2022, parimad raamatud

 Eelmise aasta märksõnaks on minu jaoks kahtlemata Loomingu Raamatukogu, mis pani kindlasti kokku keskmisest kõvasti tugevama aastakäigu: mitmekesised eesti (mees)autorid ja muidu värskema kirjanduse tõlked (ja kui vaadata, mida reklaamitakse 2023. aasta puhul, siis valik paistab langevat tagasi harju keskmise juurde).

Viis parimat möödunud aastal ilmunud raamatut:

Tõnis Vilu - Kõik linnud valgusele

Guntis Berelis - Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga

Mircea Cărtărescu - Ruletimängija

Maarit Leijon - Musträstas

K. J. Parker - A Practical Guide to Conquering the World

Mehis Heinsaar - Ööpäevik

John Gwynne - The Shadow of the Gods

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas

Jonathan Strahan - Someone in Time. Tales of Time Crossed Romance

Michael Köhlmeier - Idüll uppuva koeraga

Peedu Saar - Loomad

Natsume Sōseki - Noorsand

Martha Wells - Kõik süsteemid punases

Hella S. Haasse - Uruq

Travis Baldree - Legends & Lattes

Voldemar Panso - Naljakas inimene

Paula Guran - The Year's Best Fantasy 1

Teisi eelmisel aastal loetud raamatuid (soovitaks Buehlman, Lafferty, Erikson, Addison):

Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

Kartowli kokk ehk õpetus, kuda kartowlidest 125 rooga walmistada wõib. Üks kasuline köögiraamat Eesti neiudele ja perenaistele. Kirjutanud neiu Helena (1893)

Anna Smith Spark - The Court of Broken Knives (2018)

Jonathan French - The Grey Bastards (2018)

Anna Smith Spark - The Tower of Living and Dying (2019)

Lynne Trillman - Weird Fucks (2021)

Naomi Kritzer - Cat Pictures Please and Other Stories (2017)

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)

Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

Charles de Lint - The Onion Girl (2001)

Karen A. Simonjan - Ainult kolm pääsevad Maale (1973)

Cameron Johnston - The Maleficent Seven (2021)

R. A. Lafferty - The Best of R. A. Lafferty (2019)

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

Valter Udam - Vastutus (1985)

Steven Erikson - House of Chains (2003)

Michael J. Sullivan - Theft of Swords (2011)

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

Pippa Goodheart - Parim võitku! (2021)

Ralf Parve - Telefon (1953)

Moriss Potshišvili – Vaikuskont (1978)

WeroniCa - Olen olematu ehk Börki päevik (2003)

Katherine Addison - The Goblin Emperor (2019)

David Gemmell - Legend (1994)

Kõrbeliivade kumedast kuminast (1982)

Peedu Saar - Pascual (2018)

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)

Mircea Cărtărescu - Ruletimängija (2022)

 

Ootamatult hea jutukogu - hoolimata sellest, et see on kirjutatud tüütult dialoogivabas vormis (dialoogid on lugemisel puhkus!). Igal juhul, sellisesse tekstimassiivi (no raamat on küll pigem õhuke) nõuab pühendumist … ja see tasub ära.

Kui kogumiku nimilugu on selline … noh, võrdlemisi tavapärane tekst (väike katkend ERRi lehel), siis “Mendebil” ja “Arhitekt” on kumbki eri moel hullud tekstid (ja ikka teistmoodi hullud kui hiljuti loetud Berelise tõlkevalik). Nagu öeldud, siis see jube dialoogipuudus on minu jaoks üldiselt pelutav, aga siinses kontekstis kummagi teksti erinev maniakaalsus hakkab niimoodi üsna täielikult tööle.

“Mendebil” on siis segu erinevatest lapsepõlvemälestustest, mis siis omakorda keeravad segi jutustaja kaasaja. Üheltpoolt see laste üsna võigas mängumaailm ja siis see Mendebiliks hüütud poisi tõus ja langus; teiselt poolt siis loo jutustaja tõlgendused 7-aastase (?) Mendebili maailmatõlgendustest. See kõik kokku on üks parajalt veider kompott. 

“Arhitekt” on kahe kolmandiku ulatuses üsna tragikoomiline tekst Emil Popescust, kel õnnestub auto (Dacia!) soetada - ja enne lubade tegemist jõuab arhitekt selguseni, et auto ja ta pasun ei peaks lihtsalt tuututama. Ja kui ta laseb auto armatuurlaua asemele monteerida elektrioreli, hakkab ta sellel katsetama ja katsetama … maailma muusikaajaloo arenguid, neid teadvustamatult läbi mängides. Mis muidugi äratab abikaasas enam kui õudu. Jajah, naljakas ja kurb ja totter tekst sellisel moel maniakaalsusest, kuni siis teksti viimane kolmandik läheb korraga õige kosmiliseks kätte. Maagiline realism, või mis.

“Iga päev pärast tööd istud Emil Popescu Dacia mugavasse tugitooli ja alustas sordiini all “tuututamist”. Kui pärast mitu aastakümmet pühendati arhitektile tohutul hulgal uurimusi, monograafiaid, kommentaare, artikleid, diplomitöid ja doktoriväitekirju, kümme ja sada korda rohkem kui Dantele, Shakespeare’ile ja Dostojevskile ühtekokku, hakati neid esimesi orel Reghini klahvidel sotto voce kobamise kuid nimetama arhitekti tegevuse “maa-aluseks” ehk underground’i perioodiks. Mõni naaber, vana sõber käis talle veel seltsi pakkumas, istus tema kõrvale ja imestas iga kord, kui veider näeb välja auto, millel on rooli ja armatuurlaua asemel oreli klaviatuur. Hetkekski müra sarabandat katkestamata selgitas arhitekt kannatlikult, et auto põhifunktsioon pole vahemaade lühendamine inimest ühest kohast teise viies, nagu tavaliselt arvatakse. See on üksnes teisejärguline funktsioon, ja kui järele mõelda, siis kasutu. Auto ülevus seisneb võimaluses tuututada, see tähendab suhelda ja ennast väljendada. Tuututamine, nii nagu Emil Popescu sellest aru sai, on auto hääl, mis on seni olnud inimese poolt rõhutud ja alla surutud, üheleainsale loomalikule kurguhelile taandatud, nüüd aga vaba, väärikas ja iseseisev. Me kurdame tehnitsismi pealetungi üle, autodega dialoogi puudumise üle, kuid me pole mõelnud sellele, et anda ka neile võimalus end väljendada. Autod ei pea ilmtingimata liikuma, nende põhiõigus on võimalus end väljendada. Selgitusega niikaugele jõudnud arhitekti silmad kiiskasid nõnda tavatult, et naaber jättis kiiruga hüvasti ja läks oma korterisse, kus ta teadmata, kas naerda või kaasa tunda, oli kogu ülejäänud päeva segaduses.”

(“Arhitekt”. lk 65 - selles siin on juba Ballardi “Crashi” hõngu)

Jällegi, päris-päris intrigeeriv tõlkevalik; kindlasti midagi sellist, mida rämehõrgumaid lugemishetki otsides tasub valida. Sellel aastal juba neljas hea elamus Loomingu Raamatukogu poolt (varem siis Heinsaar, Vilu, Berelis) - mis on ikka päris hämmastav, et nii head kirjandust see aasta on ilmunud (sest eelkõige on rõhk kaasaegse kirjanduse pakkumisel, pole just palju ilmunud nišiklassikat?).