Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Rex Stout „Uksekell helises“, Perioodika (1967)

See vist on üleüldse esimene Wolfe’i ja Goodwini lugude eestikeelne tõlge (vähemalt raamatu kujul), mõelda, juba 67. aastal, Loomingu raamatukogus, sest kus siis veel. Ilmneb, et tõlkimisse sai valitud tolleks hetkeks ilmselt värskeim (kättesaadav) teos Wolfe’i sarjast, sest „The Doorbell Rang“ paistab olevat esmaavaldatud 1965. Seda, kas avaldatavuse puhul mängis rolli ka fakt, et Wolfe siin raamatus vassiva ja ülbe FBI ehk FJBga rinda pistab, ei tingimata arvata, aga huvitav, on, et järelsõna asendab Jacques Martin Barzuni kirjutis kriminaalromaanist kui sellisest, tema kõrgajast kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil loogika ning teadmispõhisus oma edukäiku tegid ning hilisemast allakäigust, tuues siiski välja ka häid näiteid, nende seas ka Rex Stout, ning jäädes lõpuks lootma lugejale, kes pikemas plaanis terad sõkaldest eraldada võiks… eraldi ajastukohane on Barzuni essee järel toodud väike bibliograafia, mis iga mainitud autori kohta paarisõnalise selgituse annab või siis selle tärnikesega tähistatult võlgu jääb, tärnikesega on nimelt tähistatud „väga vähe tuntud autorid, keda biograafilised allikmaterjalid ei käsitle ning kelle teoseid meil ei tunta“. Võimalus tunda end infoküllusest ja -vabadusest ärahellitatuna ning minna iga viimast kui nime Vikipeediast otsima…

Igal juhul on see juba päris mitmes raamat õndsalt rasvunud geeniuse ja tema võimeka piimalembese abilise seiklusest ning nõnda on ka kogu rutiin koos orhideekülastuste, majast mitte lahkumise ja vastumeelsusega töö tegemise suhtes kenasti sisse töötatud. Ent kuna asjasse on segatud FBI, siis loksutab see muidugi dramaatiliselt üht-teist ka paigast – näiteks näitab Cramer me ebasümpaatsete lemmiktegelaste suhtes üles ebatavalist hoolivust ning ostab suisa Goodwini võõrustamiseks paki piima! Lisaks käib mõningane trall ja hulk lärmirohket raadiokuulamist kaasas ettevaatava suhtumisega FBI pealtkuulamisvõimekusse. Ma ei ole küll kursis, aga arvata on, et võib tõe pähe võtta, et vähemalt hämarail kuuekümnendail käis mainitet organisatsiooniga kaasas ka teatav omavolitsemiskõmu. Kuid riigitruu nõukogude lugeja siin muidugi täit rahuldust ikka ei saa, sest olgu selle FJBga kuidas on, mäng piirdub ikkagi ümberlükkamatu tõestamise tandriga, see, et keegi võiks Wolfe’i nende ja avalikustamisvõimaluse olemasolul lihtsalt buldooseriga üle lasta, rahvavaenlaseks kuulutada ning luku taha panna ei käi enam mängu juurde…

Vahel võib ka juhtuda, et löntšiks saab sandvitši, aga see käib täiesti loomulikult asja juurde. Meil siin on ju tänapäeval kombeks brunche promoda ja smuutisid juua… Noh, eks Wolfe'i gurmeel on sellest muidugi täiesti ükskõik.

Selle pika päeva õhtul, kui kell oli kümme minutit kümnel, läksin ma kööki. Wolfe ja Fritz seisid keset kööki laua ääres, vaieldes, kui palju kadakamarju tuleb panna küpsetatud hirveliha marinaadi. Teades, et see võib jätkuda lõpmatuseni, ütlesin ma: "Vabandage. Nad on kõik siin, ja veel enamgi. David Althaus, isa, tuli ka. Ta on kiilaspea, sinust paremat kätt kõige taga. Samuti advokaat nimega Bernard Fromm, sinust vasakut kätt kõige taga, nupukas ja teravapilguline mees." Wolfe kortsutas kulmu. "Ma ei taha teda." "Selge see. Kas ma ütlen talle seda?" "Pagan võtaks!" Wolfe pöördus Fritzu poole. "Hästi, lase käia. Ma ütlen - kolm, aga edasi tee, mis tahad. Kui paned viis, siis ei hakka ma seda isegi maitsma; ma tunnen lõhnast. Neljaga võiks see päris hea olla." (lk ei mäleta)

Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...

Alan Garner - The Owl Service (1967)

Harry Potteri saaga peal üles kasvanud põlvkonnad võivad seda raamatut (mis, märkigem etteruttavalt, on kirjutatud noorsoole) lugema asudes juba esimestel lehekülgedel tunda segadust ja pettumust, kuna selle pealkiri ei tähenda sugugi mitte öökullide postiteenistust, vaid öökulliserviisi. Sellise serviisi leiavad üksikus Walesi orukeses asuva vana maamaja pööningult majakeses suvitav Alison ja majahoidja poeg Gwyn. Alison avastab, et taldrikute lillmustrist moodustuvad mustri osi mosaiigina teistpidi kokku pannes öökullid, mis aga taldrikult paberile kopeerituna salapärasel kombel kaduma lähevad. Samal ajal hakkavad orukeses aset leidma teisedki kummalised ja müstilised sündmused; eelkõige tajuvad seda muutust noored peategelased Alison, Gwyn ja Roger, kes, nagu sündmuste arenedes järjest selgemaks saab, on kogmata kombel valla päästnud taldrikutesse kammitsetud müstilise jõu, mis sunnib orus neid uuesti läbi mängima Blodeuweddi legendi: mütoloogiline kangelane Lleu laseb endale teha lilledest naise, kuna needuse tõttu ei saa ta inimesega abielluda. Tema abikaasa Blodeuwedd aga armub teise kangelasse Gronwi ning koos otsustavad nad Lleu tappa. See neil ei õnnestu; Lleu tapab ise odaga Gronwi ja Blodeuwedd muudetakse karistuseks öökulliks. Sedasama mudelit või mustrit on põlvkondade kaupa tahes-tahtmata korranud üha uued ja uued armastajad; seepärast võib arvata, et ka Gwyni, Alisoni ja Rogeri lugu ei saa hästi lõppeda. Selles on vähemasti täiesti veendunud orukese asukad, kes võtavad nende saatust juba ette kui paratamatust või loodusjõudu, sest müüt on ühelt poolt justkui end visalt asfaldist läbi pressiv puuvõrse, mis lõpuks kunagi ikkagi jälle päevavalguse kätte pääseb, vallapääsenuna aga kui marutuul, mis kõiki, kes ta teele ette jäävad, mängukannina ringi pillutab.

Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.

PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.

Ludwik Jerzy Kern „Ferdynand Vahva“. Eesti raamat (1981), tlk Helgi Loik, illustr. Asta Vender

„Tahak-sin teilt ü-li-kon-da tel-li-da,“ ütles Ferdynand.

„Kas endale?“ küsis Rätsep.

„Loo-mu-li-kult,“ vastas Ferdynand. „Täna juhtus selline imelik lugu, et tulin kodunt riieteta välja, ja ei tahaks praegu tagasi minna.“

„Mul on tööd üle pea...“ vastas rätsep. „Ma peaksin kõik valmis tegema...“

„Kas te siiski ei õmbleks mul-le?“ hüüdis Ferdynand ja vaatas oma truude silmadega rätsepa väsinud silmadesse. Ta tundis, et rääkimine läheb järjest ladusamalt.

Rätsep oli ilmselt liigutatud. Ta lükkas ukse pärani ja ütles:

„Olge lahke, astuge salongi.“

Ükski klient ei olnud veel talle nii head muljet jätnud kui see. Ferdynandi pilk tegi ta pehmeks nagu vaiba. (lk 9)

Ferdynand tõmbab end ühel päeval diivanile kerra ja nõnda nad seal siis peremehega istuvad, kuni viimane uinakule vajub ja tema loetud ajaleht täpselt Ferdynandile nina alla jääb. Teate isegi, kuidas nende ajalehtedega on, kui miski juba nina all, siis peab lugema ja nõnda Ferdynand loeb ja juurdleb ja mõtleb, et küll kahejalgseil on ikka hea elu ... keegi ei käsi ega kamanda ja võib minna kuhu ise tahad ja ...

Mõeldud-tehtud, ta lipsabki tänavale ja alustab kahel jalal patseerimist nagu õige mees kunagi. Nagu ülaltoodud dialoogist näha, taipab Ferdynand peagi, et ühel õigel inimesel peab ju ometi ka ülikond olema ning tänu oma loomupärasele veetlusele ning erilisele vastupandamatule paluvale pilgule on ta peagi veelgi kenam, täielik härrasmees. 

Nõnda siis Ferdynand seikleb, arvata võib, et mõnes 60ndate alguse Poola linnas. Külastab restorani ja tutvub pan Augustyn Raadioga (veendunud märkmikuusku härrasmees, kes leiab, et kui osta uus märkmik ning sinna tänase kuupäeva juurde kirjutada „vaba õhtu“, alles siis võib inimene südamerahuga lõbutsema minna, sest märkmikus on ju ometi selgelt kirjas), magab hotellis ning sõidab liftiga taevasse; koertenäitusel palutakse ta aukohtunikuks ning varaste kõrvad osutuvad ootamatult kõvadeks. Ferdynand on lisaks loomupärasele meeldivusele ka ülimalt viisakas ja võiks öelda, et peenetundelinegi. Nõnda pälvib ta igal pool hea suhtumise ja vahetab ohtralt ülevoolavaid viisakusavaldusi.

Pelgasin, et see lugemiskogemus röövib meeldivad lapsepõlvemälestused – kunagiste lemmikute ülelugemisega on pahatihti see oht. Aga tegelikult oli mul hoopis meeldiv õhtupoolik ja nii mõnedki kohad olid sama nauditavad kui lapsepõlveski ja nii nagu toonagi muutus raamatu keskpaik, ehk koertenäitus pargis, mõnevõrra tüütuks. Kuid nii rätsepastseen, restoraniskäik kui vihmailmauni ja nii direktori kui hambaarstiga vahetatud viisakused olid endiselt üsnagi võrratud.

Kui nii võtta, siis nii mõneski mõttes võiks lapsel olla Ferdynandiga kerge samastuda – minna ükskord välja ja olla nagu täiskasvanu, olla lõpuks ometi tõsiselt võetud ning saada teenitud tähelepanu kõigi oma oskuste ja heade külgede eest, mis muidu varju jäävad. Ei mäleta, kas just päris nii see lugemine ikka omal ajal käis, eks olnud juba toona teatav aja ja ruumilahusus tuntav – kes siis 80ndatelgi enam niiväga joonelt rätsepa juurde marssis ja kes siin Eestis nii üliviisakalt pan-itas, ent vahvad olid need Ferdynandi seiklused igal juhul. Ah, kui ahvatlevalt kõlab vihmasajus nädalake jutti magada!