Margit Lõhmus – Sterne (2019)

Lõhmus tuntud headuses, tore, et nüüd on lühiproosa ühte raamatusse kokku võetud. Tekstid on temaatiliselt löövad ja vastukarva hõõruvad, nii mõnigi meeslugeja võiks siit mõndagi harivat kõrva taha panna. Või siis häid soovitusi inimesele, keda huvitab Berliini mittekodanlik elu ja nõuanded, kuidas seal elamisraha teenida. Või kuidas ravida murtud süda, või noh, kuidas südant mitte murda. Õpetlikku on siin ohtralt! (Kuigi, tegemist on eelkõige ilukirjandusega, seega eneseabiraamatuna väga ei soovitaks kasutada.)

Kogumiku löövamad tekstid on vast nö Berliini-lood, kus autori tegelased on kõige rajumad ja vahetumad. Autori keelekasutust iseloomustab eelkõige dialoog lugejaga, kõik see hüplik mõtlemine ja nö katkised laused, ses suhtes on tekst üks paras (filoloogiline) killurebimine, kust annaks kõiksugu veidraid mõttelõngu tsiteerida. Ja noh, see pole minu meelest mingi professionaalne ja kangutatud killurebimine, vaid tundub õige loomuliku väljendusena (keeleliselt vähe raskem on ehk kogumiku kaks viimast teksti, mille lahendamine läheb parajaks ristsõnaks).

On muidugi enam kui tervitatav, et Värske Rõhu raamatusarja teost toimetab konkureeriva kultuuriajakirja jumal teab mitmendas nooruses toimetaja (italics on kadunud!). Paadunud ulmehuvilised võiks mõne loo puhul ehk slipstreami välja lugeda, aga eks see olene silma ja meeleolu teravusest.

Igal juhul, värsket verd eesti proosasse. Ja päris huvitav on näha, mida arvustajad on kirjutanud, selline raamat paratamatult peab arvustajaid rohkem avali kiskuma (õnneks – blogipostitus pole arvustus; ja seni kaasanoogutavaim kirjutis sellest raamatust ilmus hoopiski ühes Facebooki lugemisegrupis).

„Ja siis see Marko kuulutus – still looking for a woman to pee on me -, olin ammu juba näinud seda kuulutust, see still looking… Mina ka ju otsin tööd muudkui otsin ja otsin, aga pole leidnud ja tema ka still looking… Sellepärast kirjutasin talle, meis oli ühist midagi. Ta kirjutas, et on kena välimusega ja et talle meeldib ka suhu väga võtta. Nii kujutasingi ette, kuidas pissin mingile kenale tüüblile suhu, kuidas surun pissides oma silmad kõvasti kinni ja kusen selle vati, uriinivati, endast joana välja ja pissimise lõpetanuna saan kusesooja suuseksi (mu kujutluses on see soe, aurav, hästi vesine) ja siis olen just selles hetkes ja ma pole paljas, dressikas ja sokid on jalas. Vot, nii lendasingi kohe oma kujutelma.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 41)

„Uriin termoses, kiirustasin teise Marko poole, mitte et kiire oleks olnud, aga mõtlesin, et minu meelest uriini võlu ongi selles, et see on soe ja tuleb inimese seest, mitte a la õllevaadist või. Uriin on tegelt väga eriline jook, mõtlen, ma ise pole küll joonud. Teinud uriini olen terve elu. Ise komponentidest kokku pannud. Aga lasknud seda enamasti aind kanalisatsioonil maitsta.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 45)

„Hindu on voodis hea. Liigagi hea. Mina olen halb. Oma õnnetust elust ja stressist on mul tupeseen tulnud, ja tema lakub seda nüüd enda teadmata kogu aeg ära. Pean tunnistama, et selle tupeseene tulek on elu tunduvalt huvitavamaks muutnud, nii hea on kratsida, kus iganes, millal iganes, ma kratsin ja unustan, et elan.“ („White trash“, lk 76)

ekspress
looming
sirp

Riste Lehari – Bassein (Eesti Novell, 2019)

Kahe loetud loo põhjal võiks koguni öelda, et autoril on mingi oma käekiri ja siseilm (või noh, mõlemad tekstid toimuvadki kuskil ajutaguses, mentaalses olluses). Seekordne tekst räägib … geenidest. Et millist geneetilist mälu oled esivanematelt pärinud ja kas see ka aitab sind ennast leida. Geenisupist!

Muidugi, tegelikult võib Lehari oma mõistulooga väljendada hoopis midagi muud. Kui eelmises tekstis oli juttu enesematmisest, siis seekord on teemaks enesesse sukeldumisest. Natuke psühhoanalüütilist värki, või?

Margit Lõhmus – Ma tulen üheöösuhtest (Eesti Novell, 2019)

Lugu pole vast nii lööv kui esimesed kogemused Lõhmuse proosaga. Aga peamine ongi see, kuidas autor jutustab – seekord siis kolmest viisist, millisena esmakordselt kogeda üheöösuhet. Jutustajad ja nende ootused on mõneti erinevad, aga lõppkokkuvõttes siiski pigem sarnased.

Ja noh, see seletamatu inimliku läheduse vajadus või midagi sellist. Et on mingi ideaal, millele unistustes toetuda; aga eks üheöösuhte puhul (eriti siis, kui oled kolmekümnendates naine Tartus) on sellisena saadav läheduse kvaliteet (eks üks jutustaja kurdab konnatiigi üle) pigem unustamist väärt. Kuid isiklik CV saab linnukese kirja.

Ehk siis argised hetked elust enesest. Soovid ja ebakindlus.

Hassan Blasim – Kitsede laul (Värske Rõhk 57, 2019)

Blasim on muuhulgas ühe iraagi ulmekirjanduse antoloogia koostaja, kõikidest edusammudest hoolimata on see senini paari aasta jooksul lõpetamata – eks võiks viimaks otsad kokku tõmmata. Igal juhul avastasin meeldiva üllatusega äsja ilmunud tõlkeloo.

Tekst on Iraagi lähiajaloost, jõudes 1980. aastate oludest (Iraani-Iraagi sõda) 2003. aasta okupatsioonini. Need kaks aastakümmet pole just meelakkumine olnud, seega pole imestada, et tegemist on õige sünge alatooniga tekstiga – taamal on ikka julgeolek ja vägivald, esiplaanil ühe pere üsna traagiline ajalugu.

Blasim jutustab seda lugu loos võttega, mis tekitab päris hea pettekujutelma – ikka ootad, et millal siis peategelase enda lugu tuleb? Aga autor laseb tekstil joosta … proponsioonitult. Tulemuseks pole panoraamne, vaid sümboolne kujund lähimineviku ja tänapäeva Iraagi vaevadest.

Mari-Liis Müürsepp – Elajad (Eesti novell, 2018)

Päris hea lugu … mis oma pöörasuses siiski puändi tõttu normaalseks muutub. Ehk siis tekst täis abjektirõõme … kõik need spermadringid ja sitasöömingud ja muud isikuvabadusega kaasnevad ilmingud. Aga jah, puänt suunad asjad selgemasse (kodanlikku!) perspektiivi.

Nii lühikese loo puhul oleks muidugi patt sisu ümber jutustada – tõesti, lugege ise, vaid viis kuni kümme minutit ekslemist peategelase, ee, vabameelses maailmas. Eks pinge tekib sellestki, kui korraliku sõnastuse või noh, nullilukirjandusliku tarmuga peategelase mõttemaailm avaneb. Et peaks olema selline … kergelt pöörane tüüp, aga ometi jutustab nii kuivasjalikus toonis oma vabadusest ja põhimõtetest. Ja noh, eks see ole osa loo puändist. Või nii.

Hea valik kogumiku koostajatelt, kahtlane on, et muidu oleks ise selle teksti peale sattunud, kuigi aegajalt ikka püüan poole silmaga jälgida, mida Värske Rõhk on seekord ilmutanud.

„Oma järeltulijatest oli ta üht-teist tuttavatelt kuulnud, aga ei viitsinud selle teema peale mõelda rohkem kui näiteks poliitikale või sellele, milline ilm järgmisel päeval tuleb. Lapsed polnud prioriteet, naised olid. Ja tagajärjed tegemisrõõmu ei varjutanud, sest lapsed – see mure jäi nagunii naiste kanda. Kuigi ega Uku naisedki erilised muretsejad olnud: tulid lapsed, siis tulid, mis seal ikka. Samasugune ükskõiksus kandus nende kõigisse elupõhimõtetesse: mis siis, kui toiduplekid rinnaesisel või jalad karvased. Just viimased olid Ukule mõnusalt hooletuid naisi tuvastavaks sümboliks. Võis üsna kindel olla, et karvaste jalgade omanikega polnud kunagi mingit paanikat, draamat ega skandaale, ühesõnaga jama, millega Uku poleks viitsinud tegeleda.“ (lk 112)

Merlin Piirve - Süü (Värske Rõhk 31, 2012)

Kui loo pealkiri on selline nagu on, siis võib oodata… vähe süngema laadiga lugu. Ja Piirve ei peta lugeja ootusi, tema Marie on just täpselt niivõrd segane, et… süü kui selline on. Aga jällegi, kas süüdi on ühiskond või üksikisik.

Marie pakub nimelt inspiratsiooniteenust nendele noormeestele, kel oleks justkui pea otsas, aga ei julge vastassooga lähemat tutvust sõlmida. Marie siis heidab end dzotile, ta tutvustab noormeestele, milline on see naisega lähedalolek. Asja teeb veidi problemaatiliseks see, et seda tuleb varjata lähedaste (ehk isa ja kihlatu) eest. Mis muidugi ei lõpe nii nagu asjast mitteteadlikud arglikud noormehed sooviksid - Marie heategevuslik töö paljastub avalikkusele ning naine jääb ilma kihlatust kui ka põhjustab pettumust isale. Marie otsustab aja maha võtta, kuid…

Nojah, see isakuju sissetoomine viitab õige klassikalistele valukohtadele, mis eneseteadlikel naistel võib ühiskonnas olla. Marie pole naudingute koguja, vaid miski segu Plathi ja Dostojevski kangelannadest. Kui pool lugu mõtlesingi, et tegemist on omamoodi antipoodiga Ellise “Ameerika psühhopaadile”, siis lõpupoole ongi ootamatu viide Patrick Batemanile.

Marianne Pitk - Isakaru (Värske Rõhk 31, 2012)

Sarnaselt autori esmatutvusega on seegi lugu humoorikas ja veelgi selgemate ulmesugemetega. Mees läheb nädalateks jahiretkele ning satub pahaaimamatult karu intriigide valda - sel nimelt on vaja inimest, et oma edasisi plaane teostada (mis täpsemalt, see jäägu lugeja avastada). Lisaks sellele, et karu on niisuke kurikaval, oskab ta ka… inimkeeli kõnelda.

Igal juhul, fantasy mis fantasy, kui mitte koguni horrori sugemetega (sest et… karu teeb midagi väga kahtlast oma plaani teostamiseks - aga see jäägu niisiis pahaaimamatu lugeja avastada). Tekst on kirjutatud igatepidi noorusliku õhinaga, võiks kahtlustada koguni nö segase panemist, kuid see on igati kena. No küll on alles karu, eksole.

Hans Alla - Ennastsalgavad kangelasteod (Värske Rõhk 50, 2017)

Ettevaatlikult võiks kaaluda, kas selle loo puhul võiks täheldada ulme mõningaid elemente. Või mitte, lihtsalt sürri panemine. Igatahes, tegemist on… hooldekodu-hullumajaga, kus kõiksugu mehed… puhkavad lendudest. Muuhulgas kosmosesse? Või on see illustratsioon tavapärase hullu ümbritseva tajumisest; tema jaoks on see kosmodroomi tagahoov, kuhu visatakse ebastandardseid või iganenud lendureid, aga tegelikult… lihtsalt erivajadustega hooldekodu argielu? Ja mis punane paraad seal ikkagi toimub? Vildakas nõukogude aeg? Kas taimeteepläru, mida hooldatavad peavad tubaka asemel suitsetama, on siis kanep?

Ühesõnaga, mitte ei saa aru, aga tekitab emotsioone ja see on peamine. Tavamõistus ütleb, et tegu on justkui hullumaja-looga, samas on järjepidevalt viiteid kõiksugu katselendudele, mis justkui… lubaks nõrgalt arvata, et äkki… on midagi loo normaalse mõistuse maailmas midagi reaalset. Või siis mitte? Kui Feldmanise puhul sai kurdetud liigse normaalsuse pärast, siis selle loo puhul lendab katus kenasti segaselt.

Andris Feldmanis - Isa nägu (Värske Rõhk 50, 2017)

Inimesed, kes on lugenud autori debüütromaani, ei leia sellest jutust suurt midagi ühist romaaniga. Siinne lugu juurdub hoopis kaasaja Eesti kuritegeliku maailma telgitagustesse. Peategelane on elanud 15 aastat naise ja pojaga Hispaania väikelinnas, kus nad peavad sukeldumistarvete poodi. Ta on pagenud Eestist, kuna andis ülestunnistuse, mis vangistas pikaks ajaks ta sõbra, kes oli ühtlasi väikese kuritegeliku ühenduse juht. Niisiis pääses peategelane vastutasuks vanglast ja ta põgenes perega lõunamaale, kus lasi operatsiooniga nägu muuta - et keegi kaasmaalastest teda ära ei tunneks.

15 aastat on teatavas mõttes ikkagi pikk aeg ning peategelase poeg on nüüd 18-aastaseks saades paras täismees. Ühel päeval on ta aga kadunud… ning peagi ootas peategelase kodusel aadressil kiri, mis sisaldas fotot - tema ja ta vangis istunud sõber (kes on nüüdseks enneaegselt vabastatud) poseerivad kaamerale. Ainult et… sõber näeb nüüd hulga vanem välja ja peategelase asemel on pildid ta poeg, kes on otsekui isa suust kukkunud (noh, näooperatsiooni eelse isa moodi). Kirjas on koht ja aeg, millal kohtuda. Peategelane ei ütle naisele sõnagi eelseisvast, võtab relva ja sõidab Barcelonasse kohtumisele.

Feldmanis on püüdnud sisse elada niisuguse ekskriminaali hinge, kes on nüüd hilisemas keskeas mees. Minevik oli nagu oli, hea, et sellest vabanes, aga kas pidevas hirmus elamine on just see vabadus, millele ta Eestist lahkudes lootis, eks see on omaette küsimus. Lugu on kirjutatud igati korralikult, samas ei saa öelda, et siin oleks just sellist nooruslikku särtsu, mida justkui ootaks noorte täiskasvanute ajakirjast - muidugi, miks peakski Värske Rõhu iga proosapala olema millegi poolest provokatiivne või emotsev? Eksole.

Mari Kukk - Lood (Värske Rõhk 49, 2017)

Autori neli lühilugu on… löövad ja häirivad. Sarnasus samas numbris ilmunud Zilmeriga, sugulus Lõhmusega. Nii “Ene” kui “Pöial-Liisi elu” puhul võib rääkida horrorist; “Mina olen mees” ja “Sinilill” võiks olla Lõhmusega ühes voolusängis - ehk selline minapildil põhinev raju analüüs olukorrast inimriigis (millest ei saa siis välja lugeda ei roosilisi ega ninnunännulikke järeldusi). Eks selline alasti (kompromissitu?) teksti loomine viib küsimuseni, et kui kaua on võimalik selle pealt kirjandust luua (jajah, suured narratiivid on surnud ja midagi uut pole võimalik öelda), millal see läheb lihtsalt sauterdamiseks.

Nii võttes on kahe esseelikuma lühiloo kõrval mõneti intrigeerivamad kaks õuduslugu. “Ene” on lugu naisest, kes toob koju sünnitushaiglas väljastatud platsenta, kuna internetifoorumites soovitatakse nii teha. Süüa ta seda ei taha, külmkappi külmuma kah süda ei luba, nii kallab Ene platsenta klaaspurki ning ajapikku tekib neil sõbrasuhe, mis aga hakkab pikapeale Ene elu segama, kuna platsental on naisele üha suuremad nõudmised. Ühesõnaga, olukord läheb jamaks.

“Pöial-Liisi elu” on lugu tuntud muinasjutu kangelannast, kelle abielu printsiga pole just õnnelikumate kilda kuuluv. Pöial-Liisil on omad vajadused, printsil niisamuti. Avalikkuse ees esinetakse armunud noorpaarina, aga omavahel olles… on lood närused.

Kukk ja Zilmer on head näited sellest, miks tasub lugeda Värsket Rõhku - vahel lõõtsutavad vastu rõõmustavad proosatuuled (või tuleb tänada ajakirja proosatoimetaja Tõnis Vilu kätt?), Kuigi need tekstid tekitavad pahatihti ebamugavust, ei saa vähemalt kurta leiguse pärast (muidugi, proosa ei pea alati raputama, vahel on vaja loovida ka tüünel ookeanil - et sellevõrra rohkem hinnata teravamaid emotsioone ja vastupidi). Kiusatus oleks tõdeda, et Kukk on feministlik autor, kuid see oleks liialt piirav lähenemine (ja muidugi ma olen feminismi sõber), autor lihtsalt katsetab… elu sumedust.

Kristel Zimmer - Nekretiin (Värske Rõhk 49, 2017)

Kas seda teksti võiks nimetada dark fantasy’ks? Või ikka vanamoodsalt õuduseks? Või tegemist hoopis vaimuhaige kujutluspiltidega segatud reaalsusega? Jutt siis sellest, kuidas noormees (või poiss?) otsustab suveööl naabri maja juures, et vaja ronida seal elava naabritüdruku juurde, kuna tal on neidise järgi iha. Mõeldud-tehtud, selleks tuleb ületada mõnedki takistused - kuidas saada rõdule, rõduukse lahti muukida ja kuidas naabri kassist mööduda. Õnnelikult pärale jõudnud noormeest ootab aga veider üllatus, kui naabritütre voodist… Ja seejärel läheb tal õnnetult.

Nagu öeldud, tegu võib olla vaimuhaige kujutlusmaailmaga, kuivõrd autori keelekasutus pole teps mitte korrektselt kirjakeelne, jäljendades üsna… teistmoodi krobelist mõttemaailma; ka teise tegelase kõnepruuk on samamoodi veidrake (muidugi, tegemist võib olla minajutustaja filtriga, mis tõlgendab kõne selliseks nagu see on). Mida rohkem sellele loole mõtlen, seda haigem sealne maailm mulle tundub. Niisiis huvitav ja häiriv lühilugu; õudus pole mu teetass, aga minikoguste kaupa võib tarbida.

“Sõnaga, selle kõutsi tõttu pidingi otsetee asemel ringiga minema. See ei tähendanud trajektoori muutmist linnulennult, vaid teekonna kõrguse varieerimist. Liiguksin üle vaiba, kõuts mind näeks. Seetõttu olin sunnitud tarvitama vaibaalust teed. Venitasingi oma kämbla pikaks nõnna, et pöial puutus pealage ning osutissõrm jalataldasid. Paari pingutamisega pigistasin oma keha lapikuks ning sellisena suutsingi hõlpsasti põrandakatte alla pugeda.” (lk 60)

Paul Raud - Kärbes (Värske Rõhk 49, 2017)

Esmatutvus Raudiga oli lootustandev, üllataval ja meeldival kombel on ka seekordne lühilugu igati loetav. Kui veel võiks mõelda (kuigi võib ka mitte mõelda, sest nii on lihtsam), et tegemist on ulme või slipstreami või horroriga. Igatahes.

Igatahes on lugu selline, et loo peategelane avastab peale uinakut, et toas miski häirivalt sumiseb. Sügisene kärbes. Naine ja lapsed otsivad majast kärbest, aga ei kuskil, pealegi ei usu teda. Öösel mõistab mees, et see sumin on tema peas - ehk siis kärbes on seal. No teadagi, seda ei usu keegi; vaid psühhiaatriga saab järgnevatel kuudel sellest kärbsest rääkida - senikaua kuni psühhiaater kevade poole uurib, et äkki on tegemist hoopis mesilasega. See ajab viimaks mehel hinge täis (ega ta mesitaru pole!) ja otsustab ise kärbse välja opereerida. Selleks tuleb võtta kirves ja pea kaelast lahutada. Tõepoolest… see on lahendus.

Ulme mis ulme. Loo lõpp läheb veidi lahjaks, kärbse vaatenurk seletab nii mõndagi, aga otseselt midagi juurde ei anna, pigem ahendab tõlgendusvõimalusi. Kuivõrd tekstis esineb mõni võikus, ei saa seda soovitada õrnahingelistele lugejatele. Näis, millega Raud edasi üllatab.

Manfred Dubov - Täna leitakse kõik üles (2016)

Kõrb ja vihm ja betoon; sisikond ja skelett ja muteerumine - mingis mõttes on see kogu kui pühaduse loomine (ritualiseerimine?), biitluule anno 2016. Oleksin 15-20 aastat noorem, siis valdaks mu meeli vasikavaimustus sellisest meele arhitektoonikast (müra ja vaikus, ohhoo, pragude süsteem ja ärkamine ja kinnine maailm ja lahustumine ja mis kõik veel, ohhoo, see on päris erutav mäluõngede ja aistingute entsüklopeedia!). Seda raamatut võiks nimetada sõnaluuleks, otseselt ei pea (aga võiks) autori kujundeid jahtima või tõlgendama, pigem lased esitatud sõnadel endast läbi voolata ja niimoodi midagi enda jaoks uut-salapärast-painavat destilleerida; luulekogu kui üks luuletus ja hargnevate visioonide pada. Kõledasse maailma hingeõhu puhumine, või siis enese… ümberkonstrueerimine, taluvuse leidmine. Kui on nii.

Ühesõnaga, ootamatu ja positiivne leid, loodetavasti on autoril ükskõik sellisest möödalugemisest-kogemisest. Ikka kurb, kui võõrad inimesed tõlgendavad su loodut ning tekstile keskendumise asemel ajavad mingit oma jura ja mula.

uus avarus 

taimed ronivad müüridest läbi 

me ei tea kes me oleme 

kümne aasta pärast 

ma tean kus me olime 

kõik on aeglustunud 

ja hoov kajab vihmausu rituaalist 

koridorid virvendavad 

taimelõhn trepispiraalis 

me oleme üksikud 

maailm on täitunud vihmaga 

meie embus 

magnetismi keskjoonel 

kõikidest treppidest üles 

kõikide metsade sisse 

kaljude 

veekogude 

inimeste 

hirmude 

armastuste sisse 

minu unistusse uuristub 

aeglane müra. 

(lk 29)

hommikumaailm

1

me hingame üksteisest läbi

muteerume

hommikumaailm

heledatel teedel rohelise koidu ajal

otsin sind

kurttumm armastus

roheline koit hingestab kõik

muutusin ööks

hele linn

iga tuba on maailm.

öö keskel

hele mets

palvuse rahu

kirikukella löögid

südamelöökide asemel

maailm ja veri on üks

heledatel teedel rohelise koidu ajal

otsin sind

kurttumm armastus

märjad oksad tulevad maa seest välja

kui uued otsused

sipelgad kogunevad kümnekesi

surnud kaaslase ümber

sõbralik kannibalism.

2

hommikumaailm

täna kaotatakse kõik

siin me oleme

mitu inimest

punases ruumis

muda niriseb meie suudest

sipelgad

juba urineerivad ja õgivad meie jalgu

uss mida hoian

sööb varsti mind

täna kaotatakse kõik

ja ma ei peaks siin olema

vaikne helesinine taevas

põletab minu sisse valukraatrid

roosad triibud hellitavad taevanahka

täna kaotatakse kõik

me seame kõik kahtluse alla

aga tuleme sealpool eitust

tagasi koju

täna kaotatakse kõik.

3

muteerume

muteerume.

err kultuur

zeldale

mööda netti

Marianne Pitk - Avo Kärneri järjekordne juhtum (Värske Rõhk 34, 2013)

Ettevaatlikult võiks teksti pidada ulmehuumoriks - kuivõrd loo peategelane, uurija Kärner, on millegipärast veendunud, et talle uurimiseks antud varastatud jalgratta juhtumi on põhjustanud ajarändur, kuivõrd sellest teost pole turvakaamerates mingeid salvestusi. Ajarändur tuli, võttis jalgratta ja kadus jäljetult; ei ühtki märki niivõrd koletust teost.

Nojah, et uurija Kärner pole mitte tavapärane politseinik, siis sel juhul asub ta ise otsima alternatiivseid võimalusi, kuidas see ajarändur kinni püüda - selleks tuleb avada oma kolmas silm. Uurija sukeldub Tallinna paranormaalsete rühmituste maailma, kust aga pole üldse lihtne uurimiseks vajalikku abi saada. Ja loo lahendus keerab omakorda vindi peale.

Mõnel põhjusel on veidi keeruline seda teksti pidada ulmeks, kuivõrd üleloomulikud (või noh, paranormaalsed) küsimused võivad saada lugeja kõrvade vahel võrdlemisi loomulikud vastused. Ehk olekski targem teksti lugeda puhtakujulise satiirina? Igatahes, paistab, et autoril oli päris vahva seda teksti kirjutada (kuigi… mõneti kurval põhjusel). Pealkirja järgi võiks esmapilgul justkui eeldada, et tegemist on osaga lugude tsüklist, samas, finaal on selline nagu on. Täitsa okei.

Karl-Henri Käämer - Imede maa (Värske Rõhk 34, 2013)

Vist huumorina käsitletav lugu noorest eesti-araabia verd noormehest nimega Allan Yusuf, kes lendab isade maale ülikooliõpinguid jätkama. Ainult et kohale saabudes satub noormees lennujaamas turvakontrolli küüsi, misjärel edasi juhtuv on pea kafkalik juhtum.

See, mis 2013. aastal võis igati huumorikana näida, tundub nüüd mõned aastad hiljem retseptsioonilise ebamugavusena - on see tekst kiviks sallivuse või ksenofoobia kapsaaeda. Ja kas autoril võis üldse sellise seisukoha võtmine meeles mõlkuda, küllap oli sooviks niisama kildu visata. Nii lühikese jutu põhjal on muidugi mõttetu oodata niisuguse teema mitmekülgset käsitlust.

Erki Lind - Eksisin metsa (Värske Rõhk 34, 2013)

Kui esmatutvus Lindi loomega oli intrigeeriv, siis see tekst on pea anekdootlik lapsepõlvelugu. Noor minajutustaja veetakse kuumal suvepäeval heina tegema - nii nagu tehti veel 20-30 aastat tagasi (eks endalgi oli tollal kogemus suviti vanatädi majapidamist aidates). Poiss muidugi ei taha heina riisuda, parem oleks möllata jne. Lõunapausil manitsetakse teda, et ta mingil juhul heinamaaäärsesse metsa ei läheks. Poiss solvunud, et niimoodi räägitakse, ta ei tahagi metsa minna, seal pime ja hirmutav jne. Aga siiski läheb. Ja mis siis sai.

Eks seda võiks pidada vahvaks looks, minevikupildiks, üleskasvamiselooks. Niisamuti tunnistuseks Lindi kirjutamise arengust - sest eks see muistne kollilugu on maitsvam. Muidugi, autor peakski katsetama erinevate ainestega töötamist, mitte lahmima ühte ja sama.

Margit Lõhmus - Pruun märkmik 2008 (Värske Rõhk 48, 2016)

Eks viimane Värske Rõhk sattus kätte seepärast, et… Lõhmus jätkab siin eesti keeles lugejate tirriteerimist (ning seetõttu olen viimasel ajal autorit palju lugenud), seekord siis päevikuvormis tekst. Aga et kas tegemist päevikuga, sest paar korda on siin pöördumised lugeja poole - mis tekitab küsimuse, et kes võiks selle puhul olla adressaadiks? Või tegemist nö vanamoodsa kultuurilooja päevikuga, mis kirjutatud avaldamise mõttega? Või on “päevik” lihtsalt proosapala pealkirjaks? Samas võiks ettevaatlikult tõdeda, et tekst tundub isiklikum, kõik need kahtlused ja südamepuistamised ja soovid - kuid muidugi, seda ei pruugi lugeda autobiograafilises võtmes. Ilukirjanduslikkust lisab kronoloogia segipaisatus.

Takkajärgi ajakirju lapates selgus, et see Päevik-rubriik on täiesti regulaarne osa ajakirjas, seega siis… ah ei viitsi eelmist lõiku ümber kirjutada.

“Ma ei oska joonistada. Minu käsi ei taha järgida mõtet, seda, mis toimub mu peas. Ma ei suuda. Mõtlen välja üksikuid lauseid. Ja siis ma mõtlen välja üksikuid lauseid. Ei suuda ühiskonnale kasu tuua. Minust pole kunstiühiskonnale kasu. Tahan nii väga midagi, mida ei taha teha. Mida ei taha, et teised arvaksid ja näeksid, sest äkki pole see kunst, ses äkki pole sellel mõtet, ja nii olengi jäänud nii väikseks. Hirmust teha midagi mõttetut. Koorik inimestel on nii paks, et sorry, aga ma ei jõua kohale. Surmas saame kokku. Eks ole, aga keegi ei pea surema. Me ei pea aru saama. Tegeleme edasi mõttetustega. Tegeleme edasi mõttetuste õpetustega. Jah, pean õpetama teile oma mõttetust. Aga mu kallid vanainimesed, pole te ju enam nii õpihimulised nooed. Noori ei usaldata piisavalt, et usukuda, et neil võib oma mõttetus olla. Teie õpetus seisneb selles, et ma ei tohiks olla mõttetu, ei tohiks teha nii mõttetuid asju. Andke andeks, kallid, ma nii tahan.” (lk 22)

Tõnis Tootsen - Estonia. 12.05 Võru - 16.00 Tallinn. In Memoriam (Värske Rõhk 48, 2016)

Tootsen oskab kenasti detaile luua (nagu need kaks allpool esitatud tsitaati tõestavad), samas jääb natuke arusaamatuks, mida see kahekordne satiir õieti ütlema peaks. Jah, siidikinnastega kirjamees Õnnevalu ja see joobes bussiseltskond on nagu on - aga kas peale olukirjelduse tasandi on selles loos midagi enamat?

Lugu siis sellest, kuidas Võrumaal elav esteet Õnnevalu sõidab bussiga Tallinna, et vastu võtta kultuuriministeerimi pakutav soe ametikoht. Bussisõidul Võrust Tallinna satub ta istuma viimasele pingireale, kus ta kaaslasteks osutuvad kolm noort purjutavat ehitajat ja üks tegelinski; nemad rikuvad oma tegemiste ja kõnelustega Õnnevalu rahu. Nojah, purjus möla ei paku kellelegi erilist rõõmu - peale asjaosaliste endi.

Eks siis moodustub Tootseni pilgu läbi satiiriline olupilt eestlaste mentaliteedist; vastuoli esteedi ja tavainimeste vahel. Tootsen jutustab seda lugu läbi Õnnevalu silmade, mis paljastab ühtlasi mehe enda savijalgadel maailmapildi jne. Kuid nagu öeldud - on siis tegu vaid satiirilise olustikupildiga või peaks tekstis veel mõni tasand olema? Muidugi, kas sellise teksti puhul on mõtet midagi tähenduslikumat otsida. Küllap on mu praegune kerge rahutus põhjustatud sellest, et hiljuti ilmunud Tootseni väga huvitavalt koostatud romaan (korraks sain isegi selle raamatukogust, aga polnud lihtsalt aega lugeda) on äratanud  tähelepanu, mis ärgitas omakorda teksti lugeda mõneti kõrgendatud ootustega (enne lugemist kahtlesin, kas tekst äkki raamatust pärit, aga paistab ikka iseseisev tükk olevat).

“Üheskoos tatsutati hoopis välja, bussijuhi juurde, ning Alma pühendas ka tema ärevatesse sündmustesse. Keskealine kulupea kiskus tuimal ilmel suitsu ja vaatas neist mõlemast läbi. Tumesiniste sirpide kohal kustunud silmd näisid jõulukingiks soovivat ühtainsat pisikest lapikest kiilasjäänd ja võimalikult valutut surma.” (lk 50)

“Edasi sõideti tükk aega vaikuses - tubli kaks-kolm minutit, mille jooksul Õnnevaly isegi Mikita mõttelõnga otsa üles leidis -, aga siis ei pidanud Paadimootor enam vastu: 

“Mina lasen endale küll lapiku kirstu kaasa panna. Kui mulla all üles ärkad, hea rüübata,” podises ta rõõmsa reipusega ja uuris järsku: “Noh, miks kõik nii kutud on? Eile oli pidu või? Oli või? Mis pidu oli?” 

“Tavaline,” oigas Siil. 

“Türa, ära surra oleks küll ilgelt nõme, raisk,” sõnastas Karu omal maavillasel moel miljardite inimeste ängi.” (lk 54)

Erki Lind - Taliharjaöö (Värske Rõhk 48, 2016)

Ootamatul kombel leidub seekordses väljaandes etnoõuduse jutt. Lugu paigutub kuhugi muinasaega, mil rohi oli rohelisem ja Argo Moor õnnelikum. Võibolla on tegu muistse Eestiga, võibolla mitte, tekstis jääb see määratlemata. Igal juhul elatakse talviti (sest talved on karmid!) linnustes ja ajaarvamiseks kasutatakse sirvilaudu.

Aga Ätt, tema talve eest pakku ei lähe, tema elab oma majapidamises üksi edasi (noh, kauge eellane Mathura vanamehele) ning on kohanenud talviseks perioodiks (võibolla vanus selline, et enam ei sobi noortega koos linnuses kükitada). Ätil juhtub nii, et õhtuste toimingute käigus lõikab endale sõrme. Ja kui veri valla, siis see tähendab… et vaimudel on nüüd ligipääs kaitstud tarre. Ätt arvab, et saunas end puhtaks pestes õnnestub vaime ninapidi vedada, aga võta näpust, kibekülmas saunas alasti pesemistoimingute ajal on korraga… ruumi sisenenud koll, kes peale mõningast vägivallatsemist avaldab soovi Äti ärajäramiseks. Kui vaid vanamees poleks selline kuivetu külmunud näss - seega annab koletu koll mõista, et Ätt võiks sauna kütte panna. Ätil nüüd kitsas käes… ja ta pakub endasöömiseks hoopis teise võimaluse ehk minna soojade tareseinte vahele. Koll jääb nõusse - sest ta sai kutse tarre sisenemiseks. Kas Ätt näritakse surnuks või mis temaga õieti juhtub, see jäägu võimalikel huvilistel endil avastada.

Teksti puhul tekib küsimus, et kuidas ikkagi selline maagiline maailm toimib (ei ütleks, et Kivirähki “Rehepapp” võiks otseseks eeskujuks olla). Pluss on see, et niisugusest maailmast võiks veel lugeda, paistab olevat üks karune koht, kuhu võiks mitmesuguseid draamasid või võikusi kokku lükata - korralikku muinasulmet pole kunagi palju. Loo finaal on nii ja naa… aga eks see tekitabki huvi, mis seal maagilises-müstilises maailmas õieti toimuda võiks, kui on olemas sellised… võimalused.

"Värske Rõhk" II/2012

VR-i kolmekümnes number. Mainiks esimese asjana ära kohe kujunduse, mis on tihedamini mööda, kui pihta. See tähendab, et selline minimalistlik on, kuidagi kokku kleebitud või tööõpetuses tehtud. Mu jaoks on see suhteliselt halb, sest sellise kujunduse juures on raske tekste kah tõsiselt võtta... umbes selline "lastelt lastele" mekk. Aga ehk ongi see lihtsalt tekstivihik ja välimus on teisejärguline. Selline kooslus siis teksti ja disaini vahel.
   Ise VR-i kõige usinam lugeja pole, sest selles on harva miskit mulle huvitavat. Ehk ongi mu jaoks paeluvamad raamatuarvustused ja intervjuud. Need on "reaalsed" ja maised. Proosa ja luuletused lähevad suhteliselt mööda, need on nagu kuidas kellelegi. Seepärast just ei loegi eriti VR-i, kuna seal on tihti algajate tekstid, kellest 90% ei saa midagi ja see 10% annab niikuinii paari aasta pärast debüüdi välja.
   Luuletused kerin kohe edasi. Lühijutud või katkendid ka. Ma lihtsalt ei jaksa süveneda ja mu arust pole pea prügikast, et pean neist end läbi sööma. Enam-vähem huvitav on intekas Eda Ahiga ja mingi teise tüübiga, kuna sealt saab kuulda nende elu ja mõttemaailma kohta... Aga nad on VR-is vaid seetõttu, et ükski teine väljaanne nende eludest ei huvita. Muidugi on nad VR-is.
   Siis on  VR-is viimasel ajal temaatiline osa, kus keskendutakse välisriigile... Selles osas Norrale. Et Siis kolm norra nimega venda kütavad teksti. Kisun natsiks korra ärra ja pobisen, et eestlastele võinuks see osa jääda. Või noh, VR ilmub niigi harva ja ammendub kiiresti, et siis võiks olla eestlaste päralt terve see osa. Arvustustest on siin Siim Kera lullakogu arvustus ja mingid veel... No pole midagi paeluvat, kõik nagu eimidagiütlev. Kõik on kena, aga head pole ka midagi. Hüppelaud edasistele kirjanikele, sest nullist päris "Vikerkaarde" oma asjadega ju ei saa.
   Midagi on nagu puudu. Rahaliselt toetatakse niikuinii vähe ja kindlasti teeb toimetus antud papiga, mis saab. Imesid ei saagi välja imeda. A võib-olla on mul mingid ulmelised standardid, ma ei tea. Ootan ikka seda numbrit, mis oleks mu tähelepanu ja imetlust väärt.