Kuvatud on postitused sildiga Dmitri Bilenkin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Dmitri Bilenkin. Kuva kõik postitused

23 august, 2021

Dmitri Bilenkin - Tema Marss (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Omamoodi edasiarendus antoloogias avaldatud Varšavski loost, ehk siis küsimus seeniorite kokkupuutest reaalsusega, millest sünnib pigem kahju - seda enam traagiline, et tegu on Marsi legendaarse uurijaga!


Ehk siis toimub ekskursioon terraformitud Marsil, kus tutvustatakse planeedi minevikku ja eripärasid. Ekskursioonil on kaasas eakas mees, kes on nö inkognito - tema oli üks esimesi, kes puutus kokku Marsi algse õõvastava eluoluga (tegu pole muidugi Andy Weiri kujutatud Marsiga, pigem ikka rohkem “Old Mars” tüüpi planeediga). Giid tutvustab kohta, kus enne maasarnastamist olid ülimalt rängad tormid, ja nüüd … austatud pensionär näeb taevas moodustumas just sellist ülitormi. Ta haarab ekskursiooni päästmiseks juhtohjad oma kätte …


Kui järele mõelda, siis ikka päris vaimukas lugu, just see kangelase kunagine lend ja samas kokkupõrge uue reaalsusega, mis toimib vähe teistmoodi kui tema harjunud.



ulmekirjanduse baas


26 november, 2017

Dmitri Bilenkin - Intelligentsi proov (Diogenese latern, 1976)

Bilenkini tekst on omamoodi antitees Dicki Wubi loole: mõlemas kohtutakse kosmoselaeva piiratud ruumides ootamatul kombel intelligentsete eluvormidega, kuid selle kohtumise tulemused on kardinaalselt erinevad. Dicki loos oli mäletatavasti olend, kes suhtles laevnikega ning kes mõne aja pärast… pisteti nahka. Bilenkini puhul aga tapmise (mida küll tõsiselt kaaluti) asemel pööratakse laeval ots ringi ning viiakse need olendid tagasi koduplaneedile ja lastakse vabadusse. Tänutäheks need olendid parandavad laevale tekitatud kahjustused, mis tekkisid vangistusest põgenedes.

Ühesõnaga, nõukogude autori tegelased läbisid intelligentsi proovi, Dicki tegelased aga… jäid ammuste maadeavastajate ja koloniseerijate tasemele. Punkt Bilenkinile? Noh, tegelikult mitte, selline koolilapselikult positiivne lahendus ei pane just edasi mõtlema. Küll on Bilenkini puhul toredad sellised moonduvad eluvormid, mis mõneks ajaks tekitasid tekstis suisa “Alieni” filmi laadse meeleolu.