Rob Wilkins: Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega

 

Jess, läbi. 
Lugesin selle raamatu läbi ainult seepärast, et Goodreads oli täis kiitvaid lugemismuljeid ja nelja- ning viietärnilisi hindeid ja ma tundsin, et pean midagi ette võtma. 

Sest nii väga, kui ma Pratchetti ka armastan (tema "Rahvas" on üks mu lemmikraamatuid), SEE raamat oli tähelepanuvääraselt vilets. 
Mitte täiesti kõlbmatu, hädapärast lugeda võis, aga Pratchett on väärt nii palju paremat raamatut, et pean virisema, kui halb seesinane on. 

Poole raamatu peal ei teadnud ma veel, mis inimene Terry Pratchett oli. Lõpus asi natuke paranes, ent olulistele küsimustele ma ikka vastust ei saanud.
Ma lugesin Pratchetti elulugu ja kuigi tema enda kohta oli vähe sellist öeldud, mis mulle ei meeldiks (kuigi oli - mis mõttes sa teed samu traumeerivaid ja vastikuid nalju, mis sulle endale töötajana 30 aastat tagasi sügava jälje jätsid, nüüd omaenda töötajatele? Miks?!), kirjutaja hoiak häiris mind kui lugejat ikka kõvasti.

Ja see kirjutaja oli Terry sõber 20 aastat vähemalt.
Midagi pidi temas Pratchettile meeldima. Aga mina ei taluks seda inimest vist päevagi.

Ta pillub kuulsaid nimesid (et ma olen ulmekirjandusega kursis, on neist tubli kolmveerand mulle ka tuttavad) igal võimalusel. "Nemad olid Terryga koos tema esimestel ulmekokkutulekutel." "Temaga rääkis ta 1978 aastal." "Tema meeldis Terryle, kuigi nad kunagi ei kohtunud." "Tema luges Terry raamatut ette seal-ja seal." "Tema andis X auhinna Terryle kätte Y sündmusel."
Miks ma seda teada tahaksin?! Mis tähtsust sel on? 
Ainus võimalik vastus on, et Rob Wilkinsi arust see on oluline.

Lisaks: thefakk on mul vaja teada iga krdi sõiduriista kohta mille Pratchett omandas, et mis iseloomuga, kui palju roostet sel just oli, kus käivitus ja kus mitte ja mis juhtumisi sellega ette tuli.

Ma tean Pratchetti esimese rolleri kohta umbes sama palju kui ta naise kohta.

Naise nimi on Lyn. Tal olid heledad juuksed, ta oli väga ilus, luges "Sõrmuste isandat" rongis, tegi oma diplomitöö (kaanekujundus) raamatule, mida ma lugenud pole, esimesene sõna oli "hapu") ja ... .... ei olnud pirtsakas ja neil klappis. Talle lendas ükskord pesu kuivama riputades mesilane juustesse.

Rolleri halba käitumist, mittekäivitumist, tema lükkamist sinna ja tänna ja muidugi marki (mida ma ei mäleta), on vist rohkem kirjeldatud. Lõpuks maeti ta mingi taluniku maadele sügavasse auku. Oli vanaisa oma, enne kui Terryle sai, raudrüütaolise kestaga, nii et putitamisel olid alati sõrmed ohus, sest raudrüü tuli üles tõsta ja võis alla langeda, vana inglise asi, kole kui öö.

Ma tean, et Terry ja Lyn kasvatasid palju oma toidust ise aastakümneid. Aga ma ei tea, kelle idee see oli, mida teine sellest mõtles, kust hangiti kanad ja kitsed. Ma ei tea, kes aeda haris, kas neil olid mingil ajal selleks aednikud, kes tegi põhitöö. Ma ei tea, kes kitsi lüpsis ja kes mune korjas ja kas vanadest kanadest tehti suppi või löödi maha ja anti naabri koerale või mingi muu variant. Ma ei tea, miks neil rohkem lapsi polnud kui üks. Ma tean, et mesilased olid rohkem Terry rida ja et ta pidas kilpkonni, ent kas tal oli mõni lemmik või kas nad jalutasid aias või kas peeti ainult maismaakilpkonni, mitte vee omi - pole aimugi. 

Ma tean tema toimetajate nimesid - üks jäi isegi poolest saati meelde, Philippa Midagi - ja hulka inimesi, kes ikkagi ei teinud Terry raamatutest lõpuks filme. Ma ei tea, mida ta hommikusöögiks sõi. Ma loen mõnesid nalju ja humoorilisi märkusi, ent ma ei tea, kes oli see inimene, kes neid nalju tegi. 

Rääkimata sellest, et raamatu keel on igav. Kus on kujundid, kalambuurid, sõnamängud, meeleolu loovad kirjeldused? Kus on sära? See on tuim tükk, Eesti Naise artiklid on ka mõnel juhul paremad.

Lugesin ja mõtlesin, miks seda raamatut kiidetakse. Sest Terry Pratchett on nii hea autor? Sest tema surmahaigus (pea neljanik raamatut räägib sellest) on karm ja põnev teema ja surev mees huvitavam kui elav mees? Sest enamik inimesi armastavadki kuulsaid nimesid ja ereduseta lugusid?  

Kas keegi ei tahagi teada, kes Pratchett oli?!

+ Rob Wilkins on argpüks. 
Tema suhtumine eutanaasiasse kutsus mus esile sügava põlastuse. Tema suhtumine surevasse Terrysse masendab mind - kurat, sul on ahastus ja kahju? Tahad ta väärikust mitte ohtu seada?
Mees, sul on sõber, kelle elu hakkab otsa saama, aga kellele saaks teha veel raasuke rõõmu. Ja sina arvad, et istugu ta kodus ja olgu oma põiepidamatuse ja hirmudega parem peidus? 
PFFFF!!!!

Ma lähen panen selle raamatu kuskile avalikku raamatukappi. Vbla sellesse, mis Nõmme Kultuurikeskuse juures on. 
MINA seda endale ei taha.

Postimees
Sulepuru
Hyperebaaktiivne
Sinijärv

Tiina Laanem: Kihnu Virve. Nagu linnukene oksal

 

Ausalt, ma ei oodanud sellest teosest palju.
Miks ma ta raamatukogust võtsin: mul korraga torkas pähe, et võiks lugeda elulugu, aga kuna ma eelistan naisautoreid ja Sirje Kiin on valikust väljas oma "püham kui Peetrus" hoiakuga, ei hakanud tükk aega midagi sobilikku silma. Siis nägin Kihnu Virvet ja kuna mu poeg (18) oli hiljaaegu teda meenutanud vormis, mis ütles, et Kihnu-Virve on TÄIEGA legendaarne, võtsin selle.

Ja mis siis, et tekst on paigutatud hõredalt, ilmselt vanainimese silmale sõbralikult, mis siis, et raamatus on väga ohtralt suuri, enamjaolt värvilisi pilte - see on päris hea raamat. Sest Laanem on päris hea kirjanik ja Virve oli väga elus, väga värvikas ja üldse mitte "iga külje pealt oma ühiskonda sobiv" isik.

Kuidagi ikka eeldaks, et kui on vana naine rahvariietes, pealegi eluaeg sama mehega abielus, lahke naeratusega ja teeb süüa, on ta väga traditsiooniliste väärtuste austaja ja tavaline inimene, ainult laulik ka veel. 
Tühjagi. 
Ta oli tulesäde, säraküünal, tegi, mis tahtis, ja et ta samas tahtis parimat oma lastele, ei tähenda, et ta olnuks tasane ja järeleandlik läbi elu. 
Ta oli, mis ta oli. Üsna mitmel korral on märgitud, et Kihnus teda eriti ei armastatud ega hinnatud. Ta oli kihnlaste jaoks see natuke napakas naine. See, keda veits ullikeseks pidada ja natuke häbeneda. Parem üldse ignoreerida, pole vaja meenutada, et selliseid ka on.

Mitte et ta seda südamesse oleks võtnud - ta ei võtnud halbu asju endasse ehk raamatus on ka rõhutatud tema tohutut andestamisvõimet. 
Ja ma loen ja olen uhke, et selliseid inimesi on. Selliseid naisi on. 

Lugemismuljeid otsides sain aga mööda pükse - paar tükki, sealhulgas nt Postimehe oma, on, aga need on sellised mõne lühikese reaga teatamised, et täitsa tore raamat. 
Ma ei hakanud isegi linke panema. 
Pff.

Eraldi tunnustus selle eest, et Virve ja Jenka abielu lugu ei olnud mesiseks ega moosiseks tehtud. 
Jah, sa võid olla vinge inimene ka siis, kui su paarisuhe on siuke ... no-käib-kah. 

Dominique Fortier - Paberlinnad (2023)

 

Sugestiivne nägemus Emily Dickinsoni elukäigust, mis autori tõlgenduses ongi luule. Mis Dickinsoni jaoks on luule, on vähe komplekssem nägemus. Sellel raamatul võiks olla potentsiaali nö veidrike kultusraamatuks; raamat neile, kes on Teistsugused, kasvõi introvertidele või nii.

Nagu öeldud, see on nägemus sellest kummalisest inimesest ja luuletajast (kuigi jah, autori tõlgenduse järgi ei pidanud Dickinson end sugugi luuletajaks). Dickinson on … teistsugune, ühiskondlikest normidest kõrvalseisja, ta näeb seoseid, ta hingab teises rütmis - ja lõpuks on oluline seegi, et ta sai sellisena eksisteerida (ehk viimaks tuleks tänada õde Laviniat, kes tollases ühiskonnas oli omal moel … teistsugune).

Aga nagu öeldud, see on puhtalt Fortieri nägemus, see on tema sulg, mis loob omakorda seoseid - vastavalt tema kogemusele ja ootustele (mis niisamuti leiavad teoses käsitlemist).

Igal juhul, hõrk värk. Huvitav, et kaks sellist loovisikute käsitlust (teine siis Sigrid Nunezi “Mitz”, mida ma küll pole lugenud) nii lähestikku ilmusid.

“Kuumava kolde lähedal, mille kohal ripub suur malmpott, Lavinia mõõdab, kaalub, valab, riivib, puhastab, koorib, eemaldab seemneid ja liigseid lehti, segab, leotab, viilutab, puistab, maitsestab, magustab, glasuurib, lisab soola, vürtse, kaneeli, koriandrit ja muskaatpähklit, kastab, jahutab, sõelub, niisutab, vahustab, klopib, purustab, tambib, määrib õliga, hautab, marineerib, sõtkub, vormib, jahvatab, lahjendab, lõikab, hakib, küpsetab, pruunistab, peenestab, röstib, säristab pannil. Ta pole kunagi unistanud mustkunstnikuks saamisest. Milleks, kui saab olla nõid?

*

Lavinia koob kindaid ja salle, tikib taskurätte, parandab seelikuid, õmbleb põllesid. Emily teeb vastupidi. Sedamööda, kuidas õde neid endale selga laob, võtab Emily end oma toas alasti. Kõigepealt koorib ta maha eelarvamused ja viisakusreeglid, siis Jumala ja Tema saatjaskonna, külaskäigud, kohustused ja naeratused. Varsti ei jää tal üle muud kui ka nahast välja tulla ja peegli ette astuda, kust vaatavad vastu hambad ja väljaulatuvad roided - väike lumivalge luukere.” (lk 72)

“Maailm. Maailm on väike nagu apelsin. Ta on uskumatult keeruline ja samas täiuslikult lihtne. Maailma saab sõnadega asendada, taasluua ja hävitada. Ta on olemas akna taga, ehk siis teisisõnu, teda ei olegi olemas. Olemas on küünlaleek, koer tema jalge ees, puuvillased linad, sõnaraamatu lehtede vahele laotatud jasmiiniõied, mis magavad sõnade “jalutuskäik” ja “joovastus” vahel, hõõguvad söed kaminas, sahtlis tukslevad luuletused. Maailm on must ja tuba on valge. Just luuletused on need, mis seda valgustavad.” (lk 97)

“Luule on alati võõrkeel. Neile, kes räägivad ja loevad prantsuse keeles, on ingliskeelne luule kahekordselt võõras, kaks korda tundmatu maa.

Alguses  ei tea sa midagi. Siis tead seda, et sa ei tea - pool teed on juba käidud.

Siis tulevad sõnad ja kujundid ringiga tagasi nagu pooleldi ununenud unenäod, mille tähendus meie eest aina põgeneb. Nad õpetavad meile ise, mida nad tähendavad. Nad lähenevad oma lugejale ettevaatlikult, et teda taltsutada. Peagi rändame läbi luuletuste nagu läbi metsa, mis on endiselt salapärane, kuid mille hämarust lõhuvad teerajad ja päikesekiired. Peagi asume sellesse metsa elama, selle linnud ja asukad, tumedad tiigid ja kõrguvad tammed on juba tuttavad. Ja õige pea hakkab see mets kasvama meie sees.” (lk 109)

“Ta ei peida end, ta pole vang. Ta on asjade südamikus, sügaval iseendas, keskendunud, tasakaalus aias toimetavate mesilaste ning kahe vankri - Suure ja Väikese Vankri vahel, mis pärast päikese loojumist taevas süttivad, välja sirutatud nagu päikesekella osuti.

See on täiuslik elu, suletud, täielikult iseendasse sulgunud. Ümmargune ja terviklik nagu muna. Iga päev on täisring, see ring algab päikese ilmumisega puulatvade kohale, mis suvel paistavad kuldsed, sügisel vasekarva, talvel elavhõbeda tooni, kevadel roosakad, ja lõpeb päikese kadumisega teisele poole taevalaotust. Öö on pime - must auk. Järgmisel hommikul on kõik sama ja ometi iga kord erinev.

Just selle asjade oivalises kordumises, selles katkenud ajas õnnestub tal hetketi tabada seda, millest sosistab rohi ja millest kõneleb tuul. Pole muud võimalust peatumiseks, kui tiirelda täpselt samas rütmis nagu Maa ümber Päikese ja anduda sellele peapööritusele.” (lk 116)

Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud halb raamat.
Pettusin selles ikkagi üpris korralikult. 
Enamiku teosest peategelane joob - ma ei ole alkoholi võludest aru saanud - kepib ohjeldamatult ringi ja tutvub tinderis uute võhivõõrastega, kellega öösel kell 2 välja minna. Tal on neuroosid ja mured, mida minul üldse ei ole, tal on soojad põnevad sõbrannasuhted, mida mul ka eriti pole, tal on viitsimine ja jaks asjadeks, mida ma oma ürgse üle neljakümne ulatuva vanuse seest isegi teoreetilise võimalusena kaaluma ei hakkaks, ta teeb nalja asjade üle, mis ilmselt Briti ühiskonnas teemad on, aga mul mingeid kellukesi peas helisema ei pane, ja kokku on see raamat minu jaoks pilguheit võõrast sorti inimese ellu. 
Ei teki "oh, mul ka!" äratundmist, ainult "jah, ma olen seda sarjades näinud, ilmselt kuskil elavad inimesed siis päriselt ka sedasi." 

Ehk siis: raamatus on päris hästi ära toodud, kuidas (nais)inimese ettekujutused armastusest aja jooksul muutuvad, mõned huvitavad lood (need juhtuvad sõbrannaga) ja tore lõppjäreldus, et ainult iseennast armastades saad õnnelikuks. 
Lisaks on raamatus hulk enam-vähem lugusid, hulk igavaid lugusid ja hulk üsna kiireid mõtisklusi, mis viivad mingitele järeldustele. Teksti vahel on mõned toiduretseptid, mis tunduvad tehtavad, ja mõned humoorilised väljamõeldud inimeste piduliku õhtusöögi-, tüdrukuteõhtu-, tite sünnieelse tähistamise vms kutsetena vormistatud vahepalad, mis minu meelest pole naljakad, ent ma saan aru, miks peaksid olema. Kirjeldatud kohtumised erinevate meestega on kohati kaasaelatavad, enamasti mitte. Kirjeldatud elamused erinevate naistega teevad vahel veidi kadedaks. Aga kokku on raamatus kirjeldatud elu nii intensiivne, et mul tuleb ärevushoog peale ainult seda ettegi kujutades. 

Plaan B

Daniel Vaarik: Vapilõvi

Pole päriselt elulugu. Lugu on ühe inimese presidendiameti viiest aastast.
Aga natuke on ikka muust elust ka juttu ning raamat räägib ikkagi Kersti Kaljulaiust, mitte presidendiametist üldiselt. Nii et on nagu elulugu ka.
Lühidalt peatutakse varasemal. Kes on need sõbrad, kes on jäänud, kuidas väikeste lastega toimetati. Sellised asjad. Samas  kohtumine Putiniga võtab terve peatüki, presidendiameti-välised asjad on kuid puistatud siia-sinna, mingit eraldi esiletõstu "Kersti Kaljulaid keskkoolis" või "Kersti Kaljulaid nõunikuna" või "mida ta energiaspetsialistina tegi" ei ole. 
Ei, pole ka peatükki "Kersti Kaljulaiu mehed".

Oli presidendiameti algusest - kuidas ta sinna jõudis, mismoodi parteid suhtusid, kuidas otsene algus pealt vaadata oli. Siis oli ta suures osas raamatust president ja tegi asju - ja siis korraga saigi see raamat läbi. 

Üsna ootamatult. 

Kuna mina olin elektroonilise versiooni tellija, sain iga kuu peatüki, tundus, et veel tükk aega saan - ja siis korraga sain kaks viimast koos ja need teatasid ühtlasi, et huhh, raamat valmis, ongi kõik.

"Sellest edaspidi" oli lause, mis raamatu alguses aina kordus, jättes mulje, et tulemas on maailmapalju juttu. 
Lõpuks piirnes asi ainult kümne peatükiga. 
Hmh. 
Jättis kerge lõpetamatuse tunde, sest kokku võeti lugu palju kiiremini kui algust tehti. Presidendiameti saabumisele ja esimestele otsustele, välisvisiitidele, kõnedele oli pühendatud mitu peatükki, viimastele ... mõnesid asju mainiti. Aga kuidas selle uuesti kandideerimisega ikka jäi? Mis värk oli Ojasoole 24. veebruari kava lavastada andmisega, kui Kersti Kaljulaid oli kirglik naistevastase vägivalla vastu võitleja ja siis ikkagi leidis, et võib "eraelulistel põhjustel" näitlejannat jalaga löönule sellise töö anda? Kelle kirju lehm? Ja kõik see triangel teemal "EKRE ei lase teda tagasi valida, keegi õieti ei pooldagi teda, ei tasu üritadagi" raamatust lihtsalt puudus. 

Aga samas anti päris hea pilt ikkagi. Sain teada asjust, mille kohta mul varem küsimusigi polnud. Ja mu ettekujutus Kersti Kaljulaiust ei muutunud - täienes, jaa. Sai hulga lisadetaile. Aga laias laastus jäi pilt "ei mingit jama, oleme otsekohesed - aga see ei tähenda, et lollid" reaalaladel kõvast naisest, kes sitaks sportlik ning isemõtlev, püsima. 
Mida mina tema puhul imetlesin enne ja imetlema jäingi, on korraga ühes inimeses valitsevad "no bullshit" ja "õiglane peab olema kõigi vastu, mitte ainult nende, kes meeldivad" hoiakud. Üldiselt on ühes inimeses esindatud kas üks või teine. Väga haruldane ja väga meeldiv oli näha, et Eestil on olnud president, kes need ühendas.
Naistelt nõutakse rohkem, näiteks see ühendus? 
Pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti. Nii head presidenti polegi Eestil teist olnud minu meelest ja ta vedas lati ikka väga üles tulevaste jaoks.

 

Kuna mulle meeldib Kaljulaid, meeldis mulle ka seda raamatut lugeda. Ei taha ju lugeda inimesest, kes ei meeldi, palju-palju lehekülgi - mina vähemalt ei taha. Ning kui järsk lõpp välja arvata, tegi Vaarik head tööd - ta suutis püsida huvitav, hoida tooni korraga teadva, sõbraliku, aga mitte sõbrameheliku vaatleja omana ning vaatles ikka üsna mitme nurga alt.
Kokku: meeldiv. Tempokas, emotsionaalne, läbivalgustav.

 
Hea, et see raamat on. 

ERR

Andrus Kivirähk: Sinine sarvedega loom

 

Kõik on seda raamatut lugenud.
Õige ka, Andrus Kivirähk kirjutas, meie rahvakirjanik, ja eesti kunstnik on aluseks ja hea raamat on see pealegi. Aga ometi on mul tunne, et pole palju neid, kes loeksid või lugenuks seda lugu samal moel kui mina. 
Ega ma õigupoolest tea, ega palju neid teisi arvutusi lugenudki, enne oma mõtete siia kirja panemist. Mulle piisas Sirbi omast, mis oli hirmus halb, ja Marca omast, mis oli päris hea, aga ei võtnud üldse raamatut kokku, rääkis ainult lõpust. 

Oot, nüüd ma pean ise selle raamatu ju kokkuvõetult lahti kirjutama, kui ma juba sedasi ütlesin?
Päris raske ülesanne. 
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?

* Me elame oma pea sees - kes rohkem, kes vähem. Kes portselankujukeste koguja moodi, kes nagu Õpetaja, kuulus kunstnik, kes nagu mõni Viiu, unistades aiamaast, kes nagu Jeesusest ja Maarjast kõnelev vanaema, kes nagu Nirgi Eevald, kes on joodik - ja samas rändlind, kes lihtsalt peab minema.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla. 
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.

* Armuda on ohtlik.

Seda punkti ma isegi ei laienda. Sest lihtsad tõed.

* Liiga palju mõelda on ka ohtlik, vähemalt väljastpoolt vaataja meelest. 
Aga mõtelda on samas mõnus.

* Kui sa midagi kujutled, teed sa selle rohkem tõeks. Aga alles siis, kui lood teistelegi nähtava ja tuntava kujutise sellest, mida kujutlesid sina, saab see miski-keski nii tugevaks, nii reaalseks, et elab omaenese jõuga, mitte enam vaid sinu peas.

* Noored mehed kipuvad kergesti hälbima, ekslevad, otsivad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.

* Noored naised on ise keerulisemad - või lihtsamad. Nemad nagu ... ei otsi, nemad ON.
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)

* Vanemad inimesed ei otsi samuti, nemad ka ON, nagu nad on. Isegi kui nad ON vanaemad, kes siitilmast ära libisevad, teise ilma poole rännates. Või Õpetajad, kes maalivad muudkui rahvalikke tüüpe, maastikke ja eesti toitu.

*  Nii on hea, nagu on. 

* Ei saa sundida tuult toas elama, kaotamata ära tema tuulisust. Ei saa sundida vaba vaimu aiamaale, teda tapmata. Parem surra hõõguses ja ilus, kui poris ja tolmus.

* Oskar Kallis suri noorelt, ent elas enne rohkem kui paljud teised.

Samuti: raamatu esimesed sada lehekülge on päris rasked läbida, sest vähe juhtub. Igav nagu ei ole, naerda saab, aga selline vees sumamise tunne tuli. Käid ja käid, aga edasi ei jõua. 
Tavaline tavaelu ongi selline. Lennutunne ja sööst pimedusse saavad tulla vaid siis, kui tavatavatavaline taandub ja hoopis muu tähtsaks muutub. 

Lugemiselamused

Goodreads

Marcalt maailmale

Sirp

Varem Loteriis

Postimees

Veel Postimees

Krista lugemised

Kirjanduslik päevaraamat

Kirjakoi

EPL

Gabriel García Márquez “Living to Tell the Tale”. Penguin Books (2004), tlk Edith Grossman.

Ühel heal päeval võtab Gabito ema ette reisi Barranquillasse, mis 1950ndate alguses võis veel olla Kolumbia suuruselt teine linn, nn Kolumbia kuldne värav, sadamalinn Magdalena jõe deltaalal, Kariibi mere rannikul. Gabito, ehk Gabriel García Márquez on selleks hetkeks nii ehk naa ilma vähimagi innuta alustatud juuraõpingud pooleli jätnud, ning otsustanud kirjanikuks saada – hädavaevu, ilma, et igal ööl katustki pea kohal oleks, elatab ta end El Heraldo nimelise ajalehe kolumnistina, peab igaõhtuseid ja -öiseid vestlusringe nn Barranquilla rühmituse liikmetega ning loeb ohjeldamatult.

Gabito ema, Luisa Santiaga Márquez Iguaran, on tulnud selleks, et nad läheksid koos lõpule viima perekonna maja, Gabito lapsepõlvekodu, müügitehingut Aracatacas, linnas, mis on tulvil mälestusi emapoolsetest vanavanematest, USA banaanikompaniide toodud õitsengust ja nende lahkumise järgsest laostumisest, banaanitöötajate ülestõusust, mille kohta pole ametlikust ajaloost ammendavat tõde mõtet otsida, kuid mis elab edasi mälestustes ja suulises pärandis ning ka Tuhande päeva sõjast, millega Gabito liberaalist vanaisa kolonel Nicolas Marquez oli välja teeninud lubaduse veteranipensionile, mida ei tulnud ega tulnudki.

Tagasipöördumine Aracatacasse ei ole mitte asjata kirjaniku elulootriloogia esimese osa alguspunktiks, see on pöördeline hetk, mis äratab mälestusi, inspireerib ja paneb alustama esimest romaani. Aracataca, Barranquilla, Sucre, Sincé, Santa Marta, Cartagena, Bogotá, Sierra Nevada Santa Marta, Riohacha. Algusest peale on selles raamatus peadpööritavat küllust, on Kariibimere kultuuri, mis muu hulgas tähendab majasid, mille koridorid, seinad, toad ja hoovid on täis külluses konkse, et nii majarahvas kui külalised võiksid oma võrkkiikesid siia-sinna üles riputada, magada, kus sobib, isegi jõelaevadel on reisijate tarbeks konksud. Ja siis on veel Suur Ciénaga ehk soostik. Tee Barranquillast Aracatacasse viib esmalt jõelaeval mööda jõge ja soist ala. On kohti, kus laev takerdub taimestikku või madalikule ja reisijad vinnavad seda ajuti edasi. Hiljem sõidab Gabito piki Magdalena jõge pealinna vahet ning seda mitmepäevast reisi ilmestavad lamantiinide ebamaised huiked ning veel puhas ja puutumata elustik ja metsad selle kallastel, millest on tänaseks päevaks saanud maaomanike kasum.

Linnade ja kohanimede küllus, kõikvõimalike tähelepanu väärivate inimeste, keda kirjeldatakse alati lugupidamisega kui tarku ja autoriteetseid inimesi, kelle sõpruse tiiva alla on olnud õnn sattuda … kõik see võtab silme eest kirjuks, aga raamatu lõpuks avastad üllatusega, et vähemalt kohanimede osas on toimunud selginemine ja kõik need linnad, kus Gabito on pikemalt peatunud, on omandanud mingi tähenduslikkuse.

Lisaks perekonna loole, millest paljut sisaldab ühel või teisel kujul näiteks “100 aastat üksildust” või “Kolonelile ei kirjuta keegi” ja autori enese loole, mis suuresti on keskendunud küsimusele, kuidas sai minust kirjanik, ajakirjanik ja nii edasi (jah, ilmneb, et tegemist on ka tuntud ja olulise Kolumbia ajakirjandustegelasega)... lisaks sellele kõigel on siin raamatus ka väga palju Kolumbiat, selle kultuuride külluslikku segadikku koos põlisrahva esindajate kujudega, kes figureerivad nii perekonna (ostetud) teenijaskonnas varematel aegadel kui keelerikkuses või muidu läbi vilksatavate tegelastena. Samuti on korduvalt mainitud Kariibi rannikule jääva ala eraldi kultuuriruumi, mis küllap peale võrkkiikede avaldub ka muusikalembuses ja kindlates laulu- ning tantsužanrites, ehk mingis teistmoodi avatuses ja pidutsemislembuses, väga põhjalikult seda täpsustatud ei ole.

Eraldi äramärkimisväärne fenomen on tertuliote pidamine ehk kohvikukultuur. Loomulikult on teada, et ajal, kui polnud internetti ja telefonegi nii väga, et sellel ajal olid jututoaks kohvikud ja koosviibimised ühe või teise pool. Veeretasid meiegi kirjanduslikud suurkujud neil aegadel oma päevi õhtusse ja õhtuid öhe just sellisel viisil, kuid siin raamatus kirjeldatud vestlusringid kogu oma intensiivsuses tekitasid tõelise möödanikunostalgia. Mõelda vaid, isegi eraldi sõna on selle jaoks – tertulio, mida kõik kultuuriinimesed oma lemmikkohtades õhtu, õhtusse pidamas käisid, kindel sõpruskond laua ümber, justkui püha rituaali. Kuidas noor Gabito oma sõpradega ühe kuulsa luuletaja Tertulio ajaks alati kõrvallauda kohti varitses, et nemad siis oma tertuliot pingsas vaikuses kõrvu kikitades saaksid veeta.

Jah, ja ilmneb, et toonases Kolumbias oli tõeline rahvakunst ja au sees luule ja suured luuletajad – romaan mitte nii väga. Ning kõik see (noorpõlve) pidutsemine, ahelsuitsetamine (näib, et autoril on lõppkokkuvõttes olnud fenomenaalne tervis), pillimängimine ja ennastunustav laulmine – olid ajad, mil raadioid oli vähestel, kuid laulurepertuaal ja üks või teine pill koos oskusega seda mängida paljudel. See on jälle üks punkt möödanikunostalgia kasuks – ka tolles sõjaeelse Narva raamatus, mida möödunud aastal lugesin, tuli jutuks see, kuidas laulmine oligi ajaviide ja laulude teadmine ning ära õppimine hinnas.

Kõige selle taustal kruvib ja krutib, virdab ja immitseb pinnale Kolumbia poliitiline lõhestatus, vägivald nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kaugel taamal on koloniaalajad, käegakatsutavam on Tuhande päeva sõda Nicolas  Márquezi ja paljude teiste veteranide huultel ja mälestusis (siinkohal võib mainida, et füüsilise kujutluspildina on Koloneli eeskujuks üks teine veteran, mitte Gabito vanaisa ise) ja Banaanimäss; kuid vahetult sündmusi mõjutab poliitiline pinge siis ja praegu – liberaalide armastatud kandidaadi mõrv pealinna tänavail, tunnistatud autori silme läbi, 9. aprilli mäss ja põletamine, La violencia, sõjaväeline režiim, tsensuur, perekonna pagemine vägivalla ja poliitiliste pingete eest, lõputu vaesus … tuleb tunnistada, et praegusel ajal on selles kõiges midagi omamoodi lohutavat, meeldetuletust, et (elavate) elu ei jää elamata ka keerulistel aegadel, et kirg ja pühendumus ja raha ei ole lahutamatus ja üks ühele seoses.

Võib-olla olen nüüd liialt palju ära rääkinud, ent samas jällegi on see niivõrd tihe raamat, et see tundub võimatuna. Mul on siiralt kahju, et see elulootriloogia jäigi poolikuks, aga teisalt jälle ongi inimelu oma olemuselt otsad lahtine ja harali, võib-olla ongi õigem ja ausam, kui seda algusest lõpuni narratiivse mõtestatuse ning otsade kokku põimimisega ära ei taltsutata. Igal juhul on see hingemattev pilk Kolumbiasse, kirjandusse ja inimeseks olemisse ja lihtsalt ühe perekonna ja ühe inimese lukku. Ja mõelda vaid, see raamat on mul kodus riiulil seisnud aastaid, ning kui poleks olnud Lugemise väljakutset koos suletud raamatukogudega, siis millal küll oleksin ma taibanud ometi seda avada?

Marju Lauristin “Punane ja sinine”. AS Eesti Ajalehed (2010)

Tunnistan esimese asjana ausa, et kuna raamat koosneb kahest osast – eluloo pool ja publikatsioonide valik, siis ma seda publikatsioonide osa pigem sirvisin diagonaalis. Seda nüüd mitte sellepärast, et huvitav ei võinuks olla – muuhulgas sisaldub siin ka sotsioloogilisi uurimusi eestlasest raamatuostjana või kirjanduskriitilist teksti Mati Undi kohta jne –, aga kõigesse siin maailmas alati süveneda ei jõua.

Ka kiirkäik läbi Eesti ajaloo, isiklikus, kuid siiski piisavalt asjade keskel olevas perspektiivis, on vahel samuti värskendav ja kasulik. Sümpatiseeriv on asjade kahe silmaga vaatamise mõte, koostöö ja dialoogi olulisus, väärtustele tähelepanu pööramine jms. Kahtlemata sobib selles raamatus sisalduv eluloojupp ka täiendavaks lugemiseks poliitikahuvilisele, näiteks Kalle Muuli raamatute kõrvale (üks intervjuu temaga on ka ära toodud), sest kõik see taasisesesvumise võimalikkuseks tegemine ning kaasnevad telgitagused on kahtlemata lisaks üldisele ajaloole ka praeguse Eesti poliitika algusaegadeks.

Lapsepõlvelugude põhjal jäin aga pikemalt mõtlema selle asjade maailma üle. Lauristin kirjutab, kuidas 50ndate lapsepõlve defineeris suuresti veel eestiaegsete asjade ja lapsemängude ilm, puhkepäevist küsimata hommikust õhtuni rakkes olevaid vanemaid asendasid vanatädid, kes olid samuti eesti- või suisa tsaariaegsed. Kuskil raamatus oli veel, üsna hiljuti, justnimelt sellistest vanadest naistest juttu, kes veel mõnda aega kandsid endaga seda vana maailma kaasas, oli see ehk “Lugusid vanast Narvast”? (Ahjaa, viimastel aastatel loetute seas oli ju ka too luutuberkuloosi raamat, ilmneb, et ka Marju Lauristin viibis lapsena pisukest aega Metsakooli sanatoorses koolis … sealt ma ikka mõnikord, kui on olnud pealehakkamist pikemat uitamist ette võtta, olen mööda jalutanud.)

Lauristini lugu algab aga üldsegi sugupuust ja siis sellest segasest 41. aastast, millest tänase päevani ei tea, ega pole kusagilt ka teada saada, kuhu tema isa, keda ta ise ei mäletagi, aga kelle nime ta on juba põhimõtte või trotsi pärast alles hoidnud ka läbi mõlema abielu, siis ikkagi sai ja maetud või jäetud on.

Ja mulle väga meeldis rõhumine koostöö vajalikkusele ning nn mõlema silmaga vaatamise olulisusele. See tähendab siis katset aru saada ja silmas pidada erineva kogemuspagasi ja nägemusega leeride/inimeste vaadet maailmale, ning seda võtta kui tõsiasja vms, noh, mida see ju alati paratamatult ka on. 

Kindlasti väga põnev ja valgustav on Sotsioloogialaborit ning ajakirjandusõpet puudutav osa. Nõukogudeaegne reaalsus on ikkagi midagi sellist, mille mõistmiseks praegusest ajast vaadatuna ON tarvis eraldi jõupingutust, et enese jaoks taasluua mingisugune arusaam taustsüsteemist. Siit raamatust saab selleks jällegi mingisugust aimu juurde. Uudislugude kirjutamise ja lugemise praktika – pealtnäha tähtsusetusse olmesse reaalse sisu sissepõimimine jms tuletas meelde seda Põhja-Korea kunstnikku (ärapõgenenu, siis, ja ma kuidagi ei suuda nime meelde tuletada), kes oma näitusel Lõuna-Koreas muuhulgas eksponeeris ka Põhja-Korea riigipea portreed ja mille peale külastajad olid nördinud, et mis propaganda see veel on. Aganoh, point oli, et suure juhi ja liidri autoriseerimata kunstiline kujutamine oli Põhjas surmaähvardusel keeratud ja sellise pildi eksponeerimine ja üleüldse maalimine seega hoopis äärmusrebel värk.

Lõpetuseks aga midagi elupõlistele raamatukoidele:

“Reiningutest oli maha jäänud tohutu raamatukogu: täielik Nobeli laureaatide sari, ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik. /.../ Umbes kümneaastaselt lugesin eestikeelses tõlkes Stanislavski mulle väga põnevana tundunud raamatut “Näitleja töö enda kallal” (ilmselt oli see kuulunud teatrimehe Reiningu lugemisvarasse) ja õppisin sealt hetkelise keskendumise ja täieliku lõdvestumise võtteid, milleks soovitati jälgida kassi käitumist. Meil oli majas kaks kassi, kelle peal sain seda õpetust kontrollida. Pidevalt aeti mind raamatute juurest ära, öeldi, et laps loeb endal silmad peast. Neljandas klassis saingi prillid. Esikus oli mul peegli ja salli alla peidetult üks raamat lahti, kempsus varjul teine ja söögitoas kolmas. Kui mind ühe raamatu juurest ära aeti, läksin teise juurde...” (lk42-43)

Emmanuel Carrère "Limonov" (2017)

See raamat on nende seast, mida lugema hakates ei saa pidama enne, kui läbi, ja kuna ta on ligi 400 lk pikkune,  on hea tegeleda sellega nädalavahetusel või mõnel muul ajal, kui lugemiseks on pikemalt mahti.

Kirjanik Carrère on kirjutanud dokumentaalromaani teisest kirjanikust, Eduard Limonovist, vene intrigeerivast autorist, kellesse Carrère suhtub ääretult ambivalentselt. Ja Limonovi elus on seiku, mille mõistmiseks tuleb tõepoolest kogu empaatiat täie jõuga rakendada. Carrère püüab jääda neutraalseks, mitte anda hinnanguid, ja samas ei varja neid seiku, millesse ta suhtub kas põlguse või viha või ärritusega. Romaani muudabki huvitavaks, et a) see on dokumetaal; b) kirjanik, kes selle on üles tähendanud, ei varja oma kohalolekut ja ambivalentset suhtumist (nt toob ta välja, et hakkas teatud hetkel Limonovit vihkama ja ei suutnud seepärast teksti kaks aastat edasi kirjutada); c) raamatu autor on väga empaatiline, hinnanguvaba, püüab mõista ning oma „kangelasest“ aru saada, ja tajub suurepäraselt oma inimlikkuse piire – autor ei ole kõikvõimas, ka temal võib tekkida mingi hetk ärritus, viha, arusaamatus, ja siis ta tunnistab seda, ütleb, et nii, kirjutasin küll kellegi eluloo, püüan teda austada, olla hinnanguvaba, kuid siit läheb piir, enam ei jaksa, siinkohal ma temast lugu ei pea; d) see on tõesti hästi ja mitmekülgselt kirjutatud.

Limonov on vene kirjanik, kes on sündinud 1943. aastal tavalises Ukraina perekonnas. Sellises peres, ajal ja keskkonnas sündinud poisi loomulik elukäik on enne 20. eluaastat juhtuda tehasesse tööle, kogemata mõne tüdrukuga laps saada, ta ära kosida ja elada viletsat ja märkamatut töölise ning kurnavat pereelu kuni surmani. Kehva, vaest ja väsitavat. Loomulikult polnud see midagi, mida ta oleks tahtnud, ning juba varasest noorusest katsus leida alternatiive. Esialgu püüdis saada kriminaaliks, see ei õnnestunud. Vahepeal püüdis saada kirjanikuks või poeediks, see läks ka üle kivide ja kändude. Vahepeal tuli saatus teda püüdma, kui ta tõepoolest töötas tehases nimega Sirp ja Vasar – see oli üks paljudest meeleheitetippudest, mille peale sooritas enesetapukatse, jõudis hullumajja ja pärast seal saadud „ravi“ jõudis hea õnne kombel tööle raamatupoodi, kus sattus ukraina intellektuaalide seltskonda.

Muidugi oli tee siit veel pikk ja raske, et jõuda maailma tasemel kirjanikuks. Vahepeale jäid mitmed naised, emigreerumine Ameerikasse, üsna kodutu elu New Yorgis, homoseksuaalsed suhted, teenri elu rikka ameeriklase juures jne. Seikluslik ja heitlik elu, mille Limonov pöörab enda kasuks – just sellistest kogemustest ta oma esimesed romaanid kirjutabki, neid saadab edu ja Limonov saab kui mitte rikkaks, siis vähemalt tuntuks ja prestiižseks.

Samal ajal toob Carrère välja, et Limonovi eesmärk oli saada kellekski oluliseks, raamatute kirjutamine oli eelkõige vahend. Limonovi eesmärk ei olnud saada kirjanikuks, kuid kuna kirjutamine oli midagi, mida ta oskas, siis seda ta tegi.

Kahtlased seigad tema elus on näiteks hilisem osalemine Serbia sõjas, kus ta valib poole, mida lääne intellektuaalid peavad kuritegelikuks, kaadrid intervjuust, milles on näha, kuidas ta isegi tulistab kuhugi küla poole, jms. Neid kirjeldades tuleb raamatu autor Carrère esile, kõneleb enda suhtumisest ja tunnetest Limonovi suhtes. Ütleb, et ei suuda siin kohas enam lugu pidada ja on tõsised probleemid raamatut edasi kirjutada.

Sellel raamatul on huvitav vorm. Teose esimene pool on sujuv ja isegi traditsiooniline loo kangelasele keskenduv eluloojutustus. Lugeja on Limonovile väga lähedal, loeb ja näeb tema tundeid ja mõtteid, läbielamisi, kogemusi. Me tunneme, mida tema tunneb, mõistame teda, elame kaasa, empaatia on täies laes kogu see periood, mil Limonovi elu on heitlik, ta pole ei kuulus ega tuntud, ta võitleb ja rabeleb, et üldse pinnale jääda. Ja siis, kui Limonovit hakkab saatma edu ja tuntus, muutub ta raamatu lehekülgedel järsku võõraks, kaugeks, kellekski eemal olevaks ja mõistetamatuks kujuks. Ta kaotab poole oma inimlikkusest ja saab asemele tuntud inimese oreooli. Ühtlasi hakkab raamat kirjeldama üsna põhjalikult Venemaa poliitilisi olusid, kirjeldab Nõukogude Liidu lagunemist ja sellele järgnenud kaost, ärimeeste rikastumist, oligarhide sündi, poliitilisi arenguid ja mahhinatsioone. Raamat muutub ühtäkki poliitiliseks ja ühiskondlikuks ning Limonov, senine teksti peategelane, asetub selle taustale.

Selles mõttes näib mulle, justkui oleks ühtede kaante vahel kaks raamatut. Mind kõnetas rohkem esimene, mis kirjeldas, kuidas võimatutest oludest on võimalik välja ronida. Kuidas tahtejõud ja eemärgikindlus viivad sihile. Kuidas tuleb teha tööd, et kuhugi jõuda, tööd enda ja oma eesmärkidega. Näiteks: „pealegi on ta avastanud, et kui iga päev natuke tööd teha (aga seda peab kindlasti tegema iga päev), siis on edasiminek kindel – niisugusele distsipliinile jääb ta truuks kogu elu“ (lk 68). Kirjeldatud on tema endale kindlaks jäämist, seda, et kui ta võtab mingi eesmärgi, ei suuda ta olla endaga rahul, kui jätab selle täitmata, kui lihtsalt ei julge. Limonovi jaoks on oluline distsipliin. Uuesti tuleb see teema päris raamatu lõpus, mis kirjeldab tema vangla-aastaid.

Ma saan väga hästi aru, mis Carrère’d Limonovi juures köitis, miks ta soovis temast eluloo kirjutada. Limonov ongi vastuoluline, ja minu suur sümpaatia kuulub Carrère'le, kes ei üritanudki Limonovist luua positiivset kangelast, vaid püüdis jõuda inimese vastuolulisuseni, mitmekülgsuseni. Ja Limonovi elukäik on olnud erandlik, teistsugune, mitte ainult selles osas, mis tema elus on toimunud, vaid eelkõige selles osas, kuidas ta ise on toiminud – eriliseks muudavad hoiakud ja suhtumine, eelkõige endasse ja oma eesmärkidesse. Carrère on keskendunud rohkem Limonovile kui inimesele, kes suutis iga olukorra keerata enda kasuks, leida sellest midagi head ja väärtuslikku, mida ära kasutada. Tema vanglarežiim, mida hoiab elus ainult tahtejõuga, on sellest hea näide. Aga kas ainult tahtejõuga – võib-olla on siin aluseks ikkagi lugupidamine enda vastu? (Täpsustuseks: vanglasse sattus ta sajandi alguses seoses süüdistusega terrorismis, peamiselt ikka sellepärast, et asutas natsionaalbolševike partei, mis vastandus ametlikule võimule.)

„Igas valges, steriilses üksikkambris on televiisor, vangid võivad seda hommikust õhtuni vaadata ning see kleepjas sõltuvus muudab nad pikapeale apaatseks ja põhjustab depressiooni. Igapäevane jalutuskäik toimub koidikul vangla katusel, kuid igaühele on määratud omaette mõne ruutmeetri suurune ala, mis on üleni trellidega piiratud, ning takistamaks mõnegi sõna jõudmist ühelt niisuguselt alalt teiseni lastakse valjuhäälditest muusikat /../. Ebameeldiv jalutuskäik ei ole kohustuslik ning paljud loobuvad sellest lõpuks: nad jäävad voodisse, keeravad näoga seina poole ega saa enam kunagi hingata värsket õhku. Talvel, kui on veel pime ja kohutavalt külm, ei käi keegi väljas, ning valvurid, kellel on tekkinud harjumus minna pärast äratust rahulikult tagasi teed jooma, on väga üllatunud, kui kinnipeetav Limonov nõuab siiski jalutuskäiku /../. Kogu Lefortovos oldud aja jooksul ei jäta Eduard ainsatki päeva katusel käimata, ta jookseb mööda oma betoonplatsi ringi nagu segane, teeb seal kätekõverdusi ja istessetõuse, poksib jäätunud õhku.“ (lk 354)

Aino Kallas „Tähelend: Eesti poetessi Koidula elulugu“. Eesti Raamat (1999), tlk Ants Paikre

Tegemist on siis elulooga, mis esmalt avaldati 1915, 1935. a tehti parandatud ja täiendatud kordustrükk, millest siis omakorda on tehtud eelmise aastatuhande lõpus faktiliselt kohendatud ja kommenteeritud tõlge.

Nõnda siis oli selles mõttes tegemist põneva lugemisega, et esiteks erinevad ajaloofaktid, mis kas päris uudsena või uue valguse ja meeldetulemisega esile kerkisid. Näiteks oli valgustav lugeda 1869. aasta priiuselaulupeost, mis tähistas pärisorjuse kaotamise 50ndat aastapäeva. Sellisest nurgast vaadatuna tõusis ka enneminevikuna tajutav pärisorjuse kaotamine kuidagi mõttega hoomatavasse kaugusse. Sammhaaval ajas tagasi minnes õnnestub paremini kombata meid kaugemate sündmuste ja ennesema minevikuga ühendavaid jätkujooni.

Tänasest päevast 91. aastani on veel minu eluea mõistes lähiminevlik hüpe, alles eile see oli. Ja sealt lapsepõlve ja sula-aega, vanemate noorpõlve, sõja-aega, jõuamegi Wabariigini ning Kallase kirjutatud Koidula eluloo teise trükini, kust 20 aastat Wabariigi eelse esmatrükini hüpata pole enam teab mis ime ja olemegi ajas, kus Koidula vend Eugen võis protestida varalahkunud õele kleptomaania kalduvuse omistamise üle – eluloo peakangelase isikust jäänud jälg on veel elavate seas alles, ning siit hüpata tagasi tema surmani, elukäiku pidi ajas tagasi sellesama 1869. aasta priiuselaulupeoni ja jääbki vaid 50 aastat pärisorjusest. Nõnda siis ongi minevik samamoodi lähedal nagu tuttavat teed ositi läbi mõeldes ei tundu kaugemalgi asuv sihtpunkt enam kättesaamatu.

Teiseks on põnev jälgida elulookirjutamise traagelniite, sajanditaguseid arusaamu õigest elulookirjutusest. Tublis positivistlikus vaimus peab alguspunkt olema päritolus ja genealoogias, nõnda seletab Kallas kenasti ja loogiliselt lahti nii ema- kui isapoolset sugupuud, tuues välja vaarisa (kes tõlkija märkuse kohaselt küll vanaonu olnud) kangelaslikkuse, vanaema Malli jutuvestmise ja sõnaseadmise ande ning emapoolse suguvõsa võõra (tõlkija märgib küll siinkohal, et Kochide puhastverd sakslasteks pidamine olla täielikult ekslik ja muidu eesti päritolu peres olla vaid tilgake soome verd) ja haiglase vere, neurootilisuse. Neist pärilikest osistest on siis Kallase tõlgenduse järgi tingitud ja võimaldatud Koidula iseloom, milles domineerivat paralleelselt nii tahtejõuetus ja haiglaslikkus kui ka erakordne vaimustumisvõime – geniaalsuse säde ja tuli.

„Ühelt poolt haiglane, teiselt poolt veel suures osas terve, elujõuline talupojaveri, aga selleski juba sisemise vastuolu idu – niisugune oli Koidula koetis. Ta on perekonna algava allakäigu õis, mille haiguslikudki omadused sunnivad hetkeks rõhutama üürikese õitsemise ilu. Temas on kõrvuti segatud vere andekus ja tahtejõuetus. Ta lähimas sugulasteringis leidub enesetapjaid ja langetõbiseid ning elu hammasrataste vahele jäänuid, aga tema sirutub sellest haiguslike omaduste mülkast nagu uimastavalt lõhnav soolill.“ (lk 27)

Äramärkimist leiab ka ajastu vaim, mida Koidulal õnnestus erakordselt esindada (Kallas isegi toob tsitaadi omaaegselt positivistliku käsitluse suurkujult Hippolyte Taine’ilt, Koidula kui pikim lill kimbus või midagi, tea, kas sealt tulebki kirkaim kriit ja teravaim pliiats?), ajastu (muutuvad) olud ei ole mitte lihtsaks täienduseks vaid lahutamatu koostisosa pärilikkuse-keskkonna/ajastu-läbielatu kolmainsuses, millest üks õige objektiivne ja teadusloogiline elulugu pidi koosnema.

Lisaks populaarsed ka teooriad loomingulisuse vahetust seosest erootilisusega:

„Teisisõnu, niisugune isamaaline, rahvuslik ekstaas ongi naistes esiletuleku puhul enamasti oma sügavamalt põhiolemuselt erootiline tunne, ainult et see ilmneb teistsugusel kujul kui tavaliselt.“ (lk 42)

Üheks eluloo läbivaks jooneks ongi Kallase tõlgendus Koidula naiselikkuse olemusest, leides, et hilised ja õnnetud armumised ning kiretu abielu olla tunnistus sellest, et Koidula just väga naisena naiselikuks ei saanudki (no mida iganes see tähendab, ehk seda, et ei õnnestunud tal olla saatuslik ja erootiline kirgleja, mida vist Kallase enda puhul oluliseks on peetud ja mida näib ka Kallas ise oluliseks pidavat) ja päädides sellega, et Koidula naiselikkus avaldunud lõpuks vaid emaduses oma kolmele lapsele.

Jääbki siis lõppmulje Kallase koidulast kui sellisest pisut palavikulisest ja haiglasest geeniusest, kes inimesena jäi poolikuks, ei seisnud oma loomevabaduse eest ja ei uskunud oma asja tähtsusse võrreldes argieluga ning lasi üsna tahtlikult elul end hääbumisse triivida läbi vaimses mõttes viljatu abielu. Kuid järelsõnaski öeldakse, et Kallas kirjutavat siin oma nägemusse Koidulast üsna palju iseennast ja nii see tundub küll. 

Et siis kolmandaks saab välja lugeda üht-teist hoopis elulookirjutaja kohta ning õhku jääb rippuma pidevalt värskendav kahtlus, kes too Koidula siis tegelikult oli? Tänapäevasemal viisil kirjutatud ja pisut vähem tõlgendusliku eluloo puhul (sest Kallas üsna otsesõnu üritab Koidulat oma tõlgenduse alusel loogiliselt ära põhjendada ja kokku võtta) oleks lugemiskogemus ilmselt vahetum ja kriitikameelel vähe kinnihakkamisvõimalust, jutustatud lugu imbuks pigem mällu nagu tõde ise.

Neljandaks ehk veel keelekasutus ja sedagi mitmel tasandil. Ka Kallase väljenduslaad, esmalt ilukirjanduslik, teisalt ka õigusega möödanikuhõnguline (mis sest, et tõlkes, küllap tõlkija on tasemel) on sellevõrra huvitav lugeda, mis siis veel tsitaatidena ära toodud Koidula ja tema eluaegsete väljenduslaadist rääkida. Näiteks lõik Koidula kirjast Kreutzwaldile (sain nüüd ka lõpuks teada, mis värk sellega oli):

„Teie, h ä r r a, Teie võite minust ja minuga teha, mis tahate ja arvate võimaliku olevat – ma olen kui vaha Teie käes! /../ kui lõo /.../, kes, päikest silmava kotka sulgede vahele ära peidetud, end teisepoole pilvi laseb üles kanda. /.../ tuhandetele ei ole seda õnne antud, mis minule, seda õnne: õpetust võtta kõige kaunima õpetuse allikast, kõige karastavama vooluga oma vaimu joota!“ (lk 64)

Ahh, milline romantiline väljenduslaad. See vaha olemise teema, kui õigesti mäletan, oli kirjavahetuse algusaegadel, mil noor Koidula end imetlevalt oma ala asjatundja meelevalda andis jms. Sest ei olnud romantistlikult liialdatud väljenduslaad ju siitkandi rahvalgi mööda külge maha jooksnud. Kes kirjutaks tänapäeval meili, et „olen kui ussike tuvi noka ees, üksainus smaili ja jätan igaveseks kõik postitused, niivõrd täielikult on kogu minu sotsiaalmeedia Teie otsustada jne, jne“?

Võib ära märkida, et Kallase kirkaim elamus Koidula materjalidega töötades pidi vististi olema see kiri, mille Koidula oma Soomes elavale potentsiaalsele abikaasakandidaadile kirjutanud. Siira heakskiiduga tuuakse välja ’naiselikku kavalust’ ja osavust kirjutada kiri, mis annaks vastaspoolele sada võimalust abieluettepanekuga lagedale tulla, ent võimaldaks kõigil teha ka nägu nagu midagi poleks olnud. Aga vat seda kirja, polnud raamatus kahjuks ära toodud.

„Pärnu ei olnud tollal (1850) veel see tõusev ja kuulsust saavutav supellinn, milleks ta praegu kiiresti on saamas.“ (lk 31)