Hanno Ojalo – Kuramaa 1945. Eesti Laskurkorpuse viimane lahing (2014)

Ojalo püüab siin raamatus kokku võtta seda, kuidas lõppes Teine maailmasõda Eestimaa kandis. 1944. aasta lõpuks oli Eesti alad nõukogude vägede poolt ülevallutatud ning lähim sõjatander asus Kuramaal, kuhu oli suurem sakslaste vägi kotti jäänud – ja selline seis jäi seal sõja lõpuni. Kuramaa katelt püüti nõukogudelaste poolt kuue suurema operatsiooniga lahendada, ent kindlalt kindlustunud saksa vägesid ei õnnestunud suurt kottida – seda eriti olukorras, kus nõukogude merevägi oli üsna hädas sakslaste mereväega ning seetõttu oli saksa vägedel kuni kevadeni toimiv varustustee emamaaga (ühelt poolt toodi varustust ja vahetusmehi, teiselt poolt toimetati Saksamaale vägesid, haavatuid ja põgenikke).

Ojalo pakub ajaloolaste uurimustele tuginedes välja, et algselt oli Kuramaa sakslastele vajalik selleks, et mingil moel mitte lasta kogu idarindel Saksamaa peale paiskuda. Eks päris palju nõukogude vägesid oligi Kuramaa piiramise ja vallutamisega seotud (algul 4 rinnet), aga noh, nõukogudelastel oli niiehknaa massi kordades rohkem. Ja peale esimesi koti purustamiskatseid oli nõukogude väejuhatusel omakorda soov, et Kuramaalt ei toimetataks Saksamaale vägesid appi (seda siiski tehti), ja nii tahtsid nemad hoida siinset olukorda niivõrd pinges, et sakslased meritsi ei saaks emamaale suuri jõude toimetada. Ja et sakslasi pinge all hoida, toimetati Lätti Saaremaa lahingutest taastuv Eesti Laskurkorpus, et see osaleks järjekordses, kuuendas Kuramaa lahingus, mis jäi ka viimaseks suuremaks Kuramaa operatsiooniks (korpuslased arvasid, et mai algul oleks neid uuesti rünnakule saadetud, aga õnneks jõudis enne Saksamaa kapituleerida). (Kuigi ehk rahvuskorrektsem oleks rääkida Saksa ja Läti vägedest, oli läti sõjaväelasi Kuramaal tegutsemas siiski alla 10% kogu saksa sõjamasinast.)

Raamatus on Eesti Laskurkorpuse lahingutegevusele Kuramaal pühendatud küllaltki vähe lehekülgi, küll on aga Ojalo kirjeldanud sellele eelnenud, kaasnenud ja järgnenud olukordi – eestlaste, lätlaste, sakslaste ja nõukogudelaste vaatepunktidest. Kuidas 1944. aastal peale Eesti lahinguid formeeriti laskurkorpus ümber, mis sai eesti väeosadest peale sõda. Eestlastest abiväelased, kes jäid Kura kotti, ja nende erinev saatus. Läti mehed nii punaväes kui sakslaste poolel, niisamuti Kuramaa elanikud ning läti- või nõukogudemeelsed partisanid. Saksa vägede saatus alates 1944. aastast kuni peale sõda. Nõukogude väejuhatuse teod sõja ajal ja peale kapitulatsiooni väljakuulutamist. Ojalo sümpaatia kuulub pigem neile, kes pidid kogema nõukogude okupatsiooni.

Eks Eesti üleokupeerimise lahingute järel vajas Punaarmee värsket verd ja nii täienes 1944. aasta mobilisatsiooni järgselt laskurkorpus üsna mitmesuguse kontingendiga (erinevalt sakslastest võeti nüüd väkke ka kuni 51. aastasi mehi) – nii sattus sinna mehi, kes olid eelnevalt osalenud või olnud seotud sakslaste või soomlaste vägedega. Sellistel meestel oli kolm võimalust – peale kontrolli nad kas saadeti laskurkorpusse, pandi tööpataljonidesse ümber kasvama või siis vangistati. Nii mõnigi eelistas sõdimisest pääsemiseks üles tunnistada paar väiksemat pattu ja nii sattuda näiteks Kirde-Eestisse ülesehitustöödele tööpataljonide koosseisus. Aga jah, laskurkorpus oli nüüd tänu 1944. aasta mobilisatsioonile suurem kui see oli olnud Venemaal peale formeerimist. Kuigi Kuramaal kaotati surnutena tuhat meest, polnud see siiski nii hull hakklihamasin kui Velikije Luki – Kuramaal sai surma või haavata umbes 40% isikkooseisust, Velikije Lukis oli see kuni 75%. Et tegemist sõja lõpuga, polnud väejuhatusel enam probleeme “reeturitega”, kes vastaste poole hüpanuks – Eesti oli okupeeritud, polnud enam kuhugi minna. Ja niiehknaa tegeles agar nõukogude julgeolek kahtlase elemendi sõelumisega (ülesehitustöödeks oli käsi vaja; nii oli näiteks invaliididel kergem sõjavangistusest pääseda – kui nad olid niikaugele jõudnud).

Kui Velikije Luki raamatus püüdis autor enamvähem neutraalne olla, siis nüüd, mil ainestik on seotud Eesti ja selle naaberalade saatusega, on autor oma mõtete või emotsioonide esitamisega vabam. Seetõttu ei saa öelda, et raamat suuresti meenutaks tõsist ajaloouurimust, on pigem selline... rikkaliku faktikogumiga Ojalo nägemus. Okei, see pole päris see, mida ma mõtlen. Eks see ole igavene küsimus, et kui nähtav või varjatud peaks olema ajalookirjutaja enda nägemus – kui see on niiehknaa igas ajalooteoses sees.

Hanno Ojalo – Velikije Luki lahing. Eesti Laskurkorpus võitluses Velikije Luki pärast 1942-1943 (2014)

Raamatus on ülevaade Nõukogude armees sõdinud eesti sõjameeste saatuseteest Teise maailmasõja ajal Velikije Luki vallutamiseni. Mil viisil peale Eesti okupeerimist tekkisid eestlastega nõukogude väeosad, kuidas toimus mobilisatsioon peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algust, kuidas enne Saksa vägede omapoolset Eesti okupeerimist eestlastest mobiliseerituid ja tegevväelasi Venemaale toimetati ja mis seal edasi sai. Edasi sai see, et eestlased kui kahtlane element saadeti isemajandatavatesse tööpataljonidesse. Ojalo kaldub arvama, et tööpataljonidest nö rahvusväeosadesse pääsemine oli pigem kasuks – nõukogude poolel sai sõjategevuses arvatavalt vähem mehi hukka kui nendes tööpataljonides võinuks saada... Tõsi küll, autor märgib sedagi, et just see esimene sõjatalv oli kõige rängem ja järgnevatel talvedel tööpataljonides enam sellist suremust polnud.

Rahvusväeosasid, millest hiljem sai Eesti Laskurkorpus, hakati moodustama 1941. aasta lõpust. Eesmärgiks oli pikemas perspektiivis neid kasutada muuhulgas Nõukogude Eesti vabastamiseks – ja muidugi ühe näitena Nõukogude Liidu rahvaste ühtehoidvusest. Kas ja kui palju õhutasid eeste väeosade loomist eestlastest parteitegelased, jääb selgusetuks. Umbes 75% koosseisust oli Eesti Vabariigi taustaga mehed, ülejäänud Venemaa eestlased ja teised rahvused – mistõttu nõukogude sõjaväelastel oli tõsiseid kahtlusi eesti väeosade usaldusväärsuses, eriti kui paljudel juhtivatel kohtadel oli EV sõjaväelasi. Seetõttu tööpataljonidest pääsemine ei tähendanud mingil juhul nõukogude julgeolekuaparaadi käest pääsemist (ja rindel ootasid omakorda tõkestussalgad). Eks suureks probleemiks oli varustuse küsimus. Väljaõpe kestis tolle aja kohta ebaloomulikult kaua, alles 1942. oktoobris suunati eesti diviisid rindele, ning detsembris paisati laskurkorpus Velikije Luki alla. Kus nõukogude väejuhatus tegi oma prohmakaid ja eestlastel esines lojaalsusprobleeme.

“3. löögiarmee kaotused operatsioonis olid hirmuäratavad. Ka ametlikel andmetel oli see ilmselt ainulaadne sõjaline operatsioon, kus kogukaotused ületasid lahingut alustanud vägede arvu! Velikije Luki operatsiooni alustasid venelased 86 700 mehega, kaotused olid aga 104 022 meest! Selline suhe on võimalik vaid juhul, kui 3. löögiarmeed toetati pidevalt rohkearvuliste reservüksustega. 3. löögiarmee alustas operatsiooni 7 diviisi ja 4 brigaadiga, lõpetas aga 13 diviisi ja 17 brigaadiga.” (lk 226)

Ojalo on materjalidena kasutanud Eestis ja mujal ilmunud nii nõukogude ajal kui hiljem uurimusi ja mälestusi; nagu ta rõhutab, pole mingil juhul tegemist ammendava ülevaatega Eesti Laskurkorpuse moodustamisest ja esimesest operatsioonist. Rangelt võttes pole tegemist ajalooteadusliku uurimusega, see on pigem laiemale lugejaskonnale mõeldud teos – samas on kasuks tollase sõjaajaloo tundmine (mulle on hämar see, et mitmel puhul viitab autor sellele, kuidas osa endise EV ohvitserkonnast pääses sõja algul hävitamisest – et viidi Nõukogude Liitu kursustele ja ei vangistatudki). Taotletud on ainese võrdlemisi tasakaalustatud käsitlemist, vahel küll laseb Ojalo end lõdvemaks ja esitab emotsionaalsemaid arvamusi. Eks mõnel marurahvuslikul lugejal ajab arvatavasti harja punaseks nõukogude materjalide ulatuslik kasutamine, aga nagu autorgi ütleb, tuleb sellesse infosse suhtuda reservatsioonidega – kulda annab sellestki välja uhtuda.

Mati Õun, Hanno Ojalo – 101 Eesti lahingut (2012)

Eesti ajaloost lugemine on teatavasti üks masohhismi vorme ja üldiselt püüaks seda tegevust vältida. Aga noh, vahel juhtub. Tegemist siis raamatuga nö laiemale lugejaskonnale ning autorid on väljenduselt üsna rahvusromantilised, mis on vahel nagu harjumatu; aga samas kui kirjastus sellega rahul, siis miks mitte. 2/3 siin käsitletud lahingutest jäävad ajavahemikku 1906-1975, kõiksugu kokkupõrgete äratoomine annab vast mingisuguse ülevaate siin toimunud väikestest tulevahetustest täiemahulise sõjategevuseni (autorid räägivad eessõnas, et tegelt võinuks kaks korda paksema teose välja anda, mis tekitab küsimuse, kas selliseid väiksemaid kokkupõrkeid oli ilmtingimata vaja valikusse võtta). Endale olid vast huvitavamad mitmesugused merelahingud, millest seni lugenud mõnd ühelauselist mainimist. Lugemine harib!

“Kuna sakslastel olid sigadused geenides, ei saanud nad ka selle sunnitud peatuse ajal omi mõistliku töö jaoks kõlbmatuid käsi paigal hoitud, vaid maandusid paatidel rannal ja ropsisid mõõkadega maha värsket rohelist vilja – eks ikka selleks, et sellest toiduvilja ei saaks. Ja nii päevast päeva.” (“Uue sadama merelahing”, lk 20)

õhtuleht

Hanno Ojalo – Rapa Nui (2009)

Nii kõneles Mikluhho-Maklai: “Rapa Nuil juhtub väga sageli enesetappe ja kõige tühisem põhjus viib elust lahkumiseni, kusjuures kindlas veendumuses, et enesetapja hing satub kohta, kus ta saab imeilusad ehted, head toitu ja armunud naisi; kõigi nende hüvede saavutamiseks viskuvad pärismaalased järskudelt kallastelt teravatele kividele.” (lk 74)

Kogemata sai lugemiseks vale raamat valitud – huvitab üks väike pärimuskild tulemaalastest (millest mõned aastad tagasi kuskilt ajalehest lugesin), aga meeltesegaduses sai korraks arvatud, et kild käib rapanuilaste kohta. Nojah.

Et Lihavõttesaar on sama suur kui Muhumaa (lk 7), äratab ikk imestust, et omal ajal sinna niipalju võimuvõitlusi mahtus (mõelda vaid, mingi hetk tegutses näiteks 10 hõimu), aga noh, kui oled maailmast eraldatud ja sigitakse nii mis hullu, mis muud üle jääbki. Et tegemist pole just paradiisliku paigaga, on päris ootamatu, kui kiiresti peale kataklüsme (epideemiad, sõjad, orjusse viimised jms) seal rahvaarv taastus. Ojalo viitab üsna kohusetundlikult teistele autoritele (kes ei pruugi samas kajastuda raamatus toodud kasutatud kirjanduse nimestikus) ja see on kena. Noh, selline ülevaatlik teos Lihavõttesaarest ja teema ongi ehk sellega ammendunud. Muidugi mitte juhul, kui fännad Atlantist ja maaväliseid tegelinskeid.