Sarnane tekst Voolaidiga ehk siis senituntud maailmakord saab ühe vägeva tõuke. Kui aga Voolaid andis justkui igati positiivse sündmustejada, siis see tekst kisub kiiresti õige süngeks ja lõpuks päris apokalüptiliseks.
Peipsiäärest pärit Valdurit tabab Tartus bussi oodates ootamatu päikeselajatus, mille järel hakkab temast välja tungima üks vägev viisijupp. Mees joriseb omaette ning seda kuuleb üks suunamudija-neiu, kellele iseenesest mõjub selline vanamees pelutavalt, aga see viisijupp … see jääb kummitama. Kuniks ta oma kanali jälgijatelt küsib auhinnamängus, mis viisiga võiks tegu olla.
Tulemuseks on vaidlus, mis valgub Eestist välja ja võtab õige konfliktse vormi. Valdur aga samal ajal lõub oma Peipsiääre kodus küttepuid ega tea midagi sellest hukatusest, mis maailma tabanud.
Eks mingi hetk võiks tekkida paralleel Cartarescu looga “Arhitekt”, kus siis samuti muusika muudab maailma, aga põgusaks see kokkupuude jääb. Tõlgenduse asi, miks ja kust selline viisijupp saabus inimeste maailma, tekstist (loetav autori kodulehel) seda nüüd vast otseselt välja ei loe (muidugi, nagu ikka, ehk on see mõnele lugejagrupile igati selge). Teksti vast õnnestunuim osa on selle suunamudija-neiu sisekõne, see on … ärgas.
—
Kui nüüd natuke üldisemat pilti vaadata selle Loomingu numbri proosatekstidest, siis see jaguneb selgelt kaheks - naisautorid (Undusk, Aalmann, Teinfeldt-Grins) kirjutavad tõsisemalt ja mitmekesisemalt, meesautorite (Voolaid, Jürgens) lood on selline meelelahutuslik ulmehõnguline jutukirjandus. Ka maikuu Loomingus oli hea proosa roll kindlalt naisautorite käes (Luuk, Kangro, Taavet). Mis on vaid tore!
