Steven Erikson - No Life Forsaken (2025)

 

Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.

Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.

Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.

G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.

Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).

Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.

Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.

“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’

‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’

‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’

‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala

Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi. 

Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).

“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp

Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):

“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded  as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;

 

ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.”  (lk 163) - Bornu Blatt

John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Andra-Eliis Abramson - Merepärlid (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Kui antoloogia eelmised tekstid olid klassikaliselt lühiproosa mõõtu, siis see on hoopiski lühiromaan (või jutustus, kuidas kellelegi) ning võtab raamatu mahust tervelt pool enda alla. Päris märkimisväärne saavutus (arvatavasti?) esimese trükiproovina.

Lugu ise on printsessist, keda on hoitud turvakaalutlustel tornis kinni, kes aga ühel hetkel läheb lossist välja - ja satub kardetud vaenlaste kätte (mistõttu ta oligi lukustatud lossi). Vaenlaste juurest õnnestub tal aga uue kaaslase abil põgeneda … ja ta kuuleb oma perekonna mineviku kohta midagi šokeerivat. Seda tuleb uurida! Ja ta vaenlastelt pärit uus kaaslane osutub vägagi meeldivaks kaaslaseks. Algab rändamine (rohkem küll põgenemine) eri kuningriikide vahel, et mineviku kohta infokilde kokku liita.

Nii võttes kõlab nagu traditsiooniline fantaasia. Ainult et … tegevus toimub ookeanivetes ning tegelasteks on … ma ei saanud lõpuni aru, mis olenditega õieti tegu on. Kui algul lootsin, et peamised tegelased on midagi merineitsi kanti, siis tegelikult ikkagi kalalikud olendid. Või kas ikka on? Igal juhul nad kasutavad käsi, neil on juuksed ja leidub muid humanoidsed külgi - või siis inimlikke tegevusi. Nad käituvad nagu humanoidid, aga vahel ikka ka kalalikult - ehk siis iseenesest üsna antropomorfistlikud tegelased: kui vaid saaks õieti pihta nende füsioloogiale. Vast selline segadus (näiteks: uimed? käed? mida nad õieti kasutavad?) on selle loo puhul minu jaoks suurim küsimärk - muidugi, kogu maailma võib samas võtta täieliku fantaasiailmana, mil pole suurt pistmist meile tuttava füüsilise maailmaga. 

Eks vahel võiks ka soovida, et teksti oleks rohkem kellegi teise poolt toimetatud, aga küllap oli eesmärk anda autoritele võimalikud vabad käed oma tekstidega ümber käimisel - olgu see siis kasvõi selguse arvelt (muidugi, eks see on lõpuks autori enda asi, kuidas õieti lugu esitada).

Kui üldiselt teiste tekstide puhul ei kasutanud tihti just noortekirjanduse mõistet, siis see tekst on vast kindlasti YA fantaasia ning sellisena siis omas laadis võetav.

John Gwynne - Ruin (2016)

 

On see alles üks emotsionaalne seeria, autor leiab ikka uusi viise, kuidas heatahtlikku lugejat ja ta naiivseid lootusi maha tampida. Selle lugemine on üks paras vaev - kõik hea, mis jõuab kuidagi kokku klammerduda, see saab taas põrmu paisatud ning järjekordses lahingus või salasepitsuses langeb järjekordne hea tegelane. See kõik pole küll Eriksoni Malazani mõõtu tektoonika (juba maailmade, ajastute ja tegelaste mõõtkava pole võrreldavad), aga noh, sellevõrra kuidagi lähedasem, inimlikum.

Head tegelased võiks jagada ehk kolme rühma: Hele Täht (Corban 12, Tukul 4, Cywen 8, Coralen 5, Haelan 5), siis Tenebrali mässulised (Maquin 7, Fidele 6) ja noored kuningannad (Camlin 11). Hele Täht ja kuningannad jagunesid eelmises raamatus; selle raamatu hävingute tagajärjel võiks ehk toimuda Hele Tähe ja Tenebrali jäänuste ühinemine; noored kuningannad saavad iseenesest omamoodi puhastuse osaliseks.

Nö halvad tegelased ehk Asrothi järgijad on mõnes mõttes liikuvamad, kuna nemad jälitavad Hele Tähe järgijaid. Ühtaegu Tenebrali kui Hele Tähe järgijate hävitamisega tegelevad Veradis (7), muidugi Lykos (3), Ulfilas (10); kuningannade otsimisega on seotud rohkem kuninganna Rhini järgijad: Uthas (5), Rafe (5), Evnis (5) - need siis annavad lisaks vaatenurki Camlinilt nähtavale.

Peatükkide arv võib muidugi olla petlik, mõnel puhul kasutatakse nö vähemtähtsaid tegelasi kiireteks vaatepunktideks kuskil mõõduvõtmise keskel. Eks torkab silma, et Corbani seltskonnal on vägagi laiahaardeline ülevaade, samas Maquin-Fidele on üldse paariks hakanud ja noh … kuigi Camlin on kõige rokkivam tegelane, siis ega tegelikult see kahe kuninganna koos tegutsemine ei saa vaid ühe silmapaari läbi kõige paremat ülevaadet. Mõneti tähelepanuväärne on uus tegelane Ulfilas, kes siis kuningas Jaeli juhtiva sõdalasena tegeleb nii Haelani tagaotsimise kui ka Drassili ründamisega; tema silme läbi näeme, kuidas Calidus allutab Nathairile teised väiksemad kuningad, ja eks tema kogeb seda esimest Drassili lahingut, kui Corban teeb oma imetegusid. Kuigi hiiglaste roll üha kasvab, siis vaatenurga saab vaid Uthase kaudu, kel siis Rhini ja Asrothi toetusel plaan kõigi hiiglaste klannide kuningaks saada. Seni peab ta küll lahendama Rhini heaks inimeste jagelemisi.

Muidugi, suur probleem on õigusjärgsete pärijatega, eks siis seepärast ole suurem jaht kuningannadele ja ka noorele Haelanile. Eks siin ole ka isiklikke vastuolusid ja probleeme; markantseim vast Evnis (mis temast õieti sai?) ja ta poeg Vonn, kes kõigist vastuoludest hoolimata on … isa ja poeg. 

Ja siis on tähtsamate tegelaste romantilised või ka suguliselt vägivaldsed suhted: kõige rajum on Fidelega seonduv - Nathairi ema, kelle Lykos võttis oma valdusse (või kuidas seda öeldagi; igal juhul toimub see Caliduse maagia abil) ning kelle vabastas Tenebrali mässu käigus Lykose gladiaatoriks maandunud Maquin (keda siis gladiaatorina treeniti supertapamasinaks) ning põgenemise käigus tekib neil omakorda … aga Lykos ei jäta sellist naist. Siis on veel kaks arenemata armumist: Corban ja Coralen, Veradis ja Cywen (kahe paari peale koguni 1 musi!) - kuid kes neist muidugi üldse elus on peale Drassili langemist. Ja Veradis, kel võinuks ammu silmad avaneda, ja ehk nüüd on tõesti juba hilja.

Kui Asrothi Kadoshim on tänu Calidusele osaliselt maa peal tegutsemas, siis mis värk on nende Elyoni Ben-Elim inglitega. Nagu selle romaani lõpus selgub, on neil küll päris oma strateegia, kus maapealsetel on etturite roll. Millal siis need ikka tegevusse aktiivselt sekkuvad, kui viimasel hetkel?

Niisiis, igati kaasaegne, aga samas klassikaline fantaasia. Naised pole siin mingid iluesemed või köögikatad - nemad on ühtviisi võrdväärsed võitlejad. Ja noh, siis on Rhin. Ei saa öelda, et maailm oleks just meeletult sügav või karakterid just mitmepalgelised - küll aga on siin madinat ja möllu mitme romaani eest. Ja muidugi draamat - kuidagi peaks ikka tetraloogia viimane osa jõudma mingil moel positiivse lõpuni … aga hetkel on see küll kaugel (kui just ei lähe mingiks deus ex machina värgiks).

Aga korraks vaataks veelkord üle senise kolme raamatu peatükkide ja vaatenurkade jagunemise:

“Malice”: 7 tegelast, 88 peatükki - ehk siis sissejuhatav raamat, meeletu kogus Corbani vaatepunkti, lisaks muidugi Veradis (kelle kaudu siis Nathairi tegemised), teine positiivne kangelane oleks justkui Kastell, aga noh … Märkimisväärne erand on Ventos, kes jäigi nii siin kui järgmises raamatus marginaalseks tegelaseks ning kelle peatükk on vaid 1 lehekülg (mis siis pidi andma pildi nö pahade vandenõu ulatusest).

Corban 36

Veradis 19

Cywen 11

Kastell 9

Evnis 7

Camlin 6

Ventos 1

“Valour”: 11 tegelast, 120 peatükki - Corban ikka kõvasti esil, aga nüüd esile ilmunud Kastelli ustav kaaslane Maquin (kelle kaudu tekib ühendusliin Veradis-Lykos-Fidele). Cywen oluline, kuna teda päästetakse Caliduse küüsist. Ja tõusma hakkab Camlin, kes lihtsalt rokib. Veider, et Lykosel nii vähe peatükke, kuigi tekstis on ta vägagi meeldejääv: aga noh, eks see kajastub paljugi Fidele ja Maquini silme järgi.

Corban 30

Maquin 17

Cywen 15

Veradis 13

Camlin 9

Uthas 7

Fidele 7

Tukul 6

Coralen 6

Lykos 5

Evnis 5

“Ruin”: 14 tegelast, 93 peatükki - Corban küll liider, aga tõuseb Camlin, huvitav lisandus on Ulfilas ja Rafe, kaks nö spetsialisti pahade poolelt, kumbki pole kuidagi Asrothi ideoloogiline pooldaja, aga lihtsalt oma elukutse ja ellujäämise nimel teevad neid asju, mida teevad. Mõneti ootamatu on Haelani lisandumine - ta on küll Isiltiri pärija, aga ikkagi veel poisike (mingi oluline märk on Stormi kutsikate eest hoolitsemine?). Oma otsa leiavad Ulfilas, Tukul ja Evnis (eelmine selline vaatepunkti kadumine oli esimese raamatu Kastell). Evnis on seni igas raamatus esindatud, aga samas vast lühimate peatükkidega, ikka nii 3-4 lehekülge. 

Corban 12

Camlin 11

Ulfilas 10

Cywen 8

Maquin 7

Veradis 7

Fidele 6

Uthas 5

Rafe 5

Coralen 5

Haelan 5

Evnis 5

Tukul 4

Lykos 3

John Gwynne - Valour (2014)

 

Raamatu pealkiri on küll tõlgitav “vapruseks”, kuid tegelikult läheb siin kõik, mis võiks halvasti minna, lähebki halvasti. Sõltuvalt muidugi vaatepunktist: nö halbadel veereb kõik muidugi paremuse poole. Aga arvatavad kangelased saavad iga ettevõetud käiguga peksa. Et tegu on teise romaaniga, siis on arusaadav, et tetraloogia arvatava positiivse lõpuni tuleb veel üks suur ja okkaline ülesehitustöö. Mis õieti ootab ees kolmandas raamatus - mingit lootust oleks nagu viimaks vaja.

Kujunenud on siis kolm kurjuse jõujoont - formaalselt küll Nathairi pahaaimamatul juhtimisel (kes peab siis ise end Elyoni valituks (Seren Disglair / Bright Star)). Tema nö inglist kaaslane Calidus jahib neid iidseid artefakte, mille abil sepistada Asrothi tagasitulekut - selle nimel langevad kuningad ja hävitatakse hiiglaseid. Asrothi teenistuses on ka kuninganna Rhin, kelle lõppeesmärk jääb küll hämaraks - igal juhul on ta kavala skeemitamisega endale allutanud (Nathairi abil) kõik naaberriigid. Nathairi üheks vallutusväeks on Lykose juhitud piraatlikud saarlased, kes hiljem on muuhulgas määratud valitsema Nathairi kodumaad, kui see koos Calidusega jahib tollele vajalikke aardeid. 

Lykos siis toob Nathairi kodumaale Tenebrali oma kodusaarte Vin Thaluni kombeid … ja ta oskab ikka eriliselt vastik olla. Et autor armastab kasutada erinevaid vaatenurki, siis otsesemalt saabki sisse piiluda Lykose tegemistele - tema enda, Nathairi ema Fidele, eelmise osa hukkunud Kastelli kaaslase  Maquini kaudu; see on üks paras lootuste purustaja ja muidu inimsuse hävitaja.

Kõige salapärasem on Rhiniga seonduv - mingil moel saab aimu Evnise ja Uthase kaudu (hiiglane, kes salaja ta teenistuses), kuid nemadki jäävad rohkem Nathair-Caliduse masinavärgi sisse. Tal on otsekontakt Asrothi endaga (“Malice” algaski sellest, kuidas Rhin pakkus Evnisele Asrothi teenimist). Igal juhul, eakas (ja alluvaid võrgutav) kuninganna skeemitab vägevalt ning oleks selle käigus Corbani uutelt liitlastelt vastu näppe saanud, aga muidugi pääses edasi (ja allutas järgmise kuningriigi). 

Ja siis on see põhikuri Calidus, kes pani Nathairi uskuma, justkui tema oleks nö heade inglite poolt väljavalitu … aga nojah (ehk on Black Sun veel keegi teine?). Selle seltskonna sissevaateid saab muidugi Nathairi heauskse relvavenna Veradise kaudu (kel küll juba mõnda aega mõningad kahtlused - aga Nathair on ju ta sõber). Lisaks eespool mainitutele näeb Nathair-Caliduse köögipoolt ka Cyweni (Corbani vangi langenud õde) kaudu - keda Calidus laseb Nathairi retkedel kaasa vedada, et Corban teda päästma tõttaks ning seeläbi lõksu langeks.

Ning tõepoolest, kui muidu tegeleb Corban sellega, et Ardani printsess Edana ja kaaslased elus hoida ja Domhaini varju toimetada, siis uudis õe ellujäämisest põrmustab plaane ning meie Väljavalitu tõttab hoopis õde päästma - selja taha jäävad erinevaid sorte hävinguid (sest see on selline raamat!) ning õe päästmise hind osutub õige kalliks (aga küllap on sel lõpuks mingi sügavam mõte). Aga noh, mingid vastupanu kolded Nathair ja ta käsilaste vallutustele justkui oleks, kuhu ehk mõned Corbani retke ellujäänutest vast suunduvad (nojah, kes siis üldse kohale jõuaks). Ja eks raamatu finaal teeb Corbani olukorra veelgi hullemaks - kuid nüüd ta saab aru, et ta peab vastu hakkama!

Sest Corban on selline väljavalitu, kes ei suuda ise uskuda oma enneolematut staatust. Aga tal on tekkinud põgenemisteekonna jooksul sõpruskond, ning inimesed, kes nendega kokku puutuvad, saavad selle kogemisest tuge - iseasi muidugi, kui kaua nad seejärel üldse elavad või keda nad siiski võivad reeta. Ühesõnaga, hull värk, aga samas imeväike lootuski - kuigi jah, lugemisel oli pidevalt tunne, et mida halba veel võib juhtuda (ja reeglina juhtuski).

Eks siin on kõiksugu jõhkraid võikusi, kehaosad lendavad siia-sinna ja muidu piinamised (Lykos!). Seksuaalsusega seonduv on muidugi pahade pärusmaa, erilise masenduse kutsub muidugi esile Lykose (kes siis muu?) võim Fidele üle. Samas heade poolel on sellised … poisikeselikud õhkamised (jajah, amatsoon Coralen vs Corban ja sõbrad).

Vast parimalt välja kukkunud tegelased on need, kes õieti pole võimupositsioonil - näiteks Camlin, kes röövlist moondus Edana seltskonna aitajaks, ja ehk ka Maquin, kelle käekäik küll õige jubedaks keerab (muidugi Lykose juhtimisel). Eks tulevikku vaadates paneks vast mingeid lootusi mõnele hiiglasele, kes veel ellu jäänud ning ehk Corbaniga liituvad.

Gwynne’i loodud maailma võiks ehk võrrelda Anna Stephensi triloogiaga (mis on küll mõned aastad hiljem avaldatud, seega ehk mõjutatud), ainult et Stephensi maailm on veelgi jõhkram … aga samas mitte nii laiahaardeline oma ulatuselt (kõik need kuningriigid, mis siin jõudsid kaduda). Ja ega kumbagi saa õieti süüdistada grimdarkis ehk siis moraalselt ambivalentsete tegelaste loomises (vast lähedaseim sellele oleks hetkel Veradis). Eks ilmumisajal võrreldi seda seeriat tihti “Jää ja tule lauluga”, kuid Gwynne on vast traditsioonilisem ega pole ka nii laiahaardeline. Muidugi, praeguseks on see Martini seeria kuidagi rongist maha jäänud. Eks vast Gwynne’i ligitõmbavus ongi see puhas seikluslikkus ja dramaatilisus.

John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Triinu Meres - Mismoodi on olla keisrinna (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Päris leidlik fantaasialugu keisripaarist, kel on mõningaid probleeme. Keiser on võimule tõusnud peale türanni kukutamist, ning on rahva hulgas võrdlemisi hinnatud, ainult et tahab oma võimu kindlustada järjekordse sõjaga. Nõuandjad soovitavad sellega oodata, et rahvas jõuaks kosuda ja jõukamaks saada. Ent keiser kardab, et temapoolne välispoliitiline tegevusetus näitab teda liialt jõuetuna.

Seda enam, et tema armastatud keisrinna ei jää ponnistustest hoolimata lapseootele, sest naise viljakam aeg paistab olevat jäänud selja taha (tal on varasemast abielust tütred). Aga keisrinna on ikka vapustav, ja kui hästi nad sobivad.

Peale järjekordset rasestumise luhtumist leiab keiser võimaluse, kuidas kaks kärbest maha lüüa - ta peaks abielluma naaberriigi noorema printsessiga ning nii sõjalised jõud ühendades saaks kergemini minna vallutama! See plaan tekitab … mitmeid probleeme, kuid keiser on keiser.

Ehk siis mis teha, kui su armastaja on muidu igati hea rahuldaja, aga samas üsna võimuhull (kuid kuulab küll nõuandeid). Aga nojah, järglase küsimus. Fantaasiakirjandusena omaselt on naiselgi erilisi võimeid - tema suudab suhelda puudega, ning puud ei jaga niisama iidseid ja esoteerilisi tarkuseterasid, nemad on tähelepanelikud.

Autor on ette võtnud fantaasiakirjanduse mitmed klišeed, aga neid kasutanud üsna värskendavalt, või koguni harjumatult. Ühelt poolt on keisripaari suhte saatus traagiline, teiselt poolt … elu tahab elamist ka peale jamasid.

Triinu Meres - Päriselt minu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.

Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.

Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.

Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.

Marie Hermanson - The Mole King (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lugu kuningast, kes ei tahtnud valitseda - sest see on liiga vastutusrikas, tema otsused mõjutavad liiga paljude inimeste elusid ja mis küll juhtub, kui ta teeb valesid otsuseid. See painab teda päeval ja ööl, ta on sellest lõputult väsinud ja stressis. Aga ta avastab, et kui ta metsas üksi jalutades jääb kuskile mätta alla magama, siis ta saab … korralikult magada. Ja nii ta hakkab selliseid puhkusehetki korraldama.

Kuid korraga tungivad ta maale naaberriigi väed ja nüüd peaks juhtima sõjaväge sissetungijate vastu. Enda elust ta ei hooli, aga tema juhtimisel saaksid sõdurid surma. Ta põgeneb nõupidamiselt vastutuse eest metsa, kaevub mägra pesasse ning kuuleb seejärel veel mitu päeva, kuidas teda sõdurid koertega otsivad. Ta hakkab end mägra urust edasi kaevama, ta elab edaspidi koos muttide ja vihmausside ja putukatega; möödub teadmatu hulk aega, keha moondub, nägu moondub, väga harva tõuseb ta öösiti maapinnale.

Kuid ühel maale tõusmise korral ründab teda kiskja, selle käest ta küll pääseb, seda tänu kiskja omanikule, printsessile. Printsess viib salaja selle veidra olendi oma torni - ja avastab, et tegu on siiski inimesega.

Traagiline ja painajalik tekst, milles kordub mõte, et õnn on see, kui keegi sind ei näe. Ja noh, mõned inimesed lihtsalt ei taha valitseda. Kui ma vaid mäletaks, kellelt ma veel olen lugenud teksti maa alla pugenud inimesest (esimene mõte oli Heinsaar, aga ei).