Theodora Goss - Child-Empress of Mars (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Siin kogumikus on õige mitmeid töötlusi angloameerika klassikalise fantaasiakirjanduse ainetel, seekord siis Burroughsi Marsi raamatute põhjal. Nagu varem Narnia ja Ozi puhul, ei pane see mind just vaimustusest oigama, aga noh, Gossi teksti ei saa vältida.

Nii ma ei oska küll kuidagi kommenteerida selle ja algteksti seoseid, kuid siinne tekst on igati värvikas ja omal moel vaimukaski, kõik see kommete komöödia nö tulnuka kultuuris - ja selle kokkupuude Kangelasega, kes on küll Maalt pärit suvaline tööline ning kelle kangelastee ei kulge päris just selliselt nagu marslased ootavad.

Ei suuda sellest maailmast küll kuidagi vaimustuda (noh, ega originaale lähemalt vaadata), aga Goss suudab pea alati olla stiilne, nii et … loetud see on.

Ann Leckie - Hesperia and Glory (Lake of Souls, 2024)

 

Lugu, mis võinuks omal ajal ilmuda “Old Mars” antoloogias, aga noh, algselt ilmus varem. Tegemist siis ühe mehe seletuskirjaga, kuidas tema maja keldris kadus John Atkins.

Jutustaja on tervisehädadega sõjaveteran, kellel aegajalt käivad külalised, muuhulgas tuuakse ta juurde John Atkins. Kes pole just suurem asi külaline, ta ei taha suhelda majaperemehega ja on üleüldse igati apaatne. Tema saatja räägib veteranile, et Atkinsi perekonna arvates pole ta vaimselt just kõige paremas seisus. Ühel unetul ööl aga kohtuvad Atkins ja majaperemees ning külaline räägib oma loo.

Nimelt on ta prints Marsi ühest riigist ja sealse võimuvõitluse käigus on ta põgenenud ühte “ajakapslisse”, mis võimaldas tal aastaks pääseda oma tagaajajate käest. Kuid ajakapsel on nüüd avanemas ja ta saab naasta Marsile … ning uks selleks asub majaperemehe keldris - selleks olevat kaev. Ja sinna ta suundubki. Kuid majas pole mingit kaevu, väidab minajutustaja.

Kuidagi vanamoodsalt jutustatud, pigem fantaasia- kui ulmelugu, või noh - müsteerium. Stiilne, aga veidi igav.

P. Djèlí Clark - If the Martians Have Magic (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekst, mis esmapilgul näib rohkem SF kui F, aga samas kui lähemalt puurida, siis see puhas sõltuvus maagiast teeb loo tõesti pigem fantaasiaks. Mitmed žüriid valisid selle oma aasta parimate lühilugude hulka, eks natuke võib seda mõista.

Tuleviku maailm on kahel põhjusel praegusest erinev. Esiteks seal töötab reaalselt maagia; tegu pigem Aafrika loodususunditest lähtuva süsteemiga. Teiseks on maalastel vägagi tuntav kontakt marslastega - niiet nad on pidanud üle elama marslaste kolm invasioonikatset. Kuid nüüd on (vahe)rahu ning maalased püüavad uurida neid Marsilt pärit eluvorme, kes on sellised tarumentaliteediga mitmepealised kombitsalised või midagi sellist.

Loo peategelane ongi marslaste entusiast, kes elab koos ühe kolmikpealisega olendi(te)ga, ja kes arvab, et marslastel on pakkuda maalastele midagi enamat kui lihtsalt sõjakat kontakti. Seda enam, et temaga ühenduses olevad marslasedki leiavad, et nad on taasavastamas oma unustatud maagiat. Kuid teised maalased ei taha kuuldagi midagi sellest, et anda marslastele võrdsed õigused maalastega.

Ei tekkinud just erilist lugemiskontakti, samas muidugi intrigeeriv fantaasialoome. Eks siit võib välja lugeda Teise/Võõra teemat, kuidas nendega suhestuda jne. Ainult et sisserändajate asemel on … marslased; ja sealne heaoluühiskond põhineb maagial.

James S. A. Corey - Leviathan Wakes (2012)

Igati meeldiv ulmeline meelelahutus, kus ei tule möllust puudust ning peategelased on kenasti okkalised kangelased – tõsi küll, neist huvitavam on ehk Miller oma võrdlemisi imeliku kujutlusliku suhte pärast Juliega (kes siis … nojah).

Aga jah, möllu on. Pommitatakse laevu ja taevakehasid, toimuvad massimõrvad ja tänavalahingud – meie Päikesesüsteemi tulevikus kolmeks jagunenud inimkond pureleb üksteisega kõvasti. Sest üks äriühing on võtnud pähe uuendada inimkonda tundmatult tsivilisatsioonilt saadetud biorelvaga – ning tulemuseks on midagi õige koledat.

Kui Milleri puhul sai mainitud pigem haiglaslikku kiindumust Juliesse, siis eks Holdeni üsna üheplaaniline õiglustunne põhjustab samas (mehele soovimatult) üha eskaleeruva sõjalise konflikti maalaste, marslaste ning kaugemata kolooniate vahel; eks sellise südametunnistusega võib olla päris jõhker elada. Aga jah, Rocinante laevnikud ja see endine turvaspetsialistist Miller … ei saa öelda, et nad oleks loodud autorite poolt lugejatele vastakaid tundeid looma on ikka selline positiivsete tegelaste kamp.

On muidugi mõistetav, miks sellest raamatusarjast seriaali vändatakse, rõhk on ikka kõiksugu tegevuse kannapööretel ja hoogsa galopiga lennatakse üha grandioossema katastroofi suunas. Õrnalt vaevab küsimus, et mida sarja järgmised raamatud õieti pakuvad, kui juba avaraamat lõppes sellise pauguga. Hakka või edasi lugema.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley – The Light Brigade (2019)

Romaan tulevikumaailmast, kus riikide asemel valitsevad Maad erinevad suurkorporatsioonid, mil on väga suur kana kitkuda Marsil asuva inimkolooniaga, mis paistab tahtvat Maad endale anastada. Korporatsioonid (või noh, osa neist) asuvad Marsiga võitlema.

Peategelane on naine, kes ühineb tema maad valitseva korporatsiooni sõjaväega – ühelt poolt seetõttu, et kätte maksta Sao Paolo maalt pühkimise eest (kus asusid tema lähedased), teiselt poolt tahab ta saada korporatsiooni kodanikuks, kel oleks mingeidki normaalseid kodanikeõigusi. Sest kes pole kodanik, on enamvähem teoorja staatuses või lihtsalt õigusteta inimprügi.

Marsiga võitlemiseks kasutatakse erilist viisi, kus transporditavad lahustatakse valgusosakesteks, et siis see sihtkohas materialiseeruks – mis pole muidugi 100% töökindel meetod. Ja nagu kangelanna peale karmi väljaõppe läbimist sõjategevusse sattunult avastab, kaasneb tema puhul valguses rändamisel veidrad ajasrändamise juhtumid, mis paiskab ta erinevatesse konfliktidesse, kus ta iseenesest on osalenud – kuid jah, kasvõi sõjakaaslasedki on seetõttu erinevad ning vastik on ette teada, kuidas keegi surma saab vms (mitte et iga nö missiooniga kaasneks ajarännak). Ühtlasi avaneb seetõttu teadmine, kuivõrd masendav on selle konflikti lõputu kestmine … ja mis on selle sõja tegelikud põhjused. Hullumiseni viidud kangelanna püüab viimaks asuda sõda lõpetama, seda enam kui ta kuuleb teiste samasuguste ajas segipaisanute juhtumitest.

„At least I had my own squad near me. Unless something happened that I didn’t understand, it was possible we’d live through this one. Unless that wasn’t how it worked. This time-shifting shit was a pain in the ass.“ (lk 245)

Romaan on õige vägivaldne, kalk ja küllaltki poliitiline, mis konservatiivsema maitsega lugejatele oleks vast vastukarva (marslased on kuradi sotsialistid või koguni kommunistid, hehe). Kõik see korporatsioonide ülemvõim ning sellele vastuhakk; eks sellele vastukaaluks on see ajarännutemaatika ja muidu üleüldine militaarne õhkkond. Romaan on igati normaalne lugemisvara, aga mitte just meeliavardava mõjuga.

Teos põhineb samanimelisel lühilool (algselt ilmunud Lightspeedis), romaan on muidugi palju põhjalikum … aga ka veidi teistsuguste rõhkudega.

Kameron Hurley – The Light Brigade (Meet Me in the Future, 2019)

Kes ei viitsi Hurley samanimelist romaani lugeda, saaks siis hakkama hoopis lühema jutuga (näiteks Lightspeedi lehelt), igal juhul jõuaks loo enamvähem sama lahenduseni.

Romaan jutustab toimuvat muidugi pikalt-laialt lahti (nii alustab romaani väljaõppelaagri kogemuse pikk lahtikirjutamine, mis venis minu meelest liialt põhjalikuks – jutus minnakse sellest mööda enamvähem paari lausega); aga suurim erinevus on siis selles, kuidas peategelane nö vabadusvõitlejaks hakkab, see on lahendatud teisiti, siin on korraga deja vu roosiga, millest siis areneb edasi see ajarännu märguande värk. See on muidugi kiirem ja poeetilisem lahendus kui romaani aeglaselt lahtirulluv mõistatus eri ajahetkede elavate ja surnutega, mida peategelane siis raskustega lahendab. 

Ja noh, kui romaan on selgelt LGBT (mitte et see tolles ajas kuidagigi eriline oleks), siis lühijutus jääb see teema tagaplaanile või minusugusele lugejale õieti märkamatuks. Rääkimata peategelase vanematest ja vennast ja julgeolekuohvitserist, neist pole jutus märkigi – mistõttu see sõjaväkke astumine pole siin niivõrd dramaatilise põhjaga.

Nojah, vaikselt kisub juba romaani sõlmpunktide ülesloetlemiseks, mis võiks võimaliku lugemiselamuse rikkuda. Seepärast, aitab.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tagasitulek (1968)

Eks see romaan on suuresti kantud tulevikuvaimustusest: kui 22. sajandiks võiks planeedi üle valitseda kommunism ning kümme miljardit inimest elaks kui päikesesoojusest kullatud pioneerilaagris, valitsevaks meeleoluks vendlus ja võrdsus. Kosmos on valla ja seal on paganama põnev! Erinevad eluvormid ja arvatavad humanoidid! Terraformimine ei anna tulemusi hoomamatus tulevikus, vaid nüüd ja praegu – tuleb vaid ühiselt käised üles käänata ja tööle valu anda!

Ühesõnaga, sellist tulevikku me tahaksimegi. Romaan on tänapäeva mõistes ehk YA; Strugatskeid iseloomustav dostojevskilikkus avaldub vaid õrna uduvihmana (need värdjad küberid!). Tekst pole just mõnuga loetav, need veerand tuhat lehekülge ikka venisid ja venisid ning eks ikka mõtlesid, kas kompositsiooniga oleks pidanud nii palju vaeva nägema. Muidugi, võib hellitada mõtet, kui palju pidid autorid avaldamiseks teksti kohendama.

Eks ulmebaasis on mitmel puhul mainitud, et tegu on Strugatskite ühe nõrgima eestindusega ja tõepoolest, nautimist on siin napilt (kuigi potentsiaalselt justkui oleks) ja rohkem ma ei viitsi sellest mõelda (sest lugemine niivõrd venis).

„Just tolsamal peataoleku perioodil jõudis „Galaktioni“ meeskond äkki arusaamisele (teada oli ta seda saanud palju varem), et nii kummaline kui see ka pole, kuid kõige suurem austus ei lange maailmas osaks kosmonautidele, süvaveetuukritele ja isegi mitte salapärastele koletiste alistajatele – zoopsühholoogidele, vaid arstidele ja õpetajatele. Muuhulgas selgus, et Maailma Nõukogus on kuuskümmend protsenti õpetajaid ja arste. Et õpetajatest on alatasa puudus, kosmonaute on jalaga segada. Et süvaveetuukritel läheks ilma arstidta halvasti, hoopiski mitte vastupidi. Kõik need ja veel paljud teised sama laadi vapustavad andmed jõudsid meeskonna teadvusse kohutavalt argipäevasel viisil: ökonoomikatunni tavalise televisioonisaate kaudu, kusjuures kõige hirmsam oli see, et õpetaja ei lükanud neid vähimalgi määral ümber.“ (lk 19)

„Kondratjev käis kõik toad läbi, jõi narsaani, jäi tühja kirjutuslaua ette seisma ja hakkas mõtlema, kuidas päeva surnuks lüüa. Akna taga paistis heledasti päike, vidistas linnuke ning sirelipõõsastest kostis metalset kriginat ja klõbinat. Seal askeldas nähtavasti üks nendest agaratest hulkjalgsetest värdjatest, kes võtsid ausalt inimeselt võimaluse tegelda näiteks aiatööga.“ (lk 81)

ulmekirjanduse baas

Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“ (Fantaasia, 2015)

Tundub, et autorid on ette võtnud pisut lustida tõsistel teemade. Kujutan, ette, kuidas sai teeklaasi taga algus pandud, üks ajas näpu püsti: „et, aga miks mitte võtta kreeka nimed!?“ ja teine hüüatas, „jaa, nii teemegi, hea mõte. Meie peategelane siis olgu näiteks ... Apollon ja ...“ ning üldise alkokultuuri valguses ei tekkinud neil maomahla osas ilmselt küsimustki, see oli juba ette selge.

Etsiis... üks väikelinnake – ei saa ju suur linn olla, kui terve linna suudab (või siis ei suuda) ära teenindada üksainumas sibiauto. Endine õpetaja ja kohe-kohe pensionär Apollon on lugeja rõõmuks vaevaks võtnud pisukest päevaraamatut pidada (Temperatuur pluss kuusteist, pilvisus üheksa palli, edelatuul kuus meetrit sekundis). Tüsedapoolne, nõrga südamega (validooli!), napsulembene (kui esimest ei saa, aitab konjak ka), kirglikust margikogujast ja ekseemikust mehike. Ühel õhtul kauguses plahvatab ja põleb, kostab ühte kuuldust ja teist, viimaks jääb mingil imekombel peale ikkagi kõlakas, et on toimunud marslaste sissetung maale.

Kuid meil on tegemist siiski 60ndate Nõukogude Venemaa tüüpi komöödiavõtmes reaalsusega, mida kinnitab ka tuttavlik validooli-, konjaki- ja markidelembuse kombinatsioon – tuleb üsna hästi silme ette viigipükstes, lipsu ja portfelliga, pisut kiilanev ja higi pühkiv toonase pintsaklipslase või kultuuritöötaja karikatuur, kes ühtepuhku rahustit nõuab, riiklikult aktsepteeritud retoorika raames kultuursust rõhutab ning manab barbariteks ja rahvavaenlasteks keda vaja. (Ja kui kauni kõnega Apollon lõpuks valmis sai! Pisar tuli kohe silma – näe, ise nii väike mees, juba pensionil, aga vaat kui ilusad ja suured sõnad oskas kokku panna! Räägib kohe nigu terve rahva hingest...)

Sellise argireaalsuse taustal on siis marslaste sissetung väga loogiline ja sujuv. Piisab ainult võtta üle riigiaparatuur, mis niigi juba kodanlikelt eeldab oskust ebamugavatest küsimustest hoiduda ning ideoloogiliskorrektselt väljenduda ning edasi juba lõikad, mida külvad (vihje: see on sinine). 

Tjaa, no küllap võib seda ka märksa masendavamas võtmes lugeda, aga tingimata ei pea. Pigem 60ndate kolkalinna mentaliteet ja suhe riigiga, ühiskonnakorralduse realiteedid ... marslased on lihtsalt kenalt ja turvaliselt maaväline ning armsalt ülevõlli variant. Jääb huvitama, et miks just TEINE sissetung, küllap siis teine osa Maailmade sõjale, et noh, ajad on edasi läinud ja kui nüüd marslased pisut nutikamal kujul NSVLi peale lahti lasta siis... või siis võib võtta ka nii, et igasuguse totalitaarse režiimi loomine kvalifitseerub juba esimese sissetungina ja sealt edasi on kenast taltsast nõukogude kodanikust marsistliku-nõukogude kodaniku vormimine juba lepase reega, kui ainult majanduskasvu jagub.

Viimane on politoloogiavallas kah üks diktaatorlike/militaarrežiimide kestmise kuldreegel – kui ikka on stabiilne kord majas ja rahva elujärg paraneb, siis naljalt suurt revolutsiooni ei teki. (Ka Suharto režiimile Indoneesias pani suuresti põntsu alles majanduskriis ja muidugi ka asjaosalise enda kõrge iga, ning Hiinagi kurss kapitalistliku majanduskorralduse suunas on olulises osas motiveeritud ka vajadusest tagada rahva elujärje stabiilne edenemine ning võimuladviku jätkuv legitiimsus vms.)

Lisaks tasub selle lugemise juurde meelde tuletada Clifford D. Simaki „Libainimesi“, kus toimub tulnukate nutikas maailmavallutuskatse kapitalistlikul meetodil. Kah (esialgu) üsna edukalt. Aganoh, Simak valis ikka kangelase, mitte antikangelase ja sellest johtuvalt on ka ühe mehe koostööl maa faunaga märksa tõhusamad tagajärjed sissetungijatest vabanemise vallas. Kuid üldiselt on vast Marslaste teise sissetungiga ikkagi sarnast laadi mõtteharjutus – üksikisik, süsteem, sisu. Ja nõnda nagu Strugatskite marslaste puhul võiks sama hästi ette kujutada üht kangelast maailma päästmas võiks ka Simaki libainimeste puhul kujutada ette esiteks pisut paremat strateegiat, mis hõlmaks ühiskondliku korra reeglite järgi toimuva hõivamise paremat ühendamist tehnoloogilise üleolekuga vms.

Eks küllap tegelikkuses ole see tõde ajaloos olnud ikka kusagil vahepeal. Elatakse argielu edasi ka sõja-ajal ja kui ei elata, siis tuleb need mitteelajad (hahaha, topelttähendus) edasikestvate põlvede liinist maha kanda nii ehk naa. Ikka leidub ka vastupanijaid ja dissidente ja aadete eest võitlejaid, aga pikas plaanis pole suurt muid valikuid peale võidu, surma, leppimise, ning nii esimene kui viimane juht eeldab, vähemalt inimkonfliktis, et siis peab leiduma vastasvariandile pidama jääv teine osapool ka.

Iseenesest muidugi on nõukogudeliku jandi formaadil ka oma tüütud aspektid, aga see ei tähenda, et kõik poleks üsnagi laitmatu tähendustihedusega kokku pandud. Ning kui tahta, siis leiab siit raamatust üksjagu igihaljaid tsitaate, võtkem neid siis muigega või pisaraga silmanurgas. Näiteks:

„Vahetasin riided ja vaatasin ajalehed läbi. Hämmastav! Kuusteist lehekülge ja ei midagi sisulist. Nagu vatti näriks. Avaldatud on presidendi pressikonverents. Lugesin selle kaks korda läbi ega saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ (lk 83-4)

Tahaks loota, et meil siin praegu asi veel päris nii dramaatiline ei ole, hoolimata massilisest ajakirjanduslikust kolletumisest. 60ndate lehes jälle andis küllap valdava tooni ideoloogiline korrektsus ja normide täitmine ning Nõukogude rahva elujärje esmaklassiline parenemine või midagi taolist. Ja no ma kujutaks nii hästi ette, kuidas mõne suurriigi presidendi Twitteri peale passiks öelda – „ei saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ 

Ja Apolloni nördimus selle peale, kui Charon kurdab, et inimene on taandunud kariloomaks ja tsivilisatsiooniga on lõpp:

„Te räägite kultuuri ja tsivilisatsiooni lõpust, aga see on juba täiesti kohatu! Isegi see pole selge, mida te üldse silmas peate. Ajalehed ilmuvad iga päev, trükitakse uusi raamatuid, lavastatakse uusi telenäidendeid, tööstus töötab... /.../ Teile jäeti kõik, mis teil oli:  sõnavabadus, omavalitsus, konstitutsioon. Vähe sellest, teid kaitsti härra Laomedoni eest! Ja lõpuks, teile anti kindel alalise sissetuleku allikas, mis ei sõltu mingist konjunktuurist.“ (lk 90)

Charon, siis lubab omakorda pühenduda nende õigete sõnade leidmisele, mis võimaldaks nii Apollonil ja ehk ka kõigil teistel lõpuks ometi aru saada, kus siin traagika peitub ja mis on mis. Huvitav, kuidas nende sõnadega siis on, kas on säärased juba leitud või kobab inimkond jätkuvalt parima väljatulemise järgi umbropsu ja iseend käigupealt veendes ...?

Ray Bradbury – Marsi kroonikad (1974)

Selgub, mis juhtus Marsi Esimese Ekspeditsiooniga, ja mis järgnevatega (ei unune kapten Williams ja ta seltsimehed!). See, et Bradbury Marss on niivõrd Maa-sarnane, tekitab muidugi küsimuse, et millega on selle teksti puhul õigupoolest tegemist – kas teaduslik fantastika, noortekirjandus või siis hoopiski fantasy? Sest noh, Bradbury Marss pole tõepoolest midagi ligilähedast sellele, mis nende lugude kirjutamise ajaks planeedist teada oli (eks jah, võinuks ju välja mõelda mingi suva planeedi, aga eks see Marss ole kõigile teadatuntud jne). Osaliselt saaks seda raamatut pidada nö Ameerika koloniseerimiseks vol II, ainult et teises võtmes (jah, haigused hävitavad põliselanikud ja hoolimatus nende kultuuripärandi; kuid mustanahalised tulevad seekord ise siia ameeriklaste tagakiusamiste eest – kuigi hiljem pole Bradbury tekstis sellest immigratsioonist märkigi; näiteks miks pidanuks nemad Marsilt tagasi naasma Maa sõdadesse nagu teised kolonistid?).

Ühesõnaga, autor ei taotle mingit autentsust või ennustamistäpsust – kuigi jah, külma sõja kasvandikuna näeb Bradbury maalaste tulevikku enam kui tumedalt. Tegelased jagunevad rikkalikult mitmesse ilmakaarde, on kasuahneid sitapäid ja nooruslikke idealiste, on segipööranuid ja kulundpäid. Ja võibolla on Marss autorile miski puhastustuli, tõsi küll, milliste kannatuste ja genotsiidi hinnaga? Nagu ütleb raamatu eessõna autor, inimkond lihtsalt ei saa olla hävitamata teisi ja keskkonda, sest noh, mass on rumalam kui indiviid. Peale mind tulgu või veeuputus.

ulmekirjanduse baas
raamaturiiulike

Roger Zelazny – Koguja roos (Aphra, 2005)

Zelazny tekstidega pole ma senini suuremat kontakti leidnud, ja nii ka seekordne tõlge paneb õlgu kehitama ning viisakalt ahah ütlema, klassikute värk. Maalased on ekspeditsioonil marslaste juures, kes on üpris hääbuv rass. Ekspeditsioonil on kaasas üks kuulus maalasest luuletaja, kel hea keelteanne ja kes oskab teistest enam marsi keerukat keelt (no eks ta luuletab ka). Ta lubatakse Marsi pühade tekstide juurde – ent selgub, et selleks tuleb osata kõrgmarsi keelt. Nojah, andekas nagu ta on, õpib selle marslaste juures kiiremas korras selgeks. Ja koorub välja, et marslased on üle elanud midagi kosmilise kiirituse sarnast, mis on nad nüüdseks steriliseerinud – ehk siis ootab neid paratamatu hukk (“Mars tuleb täita lastega” - täitumatu unistus). Ent ootamatult ilmneb, et maalasest luuletaja on ühe marslasest tantsija käima peale pannud, või noh – leiva ahju susanud. On võimalik, et Marsi naised ei peagi peagi hääbuma! (Ka üksikutele meestele antakse viljakuslootust.) Aga siiski tuleb eelnevalt mõned vastuolud võita. Ja selleks aitab kaasa maalaste esitletud Koguja raamat, mis tutvustab marslastele neile nii tuttavat masendust ja kaduvikumeeleolu.

Okei, järjekordne segane postitus.

ulmekirjanduse baas