Pete Walker: Complex PTSD: From Surviving to Thriving

 

Eneseabiraamatud ei sattu mu lugemissahtlisse (tegelt seal peaks käima arvutiklaviatuur, aga hoian lahtitõmmatavas sahtlis pooleli raamatuid) eriti tihti. 
Vahel siiski. 
Eriti kui soovitatakse sõnadega: "See võiks sulle huvi pakkuda."

Raamat on keeruline - ja samas lihtne. Lihtne, sest loetavas keeles, arusaadav ning kenasti üles ehitatud.
Keeruline, sest pärlid on pasaga julkadega segamini ning hulgas on ka rohkelt tavalist heina.
Suur osa teosest oli mulle: "Nojah, ma tean seda, ma teen seda". Osa oli: "Nojah, mulle see ei sobi, aga olgu, igale oma". Ning osa oli: "Kuidas nii loll olla saab? kas autor üldse loogilist mõtlemist ei oma?!"
Aga põhikontseptsioon, millest ta lähtus, oli tegelikult päris krdi nupukalt nähtud. 
Selline, mille osas mul algul oli "nojah, võibolla" ja mida edasi lugesin, mida erinevamate nurkade alt läheneti, seda rohkem adusin, et tõesti. Oi. TÕESTI. Nii ongi ju!

See põhikontseptsioon on ka piisavalt lihtne, et see siinkohal ära tuua. 

Vanematepoolse külmuse või lausa agressiivse käitumise najal kasvanud lapsed on ka täiskasvanuna selle olukorra vaimsed vangid, kuhu lapsena sattusid. Nad kõik kogesid pidevat - mitte harva, vaid süstemaatilist - vanematepoolset väärkohtlemist ning reageerisid sellele vastavalt oma iseloomule ja olukorrale. Laias laastus on reaktsioonideks fight, flight, freeze ja fawn. 

Fight meeldib autorile selgelt kõige vähem. Võitleja-tüübid pole mitte vastuhakkajad, vaid nad suunavad oma viha mujale ja neist saavad nartsissistlikud kiusajad.

Flight põgeneb muidugi ka otseselt (mu vend iga konflikti ajal: temast oli näha aint ukse taha kaduvat särgisaba), aga need on samuti kõikvõimalikesse muudesse tegevustesse mattujad, kes on igal pool tegevad ja keda kodus peaaegu polegi.

Freeze-tüüp kaob oma unelmatesse ja mõtleb millestki muust, et mitte vahetu eluga tegeleda.

Fawn püüab meeldida ja meelitada, olla see, kes on vanematele toeks ja abiks alati, kui vaja, siis vast armastatakse.

Ja siis nende kombinatsioonid. Puhtaid tüüpe olla ikka vähemus.

Ma ei arvanud algul sellest teooriast palju. Üldse, minu vanemad selgelt ei vihanud mind ega olnud ju isegi eemalehoidvad, ega? Meil olid nunnud pikad nädalavahetusehommikud, kui mind kaissu võeti, ja ... 
... ok, väga muud armast meelde ei tule. Aga no kõht oli täis, katus pea kohal ja tööle väga ei sunnitud. (Välja arvatud koristamine.) Ja minuga räägiti. Täiesti intelligentseid dialooge pidasime, mitte et mulle peeti loenguid.

Aga lugesin edasi, lugesin ja lugesin ja taipasin, et mida pekki. Ma olen puhas fawn (pugeja minu tõlkes) -tüüp. Nii pugeja, et ma ei suuda seda oma isiksusest lahtigi mõelda, ma ei taju võimalustki olla teistsugune. "Tahan olla vajalik, tahan, et inimestel mind otseselt vaja oleks, siis tunnen end nendega turvaliselt." Ja olen valmis täitma kõiki soove - isegi neid, mille kohta olen enne öelnud, et EI, mitte kunagi enam, EIEIEIEI!!!
Kui mulle neid piisavalt hästi müüakse, lähevad enamik kaubaks - lihtsalt mulle peab väga meeldima see isik, kes tahab. Otsin tema armastust nii tungivalt, et olen nõus tegema asju, mida lubasin mitte iial enam endale teha.
Nt üritada armastust ära teenida.  

Selline raamat, mis suutis mind valgustada minu-küsimuses, mida arvasin endale selge olevat. Ma ju tean ennast, tunnen ennast, need ja need põhjused, mhmh, jah ...
ei.

Jah, autoril on mingi nutmisfetish - pisarad toovat suure kergenduse, nutke kõik, nutke palju!
Mina olen sage nutja, aga mulle küll pisarad mingit kergendust ei too, tänan väga. Nutmine on lihtsalt väsimuse ja abitu enesetunde väljendus. Endaga kõva häälega rääkimine on ka mõjuvam.
Tema suhtumine armastusse - alati tingimustega v.a. väga väikesed lapsed, hiljem peavad lapsed juba teistega arvestama õppima - on hirmus. Tähendab, kui mu laps kriiskab ja hammustab, ei korista oma mänguasju kokku ning ei taha lasteaeda minna, ma armastan teda vähem? Et kui ta tingimusi ei täida, ma võtan armastuse ära? 
Kas see ta enda jaoks jabur idee ei ole v? Jah, armastus käib tingimustega niivõrd, et ilmselt ma EI hakka armastama teatud moel käituvat (näiteks eredalt rumalat ja samas väga enesekindlat) täiskasvanud inimest. Või kui tuleks välja, et inimene, keda juba armastan, peab keldris orja.
Hoobilt võtaksin armastuse tagasi - aga mitte seepärast, et ta ei täida tingimusi, vaid seepärast, et armastus oli algusest peale ekslikult antud. Ma ei oleks sellist inimest armastama hakanud, kes päriselt orjapidamiseks võimeline on.
(Seksuaalfantaasiad on teine asi, need mängivad väga teistmoodi ja ei sega.) 

Aga et ma ei hakka armastama inimest, kes on punktuaalne, sest ta ei täida mu vabalt-olemise-soove? Või ... ma ei tea, mul ei tule pähe ka.
Ma ei armasta inimest, sest ta ei pese õhtul hambaid? Ma ei armasta inimest, sest vahel ta lõriseb mu peale nagu koer? Ma ei armasta inimest, sest ta rögastab häälekalt? Ma ei armasta inimest, sest ta ei kasuta ühistransporti?
Äärmiselt arutu kontseptsioon. 

Aga see-eest kordab läbi kogu raamatu autor ikka ja jälle: olge enda vastu head ja lahked. Ärge tehke sama viga, mis te vanemad tegid: et ei tunne endale kaasa, ei lohuta ennast, süüdistate ja kritiseerite. Armastage end, olge iseendale turvaliseks inimeseks. Mitte kunagi ärge süüdistage end selle eest, et ei ole piisavalt paranenud, piisavalt tublilt raamatu juhiseid järginud - mitte kunagi.
Peamine: olge endaga head.
Ja kuigi mina olen iseenda armastamise teooriaga ammu tuttav ja rakendan pidevalt, üha korduv kinnitamine, et lugeja on headust väärt, lahkust väärt, hellitusi väärt, on ikkagi imetore. Ma ei saa halvasti mõelda raamatust, kus nii tähtsat ja kaunist tõde pidevalt meelde tuletatakse.

"Complex PTSD: From Surviving to Thriving" annab hulga praktilisi juhiseid, kuidas endaga hea olla, veidi kahtlasemaid juhiseid, kuidas terveneda kurvast lapsepõlvest (mitmetasandiline ning pikaajaline tegevus, ei saa kunagi lõplikult valmis), valida terapeuti, hoida head paarissuhet ja mõned päris pentsikud soovitused (kuidas end nutma saada nt).
Kirjeldab flashbacke.
Mina olin poole raamatuni veendunud, et minul neid ei esine, kuni ta mainib, et CPTSD (komplitseeritud posttraumaatiline stressisündroom) annab üldjuhul visuaalse komponendita flashbacke, need toimuvad tundetasandil. 
Oi, kas need ongi v?
Oi, neid esineb mul päris palju - kuigi võitlen nendega. Nähtavasti teadmatagi, mis nad on. 

Ma arvan, see raamat kulub lugemiseks ära kõigile, kes seda liiga kriitikavabalt ei võta. Sest isegi kui teie oma lapsepõli on vanemate osas kena olnud (milles tegelikult ei või päris kindel olla - inimesed suudavad üllatavalt efektiivselt sündmusi valesti tõlgendada ja CPTS ohvrid on eriti osavad leidma, kuidas nad kõike halba ikka väärt olidki, kuigi midagi eriti halba üldse ei toimunud, ega ju? Kui veriseks ei pekstud, ongi kõik hästi olnud), teil on lähedasi, partnereid, sõpru, lapse koolikaaslasi; lühidalt tuttavaid inimesi, kes võivad CPTSi all kannatada.
Ilma et nad seda ise üldse teaksidki. 
Ja seda on raske märgata, kui ei tea, mida otsid. 
Samas on see isiksulik tuum. Nii tugevalt sees, et võimatu ignoreerida. Seda mõistmata ei ole võimalik CPTSiga elavat inimest adekvaatselt tajuda.

Nii et: kuigi pärlid on julkadega segamini, soovitan. 

Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?

Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.

“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)

Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“, Toledo (2020)

Näe, tuleb välja, et sellest ühest ja samast asjast – külade üleujutamisest, saab kirjutada küll mitmeid ja mitmeid raamatuid ilma, et teema ammenduks… Tegelikult muidugi „Kollane vihm“ ei rääkinud külade üleujutamisest, vaid lihtsalt tühjenemisest, lagunemisest, võssakasvamisest, maha jäämisest … endiste aegade kadumisest, aga kuna mõlema raamatu järelsõnas mainitakse veehoidla põhjast esile kerkinud kunagise koduküla kummituslike varemete nägemist vapustusena, mis Llamazarest üldse kirjutama pani, siis võib võtta ka „Kollast vihma“ laiendusena kaotatud koduküla loole ning külade üleujutamise küsimust omakorda kui erijuhtu üldises urbaniseerumise ja juurtetustumise kontekstis.

„Kuidas vaadata vett“ kirjeldab tegelikult üht põgusat hetke päikeselisest suvepäevast kunagi küladega täidetud orgu rajatud veehoidla kaldal. Õigupoolest ei juhtugi seal raamatus muud, kui et ühe vana mägilastõugu Hispaania talupoja vastu igasuguseid kristlikke traditsiooni tuhastatud põrm ootab vettepuistamist ning tema naine, neli last, lapselapsed, mõned laste ja lastelaste kaasad (või endised kaasad) ootavad samuti vaadates ühte ja seda sama maastikku, mõeldes ühe ja sellesama inimese elule, saatusele ja oma suhtele temaga ning olgugi see vaatepilt ja see lahkunud inimene üks ja seesama, ometigi on igal vaatajal oma erinev koht ja elukogemus ja sellest tulenevalt on ka nende vaikimisi mõlgutatud järelhüüded sarnased, kuid ometi nõnda erinevad.

Domingo elu keskseks vapustuseks on loomulikult sunnitud lahkumine pikkade põlvkondade vältel peetud kodutalust, esivanemate külast ning ümberasumine mägedest võõrale ja kõledale lauskmaale, ja sellele lahkumisele järgnenud häving, armutu vesi ja kõigele settiv muda, mis tähendab, et lahkumine ei ole mitte pelgalt teise kohta siirdumine vaid täielik ja järsk äralõigatus, mineviku tühistamine, identiteedi muutumine paljalt sõnadeks ja mälukatkeiks ilma maapinnata, mis seda tõendada ja kinnitada võiks. Nõnda siis mõtisklevad ka kõik matuselised selle teema üle, identiteedi ja juurte üle, noile talupoegadele osaks saanud ülekohtu üle ning mida nooremaks ja kaugemalseisvamaks muutuvad mõtisklejad, seda vähem puudutavaks muutub ka minevikus aset leidnud juurte läbilõikamine.

Lõpuks ei jääda vastust võlgu ka pealkirjale – viimane veehoidla veerelt lahkuja avaldab lugejale sellegi saladuse ning koos selle saladusega ka midagi väga lihtsat ja olulist, mis võib kergesti suurte kaotuste ja traumade varju ära kaduda... Minu jaoks jäi kajama see, et olgu selle mineviku mäletamise ja möödaniku traumadega kuidas on, siis unustada ei tohi ka seda, et kodu on ikkagi siin ja praegu, selles elus, mida päriselt elatakse, selline tasakaal, et on oluline mäletada, aga vähemalt sama oluline ka elada, täie kohaloluga, et koht ja pärand on oluline, aga päriselt kõrval olev teine inimene on veel hoopistükkis midagi teistmoodi olulisemat ... või midagi sellist.

…minu suguvõsa jaoks elavad nemad väljaspool tõelust, hoides irratsionaalselt kinni mälestustest ja sellest kadunud kohast, kuhu nad ei saa enam tagasi muidu kui – nagu mu äi praegu – pärast surma. Ja olgu öeldud, et ma mõistan seda juurtetuse tunnet ja armastust kunagi neile kuulunud ja neilt ära võetud maa vastu, aga pärast nii pikka aega tunduvad mõlemad mulle ülemäärased.

Võib-olla on asi selles, et nende läbielamised jäävad mulle kaugeks. Võib-olla minu elu, mis millegi poolest ei sarnane nende omaga (minu vanemad ja vanavanemad on kõik Barcelonas sündinud ja ma olen tundnud vaid seda linna), on pannud mind kõike teistmoodi vaatama, ei paremal ega halvemal viisil kui nemad, aga teisiti. Isegi oma abikaasaga tunnen mõnikord kaugust, mis on rohkem seotud meie elukäigu kui sellega, mida me kumbki tegelikult mõtleme, vähemalt minu puhul.

Mina näiteks ei mõista, et üks inimene saab elada, vaadates minevikku; selle asemel, et vaadata tulevikku nagu kõik teised. Ämm ja äi on elanud nõnda kogu aeg… (lk 67-68)