Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.

Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Anthony Powell - Venusberg (2026)

 

Jällegi raamat, mis poleks niisama küll kuidagi lugemiseks kätte sattunud (autorgi samamoodi tundmatu), aga - täiesti loetav lugu. 

1920. aastate algul saadetakse inglise ajakirjanik kuhugi põhja Esimese maailmasõja järgsesse uude riiki (Soome? Eesti?) reportaaže kirjutama. Ülesanne pole teab mis põnev, aga seal ootab ees üks vana tuttav, kellesse on armunud ajakirjaniku, ee, partner (suhe paistab põhinevat siis sellel, et parema puudumisel võib ka aegajalt kohtuda). Sõbral on küll naise tunnetest ükskõik (või noh, üldse naistest, aga seda niimoodi aseksuaalsel moel), kuid siiski tunneb viisakalt huvi naise käekäigu vastu.

Aga jah, talve alguse laevareis põhjamaale toob uusi erinevaid tutvusi, muuhulgas ühe tolle põhjala riigi eliidi hulka kuuluva psühholoogiaprofessori abikaasaga, kellega koosolemine ületab teatavaid formaalsusi. Jällegi, parema puudusel seiklus või nii kummagi jaoks; siiski jätkavad nad kohale jõudes oma suhet, vaid professor ise ei pane seda õieti tähele.

Aga jah, muidu siis kohalik diplomaatiline korpus ja värske riigi koorekiht ning selle probleemid oma mineviku ja erinevate vasakpoolsetega. Talverõõmud, peategelane oma vanade ja uute tuttavatega teeb seda ja teist ning peagi on tulemas kohaliku seltskonna kõrghetk balli näol, mille järel tuleb peategelasel tagasi Inglismaale naasta. Aga see professori naine, sellest suhtest ei tule niikuinii midagi välja, siiski inertsist on armukadedust ja igatsust. Ent siis … saab see vähe ootamatu lõpu.

Omal moel on see huvitav, kuidas tegelased lihtsalt kulgevad kaasa, ilma erilise innuta, teevad asju igavusest või ka omamoodi kohusest (sest nii võiks käituda - kasvõi pidades armukesi). Kirevabad tegelased (nojah, on küll Bobel oma lõbuihaga) iseenesest igati dramaatilises sõjajärgses ülesehituse faasis ühiskonas. 

Eks seda romaani on eesti lugejatele reklaamitud kui võimalikku Tallinna kujutamist tollases ajas, aga see pigem tundub see minu jaoks olevat soomelik maailm (mitte et mul selle arvamuse toetamiseks oleks ekspertiisi või kogemust). Huvitavalt veider romaan, natuke tuletab meelde Muriel Sparki nihestatust.

Dick Francis: Tagasitulek

 

Peategelane on ebameeldiv. Jah, tema uurijana tegutsemine on üsna kenasti põhjendatud, aga igas muus osas on ta tüütu kuivik-moralist, kel on kindlad veendumused selle kohta, kuidas oma vanemaid ei tohi nimepidi kutsuda ja milline kodu on "õdus," milline "kale," milline "20 aastat ei ole sisekujundust muudetud" ja milline "maitsekas".
Tüütut kuiviklust EI tee paremaks uljas üheöösutsakas kohaliku "on ja oli lits" enesekindla vanema naisega, kuna see sutsakas leiab aset samal ajal, kui ta hakkab kohtamas käima "temast-võib-saada-mu-abikaasa-ta-on-siuke-tüüp" kauni daamiliku heast perekonnast pärit noore naisega. 

Pinget on väga vähe.
Enamasti on Francise raamatutes mulle hobused korda läinud.
Selles teoses, kus põhiintriigiks on "keegi tapab hobuseid," pole neil mitte mingit isiksust. Heal juhul mainitakse värvi ja et suksu loopis pead. Mul ei hakanud huvitav teemal "kes neid nunnusid hobuseid tapab" sest hobustel puudus nunnufaktor.
Või erksusfaktor.
Või temperamendifaktor.
Isegi võitlejkarakterit polnud möödaminnes mainitud.
Nad oli täiesti iseloomutud. Nagu sõna "hobune" mingite laienditeta.

Korraks läks raamat käima, kui leiti üks väga huvitavas seisundis inimsurnukeha.
See elustumine ei kestnud kaua - lõppes sama halvasti kui algaski.

Põhipaha ei tundunud olevat paika pandud mitte loogika järgi, vaid "valin kurjamiks kellegi, keda lugeja ilmselt ei kahtlusta". Selleks oli tegevusse toodud hästi palju ebameeldivaid (meessoost) isikuid, keda lugeja kahtlustada võiks, ja lõpuks oli kurikael enam-vähem ainus enam-vähem meeldiv mees, kellest loetud. 

Kõik Francise naised - mitte ainult selles raamatus, vaid kõigis, mida lugenud olen - eksisteerivad ainult selleks, et keegi tahaks nendega tonksu teha või teekski, oleks kunagi teinud, ei tahaks teha, see naine ise ei taha ilmselt kellegagi tonksu teha jne.
Krt, oleks edasiminek, kui mõni neist vähemalt pahaga mestiski oleks. Aga ei, nad on ainult kas emad, sõbra naised-tulevased-eksid, omaenda naised-tulevased-eksid, seksuaalsuseta olendid, seksist huvitatud olendid või kunagi väga seksikad olnud olendid. 

Miks ma nii halva raamatu üldse läbi lugesin?
Sest noores põlves armastasin Francist ja ta ongi kirjutanud mõned väga head krimkad. Lootsin kogu aeg, et see läheb ka paremaks. 
Ei läinud. 

Ekspress
Õhtuleht
Juuli raamaturiiul

K. J. Parker - Sister Svangerd and the Not Quite Dead (2026)

 

Lugu siis munk Desideriusest, kes on tegelikult ateist - aga talle meeldib raamatuid ja käsikirju lugeda. Sest see munk elab allakäiguajastul, mil suured impeeriumid oma teadusloomega on min mineviku vajunud ning sellele järgnenud erinevatel ajastutel on omakorda suurem osa raamatutest ja käsikirjadest hävinenud - üks mitmeid tõdemusi siin ongi, et enam ei osata teatud tehnikaid jms kasutada, sest pole enam teadmisi ja kogemusi (kasvõi juba erinevate usupuhastuste käigus läheb järjekordne raamatukogutäis teadmisi tuleroaks). Aga jah, teatavasti kloostrites veel tegeldakse olemasolevate käsikirjade kopeerimise ja säilitamisega (mis on muidugi omakorda info töötlemine) ja kasvõi sealt leiduvate erinevate viidetega saab aimu sellest tohutust infohulgast, millest ollakse nüüdseks ilma jäänud.

Kuid Desiderius ei saa vaid käsikirjadega jantida, tema töökohustuseks on muuhulgas koos nunn Svangerdiga erinevad vargused, võltsimised ja atendaadid (mitte et nad oleks kloostri ainukesed tööriistad, on teisigi selliseid “lahendajaid”, kes kloostri soove täidavad). Nii määratakse neile ühe kõrgelt austatud printsessi kõrvaldamine - mis peaks toimuma The Invincible Sun religiooni esindajate suurel kogunemisel, kus korraldataks reegleid ja muud sellist. Ühesõnaga, selle maailma intellektuaalse koorekihi kokkusaamine ning Desiderius on ülimalt rõõmus, et saab minna väitlusi kuulama (olles küll sisemiselt ateist, aga ikkagi!). Kui vaid see tapmine õnnestuks … aga selleks on nunn Svangerd, mehe romantiliste ja salajaste mõtete kese. Et siis igati kena töö ja intellektuaalse lõbu ühendamine.

Mis siis hakkab lagunema enamvähem kohe, kui nad kloostrist teele asuvad. Juba kloostri lähedal satuvad nad varitsuse ohvriks, Desiderius leiab ühest poest iidvana usuteksti (aga selle omamine on vaat et surmanuhtlust väärt), printsessi tapmise korraldamine osutub keerukamaks kui arvatud - kuni see leitakse õige võikalt lömastatuna. Kehatöötlus viitab sellele, et sinna linna on saabunud üks tapjamonstrum Desideriuse kodumaalt Mesogest (üks jube ja külm kolgas, millest tsiviliseeritud maailm ei tea õieti midagi - väljaarvatud siis see ilmatu zombiõudus, mis seal kohalikke tapavad)). Ja mungaga võtaks ühendust justkui … vanakuri ise.

Korraga on Desiderius tõmmatud suurde intriigide sasipuntrasse, kus ta peaks ise muudkui kedagi tapma või kirikut lammutama või mis iganes - või muidu juhtub midagi halba ta kalli kaaslase nunn Svangerdiga. Ta on justkui ettur Suures Mängus (“the long game”) Hea ja Kurja vahel (Evil ja Good). Ainult et … traditsioonilised rollid on vägagi sassi läinud (ja mitmel puhul killustunud) ning selles Suures Mängus arvestatakse asjadega, mis peaks juhtuma paarisaja aasta pärast. Ning neid Mesogest pärit zombimonstrumeid ilmub veelgi - ja vaid Desideriusel on kogemusi nendega.

Ühesõnaga, igati tüüpiline Parkeri loome, kus asjad lähevad vägagi krussi ning peategelane peab sooritama õige hämaraid asju, et elus püsida. Erinevalt viimasest kahest triloogiast pole siin mingit tegemist sõjaväe ja lahingutega, tegemist on puhtalt tapvate võimuintriigide mölluga. Ebamääraseks jääb, miks on selle triloogia romaanide pealkirjades järjekindlalt Svangerdi nimi esindatud, kuivõrd selle romaani jooksul ta on küll oluline kõrvaltegelane, aga ei enamat (pealkirja teine pool viitab siis Mesoge surematutele zombidele) - tõsi küll, triloogia üldnimi "The Loyal Opposition" (ehk siis viide hoopis Invincible Sun vastastele).

Mitmel pool on lugejad esile toonud seda tulevärki kadunud ja hävinenud raamatute ja teadmiste teemal (ja nende edasi andmisest ja tõlgendamisest - mis on mitmeti pehmele pinnasele jääv tegevus); seal on muidugi troonimas Saloninus oma tarkustega. Aga minu jaoks sama oluline ona ka see allakäigu kirjeldus, a la pimedasse keskaega liikumine, see abitus ja nõutus varemetes maailmas elamises. See on mulle ehk selle romaani huvitavamaid aspekte, üldiselt on selline intellektuaalne allakäik omane mõnele teadusliku fantastika troobile, fantaasiakirjanduses see niivõrd oluline nagu pole.

Eks muidugi see hea ja halva segunemine ning küsimus religiooni toimimisest on üsnagi teravalt välja toodud ning võiks mõndagi häirida - aga arvatavalt sellised inimesed lihtsalt ei satu lugema Parkerit.

Romaani lõpp avab ehk selle, mida järgmises osas oodata, eks selle pealkiri “Sister Svangerd and the Devil You Know” tuletab meelde ühe lühiromaani Saloninusest … (peaks üle lugema!). 

“My father. But of course he wasn’t really dead. He never would be. Now there’s irony, because one of the things you dread most in this lousy, love-infested world is your parents dying. One less thing for me to worry about, I guess.” (lk 126)

 

“Hope; oh dear. Hope is such an ambivalent thing. I particularly like the old Sashan fairytale, about the box which the gods gave to the inquisitive girl, with strict instructions not to open it. So of course she did, and inside were all the horrors and miseries that afflict us poor mortals; the last winged crawling thing to creep out of the box was Hope, the greatest and most insidious pest of all - because it keeps you going, prepared to endure endless suffering instead of doing the sensible thing and hanging yourself.” (lk 134-135)

 

“After a while, I pulled myself together enough to close the book and put it back on the shelf. The mutilated book … That’s me, right? I can look at the dead bodies and heads squashed flat and think nothing of it, but somebody hurting a book … Yes, but not just any book. Polemon’s Philology. And it takes a day to copy just one page of something like that, whereas a human life can be created in a couple of minutes, by two drunk kids in a haystack.” (lk 272)

Kristi Reisel: Kuidas tappa bürokraati

 

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.

Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 

Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 

Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.

Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 

Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 

Loteriis varem
Mööda netti

Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 

Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.

Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?

Xavier Garcia - An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Nagu autori järelsõnast selgub, on tegu puhta horroriga, mida püütakse lahendada hip hopi esteetikaga. Sest horror pole vaid death metal. Tulemuseks on siis … horror, miks on kahjuks valitud fantaasiakirjanduse pähe sellesse antoloogiasse (eks sama teema on iseloomulik ka varasemate aastate valikute puhul).

Algaja hiphoppar usub, et temast võiks saada staar. Aga selleks on tuge ja raha vaja, et salvestada midagi asjalikku, mis siis võiks jõuda laiema kuulajaskonnani. Talle soovitatakse pöörduda kohaliku ristiisa Papa Wicky poole ning ühes stripiklubi tagaruumis leiabki aset kohtumine. Papa Wicky usub noormehe tulevikku - seda enam kui noormees teeks selle käigus ühtlasi nö surematuks Papa Wicky enda. Kuid et sellise suhteni jõuda, peab noormees ühe veidriku maha lööma, sest see ei suuda kuidagi võlga tasuda. Nojah, kuulsus ootab, mis siis on selle kõrval ühe mõttetu kõrvalseisja elu. Ainult et vastavalt tellija soovile tuleks tapetavat eelnevalt piinata, ning ka tunnistajaid ei tohi ellu jätta. Edasi on siis puhas horror.

Iga kokkupuude õudusega on enamasti ikka selline, et ma ei mõista, miks peaksin seda niisama vabatahtlikult lugema, lihtsalt ei ole minu verine teetass. Nagu siis selle loo puhul - miks veel seda tähenduslikku rituaalsust jms vaja on. Esteetiliselt igati hip hop, aga tõepoolest, niisama seda kätte ei võtaks.

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.

Kristi Reisel - Kuidas tappa bürokraati (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse teise koha tekst on lugu jaapani mütoloogia ainetel, aga seda tänapäeva võtmes, sidudes kokku yakuza ja bürokraatia. Noor kutt tahab saada kuulsaks palgamõrvariks - madal enesehinnang või moraalsed küsimused talle küll probleemiks pole. Selleks tahab ta liituda ühe kohaliku yakuza klanniga; tema pettumuseks saab ta proovitööks tappa ükskõik milline ametnik Statistikaametist ning selle kohta saada ametlik teadaanne. 

Suvaliselt valitud ametnik aga ei kipu siitilmast lahkuma. Kollanokast palgamõrvarile teeb aga paralleelse tööpakkumise munk - jällegi seal Statistikaametis tuleks üle anda mingile ülemusele üks paber. Munga poolt eriliselt pühitsetud paber. Kollanokk püüab nüüd mõlemat ülesannet omamoodi ühendada … ja avastab bürokraatliku aruandluse põrguliku mõju.

Tekst on paralleel autori teisele jutuvõistluse tööle - siingi avastab peategelane korraga maailma printsiibid, mis kulisside taga töötavad. Muidugi, Tartu tekstis oli probleem enamvähem kontrollitav, siis siin tekstis on probleemi lahendus vähe küsitav (aruandluse teema sidumine mütoloogilise õudusega …). Aga noh, on arusaadav, miks žürii hindas seda Reiseli teksti kõrgemalt - ikkagi eksootika vs maavillane, ja muidugi see sünge lõpplahendus.

Olles lugenud Reiselilt mitut teksti, hakkasin nüüd mõtlema, kes võiks olla ligilähedane autor - pakuks ehk Ave Taavetit, kes vast niisamuti püüab midagi argist näha ja avada vähe teistsuguse pilguga. Nojah, Taavet küll vahel kasutab fantaasialikke võtteid ja jääb eestilikku ruumi, Reisel tegutseb ka teadusliku fantastika maailmas. Aga noh, selline mõtteuid.

Piret Raud - Paberist lind (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis pensionärist, kes tütre nõudmisel on sunnitud vahetama elukohta - senise viienda korruse asemel on nüüd igati korralik esimese korruse korter, mis olevat tütre järgi vanainimesele sobilikum. Aga mis on esimene korrus viienda korruse kõrval!

Siit sa ei lennuta paberlinnukesi või muid olendeid alla! Päikestki on palju vähem. Ehk siis nagu kõlab jutu avalõik:

“Ma olin alati teadnud, et minu puhul oli oht muutuda vanaduses selliseks naiseks, kes kõnnib mööda linnatänavaid ja röögib omaette vihaselt ning virutab käekotiga vastu laternaposte, et leida väljapääsu endasse kogunenud ängistusest. Nüüd oli see hetk käes.” (lk 67)

Tekst ei jõua emotsionaalselt “Kaotatud sõrmede” või “Meie aed” kanti, aga eks seda ongi keeruline oodata. Eks see on jälle tugevalt puändikeskne tekst ning ega suurt muud siin avaldugi (seda siis minu jaoks), lugu saab selge lahenduse (erinevalt siis mainitud tipplugudest).

Muriel Spark - Juhiiste (2025)

 

Veider lühiromaan. Ühelt poolt pole see just mugav lugemine (sest üsna peagi öeldakse, mis juhtub peategelasega); teiselt poolt on see kahtlemata huvitavalt teostatud ning sellisena lugemiskogemust igati värskendav.

Peategelane võtab ette reisi, et saada tapetuks. Kuidas, see selgub. Miks, see on juba lugeja enda tõlgenduste küsimus.

Sest me ei saa peategelase pähe, me vaid liigume kaasa üsna grotesksel reisil lõpu poole. Ühelt poolt on selge, et kõik need inimesed, kellega ta kokku puutub, see on peegeldus ühiskonnast. Aga miks see naine liigub sellise eesmärgi poole - see on tabamatu, sellel pole justkui ratsionaalset seletust, see on justkui hüperaktiivne või laksu all “Taimetoitlane” (kui mugav on ikka otsida seoseid  Loomingu Raamatukogu siseselt), inimene, kes võtab ette enda saatuse lõpliku lahenduse.

Nagu järelsõnast selgub, on lugejad pidanud seda teksti rituaalseks - ja tõepoolest, see on kuidagi kummastavalt teatraalne.

Kõva aasta ikka Loomingu Raamatukogult; seni siis tervelt 8 naisautoreilt teoseid 5 meesautori kõrval - ja noh, nõrgemad paistavad olevat pigem meesautorite tööd. Raamatu lõpus toodud reklaamteksti järgi paistab küll tulevat rohkem vorstiparaad (kuigi see ehk kandub juba 2026. aastasse? Vaevalt et järgneva 2,5 kuu jooksul jõuab ilmuda 6-7 raamatut).

Triinu Meres - Kes sa oled? (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Samasugust teksti “Kes ma olen?” lugesin paar aastat tagasi Vikerkaarest, pealkirja muutuse järgi võiks eeldada ehk ka teksti muutust, aga kontrollimiseks pole ajakirja käepärast ning Vikerkaare arhiivis ei paista seda üleval olevat.

Kuid see lühike tekst on jätkuvalt segadust tekitav. Tama nimeline naine püüab tappa nugade abil jumalkuningannat, kes selle tapatöö käigus ikka arutleb, kes see Tama olla võiks, kas mõni reinkarnatsioon jumalkuningannade vereliinist, mõni eelkäija. Tama ei tea sellest midagi, tema tahab lihtsalt vabaneda valitsejast, et tema asemel oleks mõni inimesest valitseja - ükskõik milliste vigadega, aga ikkagi inimene!

Et siis - mis õieti toimub. Sest noh, kui lugu koosnebki ainult tapmise protsessist, siis see on mõneti päris häiriv ning eeldaks justkui mõnd laiemat konteksti või lugejale selgemat sõnumit; antud lühiteksti puhul jään selles suhtes nagu jänni. Või tuleks seda teksti võtta kui autori hemingwaylikku näpuharjutust, ühe väiksema visiooni läbikirjutamist? Segane värk.

Steven Erikson - The Crack'd Pot Trail (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Tekst, mida mitmed lugejad peavad Eriksoni halvimaks B&K looks ja mida muidugi autor peab endale lähedaseks (kihvt kirjutada!). Igal juhul, selle 200 lehekülje lugemine võttis ikka kuid aega, ning viimased 100 lehekülge sai lihtsalt järjest läbi näritud. Ühelt poolt tahaks anda sellele kogemusele 3 punkti, samas muidugi - see ei ole nii halb või nõrk, lihtsalt … kauge ja igav ning eks paremaks mõistmiseks tuleks uuesti läbi lugeda, aga et see taas ette võtta … lähiajal sellist jaksu pole (sest tahaks nüüd pühenduda “The Crippled God” teekonnale).

Kui nüüd lisamaterjali juurde lugesin, siis selgub, et tegu on ühe kaheks jaguneva reisiseltskonna rändamisega läbi kõrbe. Üks osa jälitab tuntud nekromante, teine osa kiirustab Farrogi kunstifestivalile. Ainult et kõrb on teadagi eriksonlik piin ning seda seltskonda vaevab üha hullem söögi- ja vedelikupuudus. Selle leevendamiseks otsustatakse veristada selline poeet, kelle loome pole elamist väärt. Ja nii siis need kunstnikud võitlevad oma elude eest ning mõnigi neist pannakse pintslisse.

Seltskond on üsna värvikas, aga eks ikka tekib probleeme tegelaste eristamisega, kõik see vadistamine läheb vähe kakofooniliseks. Muidugi, tegu on selgelt eriksonliku maailmaga ja eks poeetide juttudest kohtab mõnd tuttavat tegelast või vähetuntud olendit (Fenn!), aga jah, sellest just ei piisa kindlamaks nautimiseks.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Mats Traat - Kius (Mänguveski, 1972)

 

Sellist teksti võiks vast nimetada mulgi seebiooperiks - ehk siis sisu on iseenesest üsna ajuvaba, aga samas muudkui on emotsioonid üsna laes ja koguaeg käib üks draama. Ja siis tuleb finaal, mis on ootamatult traagiline. Iseasi, kas ja millist moraali siit enda jaoks õieti võtta.

Lugu siis sellest, et sepapere jagab maja parkaliperega, kes majast osa üürivad. Sepanaine Luise ei saa kuidagi parkaliperega läbi ning eks neidki tüütavad sepaproua süüdistused ja ähvardused. Ühesõnaga, ühiselu probleemid. Sepp ise ei viitsi naise probleemidega tegelda, peab seda tühiseks jamamiseks ja parkalipere naljadeks. Viimaks leiab sepanaine viisi, kuidas meest panna parkalipere peale vihastama - ja ise ta kaebab parkalinaise külakohtusse. Kõik ei lõppe siiski loodetud viisil …

Mulgi seebiooper on ühtlasi ka seepoolest, et kogu tekst on kirjutatud läbivalt mulgi murdes. Noh, eks see natuke tüütu ole, aga mis siis ikka. Tegevustik leiab aset vast 19. sajandi teises pooles. Ja eks lõpplahenduseta oleks seda teksti vastu vähe nõrgemalt hinnanud.

Irvine Welsh - The Shooter (The Acid House, 1995)

 

Lühike looke mehest, kelle sõber (või noh, partner) on naasnud vanglast ja üheskoos plaanitakse ühelt tüübilt võlga tagasi saada. Ainult et …. see võib olla vähe ohtlik, kuna võlgnik võib omakorda kättemaksuks mingid tüübid kaela saata. Niisiis on tarvis võlgnikku niimoodi ähvardada, et ta ise ei hakkaks kättemaksu korraldada. Otsustatakse võlgniku kodu külastada.

Peategelane ostab endale pesapallikurika. Vanglatüüp ilmub kohale … kärbikuga, mis polevat aga laetud ja millega on siiski hea ähvardada (sest ega ähvardatav tea, et tegu laadimata püssiga). Nad ilmuvadki tüübi ukse taha ja lasevad kuti väiksel poisil oma isa uksele kutsuda. Ja ega siis püss pauku tegemata jäta, kui see kord juba kaasa võetud on.

Aga see pole veel kõik. Ehk siis lugu Londoni pisikriminaalide maailmast, kus ühel vanglast naasnul viskab korralikult ära, et tema äraolekul ta naisele igasugused külje alla ujusid. Muidugi, naist ei saa sellest süüdistada, mees oli ikkagi aega istumas. Aga ikkagi, kurat võtaks.

Jaagup Mahkra: Hundid kütivad öösel

Hoopis teistmoodi hea lugu kui "Hõimu toitja" või "Matilda". 
Need kaks on keerukad, kihtide ja sisemise tarkusega jutud, millest võibolla iga lugeja aru ei saa.

Aga "Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita. 

Siiski on toredad detailid toredad. 
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo. 
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab. 
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes. 
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)

Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev. 
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad. 
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?

Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.

BAAS

Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.

Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.

Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 

Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.

Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.