Angélica Gorodischer - Trafalgar (2020)

 

Nö argentiinalik pulp-ulme kollaažromaan Rosario ärimehest Trafalgar Medranost, kes teeb kaubavahetust erinevatel (humanoididega) planeetidel, kus lisaks rikkalikule kasumile kaasnevad ka mitmesugused seiklused: ühel või teisel viisil on planeedid ja selle elanikud millegipoolest erilised ning Trafalgar peab need põhjused teada saama (muidugi, igavatest ärireisidest ta ei räägigi).

Tekstid on enamasti esitatud kohviku- või külaskäikude vestlustena. Kui Rosario on nö üsna reaalne koht, siis see ei sega sugugi Trafalgari sõpru ja tuttavaid ta planeetidevahelisi seiklusi tõepähe võtmast (samas meenub Gorodischeri ühe teise jutu alternatiivajalooline Rosario, mis puruvaese väikeriigina saadab oma jõududega kosmonaudi universumi äärealasid uurima). Et siis mänguline maailm, mis asuks juurtega meile justkui igati omases ilmas. Muidugi, selline võte peaks justkui lubama, et niisugune vastandus tuttava ja mängulise vahel võiks öelda midagi sotsiaalkriitilist meie maailmakorralduse asjus … aga autor pigem pillerkaaritab fantaasiailmadega ning teeb vahel kommete kriitikat (muidugi, raamatus on mitmeid hetki, mis takkajärgi tekitavad erinevaid tundeid).

Iseloomulik on ka see, et lisaks Rosario ilukirjanduslikule nägemusele mängib Gorodischer ka autorikujundiga: tegu oleks justkui sama autoriga, kes on kirjutanud selle raamatu … aga siiski muidugi pole. Kõige tipuks mainitakse viimases pikemas loos Gorodischeri teist inglise keelde tõlgitud raamatut “Kalpa Imperial”, mis mõjutab selle loo ühe peategelase eluvalikuid. Et jah, autor justkui pillerkaaritab peale fantaasiailmade ka enda biograafilise ainese kallal.

Kui aus olla, siis olid mul kuidagi kõrgemad ootused selle kollaažromaani asjus (mõtlesingi, et “Trafalgar” võiks olla lõbusam valik kui “Kalpa Imperial”) kui reaalselt lugedes kogesin. Vahel jäi justkui vajaka … sügavusest või inimlikust mõõtmest. Eks mingil moel ole Trafalgar Medrano kui ulmeline Toomas Nipernaadi oma lakkamatu uudishimuga maailma toimimise asjus, aga karakteri arengust või muutumisest võiks rääkida alles viimase pikema loo puhul, kui korraga selgub tegelase kaua varjatud saladus. Üks võimalus oleks ehk seda raamatut lugeda kui Marco Polo laadis maailmaavastusliku fantaasialoona, tõsi küll, selgelt meelelahutuslikus mõttes. Ent kui lugude keskmist hinnet arvutada, siis on selleks igati tubli 5,5.

Aga - tegu on siiski omapärase ulmega, mis on pigem mandri-Euroopa ja/või Ladina-Ameerika kui angloameerika laadis kirjandus. Ja midagi teistsugust kogeda on ikka tore.

By the Light of the Chaste Electronic Moon 5/10

The Sense of the Circle 5/10

Of Navigators 6/10

The Best Day of the Year 5/10

The Gonzalez Family’s Fight for a Better World 6/10

Trafalgar and Josefina 6/10

Mr Chaos 6/10

Constancia 5/10

Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophilia 5/10

Angélica Gorodischer - Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophila (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos ilmneb korraga Trafalgari suurim saladus, ehk ta on siis järjekordsel kaubareisil ühe humanoidiga eostanud tütre. Tütar on nüüd aastaid Maal elanud ning isa vastuseisust hoolimata õppinud aednikuks (sest Eritrea on lugenud romaani “Kalpa Imperial”, kus muuhulgas kirjeldatakse aedniku elukutse headest külgedest). Tütar on isa kullaterake ning Trafalgari vastuväidetest hoolimata tuleb Eritrea kaasa ühele äärmiselt igavale planeedile.

Mis muidugi sisimas (sõna otseses mõttes) pole üleüldsegi igav koht ning kohalike saladuse teadasaamine võib osutuda eluohtlikuks nii tütrele kui isale.

Senini igati enesekindlast kangelasest avaneb hoopis teistsugusem külg ehk siis “issi väikese tütrekese” taktikepi järgi tantsiv mees. Mis iseenesest võiks panna uuesti lugema raamatu eelmisi lugusid ja neid teistmoodi hindama - nagu Gorodischer on saatesõnas öelnud, pole juhtumid esitatud kronoloogiliselt, kuskil peaks olema vihjeid tütrekesele ja tema mõjule.

Angélica Gorodischer - Constancia (Trafalgar, 2020)

 

Väheke kergekaalulisem Trafalgari juhtum ehk mees jutustab tuttavale loo sattumisest mahajäetud planeedile, kus aga kerkib välja üks lummav brünett, kellesse Trafalgari kaasreisija lootusetult armub. Brünett jutustab traagilise loo sinna planeedile sattumisest … millest aga Trafalgar sõnagi ei usu. Peagi õnnestub meie kangelasel kaunitarilt ta õige lugu välja pigistada.

Naine on nimelt põgenenud planeedilt, kus ta oli valitud ülempreestrinnaks ning ajapikku selgus, et planeeti valitsevad … lalisevad ja vegeteerivad jumalad, kel on kahjuks üleliia võimu käes. Sellise masendavad olukorra eest põgeneski naine esimesel võimalusel … aga oodata on, et need lalisevad jumalad saadavad saadikuid naist üles otsima. Trafalgari armunud kaaslane lubab põgenikku iga hinna eest kaitsta; Trafalgar pole aga nii kindel, kas talle üldse oleks vaja kaitset pakkuda - kuivõrd kord ta juba pettis jumalaid.

Lugu on siis järjekordne dialoog, kus Trafalgari sõber võtab kõike kuuldut tõepähe ning tõlgendab veel oma (naistega) kogemusest lähtuvalt (või noh, kui nii võib öelda, siis nagu keskmine argentiinlane). Trafalgar oma tuntud headuses (no sõltuvalt vaatenurgast), vähemalt ei satu ta seekord niivõrd väga eluohtlikku olukorda (kui välja arvata see, et kõigepealt üritati teda mahajäetud planeedil maha lasta).

Angélica Gorodischer - Mr Chaos (Trafalgar, 2020)

 

Kohtuvad taas Trafalgar ja ta kroonik ning … mehel nagu polekski millestki jutustada. Ärireis, kus ta käis, oli igati õnnestunud - sõitis kohale, võeti vastu, kaup sobis, korralik kasum. Igav. 

Trafalgari võõrustaja ei anna muidugi asu - miks ta sellest siis üldse rääkima hakkas, mis seal tegelikult juhtus. Selgub, et selline liiga hästi sujumine ei andnud mehelegi kohapeal asu ning ta otsustas pikendada paari päeva võrra oma peatumist sellel korralikul, aga äärmiselt igav planeedil. Ta läks raamatupoodi ning planeedi mõttelaadi uurimiseks ostis kaks raamatut: ajalooülevaate ja romaani. Selgus, et tegu on täiesti konfliktivaba ühiskonnaga juba kiviajast saati - on küll loodusõnnetused jms, aga ei mingeid sõdu ega jumalatega sekeldamist jms. Elu on lihtsalt vaikselt ja tasapisi edenenud kiviajast kuni trükikunsti leiutamiseni (mis muidugi võttis olulisemalt kauem aega kui näiteks Maal) ning kui viimaks saabusid külalised teistelt planeetidelt, võeti neilt üle kõiksugu avastusi, jäädes sisimas siiski konfliktivabaks ühiskonnaks.

Kuid … juba esimesel päeval oli Trafalgar korraks kokku põrganud ühe vabalt liikuva hulluga. Et selline asi torkas hilisema kogemuse puhul paratamatult vägagi silma, asus ta seda meest üles otsima ning avastaski “härra Kaose”, kelle olemasolu vaevu aktsepteeriti ning kelle tahtmatuks missiooniks näis olevat selle ühiskonna murendamine ehk siis kaasajastamine.

Seniloetud lugudest vast selle raamatu parim tekst, autori ja Trafalgari algne kergemeelne kassihiiremäng, mis viimaks viib konflikti avamiseni. Ideaalne ühiskond, milles aga puudub igasugune konflikt ja loomingulisus. Ja noh, kas sellesse peaks õieti sekkuma ja kaost utsitama, eksole.

Angélica Gorodischer - The González Family's Fight for a Better World (Trafalgar, 2020)

 

Omamoodi liigutav lugu Trafalgar Medrano sattumisest planeedile Gonzwaledworkamenjkaleidos, kus surnud on vägagi aktiivsed (mitte zombi või vaimu vms mõttes) ning oma sekkumistega igapäevaellu ei lase sealsel ühiskonnal muutuda teistsuguseks kui nende eluajal - ehk siis kohalik eluolu on enamvähem 19. sajandi tasemel ning tänu rohketele surnutele puudub elavates enamvähem igasugune elurõõm (no siiski nad mingil määral paljunevad). Surnute elusus on kuidagi seotud planeedist mööduva taevakehaga (sama probleemi on näiteks naaberplaneet edukalt lahendanud).

Trafalgar satub sellele planeedile lootuses medikamente maha müüa - naaberplaneedi Edessbuss igavesti lõbusad kodanikud otsustasid talle vimka teha ning kohale jõudes ja sealset elukorraldust kogedes tabab teda omamoodi külm dušš. Lõplik “pauk” tuleb peale kuuma ööd lesega (kes talle majutust pakub), kui hommikul saabub selle surnud mees naist siunama ning tekkinud kähmluse käigus Trafalgar justkui surmaks selle abielumehe … aga jah, nagu ta teada saab, on tegu surnud abikaasaga, kes senini lese ellu sekkub. Siiski, planeedil (mille elanikke nimetab Trafalgar lühidalt siis Gonzalez’teks) on ka nö vastupanuliikumine, mille liikmed unistavad nö normaalsemast elust (oleks kasvõi elektrit, nagu teistel planeetidel kasutatakse) ning lesk viib Trafalgari nendega kokku. Ning mehel tekib plaan, milleks omakorda tuleb kasutada Edessbussi ressursse.

Erinevalt eelmistest jutustustest on see jutustatud Trafalgari enda vaatepunktist (kes on kellelgi külas või kohvikus, kuna aegajalt on jutuvoos repliike kohvijoomisest), mistõttu pole siin tavapäraseid märkeid Rosario ühiskondlikust elust või Trafalgari staatusest temaga seotud seltskonnas. Surnute austamise teema läheb õige ekstreemseks ja selles on ehk miski kriitika katoliikliku maailma asjus, mis kasvõi Ladina-Ameerika puhul võib vahel võtta meile harjumatu kombestiku vormi (natuke käsitleb seda Bradbury hiljuti eestindatud  “Halloweenipuu”). Aga eks ultrakonservatiivsus on esindatud muudeski kultuurides ning keeruline oleks rääkida selle viljastavast mõjust.

Angélica Gorodischer - The Best Day of the Year (Trafalgar, 2020)

 

Trafalgar kohtub taas oma biograafiga, kelle kutsub kohvitama salapärasesse Burgundy lokaali, millest biograaf ei tohiks kirjutada, et see koht tuntuks ei saa. Peale tavapärast sõbralikku nokkimist teineteise kallal, räägib Trafalgar loo tähesüsteemist, kuhu on parem mitte sattuda: sest ühel sealsel planeedil on õige tüütu ajas visklemise, ee, süsteem oleviku, tuleviku ja mineviku vahel. Eelnevalt sellest Trafalgarile muidugi ei räägitud, teda lihtsalt hoiatati planeeti külastamast. Eksole, seda suurem uudishimu.

See ajas visklemine oleks võinud meie rändurile muidugi vaat et saatuslikuks saada, sest päev peale planeedile saabumist avastas ta end ootamatult tulevikust … ja päev edasi veel ohtlikumast tulevikust ja nii edasi ja edasi. Nagu ta viimaks avastab, siis selline ajas visklemine on omane eelkõige mittekohalikele, “omad” oskavad sellega toime tulla. Aga viimaks siis pääsemine ja järjekordne seiklus kirjas!

Loo parimad hetked ongi ehk hoopis Burgundy seltskonnas (ka raamatu avalugu on seal jutustatud), näiteks koha omanik Marcos ei usu Trafalgari jutte, aga ometi vaat et parimad kaaslased. Loo jutustajalgi probleem, et Trafalgari rännakud on va üheülbalised ja kas see õieti peaks lugejaid huvitama. Trafalgaril on siiski enam usku oma erakordsusesse.

Angélica Gorodischer - Of Navigators (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos satub Trafalgar Medrano külla tema mälestuste ülestähendajale (nö raamatu autorile) ning jutustab loo sellest, kuidas ta aitas 1492. aastal Kolumbusel ja teistel Ameerika avastada. Nagu Trafalgar teatab, polnud tegu ajarännuga, ta lihtsalt sattus universumi äärealadel sellisele planeedile, mis on peaaegu Maa koopia - aga siis ajahetkel nagu aastal 1492 (lisaks veel mõned õige teistsugused arengud).

Kosmoselaevaga saabunud Trafalgar tekitas teadagi hulganisti furoori ja kahtlusi, aga sõnaosava inimesena leidis ta võimalusi seletamaks oma kummalist välimust ja veel kummalisemat õhulaeva. Viimaks võitis õukonna usalduse ning saab ligi Kolumbuse hädisele ekspeditsioonilaevastikule ja ta pakub, et viib nende laevad kohale oma õhusõidukiga. Nii lähebki ja paljugi teistmoodi (sest Ameerika …) kui kunagi Maal juhtus. Kuid kohalik hall kardinal ei saa lubada, et Trafalgar veel kaua kohalikku võimu mõjutab …

Lugu on päris naljakas, lisaks Trafalgari juhtumistele ka ta biograafi ja ränduri sõbralik omavaheline aasimine (lugu siis biograafi vaatepunktist). Mis on muidugi vähe häiriv, on see Trafalgari noor armuke õukonnast, noh, 15-aastane oli ehk päris normaalne abielunaise vanus veel paar sajandit tagasi, aga tänapäevases tekstis mõjub selle abielunaise kuumast ilust rääkimine õige kohatult (oeh, Marquez). Ehk siis Gorodischer püüdis olla võimalikult ajastutruu või nii. Seda kõrvale jättes on küll päris tore ja veider jant Ameerika avastamisest

Angélica Gorodischer - The Sense of the Circle (Trafalgar, 2020)

 

Rosario järjekordsel härrasmeeste koosviibimisel on Trafalgaril järjekordne lugu pakkuda: ühel järjekordsel (ebaõnnestunud) ärireisil sattus ta planeedile, kus kohalikud … lihtsalt elasid, või õigemini elutsesid. Päevade kaupa lamasid, vahel kopuleerisid, neid uurivatest teadlastest ei teinud väljagi. Teadlastel hakkaski tekkima enamvähem kahtlus, et äkki polegi tegu inimestega. Kuid kõigest letargiast hoolimata võisid need kohalikud korraga hakata veidrat muusikat tegema ja selle järgi omamoodi tantsima, ning nii tunde ja tunde.

Veel hullem, teadlased avastavad väljakaevamistelt dešifreerimatu kirjatüki ja muid esemeid, mis tekitab küsimuse, kas need olendid on selle arvatavalt kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni järglased või on  tegu kahe täiesti eraldiseisva kultuuriga. Kirja dešifreerimine ei edene kuidagi, ning sellega tegelev imekaunis teadlane hakkab käituma üha kummalisemalt. Ning muidugi see painab selle koletu planeedi (ning kaunis teadlane) Trafalgaritki.

Mingil moel on ehk vähe süngem kui Trafalgari teised seiklused, ning loo finaal on omamoodi katarsis, kurb või siis kättesaamatu või haaramatu zen, mida ta Rosario semudki tajuvad.

Angélica Gorodischer - By the Light of the Chaste Electric Moon (Trafalgar, 2020)

 

Seekord vestab Trafalgar planeedist, mida valitsevad Tuhat Naist ja kus tal läheb äri lörri ning peab ülepeakaela pagema - peale seda, kui ta öösel ronis ühe Tuhande Naise häärberisse ning see ta avasüli alasti vastu võttis, ning nad vallatlesid ja vallatlesid (Trafalgar pole mingi mömm!) kuni Tuhande Naine ärkas justkui uimast ja avastas, et temaga vallatlenu polnudki …

Ja nüüd tekkis Trafalgaril küsimus, et kas need Tuhande Naised ongi õieti naised (need üliseksikad olendid!), ja kui on, mis siis … selle vallatlemise järg võib olla. Ja kui nad on masinad, mis kuradi elukorraldus küll sellel planeedil on?

Tekst on esitatud intiimse vestlusena ühes Rosario väikses kohvikus, kuhu tüütuid võõraid ei satu ning austusväärsed Rosario kodanikud saavad rahumeeli istuda ja muust ilmakärast eemal olla. Loo jutustaja küll ei tea, kas Trafalgar käibki teistel planeetidel äri ajamas, aga rikas ta on ning pidevalt kadunud. Loo hõng ongi selline …  retrolõunaameerikalik, rikaste kodanike väikekodanlik maailm, seda küll tugeva ulmelisega kiiksuga.

Raamatu sissejuhatuses  on nö borgeslik entsüklopeedia artikkel Trafalgar Medranost, mis siis peaks andma kenasti tausta kogu raamatule. Ja paistab, et siinne Rosario on vähe lähedasem reaalsusele kui eelmise loo Rosario, mis läkitas maailmaruumi äärele naisastronaudi.

Angélica Gorodischer - The Unmistakable Smell of Wood Violets (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Autorilt näide nö argentiina-kesksest ulmest ehk kuidas üks kohalik väikeriik nimega Rosario on korraga valmis saatma oma esimese astronaudi uurima universumi äärealasid. Suurriigid (Boliivia, Paraguay, Madagaskar ning teised nagu Island, Venemaa ja Ameerika) peavad väikeriigi sellist ettevõtmist vähe hullumeelseks, aga tõepoolest, laev läheb teele, kosmonaut elab üle mitmeid aegruumi paradokse ning käib tõepoolest universumi äärel ära. Mis on siis midagi muud kui meie universum.

Loo võlu on muidugi selles veidras alternatiivmaailmas, kus riigid ja tuntud teadlased (ja ehk ka siis füüsikaseadused) on vähe teistsuguse loogikaga kui meie maailmas. Maailma kese on tõepoolest Lõuna-Ameerika kontinendil (koos mõne erandiga nagu Island ja Madagaskar), samas pole kogu kontinent nii edukas kui juhtivad riigid; nii on endise Argentiina aladel moodustunud seitse riigikest, millest üks siis (Rosario) võtab korraga ette sellise kosmoseavantüüri (riik, kus on üldse vaevalt viis autot ja kaks kella). Aga ikkagi, nemad saadavad teele naisest kosmonaudi.

Muidugi, tekst pole vaid satiir Lõuna-Ameerika olude asjus, siin on ka omamoodi lummav poeetiline maailm. Millest küll satiir jällegi üle sõidab. Võta siis kinni ...

Angélica Gorodischer - Trafalgar and Josefina (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

Laisa lugejana ma armastan dialooge. Mida löövamad ja veidramad, seda parem. Gorodischeri tekst meenutab selles mõttes veidi hiljuti loetud Kritzeri lugu, siin antakse samuti dialoogivormis edasi lugu, mida need rääkijad kuulnud ning siis omapoolsete teadmiste ja hoiakutega täiendavad või moondavad jutustust – muidugi, asja teeb segasemaks see, et üks dialoogis osalejatest peab käsiteldava loo kangelast Trafalgarit äärmiselt ebausaldusväärseks, või noh, võltsiks inimeseks. Teine jutustaja (eakas proua Josefina, kes edastab Trafalgarilt kuuldut) on oma hinnangutes leebem, kuigi läbi lillede võiks aimata ka temagi mõneti kriitilist suhtumist sellesse aristokraatlikku rändkaupmehesse.

Trafalgar on nimelt argentiinlasest ärimees, kes müüb ehteid ja kalliskive. Ühel peol satub ta Josefina saatjaks ning jutustab prouale oma hiljutisest reisist kuhugi India külje all asuvasse uude riiki. Nii võttes on Trafalgar omamoodi Marco Polo, jutustades üha fantastilisemast riigikorrast ja eluolust ning millisesse veidrasse afääri ta seal sattus.

Nagu öeldud, lugu on esitatud dialoogivormis, koos osalejate kommentaaridega loo kangelase asjus, mis võivad olla õige kriitilised. Kardetavasti ma ei oska kuidagi kommenteerida loo sügavamat mõtet, igatahes on siin mõnusalt mitteangloameerikalik jutustamismaneer ja üleüldine atmosfäär.

Kuid nagu selgub VanderMeeride teadusliku fantastika ülevaateantoloogia Gorodischeri tutvustusest, on see Trafalgar autori üks meeliskujusid, kes seiklebki oma müügiretkedel … eri planeetidel (niisiis midagi Lemi Tichy kanti?).