatamiseks, see on minu ammune unistus!” Vanaisa võttis asja kokku: “Meist saab kõige kuulsam perekond terves inimkonnas, mis on niikuinii omadega hukas!” Lõpuks ütles ema, aga see käis tema enda kohta: “Mul hakkab pea jälle valutama ja see kestab kolm päeva!”” (lk 48-49)

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Ayn Rand “Anthem”. Audiobooks unleashed (Youtube'i laetud 2016).

Kuuldused on rääkinud, et Ayn Rand on oma põhimõtetelt usin kapitalismi/individualismi eest seisja (või midagi sellist - mis täpsust ühelt kuulduselt ikka tahta) ning Anthem läheb kenasti kõmmdi otse sinna individualismi märklaua pihta.

Ühest küljest kena kollektivistlik düstoopia, kus suisa MINA sõna keelest välja juuritud ja puha ning iga meiena identifitseeruva inimüksuse ainus püha ülesanne on ühist masinavärki käimas hoida ja muud mõtet sel elul polegi peale massilise üksmeele. Ses mida kõik inimesed (mehed?) heaks ei pea ei saa seda ka olla ühele indiviidile eraldi, lihtne ju!

Otse loomulikult leidub aga peakangelane, kes kohe kuidagi ei oska oma sisimas kuulekas mutrike olla ning muidugi leiab ta salapaiga möödunud aegade maailmast, saab oma uhkes üksinduses toime täiesti erakordsete teadussaavutustega ning sõlmib äärmiselt kohatuid sõprus- ja kiindumussuhteid, sooritades ühe venna või õe teistele eelistamise surmapattu.

Ja siis ta oma naiivsuses (10 aastat kooliharidust tubli kollektiiviliikme kasvatamiseks puha maha visatud aeg) arvab, et kollektiivi huvitab progress, mis indiviidide elu kergendaks, aga administratiivselt paraja kaose põhjustaks. No võite isegi arvata, et kumb on ikka olulisem - bürokraatliku masinavärgi sujuv ja plaanipärane toimimine või mingid mugavused või tehnoloogiline progress, mis hästi ära organiseeritud rahvale täiesti üleliigset mugavust ja vaba aega võimaldaks?

Kena iroonia kogu selle egotripi (haha … siseringi nali) juures on muidugi ainus naistegelane - Kuldne (või siis The Golden One). Ayn Rand kirjutas selle loo küll kolmekümnendate lõpus. Aga noh, individualism minu pepu (elagu inglise keele pealetung!) kui kommuun lihtsalt kena 'traditsioonilise' peremudeli vastu välja vahetatakse. Kuldne on õnneks tubli ja korralik neiu, kes esialgu ingividualismi ja mina-sõna eriti muuks, kui oma armastuse ja kuulekuse väljendamiseks ei vajagi, seega kõik on suurepärane, eksole.

Üldiselt olla see lugu kirjutatud ehtsa varase Nõukogude Venemaa kogemuse põhjal. Seega on siin vast omajagu vastureaktsiooni maiku juures. Ideoloogilisust oli lugedes üksjagu tunda, aga samas oli vorm ka nauditav ja meisterlik. Näib, et Ränd oskab luua sellise huvitava poeetilisuse ja jõulisuse segu väljendisus, rääkimata tasemel süžeest. See, et peategelane tõelise Saladusliku Saare kangelasena muudkui aga “veni vidi vici” (praktikas meri põlvini, mitte teoreetiliselt nagu alkoholijoobes) tekitas küll kohati sihukese skemaatilise aateillustratsiooni tunde. Aga teisalt - ega igasugused vähemaatelised raamatud realistlikumad ole. Vabalt leiab pidevalt igasuguseid kasutuskõlblikke Vana Tsivilisatsiooni jäänuseid ning igasugu metsikud kohad on tihtipeale puhas looduse varaait - muudkui aga siruta käsi välja ja … ma ei saa aru, miks meil üldse põllumajandust või külmkappe vaja on?

Ühesõnaga, kokkuvõttes - päriselt oleme me muidugi jõudnud või vähemalt üritame jõuda (või no vähemalt “läänemaailm”) sellise kollektiivsete ja individuaalsete huvide parimate külgede ühendamiseni - või siis kompromissini ja võta sa kinni, kas see siin tähendab näljaseid hunte ja vigaseid lambaid või vastupidi, ja nõnda tundub Randi “MINA, MINA” sellise pisut iganenud lihtsustusena, sest ega’s tsivilisatsiooni hüvedeks lähe ikka rohkem inimesi kui üks vaja, aga samas ei olegi see jutt mõeldud kirjeldama ideaalset maailmakorda vaid hoopis tähelepanu juhtima ühele kindlale väärtusele, aspektile ja selle olulisusele. Noh, umbes nii, nagu oleks raamatusari mingist perekonnast, kus igal liikmel on oma raamat. Tervikpilt perekonnast tuleks siis kui kõik läbi lugeda vms. No ja Anthem on pühendatud ka samamoodi ühele asjale ja nauditavas kirjanduslikus vormis. Nüüd ma enam ei imestagi, et paljud lugejad on Allikat kiitnud. Võimalik, et loen ikkagi need tema klassikud ka läbi. Ja vahele võiks võtta kommunistlikku kirjandust, ei?