Ühel heal päeval võtab Gabito ema ette reisi Barranquillasse, mis 1950ndate alguses võis veel olla Kolumbia suuruselt teine linn, nn Kolumbia kuldne värav, sadamalinn Magdalena jõe deltaalal, Kariibi mere rannikul. Gabito, ehk Gabriel García Márquez on selleks hetkeks nii ehk naa ilma vähimagi innuta alustatud juuraõpingud pooleli jätnud, ning otsustanud kirjanikuks saada – hädavaevu, ilma, et igal ööl katustki pea kohal oleks, elatab ta end El Heraldo nimelise ajalehe kolumnistina, peab igaõhtuseid ja -öiseid vestlusringe nn Barranquilla rühmituse liikmetega ning loeb ohjeldamatult.
Gabito ema, Luisa Santiaga Márquez Iguaran, on tulnud selleks, et nad läheksid koos lõpule viima perekonna maja, Gabito lapsepõlvekodu, müügitehingut Aracatacas, linnas, mis on tulvil mälestusi emapoolsetest vanavanematest, USA banaanikompaniide toodud õitsengust ja nende lahkumise järgsest laostumisest, banaanitöötajate ülestõusust, mille kohta pole ametlikust ajaloost ammendavat tõde mõtet otsida, kuid mis elab edasi mälestustes ja suulises pärandis ning ka Tuhande päeva sõjast, millega Gabito liberaalist vanaisa kolonel Nicolas Marquez oli välja teeninud lubaduse veteranipensionile, mida ei tulnud ega tulnudki.
Tagasipöördumine Aracatacasse ei ole mitte asjata kirjaniku elulootriloogia esimese osa alguspunktiks, see on pöördeline hetk, mis äratab mälestusi, inspireerib ja paneb alustama esimest romaani. Aracataca, Barranquilla, Sucre, Sincé, Santa Marta, Cartagena, Bogotá, Sierra Nevada Santa Marta, Riohacha. Algusest peale on selles raamatus peadpööritavat küllust, on Kariibimere kultuuri, mis muu hulgas tähendab majasid, mille koridorid, seinad, toad ja hoovid on täis külluses konkse, et nii majarahvas kui külalised võiksid oma võrkkiikesid siia-sinna üles riputada, magada, kus sobib, isegi jõelaevadel on reisijate tarbeks konksud. Ja siis on veel Suur Ciénaga ehk soostik. Tee Barranquillast Aracatacasse viib esmalt jõelaeval mööda jõge ja soist ala. On kohti, kus laev takerdub taimestikku või madalikule ja reisijad vinnavad seda ajuti edasi. Hiljem sõidab Gabito piki Magdalena jõge pealinna vahet ning seda mitmepäevast reisi ilmestavad lamantiinide ebamaised huiked ning veel puhas ja puutumata elustik ja metsad selle kallastel, millest on tänaseks päevaks saanud maaomanike kasum.
Linnade ja kohanimede küllus, kõikvõimalike tähelepanu väärivate inimeste, keda kirjeldatakse alati lugupidamisega kui tarku ja autoriteetseid inimesi, kelle sõpruse tiiva alla on olnud õnn sattuda … kõik see võtab silme eest kirjuks, aga raamatu lõpuks avastad üllatusega, et vähemalt kohanimede osas on toimunud selginemine ja kõik need linnad, kus Gabito on pikemalt peatunud, on omandanud mingi tähenduslikkuse.
Lisaks perekonna loole, millest paljut sisaldab ühel või teisel kujul näiteks “100 aastat üksildust” või “Kolonelile ei kirjuta keegi” ja autori enese loole, mis suuresti on keskendunud küsimusele, kuidas sai minust kirjanik, ajakirjanik ja nii edasi (jah, ilmneb, et tegemist on ka tuntud ja olulise Kolumbia ajakirjandustegelasega)... lisaks sellele kõigel on siin raamatus ka väga palju Kolumbiat, selle kultuuride külluslikku segadikku koos põlisrahva esindajate kujudega, kes figureerivad nii perekonna (ostetud) teenijaskonnas varematel aegadel kui keelerikkuses või muidu läbi vilksatavate tegelastena. Samuti on korduvalt mainitud Kariibi rannikule jääva ala eraldi kultuuriruumi, mis küllap peale võrkkiikede avaldub ka muusikalembuses ja kindlates laulu- ning tantsužanrites, ehk mingis teistmoodi avatuses ja pidutsemislembuses, väga põhjalikult seda täpsustatud ei ole.
Eraldi äramärkimisväärne fenomen on tertuliote pidamine ehk kohvikukultuur. Loomulikult on teada, et ajal, kui polnud internetti ja telefonegi nii väga, et sellel ajal olid jututoaks kohvikud ja koosviibimised ühe või teise pool. Veeretasid meiegi kirjanduslikud suurkujud neil aegadel oma päevi õhtusse ja õhtuid öhe just sellisel viisil, kuid siin raamatus kirjeldatud vestlusringid kogu oma intensiivsuses tekitasid tõelise möödanikunostalgia. Mõelda vaid, isegi eraldi sõna on selle jaoks – tertulio, mida kõik kultuuriinimesed oma lemmikkohtades õhtu, õhtusse pidamas käisid, kindel sõpruskond laua ümber, justkui püha rituaali. Kuidas noor Gabito oma sõpradega ühe kuulsa luuletaja Tertulio ajaks alati kõrvallauda kohti varitses, et nemad siis oma tertuliot pingsas vaikuses kõrvu kikitades saaksid veeta.
Jah, ja ilmneb, et toonases Kolumbias oli tõeline rahvakunst ja au sees luule ja suured luuletajad – romaan mitte nii väga. Ning kõik see (noorpõlve) pidutsemine, ahelsuitsetamine (näib, et autoril on lõppkokkuvõttes olnud fenomenaalne tervis), pillimängimine ja ennastunustav laulmine – olid ajad, mil raadioid oli vähestel, kuid laulurepertuaal ja üks või teine pill koos oskusega seda mängida paljudel. See on jälle üks punkt möödanikunostalgia kasuks – ka tolles sõjaeelse Narva raamatus, mida möödunud aastal lugesin, tuli jutuks see, kuidas laulmine oligi ajaviide ja laulude teadmine ning ära õppimine hinnas.
Kõige selle taustal kruvib ja krutib, virdab ja immitseb pinnale Kolumbia poliitiline lõhestatus, vägivald nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kaugel taamal on koloniaalajad, käegakatsutavam on Tuhande päeva sõda Nicolas Márquezi ja paljude teiste veteranide huultel ja mälestusis (siinkohal võib mainida, et füüsilise kujutluspildina on Koloneli eeskujuks üks teine veteran, mitte Gabito vanaisa ise) ja Banaanimäss; kuid vahetult sündmusi mõjutab poliitiline pinge siis ja praegu – liberaalide armastatud kandidaadi mõrv pealinna tänavail, tunnistatud autori silme läbi, 9. aprilli mäss ja põletamine, La violencia, sõjaväeline režiim, tsensuur, perekonna pagemine vägivalla ja poliitiliste pingete eest, lõputu vaesus … tuleb tunnistada, et praegusel ajal on selles kõiges midagi omamoodi lohutavat, meeldetuletust, et (elavate) elu ei jää elamata ka keerulistel aegadel, et kirg ja pühendumus ja raha ei ole lahutamatus ja üks ühele seoses.
Võib-olla olen nüüd liialt palju ära rääkinud, ent samas jällegi on see niivõrd tihe raamat, et see tundub võimatuna. Mul on siiralt kahju, et see elulootriloogia jäigi poolikuks, aga teisalt jälle ongi inimelu oma olemuselt otsad lahtine ja harali, võib-olla ongi õigem ja ausam, kui seda algusest lõpuni narratiivse mõtestatuse ning otsade kokku põimimisega ära ei taltsutata. Igal juhul on see hingemattev pilk Kolumbiasse, kirjandusse ja inimeseks olemisse ja lihtsalt ühe perekonna ja ühe inimese lukku. Ja mõelda vaid, see raamat on mul kodus riiulil seisnud aastaid, ning kui poleks olnud Lugemise väljakutset koos suletud raamatukogudega, siis millal küll oleksin ma taibanud ometi seda avada?
