Theodora Goss - A Country Called Winter (The Collected Enchantments, 2023)

 

Vera ema tuli koos lapsega Ameerikasse, kui see oli just kooliminekueas. Nad tulid maalt, mille nimeks võiks olla Talvemaa - kuskilt Skandinaaviast veel põhja poole; seal on enamvähem igavene talv, väikeste suviste sulamistega. Ema tahtis igaveseks kodumaa jätta, saada ameeriklaseks. Vahel ta jutustas lapsele Talvemaa muinasjutte, aga muus osas ei tahtnud midagi sellest rääkida - vaid üks lapsehoidjast kaasemigrant rääkis Verale Talvemaast.

Aastate möödudes on Verast saanud kirjandust õppiv Bostoni tudeng. Korraga tutvub ta taanlasest vahetustudengi Kayga, kellega suhe justkui klappis … kuni üht loengut tuli andma särtsakas Gerda, kelle lummusesse langes Kay ning Vera jäeti enne ühiselt koosveedetavat jõulupuhkust maha.

Talv tuli ja jäigi, veel juuniski oli külmakraade. Ühtlasi selgub Kayle, et Gerda on ikkagi püstihull ja tahab taastada suhet Veraga. Segaduses neiu kõnnib ema koju, kus omakorda selgub, et ta on Talvemaa pärija … sest ta isa oli seal omal ajal kukutatud kuningas. Veral on … probleeme.

Ühesõnaga, väga vinge töötlus “Lumekuninganna” ainetel. Algab see kui üks mõnigi kord Gossi poolt kasutatav emigratsiooniteemaga, et siis ikkagi pöörduda toredaks muinasjututöötluseks - ja seda on päris põnev näha, kuidas autor selle ära lahendab. Nagu ikka, elegantselt ja vaimukalt.

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Sergei Lukjanenko – Rong Soojale Maale (Raevu päevad, 2019)

Peale Gansovskit mõjub see tekst vähe lahjana. Muidugi on siin hingeminevalt valusaid valikuid ja see peategelase rännak võõraste lastega ja loo finaal Sooja Maa väraval, aga … Võibolla jääb tekst liialt skemaatiliseks, ehk oleksin pidanud endale selgeks mõtlema, mille eest põgeneti.

Kui tekst on dateeritud 1993. aastaga, siis võiks edasi mõelda, et mingil moel see illustreerib Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme ja konflikte, mulle millegipärast assotsieerus kõik need sõjalised konfliktid, mis puhkhesid lõunapoolsetes endistes liiduvabariikides. Kuid vast on see liialt lihtsustatud lähenemine. Või noh, või siis omamoodi ulmeline jäljendus Remarque’st.

ulmekirjanduse baas

Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)

Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)

loterii
ulmekirjanduse baas

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor

Ken Liu - The Literomancer (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Peale pealkirja siin loos otseselt midagi ulmelist ei ole (no ma ei usu, et see ajalooline situatsioon on just väga fantastilises võtmes esitatud), küll aga vaade huvitavasse aega ehk Taivani oludesse 1950. aastatel – ehk siis Teise maailmasõja ja äsja lõppenud Hiina kodusõja järgne aeg, kui mandril lüüa saanud rahvuslikud hiinlased on põgenenud ja kindlustunud Taivanil … kus aga selline rahvastiku juurdevool tekitab loomulikult pingeid kohalike saareelanikega (kus veel lisaks Jaapani okupatsiooni mõjud jne).

Lugu on jutustatud läbi noore ameerika tüdruku silmade, kes isa töö tõttu on tulnud Texasest Taivani elama, ning nüüd püüab hakkama saada ameeriklaste sõjaväebaasi koolis, kus teised koolikaaslased teda imelikuks peavad. Mistõttu satub ta viimaks suhtlema kohalikega, muuhulgas tutvudes ühe kohaliku meesõpetajaga, kes on enne sõdasid Ameerikas juurat õppinud ja hiljem kodumaale naastes kommunistide sõjaväeteenistusest põgenenud, sattudes nii kogemata Taivanile.

Mees ja ta kasupoeg sõbrunevad tüdrukuga, ning mees hakkab muuhulgas selgitama tüdrukule hiina hieroglüüfide varjatud tähendusi (ehk ta on siis „literomancer“) ning jutustab ameeriklasele lugusid oma elust enne Teist maailmasõda, ja kõigest sellest, mis temaga juhtus sõdade ajal kuni kaasaegse Taivani oludeni (ehk siis millised pinged on kohalike ja uusvõimu vahel ning kuidas kommunistide vastu valvel ollakse jne). Tüdruk jutustab kuuldust hiljem isale, kelle salastatud ametist ta midagi ei tea.

Ehk siis saab omamoodi sissevaate kodusõja, paguluse ja külma sõja oludesse, kuhu on nüüd hiinlaste omavahelise õiendamisse nüüd end sisse seganud külma sõja reaaliad (asi, millest ajaloolõpu loos üle libiseti) jne. Pole just üllatav, et lõpuks on tegemist üdini traagilise looga – ehk mis on siis ühe indiviidi saatuseks, kui suurriikide hiiglaslikud veskikivid omasoodu jahvatavad.

Muidugi on väga huvitav see hieroglüüfide (ajalooline) tõlgendamine, autor küll järelsõnas vabandab, et see on esitatud liialt lihtsustatud kujul – kuid sellisenagi on see põnev mentaliteedi tõlgendus.

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.

See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte ;) Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…

Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?