Ian McDonald – The Queen of Night's Aria (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Veel üks lugu “Old Mars” antoloogiast, ja taas vürtsitatud musta huumoriga. Tegevus leiab aset vanamoodsas Marsil, inimkond peab seal kauakestvat sõda jumal teab kui veidrate olenditega, võitlused on olnud igati vägevad ja heroilised.

Sellesse sõjamaailma on kutsutud Maalt siinsetele sõjaväelastele esinema vananev ooperilaulja, kelle kuulsusrikkad päevad kaovad üha kaugemasse möödanikku. Aga noh, maestrot see tagasihoidlikumaks ei tee, diivalikult nõuab ta endale erikohtlemist jne – ja on pidevas rahahädas (õigemini rahatu). Loo jutustajaks on selle maestro abiline, kes abistab teda argitoimingutes ning saadab esinemistel klaveriga.

Mänedžer saadab maestro esinema vapratele eesliini sõjameestele – eks seal ohtlik

ole, aga küll saate hakkama. Ent läheb vähe teisiti ning laulja koos saatjaga satub keset turneed tõeliselt ägeda lahingutegevuse keskele, mistõttu peale pikka ja ohtlikku pagemist avastavad nad end lõpuks keset hiiglaslikku lahingupaika, kus segamini nii inimeste kui võõrliikide kehad ja tehnika. Ent... nüüd kohtub laulja oma suurima fänniga ja ekstreemsetest oludest hoolimata tuleb tal esinemisel taas sära silmadesse.

Et siis selline üpris fantastiline lugu vanamoelise ulme võtmes. Kiiksuga laulja ja kõik need Marsi olude eripärad keset röögatut sõjatehnoloogiat ja võõrliikidest olendeid. Omamoodi naljakas ja kerglaselt traagiline lugu, eh, tragikomöödia niisiis.

ulmekirjanduse baas

Jüri Kolk – Otse aia taga (2014)

Kolk on autor, kelle tekstid puudutavad vahel hingekeeli. Kuid see kogu jääb kaugeks. Siin eksperimenteerib autor pikemate vormidega ja on kaotanud luule. Liiga palju? Rohkem enesekriitikat? Aeg liikuda teiste kirjastuste manu? Võibolla mul endal oli miski antipoeesia hetk, aga see kogu jäi katsetuseks, mis õieti tööle ei hakanud. Jah, kõik need intertekstuaalsed mängud jne, noh, kaua neid ikka kolkida.

ÜHE ARENGU LUGU 

tõepoolest
olen hullupööra pingutanud
loen filosoofilisi traktaate
kirjandusklassikat
magan maleõpik padja all
olen õppinud vehklema ja ratsutama
laertesest vehklen iga kell paremini
pesen ja harjan ja vuntsin ennast
vähemalt sama põhjalikult kui oma hobust
lähen mõistlikul ajal magama
sandaalidega sokke ei kanna
olen aru saanud
võrdsed õigused ei tähenda võrdseid võimeid
isegi mitte kohustusi
küll ma olen endast ehitanud
seda ideaalset meest
meest kellele sa viitasid
meie viimasel kohtumisel
sa võid olla uhke
suudad tõesti inimest muuta
mina ju muutusin
see on võimalik
ilmselt on kõik võimalik 

aga see uus mees
see uus mees ei armasta sind
ma ei tea millal see juhtus
(lk 39)

TURUNDUSTEOORIA

narri põldu

kasvõi kord

põld on iga

tähelepanukübeme eest

ülevoolavalt

tänulik

(lk 50)

PUU OLEN 

puu olen
minu hingelind
on rähn
(lk 63)

ÕIGE SUHTUMINE

sellise suhtumisega

nagu teil

saab igal ajal

tööd

ja igas ametis

infarkti

(lk 70)

Genevieve Valentine – Blood, Ash, Braids (Operation Arcana, 2015)

Selle antoloogia esimene lugu, mis jätab vähe ükskõikseks. Et siis Teine maailmasõda, 1943. aasta ja nõukogude vägedes tegutseb sakslaste poolt Öönõidadeks hüütavate naislendurite kurikuulus üksus. Lennukid on neil mingid vanad pannid, aga ootamatul kombel sellised aeglased reliktid ongi vastastele üllatava käitumisega. Kuid kogemustest õpitakse ning peagi on sakslaste õhutõrje paremini ette valmistatud Öönõidade mahavõtmiseks.

Ent nende naislendurite hulgas on ka üks külast pärit nõid, kes omalt poolt teeb kõik selleks, et ta kaaslased lahingulendudelt eluga naaseks. Kuid ükski nõidus pole igavene jne.

No et siis selline sõjalugu, heroilised tavalised inimesed, valmis kodumaa eest surema jne – tänu maagilisele abile (millest ei olda teadlikud) õnnestubki seda vähe edasi lükata. Aga jah, ikkagi naislendurid, kamraadlus äärmuslikes oludes (wiki järgi vaadates on mõni reaalne inimene siin jutus tegelaseks). Vähe uimaseks jääb värk, jajah, erakordsed tingimused ja maagia, ent selline jutt meenutab juba nõukogulikku sõjakirjandust, mis ehk lääne lugejale võb tunduda eksootiline, aga idaeurooplasele jääb hambutuks. Liiga vähe kiiksu!

Tiit Tarlap – Äraneetute pärijad (2015)

Teos on elavam kui autori viimased romanid ja sellist kataklüsmi põhjustatud laastamistööd polegi vist varem eesti romaanides kohanud. Igal juhul, teose viimane kolmandik on adrenaliinilaksust laetud ja maailmakord vangub mis hullu. Kuid see on seemneks järgnevale.

Aga lugu algab vähe teistmoodi (sest lugu peab ometigi kuhugi arenema). Kunagi eksisteeris Urri nimeline planeet, mis mandus heaolu nõuetesse. Et sellele mandumisele mingit rohtu leida, saadeti urfüütide poolt (salaja) teele ekspeditsioon, mis pidi tähtedevahelisest ruumist otsima (madalama) intelligentsiga olendeid, kellest võiks arendada... mandunud urfüütide päästjaid. Ekspeditsiooni teostasid urfüüte hooldavad biomehhid, mis siis ühe võimaliku kasvulavana avastasid Maa (jääb selgusetuks, kas midagi veel avastati, igatahes siia maandus üks uurimisjaam), kus oli mitmesuguses arenguastmes ühiskondi – põhjaaladel kiviaeg ja soojemal pool orjanduslikud ühiskonnad.

Põhjast korjasid need biomehhid kingituste eest (mis saab hõimul vastu olla, kui vastu talve tuuakse koduhoovi värskelt tapetud mammut?) kiviaegsete lapsi, et neist... oma plaanide täideviijaid kasvatada. Täisealiseks saades viidi nad Baasist orjanduslike ühiskondade juurde, kus neid esitati kui nö taevaste jumalate asemikena (sest põhjamaalased blondiinid, erinedes nii tumedamatest lõunalastest). Nii asuti tööle näiteks Eufrati, Niiluse või Induse aladel.

Romaani peategelaseks on üks põhjast võetud noormees, kelle nimeks pandi biomehhide poolt Osir, ning kelle mõtete ja tegemiste läbi saab siis näha, kuidas need biomehhide kasvatatud nö üliinimesed püüavad luua paremat ühiskonda (hoiatuseks on neile Baasis näidatud kuuejäsemeliste urfüütide narrusi). Ainult et... et neid kohalikke ülikuid tegutsema saada nii nagu vaja, tuleb end kohalikesse intriigidesse segada. Ja nagu jumalate esindajatele ehmatusega selgub, tuleb oma ühise hea eesmärgi nimel vägagi alatuid asju teha. Lisaks on kasvandikel endil painavad mõtted – mida nad õieti teostavad, kelle ideaale nad täide viivad? Kas selline ühiskondadesse sekkumine on kõige arukam tegu? Selleks ajaks on biomehhid oma töö lõpetanud, edasi peavad väljaõpetatud noored ise tegutsema, et järgneva tuhande aastaga viia Maa niikaugele, et siinsed ühiskonnad oleks tehnoloogiliselt võimelised Urri planeedile minekuks (aga mis ja kes neid sealgi ootab?).

“Jälle oli tal tunne nagu härja sarvel istuval kärbsel, kes kujutab ette, et suudab härga juhtida. Baaslaste üelsanne oli võimatu missioon. Ainus, mida nad võisid kohalikele lõppkokkuvõttes õpetada, oli oskus üksteist paremini tappa. Aga seda paistsid nad juba nüüdki päris hästi oskavat. Mis veel siis saab, kui viia need algtsivilisatsiooni läbi lootusetuteks individualistideks rikutud metslased kõigest tuhande aastaga kõrgtsivilisatsiooni tehnoloogiani, nagu urfüüdid ja nende programmeeritud biomehhid unistasid? Nad tapaksid ilmselt kogu planeedi lagedaks, lõpuks tapaksid nad ka üksteist. Kohe, kui vaid jõud peale hakkab. Osiri haalas meeletu lootusetusetunne.” (lk 213)

Ent... siis selgub, et missioon maalaste täiustamiseks algas tegelikult väga ebasobival ajal – nimelt on Maal endal toimumas suured muudatused, põhjapoolusel on üüratu jääkilp lagunemas, mis peaks kaasa tooma vägagi hullud muutused. Aga mis ja kuidas, ei hakka enam paljastama.

“Kosmos küll! Niipea kui planeet ennast vähegi liigutas, polnud neil – tühistel inimputukatel – enam midagi vastu panna, ükskõik millised tehnoloogilised võimalused nende käsutuses ka seisid. Tõeline jumal, Maa ise, oli määratult võimsam. Ta ei olnud pahatahtlik. Ta oli lihtsalt inimlikult arusaadava mõistuseta ja ükskõikne, ta käitus nii, nagu temas endas tekkinud tingimused teda käituma panid.” (lk 319-320)

Nagu öeldud, tegu on Tarlapi ühe hoogsaima tekstiga, mis algab küll üsna tarlaplikult – kõik see ühiskonna ja inimsoo toimimise uurimine ning muidugi üsna pessimistlikud järeldused selle kohta (võib vist öelda, et Tarlapil endal puudub positiivne programm, kuidas asi võiks paremini toimuda jne). Eks autor kirjutab talle omaselt ideeromaani, karakterid kui sellised jäävad verevaeseks – rõhk on ideedel ja neid illustreerivatel tegudel (autor on lõppsõnas viidanud alternatiivajaloolaste mitmele mõttele, mis Tarlapi arvates võiks inimkonna ajalugu... terviklikumalt kirjeldada). Kuid nagu mainitud, teose viimane kolmandik läheb päris pööraseks ning Atlantis, Noa uputus ja Egiptuse jumalad saavad liha luudele (hea küll, Atlantis vast mitte; ja hea küll, ega hävinguküllane finaal pole autori teostele niisamuti võõras).

Et siis jah, kolmsada lehekülge üsna eripalgelist ajaloofantaasiat. Tarlap jaksab. Autori paatos on selline nagu see on, ent tuleb ausalt tunnistada, et teosel on löövust.

Enda Naaber Nipsust – Allikasilmad ei häbene. Mõttepäevik (2014)

Tegemist võrdlemisi krüptilise raamatuga, mille mõtete sügavuse haaramiseks tuleks vast autori ja tema sisemaailmaga isiklikumalt tuttav olla. Hüüatused ja tõdemused, mis esmapilgul veidi müstilised näivad, on kindlasti mõttetöö ja tundeilma raske, ent avardav vili, mis loodetavasti tekitavad lugejas taasavastamise või vaimse tärkamise tunde. Kui autor kasutaks facebooki, jõuaksid need nõelana torkivad ja vahedalt lõikavad aforismid kindlasti laiema publiku ette kui selle raamatu lugejad. See mõttepäevik haarab vahemikku mai-september 2013, keskendudes niisiis kauni kevade ja suve vibele.

Autor on teadagi üks viljakas Saaremaa poetess, kel viimase 25 aasta jooksul juba 35 erinevat raamatut ilmunud. Kindlasti võiksid oma loometeed alustavad autorid pöörduda sellise kogemusepagasi poetessi poole hulga argiste, kuid asiste küsimustega – kus on kõige parem raamatuid trükkida, mida tuleks kujundamisel arvestada, millised karid on raamatu koostamisel ja muud sellist. Sest kogemused, nendel on kulla hind. Kuid ausalt öeldes ma ei julge soovitada, et selliste küsimustega autori poole pöörduda, inimeste privaatsust tuleb ikkagi austada; jäin lihtsalt fantaseerima.

Aga lisaks nummerdatud mõtteteradele on siin raamatus ka ohtrasti fotosid, kohalikest elanikest ja Saaremaal viibinud kultuuriheerostest. Taas – see lisab raamatule ajaloolist mõõdet ja mõndagi muud. Kahjuks netist kaanepilti ei leidnud – seda kaunistab valgete õitega taimepilt. Rohelisel taustal.

Alljärgnevalt valitud mõtteid.

7. ... Ja jälle õitseb mõte!
12. Mees hüüab mind: tibu! Aga mina mõtlen vana kanana.
18. Mõõda päeva mõttetööga!
20. Heli Lääts on end laulnud vikerkaareks.
28. Venita lõõtsa pillimees. Elu venitab Sind.
41. Hetk – lühim retk!
49. Sõdin sääskedega. Vaherahu pole lootagi!
64. Meeletu maailm on hetketi keeletu.
77. Puudemured – need on juurtemured.
83. Lööjat lohutab löödu valu.
85. Elu on ülesanne!
97. Luulehobu kabjaplagin – see on riim ja rütm.
103. Puude armuelu kosutab juuri.
117. Kõiksus – Kõik Sus.
136. Ööbik laksutab, mina (p)laksutan.
143. Tere, vana tuttav... siil! Mis metsakodus uudist?
151. Igal mõttel pole sõnu, aga igal sõnal on mõte.
153. Idiootlikkus on lihtsalt vaimu madal tootlikkus.
155. Linnud laulavad a cappella!
159. Maad künda, see on õigus olla; külvata – see on õnn!
161. Kiirus on vaimuviirus!

Mats Traat – Laternad udus (1968)

Kaardistan armastust nagu oskan, kuigi tean:

sarnanen puruvanaga, kes siirdunud mõõdistama ookeani.

(lk 7)

Viisakas telefon, liiga viisakas,
et muunduda roheliseks kaktuseks
sinu silpidest.
(lk 15)

KIRG

Ühe öö soojendab lõke kahte inimest.

Pärast sorivad kaks inimest tuhas

kakskümmend aastat.

(lk 22)

Kui keskküte on külm, siis meenuta mind.
Kui paberil kildudes ulm, siis meenuta mind.
Kui punetab uneta silm, siis meenuta mind.
Kui elu nagu õudusfilm, siis meenuta mind. 

Ainult ära mõtle, et polegi mind.
Kui polegi mind.
Kui polnudki mind.
(lk 24)

David Klecha, Tobias S. Buckell – Rules of Enchantment (Operation Arcana, 2015)

Et siis selline situatsioon – ühtäkki on avanenud pääs teise maailma või dimensiooni (jajah, selle military fantasy antoloogia puhul selline sündmuste areng suurt ei üllata). Ent nagu selgub, oleks parem see ava uuesti kinni tsementeerida, sest sealt voolab välja tolkienliku maailma pahupoole tegelasi, õudustäratavad orkid ja trollid tulevad märatsema meie tänavatele. Oleks siis probleem lahendatav Aragorni ja semude kombel mõõgaga raiudes – ei, neid trolle ei häiri püssituli ega granaadiplahvatus, peatada on neid võimalik rakettidega, ja selline teadmine tuleb peale kalli hinna maksmist. Afganistani ja Iraagi sõdades vatti saanud Ameerika sõjavägi peab taas maailma päästma, õnneks leiavad ameeriklased sealt teisest muinasjutulisest dimensioonist liitlasi haldjate ja päkapikkude seast. Kuid neilgi omad soovid.

Lugu ongi sellest, kuidas üks ameeriklaste erirühm peab toimetama oma sõjaväebaasi teisest dimensioonist inimeste saadiku, samal ajal aga jälitab neid tervelt kolm trolli (kui juba ühe trolligagi on probleeme rohkem kui vaja). Ja lisaks selgub, et see turvatav saadik...

“You wouldn't think – no one thought – that a bunch of creatures out of the storybooks could stand up for long against cops, much less the Army or Marines, but they made a fight out of it the world will never forget. Or maybe the world will, given enough time. Maybe it will fade to legends and fairytales and great big hairy operas by the descendants of the Germans.
One thing's for sure: everyone started looking at those old stories differently when orcs started beheading joggers in Central Park and trolls destroyed the Empire State Building.” (lk 11)

Tekst on kirjutatud üpris huvitaval moel – nimelt on selles nö haldjamaailmas veidi teistsugused tingimused ning sõjaväelastel on seal kasututses nö ühisteadvus, mistõttu on autorid püüdnud lahustada jutustajat üheks põhihääleks ja mitmeks kaashääleks (võimalik, et eksin ja tegemist võiks olla kobarjutustajaga, aga nii hullult/osavalt pole see kirja pandud, muarust domineerib tekstis see rühmajuht – eks olekski kontimurdev kirjutada vargasllosalikult). Et jah, mis siis oleks, kui lapsepõlvest tuntud fantaasiamaailm osutukski mingi moel eksisteerivaks ja pealegi palju hullemaks kui kujutletud – kui moodne relvastus on suuremalt jaolt kasutu ning vastaspool on vägagi kurja ja riukaliku meelelaadiga.

Linda Nagata – The Way Home (Operation Arcana, 2015)

Kui seni tundus Nagata olevat üsna rahulike tekstide autor, siis see lugu on mölinavaba ja puhas action algusest otsani.

Juhtub siis selline uskumatu asi, et kuskil palaval maal missioonil olev ameerika sõjaväerühm satub peale välilaagri raketitabamusega lähedalt tunnistamist... teise dimensiooni (välibaas asus kahtlasel mäel, mis peale raketitabamust läks puhta puruks). Seal on vaid punane kõrb, pole päikest ega tuult, kuid valitseb neljakümnekraadine kuumus ja seal tegutsevad... deemonid, ligi kahe ja poole meetri kõrgused ilged elajad, kes vuhisevad liivatormina kohale – pealegi relvastatult, nagu selgub peale nende lõplikku kehastumist. Tekib küsimus, et kas see koht ongi põrgu?

Jama värk, mille puhul vaid üks hea asi – kui neid ründav deemon tapetakse, siis avaneb nö värav vist tagasi meie dimensiooni (aga see pole kindel). Ja seda väravat saab kasutada vaid üks inimene. Probleem aga selles, et deemonid õpivad ja täiustuvad – kui algul on nad relvastatud koletisliku mõõgaga, siis nüüd on ilmunud nende kätte automaatrelvad, millest õpivad siis inimesi laskma. Ja tapmine ise on natuke kahe otsaga asi – surra võb ka sõbraliku tule läbi.

“Whitebird knew – they all knew – that the longer any of them stayed in that place, the more likely they were to die there. The demons might kill them or, worse, the demons might stop trying to kill them. If the demons didn't come hunting them, if there were no demons to kill, there would be no passage back, and whoever was left behind would die of thirst.” (lk 292)

Nagu öeldud, puhas action oma kangelaste ja antikangelastega (ja nendeks pole ainult deemonid – keegi ei taha jääda sellesse maailma elava või surnuna maha – kui selgub, et on veel üks võimalus sealt pääsemiseks). Priima adrenaliinilugu, hullumeelne kuum dimensioon ja tempo tempo tempo (ehk ka mingi arvutimängulik loogika? Autor nii ei arva).

M.C. Beaton – Prügivedaja surm (2015)

Ega nende Hamishi lugude kohta pole midagi asjalikku öelda, tõlgitud on neid eesti keelde suur ports ja paistab, et ikka on Šoti mägismaa asulates mõrvaritel küllalt tööd ja ebainimlikkust selle sooritamiseks. Ühesõnaga, rutiin (aga küllaltki heas mõttes rutiin).

Veider, et kui Hamish nii palju ametiautot (Land Rover!) kasutab, ei tule samas üldse ette, et ta seda tankimas käiks (muidugi võib selline pisiasi lugemistel kahe või rohkema silma vahele jääda, ent ei tule ette, et Lochdubhis oleks tankla). Taas puutuvad kokku meie unelmate paar Hamish ja Priscilla, läbi romaani hoiavad nad teineteise suhtes enamvähem asjalikumat külge, kuid veidral kombel pakub romaanilõpp sellist petlikku optimismi, justkui midagi võiks veel hõõgvele ajada... Aga see on võimatu.

Seekord lüüakse maha Lochdubhi üks ebameeldiv mees. Raamatu pealkirjast võib järeldada, et roimari ohvriks osutub prügivedaja. Hamish avastab, et mõrvatu on tegelenud mitme kohaliku inimese kiusamisega ja motiive on rohkem kui vaja; lisaks veel see, et Hamishi käsutuses olev konstaabel on himsamal kombel sissevõetud prügivedaja abikaasast. Meie kangelane teeb valulise otsuse mõningaid asitõendeid niikaua varjata kui võimalik. See osutub ehk valesammuks, sest Lochdubhis mõrvatakse järgmine inimene!

Siiski lugu laheneb ja seda üpris traagiliselt. Hamish pääseb süüdistusest ning kohus suhtub soojalt mõrvari teguviisi. Veider lause, kas pole? Mis teha, ei saa saladusi paljastada.

Weston Ochse – American Golem (Operation Arcana, 2015)

Et siis... juudi mütoloogia tegutseb tänapäeva Kabulis (ja mujalgi) – nimelt on iisraellastel oskus teha... golemeid. Ja mitte selliseid suuri kandilisi savitompe nagu ikka golemeid ette kujutatakse, vaid vägagi inimsarnaseid olevusi.

Juhtunud on nii, et Afganistanis on saanud pommiplahvatuses surma muuhulgas üks selline ameerika sõdur, kelle vanaisa valmistab Iisraelis neid golemeid. Vanaisa otsustab kättemaksuks selle pommipanijate juhtfiguuri tappa – ning selleks läheb ta Ameerikasse (kus elab ta tütar mehega) ning valmistab seal navaho indiaanlaste abil tütrepoja savist koopia, mis peale ettevalmistust läheb ameerika sõdurina Afganistani ning teenistuse lõppedes asub oma golemlikku ülesannet täitma – leida ja hävitada see juhtfiguur. Sest golemi valmistaja on radikaalse sammuga oma kättemaksumasinat veelgi täiendanud. Ent ühel hetkel avastab golem, et ta on sattunud ameeriklaste julgeolekuagentuuri kahtlaste mängude keskele. Jne.

“”We are not so different, our two countries. America is as surrounded by her enemies as Israel. Make no mistake that oceans can protect her. They haven't before, and they won't now. The only way to protect is to find and kill your enemies.”” (lk 111)

Et siis selline müstiline värk tänapäeva tingimustes. Islamivõitlejad, julgeolekuorganisatsioonid ja... golem. Kui algselt paistis, et tegemist on sellise ameerikaliku veiderpatriotismi värgiga, siis loo edenedes läheb pilt kirjumaks. Nojah, eks omaette küsimus, kas üks kättemaks peab nii totaalne olema, aga kes teab. Mingil moel veider lugu.

Ahjaa, loo jutustajaks on see kurjakuulutav golem ise, kes juurdleb vahel sellegi üle, ons temast inimest.

Glen Cook – Bone Eaters (Operation Arcana, 2015)

Esmakordne kokkupuude Cooki ja Black Company sarjaga, mis tundub dark fantasy kontingendile vägagi konti mööda olevat. Keegi kuskil mainis, et see jutt peaks toimuma romaan “The White Rose” ajastul, mis mulle ei ütle kohe mitte midagi. (Kui veel midagi mõelda, siis dark fantasy kah tume ala.)

Lugu siis umbes sellest, kuidas Black Company riismed satuvad kokku ühe nö noortekambaga, kes neid palgasõdureid justkui ründaks, aga ei saa sellesinatse tegevusega suurt hakkama. Osa kampa võetakse kinni, üks Company mölakas püüab noortega koos tegutsevat tütarlast vägistada, aga ei saa sellega hakkama. Sest selgub, et selles tütarlapses on peidus vägagi erilised maagivõimed, ning neiu satub Croakeri hoole alla (kes ühelt poolt rõõmus, et nii andekas õpilane, aga teiselt poolt...). Millegipärast lõpevad ka Impeeriumi rünnakud, kuulu järgi lakkuvat need haavu enne uut kampaaniat. Ja millegipärast liigub Black Company ühes kindlas suunas, hoolimata püüdlustest seda marsruuti muuta – hommikul paistab päike näkku ja turjale. Kuni... jõutakse külani, kus vaimud söövat inimesi. Olukord paneb kukalt kratsima.

Nagu öeldud, tundmatu värk selle sarjaga. Vahel on Cooki võrreldud Abercrombiega, ja tõesti, miks mitte, kuigi Abercrombie teine triloogia on samas üsna maagiavaba. Eks tekst ole selline, et teoseid tundmata mõjuvad need tegelased stiliseeritud poosidena (kuigi autor iseloomustab / tutvustab neid kuigivõrd). Millegipärast arvasin, et Cookil rõhk rohkem actionil kui neil maagiavärkidel.

Mann Loper – Algus pärast lõppu (2015)

Eesti oma YA romaan ja seda õige mitmekesises soustis – on postapokalüptiline Maa, peast segased kosmoserändajad (nö viimased inimesed), mutandid, skandinaavia elluärganud mütoloogia ja maarahvas, kes paiknevad Eesti aladel ja mõistavad eesti keelt. Ehk siis kokku seikluslik ulmeromaan noortele! On vankumatut sõprust, on hirmsaid needusi, on armastust, on lootusetust ja on fanatismi, on sirgeselgsust ja tumedaid jõudusid.

On kaks liini. Kosmoselaev, mis põgenemas Maalt ja seda 500 aastat tagasi toimunud üleüldise tuumakatastroofi pärast. Ja tuhande aasta pärast peaks see laev oma sihtkohta jõudma. Laeval on 500000 ellujäänut, kes peavad siis range kontrolli all inimeste genofondi alles hoidma. Ent korraga pääseb selles ülimalt reglementeeritud ühiskonnas vallale salajases laboris hoitud miski üliinimlik olend.

Teine liin toimub Maal. Jah, siin on tuumakatastroofi ja selle põhjustatud kliima (pluss maavärinad) rängad jäljed. Kuid põhjapoolsematel aladel on siiski inimasustust alles jäänud, kes on tulnud maapinnale (Ida-Virumaa kaevandustest!) peale tuumatalve ning võimaluste piires maaharimisega uuesti peale hakanud – ehk siis 500 aastat peale apokalüpsist on tekkinud selline nö muinaseestilik eluviis, kus elatakse kindlustatud külades, jahitakse odade ja vibudega, ent samas on töökorras mõned tuulegeneraatorid, mis toodavad vähesel määral elektrit. Toimib koolisüsteem, talletatakse teadmisi ja kogemusi. Külade vahel toimib kaubandus (ja ka röövretked; paistab, et Skandinaaviaski miski asustus), elu oleks justkui lill kui... sealt lõunapoolsematelt aladelt ei tuleks igal külmemal perioodil soerdid ehk rängalt muteerunud inimeste järglased, kes jonnaka järjekindlusega soovivad põhjalaste liha ja ajusid hamba alla saada. (Hull värk, et lõunapoolsemad eurooplased ohverdavad soerditele.) Veel hullem, tundub, et neid soerdeid justkui... juhiks keegi või miski. Veel-veel hullem, nendega kaasneb nö soerdihaigus, mis tapab lapsi ja nõrku (no kui läbi põed, saad immuunsuse).

Nojah, juhtub aga nii, et need kaks liini puutuvad kokku. Kumb pool jääb peale? Või hoopis tapavad soerdid kõik inimesed? Millised tumedad jõud tegelikult peitusid laeva laborites? Jne.

Tegelikult on siin toodud tegevustiku ülevaade vähe petlik või nii, aga ehk siis võimalikul lugejal on vähe huvitavam raamatut lugeda. Sest romaan on tegelt loetav. Jah, eks saaks mitmel puhul öelda, et naiivsed tegelased või sündmuskäigud, aga mis siis, kui lugemisel tekib kaasaelamine, siis on hea. Tegemist pole hüpoteetilise tulevikukäsitlusega, selle nullib ära skandinaavia mütoloogia seos tuumakatastroofiga. Kokku siis... YA postapokalüptiline sci-fi fantasy? Miks mitte, ikka parem kui miski erutavatele kooliprobleemidele osutav romaan. (No millisel ajastul pole koolidega oh nii dramaatilisi probleeme?)

lugemissoovitus
reaktor
ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Inimväärne elu (Looming 3, 2015)

Mõtlesin vahelduseks midagi muud kui ulmet lugeda, aga ei, isegi juhuvalikul jääb näppu üleloomulikku literatuuri.

Seekord siis kaks kohalikku maanaist Maret ja Sirje ihkavad pääseda Eesti madalapalgaliste elust ning Soome või Rootsi tööle minna – ent paistab, et sinnagi nüüd raske saada, kõik vabad kohad on tublide eestlaste poolt ära võetud. Ent ühel päeval põrkab Maret koduõue lähedal kokku kaheksajalga meenutava tulnukaga Andromeeda udukogust, kes pakub naisele katsealuse töö eest ükskõik millist palka. Maret läheb pööraseks ja nõuab 1000 eurot puhtalt kätte – tulnukas on nõus seda päevatöö eest maksma.

Ning Maret veetaksegi hommikul kodu-ukselt kosmoselaeva ja õhtul tagasi, seal laevas teda lõigutakse ja võetakse elundid välja ja laotakse tagasi jne, tema vaid lamab ja kõik. Ta kutsub Sirjegi kampa, mõlemaid lõigutakse või kistakse jäsemeid küljest, naised samal ajal operatsioonilaual niisama klatšivad ja vahel mõlgutavad mõtteid sellel teemal, et kui juba on töö, siis peaks uurima, kas Andromeedalt saaks vanaduspäevadeks ka pensioni – nagu Soomest saab! Või et kui võtaks mõne kaheksajalgse andromeedalase abikaasaks. Ent läheb vähe teisiti...

Nojah, lugu on naljakas, mainimata jäid veel maameestest kõrvaltegelased, kes on kah... igasugused. Ent teksti parim osa on see tsitaat õigest elust:

“Minu Veiko oli ikka üks täielik memmekas, tema ei tahtnud Eestist kuhugi ära minna. Ema rikkus ta ära, kasvatas üksipäini ja rääkis igasuguseid lollusi. Käskis pojal isegi sõjaväkke minna – et õige eesti mees peab oma maad kaitsma. Kas sa kujutad ette! Mida ma tast kaitsen, kui ma mitte midagi vastu ei saa! Küll oli vastik vanaeit! Me läksime temaga nii tülli, et... Ma ei käinud isegi ta matustel. Pärast ütlesin Veikole, et nüüd on nõid surnud, kas sa nüüd lõpuks hakkad normaalseks inimeseks ja lähed Soome tööle? Aga tema pobises vastu, et mis siin Eestiski viga on, et ta ju töötab juba päästeametis. Ma küsisin, et sina töötad küll, aga sa ei saa ju selle eest palka! See pole palk, mida sa koju tood, need on sandikopikad! Aga tema ikka ajas oma joru, et Eestimaa on ikka ilus ja tal on kahju siit ära minna... Mul lõi silme eest mustaks sellise jutu peale, tegin ukse lahti ja ütlesin: mine siis ja istu keset oma kallist Eestimaad, aga siia majja ära enam oma jalga too! Ma ei saa aru, miks ma sellise inimesega üldse abiellusin? Aga vaata, algul ei saa aru. Ei näe ju inimese sisse, et mihuke mömm ta tegelikult on.” (lk 321)

Poul Anderson – Südasuvine torm (2000)

Seniloetud Andersoni raamatutest igavaim või ebamääraseim, ehk võiks olla selle romaani määratluseks kultuurilooline muinasjutt või fantasy; Shakespeare'i ja mütoloogia tundmine oleks abiks kõigi nende Prosperode ja Arielide täiemahuliseks nautimiseks (minu haridus ja haritus longavad sel kohal). Aga jah, tegevus leiab aset 17. sajandi alternatiivmaailmas, kus muuhulgas on Cromwelli pooldajad kasutusele võtnud aurumootori ja ka muu maailmakord on veidi teistsugune (kristlik Tuneesia riik?); ent samas ikkagi ususõjad ja kuningas Charles I võitleb võimu eest. (Alternatiivmaailmades asjatajad (sest alternatiivseid arenguid on teatavasti mitmesuguseid) kohtuvad omamoodi maailmalõpukohvikus.)

Lugu siis sellest, kuidas Charlesi toetaja Reini prints Rupert satub Cromwelli toetajate kätte sõjavangi. Arestituna maalossis tutvub ta kohaliku võimumehe sugulase, neiu Jenniferiga, kes on üks armas olevus. Tunded puhkevad ja viimaks viiakse neiu niikaugele, et ta aitab printsil põgeneda. Põgenemisel satuvad nad kokku müütiliste olenditega, kes seovad Ruperti ja Jenniferi saatused ühte, et need aitaksid leida Prospero kadunud võluesemed, mille abil saaks ühtlasi aidata Charles I võimu kindlustada. Ja edasi seiklevad prints ja neiu eraldi, kogetakse kohutavaid ahastusi ja lihalikke rõõme, kuni haldjas Ariel juhatab nad kokku Vahemeres asuvale Prospero saarele. Oh seda üürikest õnne ja armastust, sest peale võluesemete kättesaamist selgub Inglise kuninga meeleheitlik olukord, ja... ja... jne.

Ühesõnaga, vähe jabur või vanamoodne romaan, mis pole kirjanduslikult teostuselt just meistriklassist – on selline üpris elutute tegelastega ebausutav quest, mis ei pane suurt kaasa elama, on va punnitatud tekst. Rohkem või vähem unustamisväärne.

Linkidest avaneb sellest romaanist vähe elujaatavam interpretatsioon.

ulmekirjanduse baas

bukahoolik (linke mujale)

Carrie Vaughn – The Best We Can (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Ehk siis lugu sellest, kuidas Jupiteri juurest avastatakse tundmatu lendav objekt. Jee, maaväline elu, eksole. Ainult et... see on elutu objekt. Ei mingit vastusignaali või reageeringut. Lihtsalt loovib nüüd meie päiksesüsteemis, tulles ei tea kust ja on seda teed tulnud juba arvatavasti väga-väga kaua aega.

Loo peategelane on teadlane, kes on selle võõrobjekti üheks avastajaks, kisub nüüd Maa peal endal juukseid peast: korraga ei jõuta kokkuleppele, et mida selle objektiga peale hakata, kas ja kuidas see Maale toimetada, millised organisatsioonid seda tegema peaks ja millised õigused kellelgi oleks. Pealegi pole selliseks operatsiooniks olemas reaalseid tehnoloogilisi võimalusi. Peale suurriikide püüavad seda objekti oma “valdusse” saada ka suurkorporatsioonid, seda siis eelkõige reklaami eesmärgil.

Aeg läheb, midagi ei muutu. Saadakse vaid paremaid pilte sellest objektikst, aga muud midagi – tundub, et jääbki selline umbmäärane seis; veel hullem, paista, et asjaga reaalselt tegelemine lükatakse edasi kaugemale tulevikku. Kangelanna on sellisest hambutust arengust hullumas, teda huvitavad eelkõige küsimused, et kes või mis selle sondi välja saatis, kui kaua see kosmoses triivinud on? (Ja eks tal ole ka auahnus – tema on üks avastajatest, kuidas siis tema jaoks nii tähtis asi on toppama jäänud?) Viimaks tuleb tal mõte, mida nemad, maalased, võiks teha. Ent selleks tuleb endal pead rahavõimu ees painutada.

“No one had thought about what would happen if we just found a... a thing... that happened to be drifting a few million miles out from the moon. It didn't talk. Not so much as a blinking light. The radiation we detected from it was reflected – whatever propulsion had driven it through space had long since stopped, and inertia carried it now. No one knew how to respond it. The news that was supposed to change the course of human history... didn't.” (lk 155)

Et siis selline tasane ja vagur lugu – on reaalne tõend, et on või on olnud reaalset maavälist elu, aga kuidas seda kätte saada... kui nii inimeste kui organisatsioonide vahel on vastuolud ning pealegi veel tehnoloogilise abituse tõttu on see üsna raske.

Tekst täismahus loetav sel lehel (kust siis pärineb ka illustreeriv pilt).

ulmekirjanduse baas

Grady Hendrix – Horrorstör (2015)

Petlik raamat – algab kui ühiskonnakriitilise kultuuri paroodia, mis siis ühel hetkel keerab (nagu kaanel lubatud) õudusromaaniks. Ja mitte selliseks kerglaseks mölluks, vaid ikka tõsiseks õuduste ja jälkuste kangutajaks. Olemata õuduskirjanduse huviline, võib siiski üllalt tõdeda, et päris loetav värk, kus õudusi kompenseerib raamatu igati irooniline ja külluslik kujundus.

Lugu siis sellest, et on säärane skandinaaviamaiguline mööbli- ja elustiili kaubamajakett Orsk, mille üks filiaal asub Clevelandis. Kui muidu toovad kauplused Orskile kenasti kasumit, siis see hiljuti avatud mitmekümne tuhande ruutmeetrise pinnaga pood on pigem kahjumis – ostjaid jagub, ent... millegipärast rikutakse pahatihti kaubavalikut, ja seda vist peamiselt öösiti. Ja mõnikord keegi lausa fekaalib näitemööblile. Muidugi, et tegemist teenindava tööga, pole töötajad just kõrgelt motiveeritud tööjõud (sest klientide kummardamine on saatanast), aga raha nimel seda nolaiferi tööd tehakse ja vallandamist ei soovi keegi. Ühesõnaga, on tekkinud situatsioon, kus suured bossid tulevad kohe kontrollima, miks see olukord nii mööda on ning kes või mis selles süüdi on. Ehk pead hakkavad niiehknaa lendama.

Et häda käes, otsustab poe agar ja tüütu abijuhataja, et ta peab ise kontrollima, mis öösiti poes õieti juhtuda võib, ning selleks pakub ta kahele teenindajannale topelttasu (keegi muu ei viitsinud jääda), et need jääksid järgnevaks ööks koos temaga lisatööd tegema, mis seisneks siis patrullimises seal hiiglaslikul kaubanduspinnal. Naistel rahahäda ja jäävad nõusse. Öö esimesel ringkäigul juhtubki kohe nii... et kaks kaastöötajat jäävad pikantses olukorras vahele! Nemad nimelt mõtlesid videole salvestada poes arvatavalt leiduvaid kummitusi. Peagi tabatakse müügisaalist kodutu, kes oma seletuse järgi on igal õhtul end müügisaali sisse nihverdanud, et nii saaks soojas mööblipoes magada.

Pinge justkui laheneb, aga siis... läheb horroriks. Kodutu nimelt räägib, et jah, öösiti on poes tõepoolest vähe kummaline elu, mille järel üks tabatud kummitusteotsija utsitab teisi kaastöölisi spirituaalseks seansiks, et vaimudega ühendust saada (see abijuhataja läks just üht teist situatsiooni lahendama). Ühendus tekib ja väga vale...

Kui algul püüad järgnevaid sündmusi kuidagi humoorikas võtmes vastu võtta, siis hiljem on nagu raske naljakat leida. Aga mis seal täpsemalt juhtuma hakkab, seda pole kena siin paljastada. Nagu öeldud, on raamatu rikkalikult kujundatud ja neid Orski poereklaame jms tasub niisamuti lugeda, tarbijamentaliteedi kriitika või nii. Eks see lugu on kindlasti kohandatav teleekraanilegi, ikkagi... selline olukord.

reaktor

Jim Ring – Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides (2015)

Ülevaade siis sellest, mis toimus Teise maailmasõja ajal Kesk-Euroopas – luubi all on Šveits, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Jugoslaavia ja Austria ning kuidas sellesse sekkusid britid ja ameeriklased. Ehk siis, mis toimus Alpides ja selle ümbruses – suuremates tõlkekäsitlustes pole sellele piirkonnale suuremat tähelepanu osutatud, mistõttu on siinne vaatenurk mõneti värskendav lähenemine Teisele maailmasõjale (siiski pole tegemist paduajaloolise teosega).

Ehk siis, mida tegi Šveits, et end neutraalsena hoida (nagu see on õnnestunud nii Esimeses maailmasõjas kui varemgi)? Näitas valmisolekut vastuhakuks Saksamaale ja Itaaliale. Pesi natside raha. Oli diplomaatiliseks vahendajaks kõigile sõjas osalejate vahel ning mingil moel aitas Punast Risti sõjavangide kohtlemise jälgimisel (seda küll mitte idarinde osas). Niisamuti tööstustoodang, mida Saksa sõjavägi vajas. Ja muidugi kõiksugu luureoperatsioonid, mida suurriigid üksteise kallal sooritasid ja mida Šveitsi võimud oma territooriumil hoolega jälgisid. Ühesõnaga, selline riik, mille toimimine oli rohkem või vähem kasulik kõigile sõdivatele riikidele – ja mille maa-alade okupeerimisest mõlgutasid mõtteid nii naabrid kui Nõukogude Liit.

“Ometi oli Euroopa ristteel asuv ning Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja Itaaliaga ühiseid piire omav Alpi vabariik see telg, mille ümber Euroopa tiirles. Mis kõige tähtsam, see lõikas Põhja-Euroopa riigid ära Vahemerest, lahutas Prantsusmaa Austriast ja Doonau vesikonnast ning Saksamaa oma teljepartnerist Itaaliast. Ajal, mil kiirteed olid alles lapsekingades, kujutasid Šveitsi Alpide raudteetunnelid – eeskätt ligi 20-kilomeetrine Simplon ja 15-kilomeetrin St. Gotthard – endast Kesk-Euroopa tuiksooni. Kus Alpid jaotasid, seal tunnelid liitsid, luues Kesk-Euroopa riikidele vahele ühendusteid.” (lk 42)

Raamatus on juttu ka sellest, mis toimus okupeeritud Prantsusmaa mägisemal poolel, mis juhtus Põhja-Itaalias või Saksamaa aladel. Kuidas kohalikud vastupanuvõitlejad jändasid natsidega või milline kohtlemine ootas juute. Miks sõja lõpukuudel Alpid liitlastes sellist õudu tekitasid, et jätsid Berliini vallutamise tagaplaanile. Paratamatult jääb püsima huvi, et kas eesti keeles võiks ilmuda mõnd suuremat käsitlust sellest, mis õieti juhtus sõjaaegses Prantsusmaal ja Jugoslaavias, või oleks see liialt ebadelikaatne nende praeguste riikide suhtes.

Ega teose 350 lk saagi anda põhjalikku käsitlust Alpide ja sellega piirnevate alade sõjaaegsetest sündmustest, aga eks mingi ülevaate saab ikka. Raamatu pealkiri on vähe sensatsiooniline, ent eks selliseid raamatuid tahetaksegi müüa.

Henning Mankell – Käsi (2014)

Seda võiks nimetada säästu-Wallanderiks – alla sajaleheküljeline lugu, peatükid vaid mõneleheküljelised; järelsõnas selgubki, et tekst algselt kirjutatud tellimusena. Lugu ei käi värskete mõrvamiste kohta, Wallander satub nimelt elukohaotsingul ühel taluõuel käekondile, mille järel leitakse sealt kahe inimese skeletid. Kuna tegemist kahtlemata mõrvaga (ühel kägistamisjäljed, teisel kolbavigastused), peavad Wallander ja semud selgust leidma, kes on need viiekümnendates mees ja naine, kes nüüdseks 50-70 aastat mullas olnud? Miks pole arhiividest midagi leida nende kahe inimese kadumise kohta? Viimaks hakkab midagi hargnema – on need eestlased, kes maailmasõja ajal väljarändajatena seal talus peatusid? Või kaks mustlast, kes tol ajal kadunuks jäid? Või jääbki see aastakümnetetagune tapatöö selgusetuks? Igal juhul, politseiülem on rahulolematu, et uurijad aega sellisele reliktkuritööle kulutavad – see tõmbab tulemuste efektiivsust alla.

Raamatus on lisaks esitatud Wallanderi romaanide, tegelaste ja tegevuskohtade tutvustused ja indeks, mille uurimisel jääb taas arusaamatuks, miks lühiromaan “Püramiid” niipalju vastuolusid sisaldab, eelkõige siis Wideni ja Nybergi ning Wallanderi armuelu asjus. Mankell ei viitsinud korrektsust taga ajada?

kultuuritarbija60+

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss (2015)

Raamatusari on jõudnud kolmanda osani (varem ilmunud “Pikkmaa” ja “Pikksõda”) ja küllap võiks Baxteri sulest neljandatki oodata – eks omamoodi küsitav ole, kui palju oli Pratchett seotud selle raamatu kirjutamisega (muidugi, omaette küsimus ka selles, miks ma arvan, et Pratchettist polnud selliste SF-visioonide elluviijat). Niisamuti huvitav, et kaks briti autorit kirjutavad maailmast, mis on niivõrd ameerikakeskne.

Siin raamatus kolm tegevusliini: Pikkmaa edasiavastamine (Maggie juhitav ekspeditsioon jõuab tervelt 250 miljoni Pikkmaa kaugusele), Pikkmarsi avastamine (kolm miljonit marssi, enne kui Sally isa leiab selle, mida otsis) ja nö Pikkinimesed (ehk siis superintelligentne inimrass, mis arenenud Pikkmaa tingimustes).

Pikkmaa erinevad maailmad ja nende võimalikud arengustsenaariumid on päris huvitavad ja aegajalt pöörase fantaasiaga vürtsitatud. Pikkmarsi osa läheb veelgi ulmelisemaks – millised võinuks olla Marsi arengud, ning need harvd marsid, kus leidub elutegevust kui sellist; ja lõpuks see taevalift, mida Sally isa otsis, mille abil saaks inimkonna järgmist hüpet edasi valmistada. Nagu öeldud, lähevad Pikkmarsi peatükid kuidagi... liialt ulmeliseks; Pikkmaa idee veelkordne ja äärmuslikum lüpsmine, mis hakkab vähe kujutlusvõimele vastu.

Ja siis Pikkinimesed ehk need Järgmised – inimestest põlvnevad ning eellastest kordi ja kordi intelligentsemad noored, kelle tegude motiivid võivad tunduda inimestele (ehk “tuhmidele”) vägagi kahtlased ja diktaatorlikud. Ühesõnaga, inimestele tekib mõte enda turvalisuse huvides need Järgmised inimkonnast eraldada või ka viimase abinõuna nad üldse hävitada. See hirm Järgmiste ees (ja samas ka Järgmiste endi teod) ei tõota just head.

Ühesõnaga, raamatu lõppedes jäi mitmeid intriige, mida võiks edasi ekspluateerida – kas ja kes võiks Pikkmarsi taevalifti kasutada ning mis õigupoolest saab Järgmiste ja inimeste suhtest. Baxteril annab siin küllaga nokitseda, ehk on nüüdseks see raamatusari küllalt sisse töötatud ka lugejatele, kes muidu Baxteri teoseid ei loe. Sest tõepoolest, tegemist on teosega, mis pole kirjutatud umbkuivas ulmekeeles, see on loetav.

reaktor

Paul J. McAuley – Transitional Forms (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu lähitulevikust, kus biotehnoloogiaga üritatakse maailma parandada või raha teenida. Üks selline projekt alustas katsetega Arizona kõrbes kuni järjekordse majanduslanguse tingimustes läks üritus omadega pankrotti – jättes sinna kõrbesse vohama loodud tehisorganismid (artificial life / alife), mis hakkasid omapäi edasi arenema, muutudes nii isemoodi metsikuks laboratooriumiks, kust siis teised biotehnoloogilised firmad üritasid katsematerjali saada või omakorda kohapeal eksperimenteerida. Et sellist piraatlust vältida (pole selge, kes peale pankrotti peaks seda ala nüüd valdama), pandi turvafirma seda katseala haldama ja sealt teadushuvidega kratte püüdma.

“The original alife organisms had been designed to extract low levels of copper, gold, silver and molybdenum from the bench terraces of the old copper mine and dump rock hills around it. Powered by various forms of artificial photosynthesis, they put down long roots that ramified through bedrock like the threads of fungus through rotten wood, and selectively grabbed heavy metals and concentrated them in “berries” strung along their branches.” (lk 166)

Loo peategelane on selline lähituleviku turvakauboi Ray, kelle tööks on siis jändamine nende omapäi arenevate tehisorganismidega ja igasugu biotehnoloogia pikanäpumeeste püüdmine. Ühel varahommikul jääb tal kaitstud tsoonis patrullides võrku Janice, kes seal keelatud alal salamisi midagi sehkendab. Naine on tore ja vahva, ainult et... teeb pättust. Naine vahistatakse ja paari päeva pärast taas vabastatakse. Mööduvad mõned kuud ja Janice tagasi seal kandis. Ray ja Janice veedavad koos õhtu, mille lõppu Ray ei mäleta, kuid hommikul ärgates talle tundub, et Janice on teda ninapidi tõmmanud – pole nad midagi ööd lihalikult koos veetnud ja pealegi – mehe stetson näpatud. Milleks naisele stetsonit vaja... selgub.

Et siis selline omamoodi kauboifiilinguga sci-fi lugu. Tehnoloogia ja inimlikud nõrkused; inimene koorib ikka teiselt inimeselt naha, tore, kui selle käigus kooritut natukenegi austusega koheldakse. Inimlik lugu, kiiksuga vestern.

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Viies naine (2010)

Paar meest kaovad. Kuniks selgub. Koletud mõrvad. Ohvrite piinarikkad surmad. Kes küll midagi sellist teeb. On ta hull. Mis neid mõrvatuid ühendab. Vägivald naiste vastu. Või veel midagi. Ei tea. Pilkane teadmatus. Wallander ja Ystadi politsei on vapustatud. Kohalikud on marus ja kardavad. Nende arvates ei tee politsei midagi. Kohalikud otsustavad iseend kaitsta. Pole hea mõte.

Sügis. Mõned plusskraadid. Pimedus. Talv pole kaugel. Mõrvar ei mõista politsei abitust. Kuid ta peab vägivaldseid mehi edasi tapma. Taaskord adub Wallander Rootsi ühiskonna rappajooksmist. Niisamuti ei lähe tal Baibaga kõige paremini. Sarimõrvari jälitamine sunnib uurijaid meelemärkusetuseni töötama. Ja ikka pole selgust. Tuleb mõelda teisiti. Nagu kunagi Rydberg soovitas.

Et mõrvariks võib osutuda kujutletust hoopis keegi teine. Aga kes ja miks. Lõpuks selgub. Ausalt.

“Ühiskond oli muutunud karmimaks. Inimesed, kes tundsid end oma maal ebavajalikena või lausa ebasoovitavatena, reageerisid agressiivsuse ja põlgusega. Wallander teadis, et vägivallal on alati mingi põhjus. See, kes kasutas vägivalda, tegi seda mingi tagamõttega. Kõigepealt peame julgema tõde aktsepteerida, alles siis on lootust ühiskonna arengusuunda pöörata.” (lk 205)

Mankelli puhul on teatav võlu selles, et ta kirjutab lihtlausetes. Muidugi mõjub mingil hetkel selline lihtlausetega tulistamine vähe masinlikult või emotsioonitult – tagakaanereklaam nimetab seda küll laetud pingega tekstiks. Et autoril on vaja igas raamatus Wallanderi emotsionaalselt rappida, laseb ta selles osas uurija isal äkitselt siitilmast lahkuda.

õhtuleht

raamatukoi

Ray Bradbury – Põrmust tõusnud (2015)

Sellest kollaažromaanist kerkivad esile kolm juttu: “Oktoobrist läänes”, “Onu Einar” ja “Rändav nõid”. Ehk seepärast, et need jutud on võrreldes teiste tekstidega kuidagi selgemad, loetavamad, pole nii palju autoripoolset sellest õudusolendite ja vampiiride Perekonnast sosistamist ja leelutamist.

Mingil moel võiks mõelda sellest romaanist kui ameerika mingilaadsest protoheinsaarest. Ehk on see mõte ülekohtune Heinsaare suhtes, aga maailmade ja detailide toimimine on autoritel sarnane, kõik need nurgas tolmumised ja meeletud rändamised ja unistuste jahtumised ja metsikud õidepuhkemised ja palju muud vallatut ja fantastilist. Ainult et Heinsaar pole nii suletud omamütoloogiasse nagu Bradbury, kelle tekst kõlab siin vahel... nati seosetu sonimisena. (Muidugi ei võrdle ma autorite kogu loomingut, jutt on vaid käesolevast romaanist ja selle sarnasusest Heinsaare osa jutuloomega – iseasi, kui pensioniealine Heinsaar hakkaks niisamuti nooruspõlve jutte (v.a. onu Paul) romaaniks siduma.)

Nojah, ei saa kuidagi öelda, et käesoleva raamatu puhul oleks minu silmis tegu fantaasiakirjanduse tippsaavutusega, pigem maiuspalaga Bradbury palavalt austajatele; autori loomingut tundmata on selle raamatuga üsna keeruline suhestuda, on mingi ilus jahumine ühe punkti ümber. Justkui lastekirjandus, aga siiski mitte. Nagu kulunud retrovärk või nii.

“Seal lebas Cecy, tasakesi rahutuste üle naeratades, juhatades tuhandeid Pere liikmeid lendama siia, jalutama sinna, laskma tuulel end kanda, maal end külge tõmmata, olema leht, olema võrk, olema huulteta naeratus, olema suuta kihv, olema kontideta nahk, olema koidueelne udulinik, olema nähtamatud hinged korstnasuudest, kõik kuulake ja pange tähele, minge, teie itta, teie läände, pesitsege puudel, puhake aasade rohul, sõitke lõokeste turjal, ajage koertega jälgi, äratage kasside huvi, leidke peitupugemiseks kooguga kaeve, jätke talumaade vooditele ja patjadele nõgusid, mis ei tule peadest, ärgake päikesetõusul koos koolibritega, pugege loojangul mesilastega tarru, kuulake, kuulake kõik!” (“Tagasi põrmu”, lk 126-127)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Nähtamatud akadeemikud (2010)

Seekord saab siis pilgu heita Vetinari eraelule – nimelt saabub talle külla Uberwaldi leedi Margolotta, ja oh seda kudrutamist ja teravmeelitsemist, mis säriseb inimese ja vampiiri vahel. Mida raamat edasi, seda inimlikumaks Vetinari teiseneb, hakkab teine lausa veiderdavaks vanameheks muutuma (kuigi “Öövahtkonna” järgi peaks ta Vimesiga pea eakaaslane olema).

Raamat ise ongi romantilisest hoost kantud ehk siis kuidas kaunis kokatüdruk ja tubli kokatüdruk endale peiud leiavad. Tõsi küll, üks peig on kokkupandud inimkeha osadest... ja kelle minevikutaak on vägagi pelutav. Palju veiderdamist on Nähtamatu Ülikooliga, ja niisamuti sellisest nähtusest nagu jalgpall, mida Vetinari heakskiidul vormitakse tänavamadinast reeglistatud spordiks.

“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. Seepärast ei ütle ma: “See seal akna peal on viimane ja me ei saa seda teile müüa, sest muidu ei tea keegi, et me selliseid müüme” ega “Kolmapäeval tuleb neid tõenäoliselt juurde” ega “Me ei saa selliseid riiulitel hoida” ega “Mul on kõrini korrutamisest, et nende järele pole nõudlust”. Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas 

Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Seekordses Reaktori kogumikus üheksa lugu, need võiks meelevaldselt jagada kolme gruppi – neli teksti on mingil moel Eestiga seotud või eestihõngulised (Tänav, Meres, Krafinna, Kirotar); kaks teksti paiknevad kuskil tulevikukosmoses (Hargla, Weinberg); kolmest loost moodustub hägune rühm nö oma reaalsusest (eelkõige Soobel, niisamuti Pokupoeg ja ehk ka Metsavana). Kui nii võtta, siis pea kõik lood toimuvad nö jalgupidi maal, vaid Hargla ja Soobeli tekstides on juttu taevareisidest (kuid see pigem taustal).

Et tingimata on vaja omapoolselt auhinnalisi kohti jagada, siis esikolmikuks pakuks: Weinberg, Kirotar ja Tänav. Võrreldes esimese kogumikuga on siit puudu ehk selline mahkralik splatterilitakas või kosmoseseiklus (selles suhtes ei nõustuks Oskar Nassari arvamusega – esimene kogumik oma äärmustega oli särtsakam kui siinne tasakaalukam valik, üllatused puuduvad (nojah, ehk aitaks see, kui loeks Reaktori veebis ilmuvaid lugusid)). Kaanekujundus on parem kui esimesel Reaktori kogumikul, samas ei tundnud lugedes ära, et see kaas illustreeriks mõnd kogumikus leiduvat lugu (ehk Kirotar?), on vist lihtsalt selline asi iseeneses. Taas on tekstid küljendatud lehel kahte tulpa, seda on tülikas lugeda.

Maniakkide Tänav “Haualkäik”

Lugu, mis võib kuuluda ehk “Mehitamata inimesed” maailma. Või hoopis “Stalkeri” filmi/raamatu edasiarendus. Lühike lugu, mille puänt avab ootamatult uue vaatenurga jutule.

Indrek Hargla “Õed”

Mälu järgi arvaks, et Hargla on harva SF-d kirjutanud, seda üllatavam on siinne Marsile paigutuv lugu. Inimkonna nö helgemad (ja rikkamad) pead on ümber asunud Marsile, sest Maal on keskkond nässu keeratud. Marsi terraformimine oli algul igati lootusrikas, kuid seejärel on igasugune areng peatus või õigemini teevad tagasilöögid rohkem kurja kui vaja. Tuli välja, et nanotehnoloogia polegi nii kõikvõimas, ja seda just Marsi “rahustamise” puhul. Veel hullem, mingil seletamatul kombel hakkavad Marsi pealispinnal olevad kaitseehitised lagunema... Mis või kes seda põhjustab? Vastus: tuleb vaadata iseendasse. Nagu öeldud, viimase kümnendi kohta ebatüüpiline Hargla tekst, küllap on see autorile endalegi vahelduseks Süvahavvast ja Melchiorist.

Triinu Meres “Nahk”

Meres on eesti ulmega seonduvas kirjanduses üks neid harvu autoreid, kes paneb lugejaid oma tegelasi nö füüsiliselt tunnetama. Et ei ole lihtsalt mingi mees- või naiskangelane, kes midagi teeb ja siis vahel järgneb sellele ka füüsiline reaktsioon (ning keda lugejana jälgid nö kõrvaltvaates); Merese tekstide kangelase puhul sind tõmmataksegi selle kangelase naha alla, idee järgi sa hakkadki tundma sellist... füüsilist, lihalikku emotsiooni, aistingulisust. Käesoleva looga on autor taas laiendanud oma ampluaad ja seekord on kangelannaks libahunt. Libahunt, kes pole lugenud “Libahunti” (lk 27) ja kel tekib suhe nö perepojaga, kelle isa on vägagi ettevaatlik libade suhtes (ja seetõttu poja pärast kaitsval (või ka ennetaval) positsioonil). Tulemuseks on konflikt, kus seinalt kargab maha lastud hundi nahk. Päris psühhedeelne lugu.

Heinrich Weinberg “Vihma seitse nime”

Autor on väheke samas kambas Lew R. Bergiga, ehk siis on põnevust, relvi ja olendeid. On Yellowstone'i nimeline planeet (sellega on seotud Weinbergi varasem lugu), kus inimtegevuseks leidub kaks mingil moel sobivat piirkonda – on kõrbealad ja mägedes asuvad nö vihmaalad, kust siis suunatakse alla kõrbealadele vett, et seda elus hoida; seal kõrbealal asub asunike põhimass ja valitsus. Ühel hetkel otsutas valitsus (taaskord) veereservuaarid suurema kontrolli alla võtta (kuna tundub, et veepuhastusjaamades pole kõik korras, elanikele ikka veel ei jagu vett) ja saatis selleks ühe sõjaväeosa sinna korda looma. Üksus jõuab läbi raskuste kohale, kogedes teel mitmeid olukordi, millega seni pole kokku puutunud – mäestikus sajab pidevalt vihma (milline vee üleküllus ja priiskamine kõrbeelanikele), lisaks on kohalik fauna pagana imelik ja verejanuline. Üksus võtab mäeasula enda kontrolli alla, ent seda üürikeseks ajaks, sest mingi haigus hakkab äkitselt nende hulgas väga kõvasti ridu harvendama. Miks ja mis edasi saab, eks see selgub jutust. Ma pole esimene ega viimane lugeja, kes Weinbergi kahe ilmunud teksti peale arvab, et seda autorit tasub jälgida ja huvitav oleks näha, mis võiks järgmiseks ilmuda, kas jätkub Yellowstone'i planeedi saladuste muukimine või katsetab autor midagi muud. Hea tahtmise korral võiks sellegi loo romaaniks ümber kirjutada, samas – miks peaks.

Krafinna “Kirsipuu valvur”

Kurblik lugu tulevikumaailmast, mis on üks lohutu koht. Traditsioonilist loodust leiab vaid kaitsealadelt, kuhu on viidud isegi koerad kui väljasurev liik. Jutust ei selgu, mis sellise eluslooduse varisemiseni viis – õnnetus või inimtegevuse tagajärg vms. Igal juhul oli inimesi, kes ei pääsenud sellest surevast loodusest minema (no samas botaanilised värgid pole täiega kadunud), nagu selgub Kerdile, kes avastab midagi ootamatut.

Osvald Soobel “Väikeses majas raudtee ääres”

Autor on niivõrd sissevõetud loodud mütoloogiast, et see muutus lugemisel aegajalt jälgimatuks (nojah, seda teksti lugedes olin ise väsimusest sodi). Eks oleks soovitav tunda Täheaja teksti ja vast ka varasemat lugu. Mingil moel võiks öelda, et Soobel on praegu ehk eesti radikaalseim fantasy-autor, igal juhul on tal see... eriskummaline maailm, kus katid ja kärbid ringi sebivad ja aegajalt inimestega konflikti satuvad. Kas see lugu on huvitav või jabur, ei oskagi öelda, igal juhul autorile on see maailm käpas ja ta künnab seal hoolsalt.

J.J. Metsavana “Ajukaabe”

Lugu siis sellest, kuidas virtuaalkoopiad hakkavad bioloogilisele originaalile vastu mässama. Ja tõepoolest, ühel koopial õnnestub lihaks saada, kuid siis ta avastab, et keha, kuhu ta maandus, on... masendavam kui koopiale eraldatud osa virtuaalruumist. Kuni... Noh, selle looga ei liiguta Metsavana mägesid, aga eks mingi teema läbikirjutamine ole ikka kasulik.

Bix Pokupoeg “Mamma”

Kuidagi ärritav tekst, ehk oli tobe see Poisi ja Külalise teineteise keha avastamine, et läks nagu... liialt kaugele. Nojah, eks siin loos võib näha midagi sellist, et nö katseklaasis inimese üleskasvatamine võib olla õige eriskummaline (iseasi, kui palju see Mamma omapoolne kasvandike suunamine rõhutas mehe ja naise soorolle; mis võinuks olla sooneutraalse harimise puhul?). Ma ei tea, igal juhul häiriv tekst.

Martin Kirotar “Uus algus”

Lugu Liisist, kes satub inimeste ja tehisinimeste vahelisse madinasse. Mitte et ta seda ise soovinuks, aga selgub, et andmesisestajana töötades on ta kokku puutunud millegi valgustkartvaga, muutudes nii inimeste kui robotite ja androidide huviobjektiks. (Konflikt selles, et 20 aastat tagasi näis, et robotid hakkavad töömasinate staatusest iseseisvuma, mistõttu inimesed võtsid ette nende “lihtsustamise” - ent alles jäid nö undergroundrobotid, kes veel võitlevad endi õiguste eest.) Sest Liisi pole mitte lihtsalt Liisi Mets, vaid midagi enamat nagu šokeeritud neiule jutu jooksul teada saab. Päris tore ja sirgjooneline lugu.

kirjanduslik päevaraamat