Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“, (Byronet, 2002), tlk H. Lepik

Üks korralik külajant, kus lihtne asjatoimetus viib kogemata kombel järjest üha enam vinti peale keerava sündmuste jadani. Soome kirjandusklassika, humorismi vallas eriti märgiline.

Ma just kõige suurem jantide sõber ei ole, aga ega selles osas siin midagi nuriseda ei saa – ilusti stiilipuhas värk ning kõik otsad jooksevad ka lõpuks ludinal kokku tagasi. Isiklikult nautisin kõige enam dialooge ja äärmiselt ehedat olustikku-inimesi. Täiesti usun, et täpselt nii see külaelu seal Põhja-Karjalas Liperi maakonnas tänapäevase Joensuu lähistel 18.saj lõpus, 19. alguses käiski! Noh, ogaraid juhtumisi võis keskmisse päeva muidugi ehk veidi vähem mahtuda, aga kõik see elu tiirlemine majapidamise, vara ja loomade ümber, külajuttude ringlemine, sobivate elukaaslaste otsimine jms, rääkimata sellest, et majapidamistes veel muldseid põrandaid ja põrandale sülgamise kommet leidus või et lõputu kohvitamise pruuk juba sügaval heades igapäevakommetes juurdunud oli, kõik see küllap on ehe, mis ehe.

Tegevustik toimub ka suuresti päris paigus, pseudonüümi taga peituva autori (sündinud Algoth Tietäväinen, hiljem Algot Untula) koduküla Tohmajärvi ümberkaudsetes külades ja Joe (ehk siis nüüdse Joensuu) linnas.

Raamatust on loomulikult tehtud ka mitu filmi, nt 1938. ja siis 1980, viimast võib vist isegi netiotsinguga vaadataval kujul üles leida.

Jutt ise on aga lühidalt järgmine – elatakse aga rahulikult Ihalaiste talus, vana Ihalainen teeb parajasti hambad laiali lõunauinakut, perenaine Anna Liisa aga jutustab läbi astunud Sõrmuse Miinaga näppude käia laskmise kõrvale külajutte … et kas Jussi must lehm (Kas Vatase Jussi? Ikka selle Vatase Jussi, jah) on juba poegimisega maha saanud ja mihuke vasikas oli ja kas jäi eluloomaks ja ega Vatane uut naist võtma ei hakka ja kui hakkab, siis kes passiks ja… no muuhulgas tuleb juttu ka linasaagist ja perenaise plaanidest neid homme lõugutama hakata (vist) ka sellest, et külalisele võiks kohvi pakkuda, ja siis ilmneb, et kogu majapidamisest on tuletikud sootumaks otsa saanud, ühtki hõõguvat sütt kah järgi pole, aga kuda sa järgmine päev linu lõugutad, kui pole millega saunaahju alla tuld üles võtta ja … aga eks leitakse hüva nõu – tuleb Ihalainen naabrite juurde tikke laenama saata, 6 versta vaja astuda, jõuab parajasti enne pimedat ära käia, ning et viimane aga palja hüüdmise peale üldse kõssata ei taha ja et Sõrmuse Miina seal kõrval ässitamas on, siis laksab perenaine talle leivalabidaga tagumendi pihta, mispeale Ihalainen lõpuks kargud alla saab, millist laksamist aga Anna Liisa hilisemate segaduste käigus muretsedes ja ahastades veel kahetsedagi jõuab.

Nojah, ja nii see Ihalainen teele lähebki, aga tee peal juhtub ta muidugi vana hea sõbraga kokku ja siis on vaja teist väheke kosjaküsimustes aidata ja siis on vaja seda ja toda ja saunatada ja linnas käia ning vastutulijatele lobajuttu ajada … Anna Liisa kodus aga imestab, et see tühipaljas tikkude toomine nii pikalt aega võtab ja siis hakkavad riburadapidi ka kõikvõimalikud kuulujutud kohale tilkuma. Kuulujuttudega on muidugi aga teadagi, et eks jutustaja räägi ikka nii nagu talle endale huvitavam tundub ja loomulikult tõepähe ka kõike, mida juba eelnevalt kellegi kolmanda käest kuuldud või ise mõeldud ja… Sinna kompotti lisandub veel muidugi ka viisaka dialoogikunsti kaudsus, kus jutt jõuaks nagu keskpõrandale kokku, aga kumbki vestleja ütleb ja arvab kuulvat veidi erinevaid tähendusi ja nii edasi.

Tore nüanss on veel, et lisaks kõigi ümberkaudsete inimeste teada ja kõneaineks olemisele on samamoodi teemaks ka kõik majapidamisloomad ja see, kas Vatase või kellegi teise lehm poegis ja mis siis sai on üsna levinud kõnealgatus, ning mis veelgi enam – külarahval on arvel ka ümberkaudsete inimeste etemad riidehilbud, parima püksipaarini välja; samuti ka kõik veidi suuremad varalised tehingud ja summad, mis nende eest saadud.

Mis kirjastusse puutub, siis ega Byroneti nime all ESTERi kataloogis vähemalt eriti pikka väljaannete loetelu ei tule ja kirjastamine on ilmselt lihtsalt lisategevus. „Tuletikke laenamas“ tundub olevat vana 1957. aasta tõlke uustrükk. Küllap leiti, et lugu vääriks värskemas köites välja andmist ja võeti kätte ja tehti ära, mis ju väga kena lähenemine asjale. Kaanepilt on aga teadlikemate lugejate sõnul hoopis algselt ühe Juhan Jaigi loo illustratsioon (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ühtegi viidet pildi päritolule siit väljaandest ei leia, aga seda vaatasin küll juba isegi, et loo sisuga pilt siiski ülearu täpselt kokku ei lähe, selge siis, et miks.

Ahjaa, dialoogide ja möödarääkimiste kohta võib veel öelda, et õigupoolest oleks ka suuremal hulgal netikommentaatoritest sellest kõvasti kõrva taha panna – no täpselt samamoodi toimub möödarääkimine igasugustes vaidluslõimedes. Siin vähemalt on tegelastel vahepeal hea oma kujutlusvõimel põhinevat nördimust mõne käsil oleva tööjupi või siis vähemalt neutraalsema külajutuga maha rahustada.

Meeldejäävate stseenide nimekirja tuleb aga kahtlemata lisada Ihalaise ja Vatase saunaskäik – lugedes tekkis tahtmine ise ka mõnda korralikku leili ja kasevihaga sauna pääseda, nii isuäratav oli see põhjalik peksmine ja nühkimine ja punetamine.

Meel läks väga rahutuks. Ihalaisest hakkas juba kahju. Vahepeal räägiti Kämäräise lehmast. Kuid varsti läks jutt jälle Ihalaise imeliku hilinemise peale. Anna Liisa ütles:

„Ta ei ole kunagi nii lühikest teed kaks päeva käinud!“

„Kus sa siin nii kaua,“ oli ka Kanase naise arvamine.

Rahutus suurenes. Anna Liisa tähendas:

„Õieti peaks Hyväriselt küsima minema, kas ta käis seal, aga ei ole koduhoidjat.“

Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.

Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal ei olnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu. Anna Liisa kirus endamisi:

„Et aitaks niigi palju ja jääks siia koduhoidjaks!“

Maija Liisa jälle vihastas omaette:

„Kardab vist, et ma siit midagi ära varastan, seepärast ei julge mind koduhoidjaks paluda!“

Ta haavus sellest raskesti. Vihaselt ütles ta natukese aja pärast ninaka trotsiga:

„Kuusela proua saadab alati mind endale koduhoidjaks kuulama, kui ta ära on… Tema ei karda küll, et tal midagi ära kaob…“

„Anna Liisa ei taibanud veelgi, vaid arvas Maija Liisa jutust, et Kuusela proua koduhoidjaks oleks ta heameelega, aga mitte siin. Temagi hakkas trotsima:

„Eks rikastel käi neid koduhoidjaks pakkujaid küll, aga kes see talukohta koduhoidjaks tuleb, kui palukski.“

Nad istusid tükk aega vihaselt, … (lk 58)

Rex Stout „Üle minu laiba“, Tänapäev (2023), tlk Jaan Kabin

Ma nüüd reedan kogu sisu ära, aga … toimub mõrv. Tegelikult muidugi oleks tõeline ootamatu pööre jätta mõrv seekord ära, sest alguse saab kogu trall hoopis kadunud juveelidest. Ning kui te nüüd ütlete, et kuule, Nero Wolfe sul nüüd mingite suvaliste vääriskividega oma mugavat äraolemist häirima hakkab, liiatigi kui abipaluv klient erilise jõukusega ei hiilga, siis loomulikult on teil õigus. Ainult, et … see on täiesti rabaval kombel üks perekondlik lugu ja tegemist ei ole mingi suvalise perekonnaga vaid suisa priskest orhideegurust geeniuse enda omaga. 

Et siis, välja ilmub tegelane kes väidab end olevat hädas ja kui see ei aita, siis väidab end olevat Nero Wolfe’i tütre. Viimane ning fakt, et ta Wolfe’i raamaturiiulisse ühe üsna kahtlase dokumendi hoiule peidab tingivad selle, et eradetektiiv või siis pigem suuremas osas küll tema usin käsilane Goodwin end liigutama hakkab. Õigepea muidugi koksatakse keegi ikkagi maha ka, ahjaa, mõrv ja värk toimub vehklemissalongis, kus hädasolevad daamid selle õpetamisega tegelevad, mis on ju väga päevakajaline, vehklemine on praegu vist kuum ala meil (tervitused Eesti epeenaiskonnale).

Erakorralistest asjaoludest lõpetuseks veel niipalju, et tegemist on ühe rahvusvahelise diplomaatiasegadiku ja mahhinatsioonidega seotud looga, mistõttu vaene Cramer, kellel pole alustuseks ei teadmisi tost kahtlasest dokustaadist ega ka muudest asjaoludest ning asitõenditest, mida Wolfe’i tiim parajasti diskreetselt jagamast hoidub, ning kellega igasugu diplomaatilised kanalid on veelgi kidakeelsemad, on sunnitud kannatlikult ühte kabineti tugitoolidest hõivama ja kuulekalt koostööd tegema kuni asi vask. Muuhulgas saab Archie teha sujuvalt nägu, nagu ta oleks kogu aeg teadnud, misasi see col de mort on.

Eks tegelikult on nende lugude tutvustamine muidugi üsna kasutegurivaba tegevus – Wolfe’i lood püsivad niiehknaa ühtlases vastavuses ootustega tuttavliku õdustuse osas, aga noh, arvestades, et ma nende sisu ja pealkirjad krimile kohaselt väga tõhusalt ja kiiresti jälle ära unustan, siis on ikka hea ära märkida.

Rex Stout “Hirmunud meeste liiga”. Tänapäev (2020), tlk Jaan Kabin

Archiel ajab vaimukus üle ääre, nagu alati ja eks me kõik juba tea, et ega Wolfe'gi pole suu peale kukkunud (Archie kindlasti ei saaks jätta selle peale kommenteerimata kui katastroofilised taolise kukkumise tagajärjed oleksid, ja seda nii mainitud suu kui ka tolle suu alla jääva pinna jaoks). Google ütleb, et tegemist on teise Nero Wolfe'i raamatuga, mis kirjutatud.

Wolfe'i pangaarve on kokku kuivamas, motivatsioon tööd teha on madal (nagu alati) ja Archie igavleb ajud rosinaks, ent kui ta piisavalt kaua hommikuse ajaleheartikli kallal lõugu laksutab, õnnestub tal panna Wolfe Paul Chapini nimelise kirjaniku krimkat tellima, kuna too artikkel nimelt käsitleb kohtuistungit, kus autor praalinud, et raamatus kirjeldatud roim on loomulikult päriselt läbi viidud ja tõetruult, koos mõninga ilukirjandusliku garneeringuga üles tähendatud.

Noh, edasi läheb kaduma üks psühholoogiaprofessor, kes juhtumisi muidugi ka eelnevalt Wolfe'i külastanud oli, ning ilmneb, et terve seltskond kunagisi ülikoolisemusid on saanud ähvarduskirju ja nüüd on kaks neist surnud ja üks kadunud ja mängus on seesama mõrvahimuline kirjanik, kelle ees tervel see seltskond end juba ammustest aegadest süüdi tunneb, sest tudengid ja nende naljad, mis vahel viltu lähevad …

Ega's muud, kui hallid ajurakud ja vaimukustest kubisev praktiline meel koos musklitega peavad tööle pihta andma, mis muidugi viimase arvates ei käi üldse nii hoogsalt kui võiks. Kummatigi juhtub nõnda, et Wolfe isiklikult saab vähemalt ühe korra majast väljas käia ning läbi New Yorki rallida, Goodwin võetakse aga põhjalikult haneks. Lõpuks on muidugi kõik kenasti Wolfe'i laua ääres reas, pangaarve saab priske täienduse ning selgub ka täpne sott sellega, et kes mõrvas kelle ja mis sai kadunud mehest ja mis värk selle Chapiniga siis ikka on...

Külalisi võõrustatakse pruunis liivakivimajas igatahes kenasti (nagu alati, kadedaks teeb) – õhutatud ja köetud toakesest värske orhideeõieni laual, söögist muidugi ei maksa siinkohal rääkidagi. Kusjuures, kui tavaliselt on iga Wolfe'i raamatu söögikirjeldused ikka sellised isutekitavad, siis selles raamatus unistab Archie mingisugusest munahüübest vorstikeste ja peekoniga, mis mul isiklikult oleks vist küll üsna viimaseid asju, mida Fritzilt paluda, aga noh – Archie on ju krooniline piimajoodik ka, mis tast ikka tahta. Ning vähemalt jäi see ebaisuäratav hommikusöök tol korral ka ainult unistuseks – ajapuudusel pidi ta leppima minu mõistes märksa isuäratavamate soojade võileibade ja kohviga oma töölaua taga …

Mulle jätkuvalt meeldib Tänapäeva Wolfe'i lugude formaat ja kujundus – poleks midagi selle vastu kui kõik Wolfe'i lood kronoloogilises järjekorras selles formaadis välja antud saaks ja mul veel riiulis kah oleks …

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi ole talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vimast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: “Ta võitleb loodusjõududega. Ta muurab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: “Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. (lk 7-8)

Sayyid Qutb “Külapoiss”. TLÜ kirjastus (2019), tlk Üllar Peterson

Humoorikas ja värvikalt olustikuline pilt 20. sajandi esimese kolmandiku lapsepõlvest Niiluse orus. Tõlkija on kirjeldanud „Külapoissi“, kui Egiptuse „Väikest Illimari“ või „Kevadet“. Lisaksin siia nimekirja veel Riho Lahi „Värdi“, mis pole ehk kirjandusloolises mõttes nii keskne klassik, aga just sellega tekkis mul endal paralleele kõige enam.

Peategelaseks on „meie poiss“, kes raamatu alguses 6-aastasena oma kooliteed alustab. Esmalt seisab ees valik riikliku ja kaasajastatud külakooli või traditsioonilise koraanikooli vahel. Viimane on olnud pikki aegu rahvahariduse alusmüüriks, ning omandatakse seal küll ka lugemise-kirjutamise oskus aga peamine õppetegevus seisneb koraani pähe õppimises, mis muidugi kaugeltki mitte kõigil ei õnnestu. Meie poiss pannakse tema tuleviku silmas pidades esteks külakooli, aga siis ähvardab teda hoopis koraanikool, kuna isa on end selle õpetajail veenda lasknud ja mõtlematult lubanud lapse hoopis sinna saata ning kuidas siis nüüd väärikas inimene oma sõna tagasi võtab... Lõpuks õnnestub külakoolil siiski peale jääda, ning näitamaks, et too koraanikoolist põrmugi viletsam pole, õpib meie poiss omal algatusel koraani kah veel pähe, sest eks ole selle tundmine ju pikki aegu olnud see tõeline harituse näitaja. (Koraani peast teadmine on kusjuures päris tulus, sest erinevate pühade ajal on kombeks koraanitundjaid seda peast ette lugema palgata, neid lisaks veel kenasti kostitades, meie poiss küll raamatus ise sellise tegevusega leiba ei teeni).

Veel on juttu igasugu asjust, sellest, kuidas paaril kuul aastas kõik põllumaad Niiluse veega üle ujutatakse, ning siis muutub küla saareks ning eeslite asemel liigutakse paatidega, lapsed käivad vahetundidel suplemas ning jõe taganedes haarab tervet küla kummaline nukrus, justkui lähedase sõbra lahkumisel. See nukrus on külaelus suisa nii oluline nähtus, et sellest raamatus isegi eraldi peatükk on. Ent põldudele jääb paks kiht viljakat muda, millesse põlluvilja suruda – Niiluse oru jõukuse allikas. Ühes teises peatükis kirjeldatakse mujalt Egiptusest põlutöödele saabuvaid võõraid, kelle läbi tuleb ilmsiks vähem viljakatel aladel elava maarahva vaesus meie poisi külas tundmata määral.

Keskvõimu ja tolle moderniseerimiskatsetega on külal samuti omamoodi suhe. Võõrik kehalise kasvatuse kontsept on realiseeritud paar korda aastas kooli külastava endise sõjaväelase pakutava eriliselt rangete rividrilliharjutustega, mida lapsed loomulikult kardavad kui tuld. Huvitav fakt on siinjuures türgi keelest tulenevad käsklused, sest oli Egiptus ennemalt ju Ottomani impeeriumi autonoomne osa. Samuti peljatakse kaitsesüste, nende eest meeleheitlikult pagedes, kui vähegi võimalik. Ja ega siin või ainult harimata külarahva vaimupimedust süüdistada – riigivõim enamasti ikka ainult keelab-käseb ja pingutab pimedalt musklit, nagu näiteks relvade ära korjamise peatükis, selmet rahvaga mingeid usalduslikke suhteid evida.

Suur osa on ka kohalikel uskumustel ja nn rahvaislamil – sellest on läbiimbunud terve küla elukorraldus. Kõikvõimalikud vaimud-deemonid, kes pimeduses inimestele suurt ohtu kujutavad ja kelle vastu aitab jumala tõelise nime lausumine või Koraani peast lugemine; iga inimese saatjaks olev vastassoost džinn, kes võib liiga ilusaid inimesi kadedusest ära tappa; ohutised ja pühameeste kummardamine jne. Samuti ei saa jätta mainimata ka raamatukultust. Pühakirja ettelugemise võim ning käsi sellel vandumine pole muidugi meilegi tundmata, aga lisaks on mainitud veel teisigi raamatuid. Ja lugejale loomulikult on südantsoojendav raamatukaupmehe iga-aastase külastuse ja raamatute soetamise ning laenutamise kirjeldused. Veel on huvitav ka seeläbi avanev pilk hoopis teise kirjandusruumi – araabiakeelne kirjanduslik traditsioon on omaette sügav ja lai ilmaruum, mis mõistuslikult mõttes on iseenesestmõistetav, aga ega eurooplasel just väga tihti pole mahti või juhust teisi eraldisesisvate juurtega tekstiruume sellistena aduda.

Autoril on külaelust kirjeldades pigem irooniline kaasaja inimese pilk, külakooli õpetajate juhtimisel võetakse ette džinnihirmu hajutamine ja muud taolist, kirjeldatakse, kui ogaraid asju ollakse valmis uskuma, et mitte ainult pühamehe pühadust kahtluse alla seada, ning tuuakse välja ka kummalisi hetki hügieeni seisukohast – kohutavalt räpasest, ent loomulikult pühast mošee peldikust alates, kuni selleni, kuidas vaesem külarahvas salamisi palvetajate pesuveetsisternis kümblemas käib, ning kuidas siis palvetajad hiljem seda sama ära solgitud vett enese mošeesse sisenemisel puhastamiseks kasutavad jms.

Mõnusad on ka kohalikud rahaühikud – millimid (kõige väiksem), piastrid (järgmine) ja naelad (kõige suurem). Esimene on nii aus ja otsekohene nimetus, nagu millimeeter, noh; järgmine seostub mul millegipärast kohe piraatidega ja kolmas on siis selline Briti mõjuvõimu meenutus. Neile ühikutele võib lisada veel leiva. Nimelt peeti leiva ostmist külas üsna kummastavaks ideeks – kes siis sellist asja ostab, seda teeb iga majapidamine ise, aga külaturul kaubitseti tihti ka natuuras ning üheks vahetusühikuks võiski olla oma majapidamise leib, kusjuures hea maitse poolest tuntud majapidamise oma oli rohkem väärt kui viletsama küpsetaja saavutused.

Ühesõnaga, suurepärane võimalus end korraks Egiptuse külla ja islami kultuuriruumi mõelda. Teine pool raamatust sisaldab tõlkija väga põhjalikku järelsõna, mis annab aimu nii Egiptuse oludest, autori elukäigust (saab nt teada, kas raamatu lõpus, külast lahkumise peatükis talle pandud suured tulevikulootused ka kunagi teoks said), ülejäänud loomingust, ning kommenteerib veel iga peatükki ja Egitpuse külaolusid eraldi.

Üks põhjus, miks autor ise nii pikka selgitust vajab on see, et tegemist on inimesega, kelle elu esimese poole kirjutised kuuluvad ühele Egiptuse 20. sajandi esimese poole tuntuimale kirjanduskriitikule ja ka tunnustatud kirjanikule, pigem moderniseerumise ja lääneliku teaduse pooldajale; kuid kelle elu teise poole kirjutised kuuluvad hoopis äärmusislami tüvitekstide hulka, ning kuulutavad, kuidas lääs on kaotanud väärtused ning inimkonna tulevik seisneb islami seadustele vastava loomuliku elukorralduse omaksvõtuks (nii umbkaudu, nagu mulle järelsõnast meelde jäi). Sel ajal kuulus Qutb ka tänapäevalgi tuntud Muslimite Vennaskonda, pandi teda vangigi, kus oli hea veelgi islamistlikke kirjutisi üles tähendada ning lõpuks hukati 1966. aastal Egiptuse valitsuse poolt. Aga loomulikult oli Qutbi häda pigem selles, et ta oma ideed ja meelsuse niivõrd suurepäraselt kirja pani, et neist tänapäeval igasugused kahtlased radikaalid indu ammutada võivad. Ta ise olnud lihtsalt teoreetik ja kirjamees. Ning „Külapoiss“ jääb nii ehk naa tema elu esimesse poolde – kuskilt ei ole aimata tulevast paduislamisti. (Ka näiteks Mart Helme „Puhkus Lihavõttesaarel“ on jätkuvalt täitsa tore lasteraamat.)

Selle raamatu puhul tuli isegi meelde tõlkija vastu tänulikkust tunda – aknake täiesti tundmata maailma kaugest keelest, nauditavas ja rikkalikus emakeeles (neim, kõlvik, ...) ning kõige tipuks veel järelsõna pea sama mahukas kui tekst ise. Järelsõna rida realt läbi lugemine ei ole muuseas kohustuslik, muhe ja huvitav on see tekst igal juhul ja nautimiseks lisaselgitusi ei vaja, seega, keda autori islamlus ja ülejäänud teosed eriti ei köida, võib vabalt ka diagonaalis pilgu üle lasta ning üksnes mõnd huvitavamat kohta lugeda – näiteks saab järelsõnast teada, kas meie poiss siis lõpuks ikka realiseeris raamatu lõpus talle pandud ootused või mitte.

Kõige vähem hirmutav asi, mis arst nendega ette võtta saaks, oleks „viga teha“ – just sellist mõistet kasutati kaitsesüstimise kohta. See oli õudustäratav toiming, millele mõned tervishoiutöötajad koos abilistega ikka aeg-ajalt pühendusid, põhjustades külas kõikehaaravat pelgu. Seega, niipea kui anti teada „väikesest arstist“ (eristamaks teda arstist, kelle juurde neid nüüd nõuti ja kes kunagi üksi ei saabunud, vaid keda alati saatis õigusametnik), käisid kogu külast läbi hirmuvärinad: õudusest haaratud emad tormasid tänavatele oma võsukesi paanilise hädalisusega kõikjalt kokku krabades, nad lukustasid eneste järel uksi ning läksid üles majakatustele, olles valmis koos lastega ühelt katuselt teisele kargama, sest polnud ju üldse mitte harvad need juhud, kui saabunud saatanad pärast ustele prõmmimist need külatunnimeeste abil maha murdsid ning seesolijatele kohustuslikus korras „viga tegid“. Seega kõik need, kes olid võimelised naabermajade katustele hüppama, kindlustasid endale pääsemise. Kes aga seda ei suutnud, peitusid kas põhumahutitesse või kanapuuridesse, sest võis juhtuda ka nõnda, et nendest kohtadest va tohtrihärra neid ei otsinudki!

Selline oli siis see väike arst, keda nad juba tundsid – mis aga siis veel rääkida sellest tõelisest, kes vaid õigusametniku saatel saabus! Kui keegi juba tema kätte sattus, võis pääseda vaid ime läbi ja saatuse tahtel või suurimate pühameeste nõidusvõimeliste amulettide abil. (lk 56)

Olav Osolin „Kus lendab Part“ (Varrak, 2021)

Huumori poole pealt võib kohe alustuseks ära öelda, et igasugused hetked, mil sundimatu situatsioonikoomika päriselt välja ka tuleb, on kahtlemata plusspunkte väärt – toimiva koomilise efekti loomine on lihtsalt täiesti eraldi kunst – ja eks neid hetki ikka on. Aga samas olid tegelased minu jaoks kuidagi tüütult ebasümpaatsed, noh, sellised ossilikud vmt. Sapiste on iseenesest ju kena nimevalik, aga kuidagi rusuvalt mõjub selline üsna üheplaaniline rämedus. Lõuna-Eesti maakoht ning kodumaised olud on muidugi üldjuhul eraldi tasandil plussiks, ent suuremas osas tunduvad nii tegelased, krimimõistatus kui õhkkond pigem nalja ülesehitamise teenistuses – seega eraldiseisvalt väga meeldejäävad ei ole. Ühesõnaga on siin ehk siis sellist külajandi  võtmes Rex Stouti ja Sherlocki hõngu.

Algus on igatahes paljutõotav – nooreminspektor Part saab väljakutse ühte pealinnast mõnevõrra kaugel asuvasse külasse, kus kohalikus majutusasutuses vedeleda naisterahva surnukeha. Natuke saab Part rahulikult tegutseda, siis jõuab kohale ka Eestimaa teises otsas pralletanud boss Sapiste, kes otsad enda kätte võtab, erilise geniaalsusega ei hiilga, aga see-eest ülbuse (ja nutika ning ärritava järelkasvuga, lokkab ka korruptsioon).

Laibaautot pole niipea oodata (noh, ikka see pralletamine ja pohmakad ja muu joomahuumor), toimub pisut koomilist taidlemist ja juurdlust, laip peidetakse korrektsuse mõttes vähe paremini diivani taha, sealjuures avastatakse surnud daami näol tegemist olevat suisa tuntud krimikirjanikuga. Hotellis toimuvad aga kahtlased kidakeelsed lood, ühe (kuulsa?) külalise identiteeti keeldutakse kategooriliselt avaldamast, pisut niidiotsi annab uurimine külapubis, aga siis järsku on laip lännu ja kõik teevad näo, et seda pole kunagi olnudki …

Et iseenesest ju kõlab päris hästi, toppama jäämise häda ka polnud, läks nagu ludin, aga teist osa samade tegelastega just ei oota. Samas, naljakunsti ikka võiks veel!

„Hakkame siis peale,“ jätkas Boss ja kraamis välja oma suure märkmiku, „ning alustame päris algusest. Kui kaua sa siin majas oled juba olnud?“
„Umbes viis minutit, ma arvan! Ega ma pole ju aega võtnud!“
Juba Manueli esimene vastus näitas, et ees seisev lahing ei tõota tulla kerge.
„Ei, ma pean silmas, et kui kaua sa siin tööl oled olnud?“
„Siin Kannikeses või? Suvel saab aasta!“
„Selles ei maksa küll kindel olla,“ torkas Sapiste ja kirjutas midagi oma märkmikku.
Pausi kasutades haarasin otsa enda kätte. „Oled kohalik või?“
„Mis mõttes?“
„Noh, kas elad Veriallikal?“
„A kus ma siis elama peaks?“ imestas Manuel.
„Ei no väga hea, et sa siin elad!“
„Siin hotellis ma ei ela!“ vastas vibalik. „Käin ainult tööl. Aga mõnikord olen ma siin ka elanud.“
Ma ei saanud päris pihta, mida see vennike patrab või mida ta elamise all silmas peab, kuid üks asi oli selge – kuigi usaldusväärne seesuguse mehe jutt ei tundunud. Ilmsesti oli ka Boss sellest aru saanud, kuid jätkas sellest hoolimata usutlust: „Hea küll. Läheme asja kallale. Millal sa esimest korda laipa nägid?“
Manuel vajus mõttesse ja vastas siis ebaledes: „Vist tädi Amalie matustel. Kuigi ega ma teda seal pikalt vaadata saanud. Kirst pandi kohe kinni.“

Vibaliku vastus lisas Sapiste niigi segasesse pilku veel ühe ahastava noodi, samas kui minule tuli sel hetkel kohe meelde mu enda tädi matus, mis toimus ammu aega tagasi Viljandis. (lk 100-101) 

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“. SA Kultuurileht (2021), tlk Madis Vainomaa

Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja kes on lisaks  saanud veel riburada preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.

„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin, kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).

Esiteks on see nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks) legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.

Teiseks on tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud – kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond, siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.

Kolmandaks, see viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.

Neljandaks näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…

Tsitaate võiks välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks, aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh, kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel, kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.

Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks (isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).

Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka lõbusamad noodid. (lk 198)

„/../ miks ei võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle kontrollimise eest hoolt ei kanna?“

„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.

„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks. Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu, ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest, kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)

„Kahju, et ta Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.

„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus… Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“

„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati, korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)

/…/ ta täheldas, et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata, kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi… Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli, polnud tal aimugi. /…/

Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta. Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)

Sel päeval käisid Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei suuda midagi tõendada. (lk 99)

Mina, näiteks, ei saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“, siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)

30. Septembri alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule, forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt: „Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“ Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)

Sirbis on analüüsitud ka. 

Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida). 

Rex Stout „Uksekell helises“, Perioodika (1967)

See vist on üleüldse esimene Wolfe’i ja Goodwini lugude eestikeelne tõlge (vähemalt raamatu kujul), mõelda, juba 67. aastal, Loomingu raamatukogus, sest kus siis veel. Ilmneb, et tõlkimisse sai valitud tolleks hetkeks ilmselt värskeim (kättesaadav) teos Wolfe’i sarjast, sest „The Doorbell Rang“ paistab olevat esmaavaldatud 1965. Seda, kas avaldatavuse puhul mängis rolli ka fakt, et Wolfe siin raamatus vassiva ja ülbe FBI ehk FJBga rinda pistab, ei tingimata arvata, aga huvitav, on, et järelsõna asendab Jacques Martin Barzuni kirjutis kriminaalromaanist kui sellisest, tema kõrgajast kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil loogika ning teadmispõhisus oma edukäiku tegid ning hilisemast allakäigust, tuues siiski välja ka häid näiteid, nende seas ka Rex Stout, ning jäädes lõpuks lootma lugejale, kes pikemas plaanis terad sõkaldest eraldada võiks… eraldi ajastukohane on Barzuni essee järel toodud väike bibliograafia, mis iga mainitud autori kohta paarisõnalise selgituse annab või siis selle tärnikesega tähistatult võlgu jääb, tärnikesega on nimelt tähistatud „väga vähe tuntud autorid, keda biograafilised allikmaterjalid ei käsitle ning kelle teoseid meil ei tunta“. Võimalus tunda end infoküllusest ja -vabadusest ärahellitatuna ning minna iga viimast kui nime Vikipeediast otsima…

Igal juhul on see juba päris mitmes raamat õndsalt rasvunud geeniuse ja tema võimeka piimalembese abilise seiklusest ning nõnda on ka kogu rutiin koos orhideekülastuste, majast mitte lahkumise ja vastumeelsusega töö tegemise suhtes kenasti sisse töötatud. Ent kuna asjasse on segatud FBI, siis loksutab see muidugi dramaatiliselt üht-teist ka paigast – näiteks näitab Cramer me ebasümpaatsete lemmiktegelaste suhtes üles ebatavalist hoolivust ning ostab suisa Goodwini võõrustamiseks paki piima! Lisaks käib mõningane trall ja hulk lärmirohket raadiokuulamist kaasas ettevaatava suhtumisega FBI pealtkuulamisvõimekusse. Ma ei ole küll kursis, aga arvata on, et võib tõe pähe võtta, et vähemalt hämarail kuuekümnendail käis mainitet organisatsiooniga kaasas ka teatav omavolitsemiskõmu. Kuid riigitruu nõukogude lugeja siin muidugi täit rahuldust ikka ei saa, sest olgu selle FJBga kuidas on, mäng piirdub ikkagi ümberlükkamatu tõestamise tandriga, see, et keegi võiks Wolfe’i nende ja avalikustamisvõimaluse olemasolul lihtsalt buldooseriga üle lasta, rahvavaenlaseks kuulutada ning luku taha panna ei käi enam mängu juurde…

Vahel võib ka juhtuda, et löntšiks saab sandvitši, aga see käib täiesti loomulikult asja juurde. Meil siin on ju tänapäeval kombeks brunche promoda ja smuutisid juua… Noh, eks Wolfe'i gurmeel on sellest muidugi täiesti ükskõik.

Selle pika päeva õhtul, kui kell oli kümme minutit kümnel, läksin ma kööki. Wolfe ja Fritz seisid keset kööki laua ääres, vaieldes, kui palju kadakamarju tuleb panna küpsetatud hirveliha marinaadi. Teades, et see võib jätkuda lõpmatuseni, ütlesin ma: "Vabandage. Nad on kõik siin, ja veel enamgi. David Althaus, isa, tuli ka. Ta on kiilaspea, sinust paremat kätt kõige taga. Samuti advokaat nimega Bernard Fromm, sinust vasakut kätt kõige taga, nupukas ja teravapilguline mees." Wolfe kortsutas kulmu. "Ma ei taha teda." "Selge see. Kas ma ütlen talle seda?" "Pagan võtaks!" Wolfe pöördus Fritzu poole. "Hästi, lase käia. Ma ütlen - kolm, aga edasi tee, mis tahad. Kui paned viis, siis ei hakka ma seda isegi maitsma; ma tunnen lõhnast. Neljaga võiks see päris hea olla." (lk ei mäleta)

Dylan Thomas „Piimmetsa vilus“. Perioodika (1970), tlk Paul-Eerik Rummo

Tegemist on kuuldemänguga, vist esimese kuuldemänguga üldse, mida teksti kujul lugenud olen, ja siit on tunda nii poeetilisust kui Walesi. Millegipärast meenus Joyce’i „Dublinlased“, küllap seepärast, et mõlemad on justkui killukesed Ühendkuningriigi nö väiksematest etnilistest ruumidest suure Inglise ingliskeelse kirjanduse osana. Eriti võluv on, et lisaks tõlkija saatesõnana on vihikukese lõpus ka üks Dylan Thomase isiklik kiri, milles ta kirjeldab seda visandlikku pildikest, milles ta mõnede helide ja paroodia, muutlike tujude ja soojusega, soovib edasi anda Llaregybis elamise tunnet, kuigi ta õigupoolest kirjas kohe ka ütleb, et ei oska oma taotlust õieti sõnastada, ent sellegipoolest täie pühendumuse ja vaimustusega selle kallal töös on.

Tegelaste galerii on kirju – on prouasid ja nende abikaasasid, nii elusaid kui surnuid, on luiskamishimuline lihunik ja tema kergeusklik naine, on unelev koolipreili ja tema kauge austaja, on igavesti armastuskirju vahetavad poepidajad ja kuulujutte levitav postiljon, kelle naine kirjad enne kätte toimetamist lahti aurutab ja läbi loeb, on naistemees ja meestenaine, on luulelemb pastor, on meri ja kalalaevad ja kõrts, taamal kõrguv mägi, muistseid legende ja alevikese veeres kasvav Piimmets, mille varjus iha- ja kiretoiminguid aetakse, kuid pealtnäha ja altnäha vastanduses on tunda, et sisemised ihad ja igatsused, unenäod ja unistused ei pruugi ilmsi teoks saavaga alati mitte kattuda, samas kui ilmsi toimuva taga on sügavamaid hoovuseid, millest tegelastel endilgi õieti aimu pole.

Kuigi peategelast kui sellist ei ole, siis on kuuldemängule paslikult mõnevõrra keskseks ja siduvaks tegelaseks pime kapten Kõuts, kelle unedes ilmuvad uppunud semud ja mullapõues puhkav ammune armastus ning kes päeviti akna peal alevi hääli kuulab ning üksnes helipildi järgi oskab ära öelda, kes tuleb, kes läheb ja kuhu teel on.

Alguses oli kogu see poeetilisus ja pulbitsevus pisut ootamatu (tegelikult oleks huvitav ka originaali vaadata, tõlkestki leiab palju põnevaid sõnu, rääkimata vaimukatest kujunditest), eriti kui hakkas ilmnema, et ühtlasi on tegemist ka karikatuurse muigejutuga külaelust, kust ei puudu ka humoorikas keelepeksunäide, ning kus külaelule paslikult seisneb suur osa melust, allhoovuste ja tumedamate ning ülevamate nootide kõrval ka ebavooruslikes unenägudes ja  piimmetsas paariti linnupesade otsimises – „pikkade aluspükste“ väel ning „kleit samahästi kui üle pea“. Ahjaa, külaelu mõttes meenutas Leiva-Dai oma naistega muidugi Sepa Kaarlit „Tuulte tallermaast.“ Jah, külaelu on külaelu!

Ning lõppkokkuvõtteks võib öelda, et oleks see taotluse õige sõnastus nüüd kuidas see oleks – ühe päeva pildike koos kõigi häälte lõhnade ja tegelastega kerkis lõpuks silme ette küll – nagu oleks ise seal elanud, sest kui oled juba kord ka tegelaste unedesse ja mõtteisse kiigata saanud, siis kuidas muidu võinuksid sa teada, et koolipreili Härmaniit Beynon öösiti üht väikest vänget meest näeb, kes liputab häbitult ja punaselt karvast saba, pabertuutu varjus.

EMAND BEYNON (valjult, ülalt toast)

Lily!

LILY SMALLS (valjult)

Jah, proua.

EMAND BEYNON

Kus on mu tee, tüdruk?

LILY SMALLS

(Tasa.) Mis sa ise arvad? Et kassikastis või?

(Valjult.) Kohe tuleb üles, proua!

ESIMENE HÄÄL

Isand Pugh üle tänava Koolimajas viib emand Pugh’le hommikust teed, sosistades trepil

ISAND PUGH

Siin on su arseenik, mu arm.

Ja su herbitsiidikoogike.

Su viirpapagoi ma kägistasin ära.

Vaasidesse ma sülitasin.

Hiireaukudesse toppisin juustu.

Siin on su … (Uks avaneb kriuksudes.)

… värske tee, mu arm.

(lk 24)

ESIMENE HÄÄL

Postkontoris müüakse siirupit. Veoauto sõidab turule, koormaks sulgloomad ja peremees. Piimaplekid seisavad Kroonimisnurgal nagu lüheldased hõbemundris kordnikud. Ja Kuunarmaja lahtisel aknal istudes kuuleb pime kapten Kõuts tervet seda alevihommikut. /…/

(Taamal koputab postimees uksele)

KAPTEN KÕUTS (omaette, vaikselt)

See on Willy Nilly, kes koputab „Lahevaate ukse taha. Trat-tat-tat, väga tasa. Koputil on kitsenahkne kinnas ümber. Kellelt see emand Ogmore-Pritchard küll kirja saab? /…/

Vaata nüüd ette, eestrepp on läikima löödud. Iga tuhv nagu seebitükk. Vaata oma naelakast-number saapaid. See vana Bessie pooniks ju murugi ära, et linnud libiseksid.

(lk 33)

Video kuuldemängu 2017. aasta ettekandest Musta Laega saalis leiab siit: http://www.ekl.ee/uritus/piimmetsa-vilus/. (See on muidugi sihuke kurikuulsalt hea kajaga ruum, et heli, iroonilisel kombel, on nagu on.) 

Ja autori hääl ning originaalkeel ka enam kui 70-aasta tagant: https://www.youtube.com/watch?v=FjJt4P4w8io

Angélica Gorodischer - The Unmistakable Smell of Wood Violets (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Autorilt näide nö argentiina-kesksest ulmest ehk kuidas üks kohalik väikeriik nimega Rosario on korraga valmis saatma oma esimese astronaudi uurima universumi äärealasid. Suurriigid (Boliivia, Paraguay, Madagaskar ning teised nagu Island, Venemaa ja Ameerika) peavad väikeriigi sellist ettevõtmist vähe hullumeelseks, aga tõepoolest, laev läheb teele, kosmonaut elab üle mitmeid aegruumi paradokse ning käib tõepoolest universumi äärel ära. Mis on siis midagi muud kui meie universum.

Loo võlu on muidugi selles veidras alternatiivmaailmas, kus riigid ja tuntud teadlased (ja ehk ka siis füüsikaseadused) on vähe teistsuguse loogikaga kui meie maailmas. Maailma kese on tõepoolest Lõuna-Ameerika kontinendil (koos mõne erandiga nagu Island ja Madagaskar), samas pole kogu kontinent nii edukas kui juhtivad riigid; nii on endise Argentiina aladel moodustunud seitse riigikest, millest üks siis (Rosario) võtab korraga ette sellise kosmoseavantüüri (riik, kus on üldse vaevalt viis autot ja kaks kella). Aga ikkagi, nemad saadavad teele naisest kosmonaudi.

Muidugi, tekst pole vaid satiir Lõuna-Ameerika olude asjus, siin on ka omamoodi lummav poeetiline maailm. Millest küll satiir jällegi üle sõidab. Võta siis kinni ...

Javier Marias “Oxfordi romaan”. Varrak (2012)

Kõige enam meeldis mulle peatükk, mis algas prügikoti ja lõppes prügikotiga, kuid sinna vahele mahtus salapärase mehe ilmumine ukselävele ning liitumine kummalise ühinguga ning selle vestluse käigus ilmneb muuhulgas ka kõigi asjade tumeda poole eksisteerimise võimalus ning selles peituv õõvapotentsiaal. Olgu siinkohal veel öeldud, et prügi võib võtta ka kui üksiku inimese elu ainsat tunnistajat.

“Oxfordi romaani” hispaaniakeelne pealkiri on “Todos los almas” ehk “Kõik hinged” ja kui paslik tundub see kirjeldama justkui varjudena ilmuvate ja kaduvate tegelaste, minategelane kaasaarvatud, kõikumist mööda Oxfordi linna – olgu see siis ülbete ja uhkete kodutuina tänavail, eraelusid kiivald saladuses hoidvate ning samas teiste elusid vilunult väljanuhkivate ja klatšivate õppejõududena traditsioonilistel õhtusöökidel, või tähtajaliste armastajatena ette kindlaks määratud armukeserollis. Aga samas tuleb tunnistada, et Oxford pealkirjas kõlab siiski ka üksjagu värvikamalt ja teatud ootusi, isegi kui see on ootus vanadele kivihoonetele ja tolmunud raamaturiiulitele ja ainus, mis ma pealkirjaga seoses (mille tõlkimine on ka ka lahti seletatud) öelda tahtsin, ongi see, mis öeldud.

Ehk kõige lemmikum tegelane on see kõige müstilisem neist – uksehoidja Will, kes kõrges eas vankumatult ametipostil jätkab ning viibib oma mõtteis vaheldumisi kõigis aegades ja kõnetab saabuvaid professoreid kõikvõimalike ammuste (ja kes teab, ehk ka tulevaste) professorite nimedega, mitte iial aga nende endi omadega ja sellest võib järeldada, et kunagi ei ole teda veel olevikust tabada õnnestunud.

Eks kõigest sellest aja ja kaduvusega pendeldamisest õhkub hästi ka pikema ent tähtajalise viibimise hõngu. Seda justkui kohanemist ja kohal viibimist, aga samas ka äralõigatust ja hajusust. Kaks aastat ei ole piisav aeg, et muutuda “siniste silmadega hiinlaseks” nagu Marco Polo, kes liiga kauaks Hiinasse jäi, aga samas on see liiga pikk aeg, et jääda päriselt külaliseks või turistiks, piisavalt pikk aeg, et vajada sõprus- ja muid suhteid, luua sidemeid ümbritseva ruumiga.

Loomulikult leiab siit ka ekslemist tolmustes vanaraamatupoodides, millega on samuti seotud üht-teist pisut kummalist ja unenäolist – vastates nõnda siis nii Oxfordi nimega seotud ootusele, et on tolmused raamatud, kui ka hingedega seostuvale müstikaaimdusele. On vanapaar, kes jälgib päevast päeva mustvalgelt ekraanilt keldriruumis toimuvat, kui sinna mõni klient peaks eksima; on õppejõud, kelle minategelasest hispaanlane tabab ennastunustavalt venekeelset luulet lugemast (ja kelle kohta räägitakse, et ta olla käinud NSVList põgenenuid tõlgina intervjueerimas); on kummaline lonkav tegelane kolmejalgse koeraga, keda hispaanlane märkab järsku endaga pidevalt samades poodides viibivat; on jahti mõnevõrra obskuurse kirjaniku (Arthur Machen) haruldastele teostele, ja hiljem veelgi obskuursema kirjaniku (John Gawsworth) elulookildudele, mis hakkavad lõpuks ühe teise tegelase looga, vähemalt jutustaja kujutlusis, traagiliselt tumedat kuju võttes põimuma.

Tegelikult on siin muidugi ka üksjagu ülimalt loomulikku ja kergelt absurdset koomikat alustades õppejõudude õhtusöögikirjelduse ja kohustusliku minuti pealt reglementeeritud vestluskorraldusega paremal ja vasakul käel istujatega ning sealt edasi liikudes kaamerat jälgivate poodnike meelelahutust silmas pidades võimalikult elava ja liigutusterohke keldririiulite vahel viibimisele ning miks mitte lõpetades sellega, millega alustatud sai, see tähendab tolle salapärase jälitaja ja salapärase ühinguga.

Kui aus olla, siis loo kulgemise viis meenutab näiteks Ishigurot – kerge unenäolisus ja absurdsus ja mäluga mängimine ning selle lahutamatus ettekujutuse ja fabulatsiooniga; ja siis armastus ja surm – nagu järelsõnas välja toodud. Järelsõnast muidugi leiab veel humoorikaid fakte – nagu too fiktiivselt reaalne Redonda kuningriik väikesel asustamata Kariibi mere saarel, mille too obskuurne kirjanik Gawsworth ühelt teiselt kirjanikult päranduseks saanud ja kelle kirjanduslik mantlipärija Jon Wynne Tyson olla tollest tiitlist Javier Mariase kasuks loobunud. Nõnda on siis selle loo autor ühtlasi nüüd ka fiktiivne monarh, kes jätkab sõpradele ja lugupeetavatele fiktiivsete aadlitiitlite jagamise traditsiooni – muuhulgas saanud Orhan Pamuk Värvide Hertsogi tiitli ja siinkohal tuleb tunnistada, et “Oxfordi romaan” meenutas mulle oma kulgemisviisilt natuke ka Pamukit. Siinkohal võib ainult muiates kahjatseda, et Friedebert Tuglas omal ajal, kui ta mõtles välja salapärase kirjaniku nimega Arthur Valdes, kelle fiktiivset elulugu hiljem teisedki täiendanud on, et siis ka ei taibatud mõni kuninglik või muidu väärikas või eksootiline fiktiivne tiitel mängu lisada.

Ta pööras pilgu ära. Korraga näis lort Rymer oma iharast unelusest ärkavat, viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust (enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba mõnda aega tagasi minekut teinud, võtttes hüvitisena kaasa mõned noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega meie poole:

“Mis kärbes teid hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis haamrialusele viimase raevuka hoopi ja röögatas eufooriliselt: “Magustoit!”

Kõrgetel söömaaegadel on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti järjekorda võtta (sedapuhku üpris korratusse, tuikuvasse ja anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning sõbralikumasse kui söögisaal, kus pooleteise tunni jooksul lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel, šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel, piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad “banaanisöömisena kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib rääkida ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese vaatuse käigus joodud veinide mõjul juba niigi mandunud keelekasutusele, muutub jutuajamine üldiseks, taltsutamatuks, tooreks ja vahel isegi kaootiliselt sündsusetuks. Lisaks on ka ähmane võimalus, et mingil hetkel otsustab warden (nagu kõik muu, oleneb ka see tema tahtest) juua kuninganna terviseks, mis tähendab seda, et lõpuks on lubatud suitsetada. (lk 51-52)

Aga enam ei leia seda kohta, kus öeldi umbes miskit sellist, et ka raamatud on tihti ainult ajutiselt kellegi omad, et siis jälle naasta oma õigele kohale, vanade raamatute maailma.

Abraham B. Jehošua “Luuletaja kasvav vaikimine. Raketibaas 612“. Perioodika (1992), tlk Kalle Kasemaa.

See raamat osutus tõeliselt meeldivaks üllatajaks. Kui aus olla, siis puudusid mul üldse mingisugusedki ootused ning lugema hakates kahanesid need ootused veelgi, sest teema oli vananev luuletaja, kes ameti maha pannud ning tema kohatult vanas eas saadud poeg, kel mõistusega kõik päris mitte nõnda ei ole kui teistel inimestel. Poole pealt hakkasin aimama ka, et kuhu asi välja võiks jõuda, aga ... aga ... selleks hetkeks oli autori kirjutamise viis mind juba suutnud ära veenda, lugu, mille kartsin olevat kuiva ja kopitanud oli kõike muud kui seda. Kuigi lõpuks tuleb muidugi ka puänt, mida võib aga võib ka mitte ette aimata, olgu siis osaliselt või tervenisti, siis ei kahane lugemisrõõm ega järelmaik põrmugi, kuna ka lõpplahenduseni viival teel vähimatki allahindlust ei tehta. Nauditav on olustiku ja asjade-kohtade kirjeldus, poja eripära, ümbritsevasse sobitumine ja isa suhe temasse on paigas nõnda, et teel lõpplahenduse poole võib täiesti rahulikult arutleda selle üle, et kuidas ikkagi sellist last (isegi kui päriselt päris sellist last olla ei saakski) ühiskonda sobitada ja kuidas armastada ja muud taolist. Ning lõppkokkuvõttes jällegi võib ilmselt üht koma teist mõtiskleda luuletajaks olemise kohustuslike elementide ja tõelise tuuma üle, kui tahta, ehk vanuigi vanal rasval narrusi tegevate kirjainimeste aadressil satiirigi välja lugeda? Mul pole küll aimu ajast ja kontekstist, milles autor kirjutas, aganoh, sedalaadi satiiri jaoks on vist enamvähem igal ajal ja igas kirjandusruumis mingisugune kontekst alati olemas. Igal juhul aga on tõlkija järelsõnas lubatud soe huumor ja osavõtt samuti täiesti kohal ning see kombinatsioonis terviku iga osa läbimõeldud ja oskusliku teostusega võimaldab vabalt nautida lugu ükskõik millisel lugeja valitud tasandil või siis mitmel korraga.

Novat. Ja siis kui ma teise looni jõudsin, siis olin nagu too korvipunuja mustlaste muinasjutus, kes kuldseid pajusid nähes hõbedastelt korjatud vitsad maha viskas ja uut sületäit lõikuma asus. Teine lugu seob meisterliku kergusega luhtunud ent lahutamata abielutandril valitseva vaikuse Iisraeli okupatsiooniga Siinai poolsaarel (1967-82), jätmata kasutamata ka võimalust muiata/irvitada rahvusluse ja juutluse propaganda üle ning samas ka akadeemia eluvõõruse üle ning seda kõike veel läbi Strugatskiliku (noh, ei oska praegu teisiti nimetada) kummastuse ja jantliku tühjatallamise atmosfääri, taamal, kauguses, paistmas Suessi kanal. Kui see kõik nüüd liiga seiklusrikas tundub, siis võib asja ka kokku võtta nõnda, et abielulahutuse veerel professor täidab väekohustust sõduritele külalisloenguid pidades. Käesolev lühijutt kirjeldab tema külastust raketibaasi 612, et pidada loeng teemal „Sionism võistluses teiste ideoloogiatega“või „Iisraeli kodaniku juutlus“või „Iisraeli ühiskonna pale kestva konflikti tingimustes“ - täpsemalt otsustab ta kohapeal. Ka siin tuleb, võibolla, et veel rohkemgi esile, kuidas on ühtseks tervikuks seotud erinevad tasandid (peresuhted, ühiskonnakriitika, ...), sealjuures loo käiku ja põnevust ja atmosfääri meisterliku detailsusega hallates – peagu (väga hea) krimiromaaniliku ettehoolega, võiks öelda.

Ülistuslaulu lõpetuseks (ärgem siis nüüd maailmaimet ka oodake, aga lihtsalt niisama hea elamuse najel on ka vahel vaja raamatutest kirjutada) – ühesõnaga humoorikas ja tihe ja meisterlik ning lisapoonusena pilguheit Iisraeli, mis minu jaoks uudne. Nüüd peab uurima, kas järelsõnas mainitud sama autori „Molcho“ või mõni muu romaan on siis nüüdseks eesti keelde jõudnud või mitte. (Ilmneb, et ei ole, aga olla see-eest veel mitu lumeisväärt Iisraeli kirjandust ka teistelt autoritelt)

___

Luuletaja kasvav vaikimine

Ta on mu vanaduspäevade laps. Ta sündis ettekavatsematult, eksituse tõttu, mingi ime läbi, sest me mõlemad, tema ema ja mina, olime jõudnud juba vanaduse künnisele.
Ma mäletan hästi päevi, mis eelnesid tema sünnile. Eriliselt ilus, mahe ja vga pikk kevad. Ning mina, luuletaja, kes oli avaldanud juba viis luuletuskogu olin otsustanud kirjutamise lõpetada: vastuvaidlematust veendumusest, täielikust meeleheitest, mis oli lõplik. Sest alles sel kevadel tunnistasin ma iseendale, et mul on parem vaikida.
Mu laul oli kaduma läinud -
Mu lähemad sõbrad olid juba varem hakanud ajama mind meeleheitele, sisendama mulle hirmu. Kõike maha tegema. Noorte luuletajate luuletused ajasid mind segadusse, vapustasid mind. Salajas püüdsin ma kirjutada nende laadis ning sel kombel tekkis halvim, mis ma eales olen kirjutanud. Ma ütlesin endale: „Järelikult vaikin ma nüüdsest peale ja edaspidi
/.../
Ning äkki see ootamatu rasedus -
Selline häbi -
(lk 6)

Raketibaas 612

„Ta eelistab oma loengute teemasid mitte kohe avaldada. Esimesel pilgulg näivad nad vanamoelised, raskepärased, võivad eemale peletada...
„Rääkige narkootikumidest, „ teeb juht talle lahkelt ettepaneku.
„Kas te oskate narkootikumidest rääkida?“
„Narkootikumidest?“ Küsib õppejõud lõbustatult.
„Jah, mõne aja eest ma viisin neile lektori, kes rääkis narkootikumidest... Viis poisid arust ära...“ (lk 42)

„Naine kuulab teda rahulikult, päikeseloojak kumab tema näol, otsekui ei puutukski mehe sõnad teda, läheksid temast mööda ning langeksid kaljudele ümberringi. Mees naeratab, kummardub, et noppida lehti põõsalt, mis kõrbenult ja tolmusena tema jalge ees kasvab, märkab riidetükki, lohus paari roostetanud, tuulest näritud kanistrit, tankiroomiku lüli, nõgist puldanit, tühje konservikarpe, lahtimurtud padrunikaste. Purukslöödud sõjaväe jäänused vedelevad kaljusel maapinnal otsekui kuivendatud merepõhjal.
„Kas siin on juba peetud loenguid nende teemade üle?“ küsib ta meeleheites, millest ta ise aru ei saa. (lk 49)

Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990), tlk Edvin Hiedel.

Mis situatsioonikoomikat puudutab, siis vana hea klassika.  Stiilinäite võib rahumeeli võtta kohe päris algusest ja võib kinnitada, et sama stiilset komejanti saab nautida terve raamatu vältel ning terve trobikonna igatsorti rohkem või vähem kahtlaste tegelaste osalusel:

“Kui Maud oma tuppa tagasi tuli, astus üks härra kapist välja, pidžaama seljas, peas maitsekas roheline siidlambivari, ja naeratas sõbralikult.

- Vabandust, ütles ta ja kergitas viisakalt lambivarju,
- minu nimi on Félix Van der Gullen.
/.../
- Kuidas te kappi sattusite?
- Ma... toast.
- Ah! Ma ei mõelnud seda!
- Ma tulin läbi akna.
/.../
- Pidage! Hüüdis Maud.
- Palun! Vastas salapärane noormees tuhvlikandu kokku lüües.
- Te ei taha ometi... pidžaama väel minu toast koridori astuda?!!
Võõras hakkas teenistusvalmilt akna poole minema.
Maud peaaegu kiljatas:
- Pidage!
/.../
- Ma jään siis siia... ütles ta ning istus lähemasse tugitooli.
/.../
- Mis te ometi mõtlete!... - Te tahate siia jääda?!... Niimoodi?! Minu tuppa?!
Võõras laksas endale nüüd juba tusaselt vastu reit:
- Ärge pahandage, palun, aga kui ma ei tohi uksest ega aknast välja minna, siis ma pean siia jääma! Seda te ei saa ühelt noormehelt isegi minu olukorras nõuda, et ta haihtuks õhku või kaoks iseendast nagu pimesoolepõletik!...”

Lisaks tihedale, erinevaid osapooli ja kokkusattumusi täis pikitud süžeele, kus ka mõrvade-mõistatuste arv ei piirdu ühega, võib lugeja nautida peakangelast, kelle muretu huumorimeel ja mõnevõrra eripärane olukord – nimelt peidab ta end rahvast täis hotellis ilma, et omaks numbrituba, avalikult kasutatavat identiteeti, raha või riideidki. Nagu arvata võib, on siin ohtralt võimalusi erinevate salaplaanide otsa koperdamiseks ning ogaraks situatsioonikoomikaks.

Ruumiliselt käib möll tänapäeva Indoneesias, ühel Bali saare lähikonnas asuvale väikesaarele (ma kahtlustan, et fiktiivsele väikesaarele sealjuures) ehitatud kuurorthotellis. Ajaliselt on raamatu originaal ilmunud 1939 ning tegevus toimub veel õndsal koloniaalajastul. Seega maksab tänapäeva lugejal kohalike elanike ja olude kohta käivat selles valguses ka võtta, et noh … etnograafilisi ja antropoloogilisi järeldusi ei maksa tegema hakata...

Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus (2016).

Kuraditosin lühijuttu … või mõttelõnga või … õigemini midagi sellist vahepealset, igal lõpul oma konks otsas, nauditavad lugeda kõik. Tegelased on pigem visandid ja tõeline möll toimub jutustajahääle mõtteis, selles, kuidas nappe sündmusi seoste, tähenduste ja paralleelidega on vürtsitatud ja ehk eriti veel selles, mis iga loo lõpus ootab.

Leida võib palju õdusat äratundmist nagu remondi- ja ehitusmöllu tuttavlikud paradoksid (tahtsin seda lugu automaatselt jagada kõigiga, kes mõnd vana elamist kõpitsevad või remonti nokerdavad, puhas kuld ju), kui ka mälestushõnguline linnasaunatraditsiooni jõudmine iganädalasest küürimismekast spaadeni (kuigi … kas tõesti viimased äratuleva naha rullid alles rätikuga maha lükatakse … kas ei peaks üks laps ikka saunatamise lõpuks nii nahatumaks nühitud olema, et rätikul enam ühtki rulli püüda pole, ah?) … ühesõnaga ei jõua ometi kõiki lugusid üles lugeda, aga õdusaid olmeseiku (mis sealjuures, olgu olme madalaks pidajaile öeldud, põrmugi väikestena ei tundu) on üksjagu, nagu on ka filosoofilisemaid mõttekäike … kuigi, kui aus olla, siis on see eristamine siin rumal.

Sest asja võlu selles seisnebki, et põhimõtteliselt pole vahet … kõik nad saavad lihas üheks ning inimese maailmakogemises on keedumuna ja Schopenhauer (filosoofinime näide) ikka ühes ajus koos ning ühtmoodi tähtsad. Ja nõnda on ka selle raamatu lood-mõtisklused sellised humoorikad seiklused argise ja sügavtähendusliku metsades, mis mõlemad paraku peavad leppima sellega, et inimese mõõt ei saa ikka enese kehast välja, kui ka tema mõtted sinna eksivad. Võimidagisellist.

Tsitaate võiks südamerahus võtta enam-vähem ükskõik millisest suvalisest kohast. Esmajoones tahaks ära tsiteerida muidugi valdava osa lõppe, aga see ei ole hea toon vist, tutvustamisel? Las siis olla nostalgiahõngune linn-maa lõiguke “Majaehitajast”. Korterist välja värvimine on vast tänaseks päevaks kõvasti populaarsust kaotanud, ent paneelmajade vannitoad küllap võivad jätkuvalt saluudiks uksi kolksutada, et just nii selle auru ja pesemisega on, tänapäevani (ja ehk ka tegemata töid täis maamajapidamistega).

“Ruum oli nii tilluke, et peale igat pesukorda oli see auru täis nagu türgi saun, kõik seinad, torud, kraanid ja peeglid olid higipisarais. Aga milline mõnu on ennast pesta! Olgu sanitaarruumid kui igerikud tahes, peaasi, et nad üldse on! See on ikkagi luksus par excellence.
Suvealguse remonteerimine lõppes teadagi enda korterist välja värvimisega. Kui viimane kiht läti pruuni, haisvat põrandavärvi oli peale kantud, keerati uks lukku, võeti juba varem ukse taha tõstetud kimpsud-kompsud näppu ja sõideti maale, kus ootas ees tervete inimpõlvede jagu tegemata töid.“

Selja Ahava „Taevast pudeneb asju“. Post Factum (2018), tlk Jan Kaus.

Õhu- ja kujunditerikkalt kirjutatud raamat inimese eluilma suhtest selle väliste jõududega. Ühest küljest asjad lihtsalt juhtuvad, teisest küljest, üks raskemini talutavamaid asju võibki just olla see, kui millegi juhtumisele mõtet või tähendust lisada ei oska. Kolmandast küljest – mõtte või tähenduse meelevaldnegi lisamine on ehk jälle midagi, mis aitab inimkeskse loogika seisukohast totaalses kaoses meelemõistust säilitada... Maailm, kui tähenduslik tervik, kus issanda teed on imelikud või maailm kui asjade juhusliku või masinliku juhtumise jada, kus millelgi pole mingit mõtet ...

(tuletab meelde üht lemmikkohta ühest Serge Moscovici artiklist „ suspicions that one may be adrift in an absurd world“, jah ... sellised kahtlused on kindlasti inimesi vaevanud juba mõnda aega)

Asjad oma juhtumist muidugi selliste eksistentsiaalsete murede pärast edasi ei lükka ega ära ei jäta. Inimene peab siis ikka ise vaatama, et kuidas toime saab või ei saa. Mainimata ei ole jäetud ka inimtaju narratiivsus – inimelu pooleli jäänud, ilma õige, rahuldust pakkuva lõputa on midagi, millega on raske leppida, tahaks oodata ja loota, tarduda, kuni õige lõpp kohale tuleb. Ent sama raske on ka leppida sellega kui lõpp end lõpuks kellegi teise suu läbi meelevaldselt just sellisena õige ja paratamatuna kirjutama hakkab, et „ta elas nii ja nii, küllap temasuguse lõpp pidigi olema selline ja selline“...

Kuidas siis leida kesktee ükskõikselt ja mõtteta pillutava kaose ning tagantjärele meelevaldselt lugudeks painutatuse vahel? Kas tõde on kusagil? Või peab lihtsalt leppima ja lootmagi unustamisele, sellele, kuidas ’aeg haavu parandab’? Kuid kas kõik haavad annavad ilma võitluseta ajale alla või on vaja siiski midagi veel?

***

„Võib juhtuda, et saabub maailmalõpp; võib juhtuda, et Paradiis on pauhti kohal. Võib juhtuda, et keegi sureb nii märkamatult, et sellest ei jõua isegi aru saada. Võib juhtuda, et selline isik püüab kummitusena tagasi tulla ja jätkab oma poolelijäänud lugudega. Kuigi tegelikult tuleks lihtsalt ära minna. tuleks jääda tee äärde ja lasta autol ära sõita. Tuleks muutuda mustvalgeks. Tuleks muutuda väiksemaks ja muuta oma ajavormi.“

Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)