Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.

Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.

Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 

Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10

reaktor

mööda netti

ulmekirjanduse baas

reaktor

Elo-Mall Toomet - Teist teed (Täheaeg 20, 2021)

 

Maaliline hädalugu kuskilt Eesti keskajast, mille puhul ma aga üldse ei noki välja mütoloogilist tausta: midagi peaks olema, aga piinlik küll, ei tea.

Katkuajal vanemad kaotanud õde-venda on leidnud endale uue elukoha soosaarel elava onu juures. Aga onuga on mingi saladus ja kui poiss pahaaimamatult juhatab kaks võõrast mees sinna soosaarele, selgub, et see saladus nõuab lõivu - sellist, mis võib ehk poisile va ebaõiglane tunduda.

Heasti jutustatud lugu, selle orvust poisi vaatepunktist, kes oma lihtsameelsuses ei tee justkui kõige õigemaid otsuseid. Aga õde haistab jama. Ja no muidugi see onu ja katkuaeg (arvatavalt siis enne Põhjasõda?). Nagu öeldud, ei saanud hästi aru nende kahe mehe (ja onu) taustast, kas tegu on üldtuntud folklooriga või siis autori mugandusega Eesti oludesse. Eks näis. Igal juhul, atmosfääriline värk.

ulmekirjanduse baas

Elo-Mall Toomet - The Pain in the Beautiful Answer (2007); Nagu ei kusagil mujal (2008)

Kuna kaks luulekogu täiendavad teineteist nii tonaalsuselt kui teemadelt, siis pole ehk patt kahest ühe pealkirja all kirjutada.

Enne kõike tuleb aga öelda sellist üldist asja, et luule nagu ka muusika ja tihti ka kujutav kunst räägivad iseenda eest. Luule on nagu muusika, sa kas tunned seda või ei. Kirjutada ja analüüsida muidugi võib, aga asjale lähemale see tegelikult ei vii. Niisiis, alustan oma pealiskaudset pseudot ja lisan lõppu ka paar tegelikku luulenäidet.

Elo-Mall Toometi luule on üleni mõtte- ja tundeluule. Mõlemad kogud on täis passiivset kurbust ja paratamatut valutamist. Konkreetne objekt ja põhjus puuduvad. Tema luule väljendab üksindushetkil rõhuvat melanhoolsuse koormat: on painajad, surm, süütunne, hääbumine, üksindus jne. Just selliste teemade ja tonaalsuse, aga ka kasutatud vabavormi tõttu ei saa lahti tundest, et see luule on kirjutatud iseendale, mõtisklus- ja järgivaatamishetkil, üksiolles.

Kuigi - nagu öeldud - on kogud sarnased, on ingliskeelne kogu justkui vabam. Raamatus "Nagu ei kusagil mujal" sisalduvad luuletused on kirevama sõna- ja kujundikasutusega. "The pain in the Beautiful Answer" luuletused on pikemad ning voolavamad ning rõhuasetus on eelkõige tundel ja mõttel, mistõttu on ka metafoorsust vähem. Need luuletused sobiksid laulusõnadeks ehk päris kenasti. Võib-olla ma nüüd lihtsustan, aga selles kogus kannavad mõtet pigem sõnad kui loodud kujundid. Näiteks

/.../Poison

Destruction

Machinery

Made

To celebrate meaningless torture/.../" (lk 74)

"if you want to

Come closer

So that I can see

Every scar

On your precious body

And feel

Every thorn

That has hurt you

Touch me with your hands when they carry

The ost bitter pain

The purest beauty" (lk 34)

Mõni luuletus ka eesti keeles (leheküljenumbrid raamatus puuduvad):

"Ära räägi välja
Öiset hirmuund
Ära reeda mis sus sügaval on kasvand
Ja ära ütle välja seda nime
Su põhjamulda kes on puudutanud"

"Päike aeleb igalpool
Ja näeb mind läbi
Päike
Anna mulle sellel suvel sooja
Ma andsin sinul
Teistel aegadel
Külmadel talvedel
Ma olen sinul mõelnud
Kes tegi tuld päriselt pimedas
See olin mina
Sa oled kõrgel ja mina olen madalal
Sa näed mind läbi
Jooda mind purju ja naera mu üle
Ära lase külma mu ligi
Võta mind hoida ja soojendada
Ma olen üksi"

Ott Heinapuu - Inglile (2009)

Tegelikult polegi see luulekogu, vaid pikk luuletustesari või poeem, paganlik (oHpuu puhul oleks vist õigem otse öelda, et maausuline) ülemlaul. Ingel on siin vist tüdruku nimi, mitte ingel, sest luuletuste boreaalses maailmas oleks ingel ju võõrkeha. Lugesin selle bussis sõites umbes kolmveerand tunniga kaks korda läbi, ja see köitis mind, kujundid on mõjuvad ja jõulised, osad viited ja vihjed jäid ilmselt arusaamatuks, sest ma ei tunne toda ugrimütoloogiat nii hästi, aga isegi esmasel tasandil, ilma tagapõhju otsimata, puhtalt teksti enda maalitava pildina on värgil tuum sees. Kuidagi ilmeka ja elusa mulje jättis see, mida nood lühikesed tekstid kujutasid, kuigi sellelaadne müütilis-muinasjutuline luule võiks ju kergesti folkloristlikuks iluluuleks jääda. Kohati tekkis tunne, et tõesti nagu midagi “meenuks” mingist “kõukudelt päritud mälust“. Kujutluspildid ja kujundid on läbi tunnetatud. Omapärane unenäoretke kirjeldus, mille fantaasia pole õnneks liigselt pulbitsema hakanud, see lakoonilisuse säilitamine, pigem nimetamine kui kirjeldamine, aitab kaasa tolle müstilise tunnetuse tekkimisele, ilma milleta too armastuspoeem oma õiget väge ei saavutaks.
Raamat ise on ka muidugi tehtud nii, et tekst jõuaks ilma segavate häirijateta kohale - mustvalge kujundusega raamat, tekst on vaid ühel lehepoolel (lugemise “mehhaanika” muutub sellisel juhul väga ökonoomseks, tekib lugemise pideva voolu mulje, ainult lase pöidla vahelt järgmine leht valla, pole vaja peadki pöörata, oli üllatav, et sellel on tuntav efekt), leheküljenumbreid pole silmanurgas võbelemas; ja Elo-Mall Toometi pildid on ka oma pisut lapseliku müütilisuse ja ornamentaalsusega täitsa ansamblis ega jää pelgaks dekoratsiooniks (mulle meeldis kõige rohkem pilt raamatu keskel, kus karu lööb trummi ja vaatab otsa). Roheline trükis kah veel lisaks, mis on ju alati tore.
Hästi õmmeldud.

…kuulata seda häält
millega meelitati esmakord
metsikuid põhjapõtru…

…otsin
loojuva päikese kiirte metsast
Sinu juuste värvi…

…igavesti sõnadesse panemata lugusid
mille raiub rästikukirja kirg
miilavast hingepõhjast…

Sinu silmade taevas
näen
seda puukulbitäit
värsket sooja piima
mis paneb
tea kust kaugelt tulnud tulepoja
unustama oma armsa
ja sõitma raudnaeltega toidetud hobusel
yle järvevee
et tabada hiie hirve


veel oHpuu loomingut