Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“ (Fantaasia, 2015)

Tundub, et autorid on ette võtnud pisut lustida tõsistel teemade. Kujutan, ette, kuidas sai teeklaasi taga algus pandud, üks ajas näpu püsti: „et, aga miks mitte võtta kreeka nimed!?“ ja teine hüüatas, „jaa, nii teemegi, hea mõte. Meie peategelane siis olgu näiteks ... Apollon ja ...“ ning üldise alkokultuuri valguses ei tekkinud neil maomahla osas ilmselt küsimustki, see oli juba ette selge.

Etsiis... üks väikelinnake – ei saa ju suur linn olla, kui terve linna suudab (või siis ei suuda) ära teenindada üksainumas sibiauto. Endine õpetaja ja kohe-kohe pensionär Apollon on lugeja rõõmuks vaevaks võtnud pisukest päevaraamatut pidada (Temperatuur pluss kuusteist, pilvisus üheksa palli, edelatuul kuus meetrit sekundis). Tüsedapoolne, nõrga südamega (validooli!), napsulembene (kui esimest ei saa, aitab konjak ka), kirglikust margikogujast ja ekseemikust mehike. Ühel õhtul kauguses plahvatab ja põleb, kostab ühte kuuldust ja teist, viimaks jääb mingil imekombel peale ikkagi kõlakas, et on toimunud marslaste sissetung maale.

Kuid meil on tegemist siiski 60ndate Nõukogude Venemaa tüüpi komöödiavõtmes reaalsusega, mida kinnitab ka tuttavlik validooli-, konjaki- ja markidelembuse kombinatsioon – tuleb üsna hästi silme ette viigipükstes, lipsu ja portfelliga, pisut kiilanev ja higi pühkiv toonase pintsaklipslase või kultuuritöötaja karikatuur, kes ühtepuhku rahustit nõuab, riiklikult aktsepteeritud retoorika raames kultuursust rõhutab ning manab barbariteks ja rahvavaenlasteks keda vaja. (Ja kui kauni kõnega Apollon lõpuks valmis sai! Pisar tuli kohe silma – näe, ise nii väike mees, juba pensionil, aga vaat kui ilusad ja suured sõnad oskas kokku panna! Räägib kohe nigu terve rahva hingest...)

Sellise argireaalsuse taustal on siis marslaste sissetung väga loogiline ja sujuv. Piisab ainult võtta üle riigiaparatuur, mis niigi juba kodanlikelt eeldab oskust ebamugavatest küsimustest hoiduda ning ideoloogiliskorrektselt väljenduda ning edasi juba lõikad, mida külvad (vihje: see on sinine). 

Tjaa, no küllap võib seda ka märksa masendavamas võtmes lugeda, aga tingimata ei pea. Pigem 60ndate kolkalinna mentaliteet ja suhe riigiga, ühiskonnakorralduse realiteedid ... marslased on lihtsalt kenalt ja turvaliselt maaväline ning armsalt ülevõlli variant. Jääb huvitama, et miks just TEINE sissetung, küllap siis teine osa Maailmade sõjale, et noh, ajad on edasi läinud ja kui nüüd marslased pisut nutikamal kujul NSVLi peale lahti lasta siis... või siis võib võtta ka nii, et igasuguse totalitaarse režiimi loomine kvalifitseerub juba esimese sissetungina ja sealt edasi on kenast taltsast nõukogude kodanikust marsistliku-nõukogude kodaniku vormimine juba lepase reega, kui ainult majanduskasvu jagub.

Viimane on politoloogiavallas kah üks diktaatorlike/militaarrežiimide kestmise kuldreegel – kui ikka on stabiilne kord majas ja rahva elujärg paraneb, siis naljalt suurt revolutsiooni ei teki. (Ka Suharto režiimile Indoneesias pani suuresti põntsu alles majanduskriis ja muidugi ka asjaosalise enda kõrge iga, ning Hiinagi kurss kapitalistliku majanduskorralduse suunas on olulises osas motiveeritud ka vajadusest tagada rahva elujärje stabiilne edenemine ning võimuladviku jätkuv legitiimsus vms.)

Lisaks tasub selle lugemise juurde meelde tuletada Clifford D. Simaki „Libainimesi“, kus toimub tulnukate nutikas maailmavallutuskatse kapitalistlikul meetodil. Kah (esialgu) üsna edukalt. Aganoh, Simak valis ikka kangelase, mitte antikangelase ja sellest johtuvalt on ka ühe mehe koostööl maa faunaga märksa tõhusamad tagajärjed sissetungijatest vabanemise vallas. Kuid üldiselt on vast Marslaste teise sissetungiga ikkagi sarnast laadi mõtteharjutus – üksikisik, süsteem, sisu. Ja nõnda nagu Strugatskite marslaste puhul võiks sama hästi ette kujutada üht kangelast maailma päästmas võiks ka Simaki libainimeste puhul kujutada ette esiteks pisut paremat strateegiat, mis hõlmaks ühiskondliku korra reeglite järgi toimuva hõivamise paremat ühendamist tehnoloogilise üleolekuga vms.

Eks küllap tegelikkuses ole see tõde ajaloos olnud ikka kusagil vahepeal. Elatakse argielu edasi ka sõja-ajal ja kui ei elata, siis tuleb need mitteelajad (hahaha, topelttähendus) edasikestvate põlvede liinist maha kanda nii ehk naa. Ikka leidub ka vastupanijaid ja dissidente ja aadete eest võitlejaid, aga pikas plaanis pole suurt muid valikuid peale võidu, surma, leppimise, ning nii esimene kui viimane juht eeldab, vähemalt inimkonfliktis, et siis peab leiduma vastasvariandile pidama jääv teine osapool ka.

Iseenesest muidugi on nõukogudeliku jandi formaadil ka oma tüütud aspektid, aga see ei tähenda, et kõik poleks üsnagi laitmatu tähendustihedusega kokku pandud. Ning kui tahta, siis leiab siit raamatust üksjagu igihaljaid tsitaate, võtkem neid siis muigega või pisaraga silmanurgas. Näiteks:

„Vahetasin riided ja vaatasin ajalehed läbi. Hämmastav! Kuusteist lehekülge ja ei midagi sisulist. Nagu vatti näriks. Avaldatud on presidendi pressikonverents. Lugesin selle kaks korda läbi ega saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ (lk 83-4)

Tahaks loota, et meil siin praegu asi veel päris nii dramaatiline ei ole, hoolimata massilisest ajakirjanduslikust kolletumisest. 60ndate lehes jälle andis küllap valdava tooni ideoloogiline korrektsus ja normide täitmine ning Nõukogude rahva elujärje esmaklassiline parenemine või midagi taolist. Ja no ma kujutaks nii hästi ette, kuidas mõne suurriigi presidendi Twitteri peale passiks öelda – „ei saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ 

Ja Apolloni nördimus selle peale, kui Charon kurdab, et inimene on taandunud kariloomaks ja tsivilisatsiooniga on lõpp:

„Te räägite kultuuri ja tsivilisatsiooni lõpust, aga see on juba täiesti kohatu! Isegi see pole selge, mida te üldse silmas peate. Ajalehed ilmuvad iga päev, trükitakse uusi raamatuid, lavastatakse uusi telenäidendeid, tööstus töötab... /.../ Teile jäeti kõik, mis teil oli:  sõnavabadus, omavalitsus, konstitutsioon. Vähe sellest, teid kaitsti härra Laomedoni eest! Ja lõpuks, teile anti kindel alalise sissetuleku allikas, mis ei sõltu mingist konjunktuurist.“ (lk 90)

Charon, siis lubab omakorda pühenduda nende õigete sõnade leidmisele, mis võimaldaks nii Apollonil ja ehk ka kõigil teistel lõpuks ometi aru saada, kus siin traagika peitub ja mis on mis. Huvitav, kuidas nende sõnadega siis on, kas on säärased juba leitud või kobab inimkond jätkuvalt parima väljatulemise järgi umbropsu ja iseend käigupealt veendes ...?

Ken Liu - The Bookmaking Habits of Select Species (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Liu teksti võib küll kahtlustada rajaniemitamises (kõik need võõrliigid ja informatsiooni eri viisil kasutamine), aga samas ei jää tekst umbseks kõvaulmekogemuseks, selles on teatavat … parimas mõttes humanitaarteaduslikku elegantsi, umbes nagu mõnede lugejasõbralike õpetlaste tirriteerivaid mõttelende.

Niisiis kirjeldab autor kõiksugu kujuteldavaid võõrasse ja mil viisil võiks need informatsiooni vahendada ja korraldada – sest tähtis on, et informatsioon on mingil võõrrassile omasel moel talletatav ja kasutatav. Mis siis võõrliikide puhul on õige lõdvalt sarnane inimkultuuri kogemustele: tekst võib olla planeet või must auk, tekst võib moodustuda võõrliikidele endile arusaamatute infokandjate käitlemisega (segane mõtte esitus, aga selle mõistmiseks tuleks tõesti teksti ennast lugeda – näiteks Lightspeedi lehelt, kõigest 2735 sõna).

Liu loo lugemismõnu seisneb ehk ongi selles võimaluste kirjeldamises, tekstide hoopis teistsuguste kogemisvõimaluste pakkumises. Ja noh, aju värskendamise tarbeks on see igati meeldiv kogemus.

Dan Simmons “Heeliksi orvud”, Fantaasia (2017)

Sisaldab kahte lugu – Heeliksi orvud ja Tulemuusa.

Esimene siis ühes universumi nurgas mõnda aega pärast Hyperioni-Endymioni raamatute sündmusi. Aenea Jagatud hetk – ehk siis super-massikommunikatsioon, kus messias sai jagada oma mõtteid ja kogemusi empaatilisel tasandil kogu inimuniversumiga – on endiselt teema. Aenea järgijatest on aga saanud aeneaanid, kes kokkupuutes Aenea verega on saanud osa nanotehnoloogiast (nagu väidab wiki), mis võimaldab suhtlust kauge maa taha jms. Kuna ma ise mäletan kõiki neid detaile ja ülesehituslikke küsimusi jms, mida vastavast wikist leida võib, kahetsusväärselt vähe, siis küllap korralik Hyperioni-saaga fänn loeks ehk seda lugu teise pilguga ja võibolla läheks lõpu peale mõni eriti oluline lambike põlema, kuigi, mul on tunne, et see on täiesti võetav iseseisva loona ja oluline taustainfo on ka kenasti sisse ära põimitud.

Amoiete Spektriheeliksi nimelisest maailmast on pisut vähem kui 700 000 asukat kaksikheeliksi kujulisel kosmoselaeval asunud teele otsima asustamiseks sobivat maailma väljaspool inimuniversumi piire, et edasi viia oma kultuuri ilma inimliigist järgmist liiki eluvormiks arenenud aeneaanide mõjudeta. Teepeal, üsna Star Trekilikus võtmes, kohatakse ühte hätta sattunud heidikute kolooniat, kelle elupaigaks valitud tehis-kosmosemetsa ründab iga 57 aasta järel automatiseeritud kosmosekombain. Eetilised kaalutlused tingivad, et kombaini uisapäisa hävitada ei või – ilmselgelt ta ju kogub ressursse ja viib need kuhugi ning tema tegevusest võib jälle sõltuda mõne teise tsivilisatsiooni elu.

Käputäis üles äratatud asunikke peavad moodustama töörühma ja viima läbi otsuseid, neid assisteerivad 5 Aid, kes asunike külmaunes viibimise ajal laeva üle valvet peavad. Isiksused on need Aid sedapuhku saanud Jaapani klassikalise kirjanduse vallast – Saigyō, Bashō, Murasaki shikibu, Ikkyū, Ryōkan, aga see on rohkem selline lõbustav aspekt.

Lõppküsimus näib olevat selles, et kas saavad hundid söönuks ja lambad terveks, ning et mis värk nende aeneaanide ja nende heatahtlikkusega lõpuks ikkagi on …

Ahjaa, külastasin Wikipediat ka igaks juhuks ja avastasin enda jaoks uue ja huvitava infokillu. Nimelt Veristaja ehk originaalis shrike, olla tulnud hoopis samanimelise linnu järgi (eestikeeli õgija). Nimelt olla õgijail kombeks oma saaki (putukaid ja väikseid närilisi) nt mõne okaspõõsa ogade otsa torgata või oksaharude vahele tagavaraks suruda. Hallõgija Wikipedia lehel on kohe väga temaatiline linnuportree ka.

Tulemuusa keskendub ühele rändavale teatritrupile, mis esitab eranditult Shakespeare'i näidendeid. Ja loomulikult ei rända nad mingite vankrite ja hobustega mööda maapealseid laatu vaid neil on ikka kosmoselaev, küll vana ja ohutuks modifitseeritud, ja kujutavad nad endast ainsat meelelahutust, mis alamateks mustatöölis-orjadeks taandatud inimliigile seal universumis üldse lubatud on. Saabudes ühele kiviplaneedile kaevandustöölisi lõbustama juhtub midagi ootamatut ja enneolematut – trupp kamandatakse mõisniktulnukate (haha, justkui sellises kontekstis sõna tulnukas kasutatav oleks) arkonite kantsi etendust esitama ning sealt edasi läheb hullumeelne Shakespeare'i maraton täie hooga käima.

Tuleb välja, et Shakespeare olla olnud ainumas põhjus, miks inimliik üldse omal ajal ellujätmist vääris – see seletab ka elukorralduse, kus kogu selle orjastatud töölismassi peale on võimaldatud spetsiifilise erandina just Shakespeare'i mängivate rändtruppide eksistents ja edasikestmine. Ja nüüd on siis jälle kord ühe trupi kätes piisava veenvusega suure klassiku tükke elama panna, et järjekordselt saaks terve liigi saatuse üle otsustada ning võibolla on kaalul enamatki.

Eks see lugu olegi selline väike kummardus Williamile ja sekka vast ka üht-teist teatrihuumorit. No ma olen selles vallas väga tuhm, aga vähemalt Mac... tähendab eeee ... Šoti näidendi nali jõudis kohale, sest millise etendusega kõik need jamad ikka pihta hakkavad, kui mitte sellega. Aga muidu on see muidugi õõvastavalt suureplaaniline nägemus inimliigi saatusest – et nagu aastasadu või tuhandeid praktiliselt kogu maailmade kultuuride pärandi surma ja siis ainult Shakespeare'i looming jääks nagu alles ja siis oleks teoorias veel mõeldav võimalus, et kõik muu, mis vahepeal ära unustatud saab lihtsaltniisama meelde tuletada kah veel?

Muudab lõppkokkuvõttes bioloogilised kehad ja kultuuripraktikad kuidagi väga tähtsusetuteks ja universaalselt masinlikeks... Ja idee, et keegi võõrliik peaks inimteatrist kuidagimoodi aru saada saama, tundub pehmelt öeldes kummaline. Eks see ole muidugi see tüüpiline Star Treki retoorika, et kohtugem ükskõik kui võõraste liikidega kosmoseavarusis, aga lõpuks nad ikka heldivad inimlike vendluse, kaastunde ja õigluse väärtuste ees (kuigi, olgu öeldud, et nt maapealses kohtusaalis võib neil väärtusil korruptsioonisüüdistusega silmitsi seistes üsna vähe kaalu olla).

Aga noh, eks lõpuks puutu religioossed mõtisklused ka (või siis peamiselt) asjasse (kuigi, võiks olla väga hea meeldetuletus, miks jumalate või jumaluste eksistentsi võimalus saab olla VÄGA kõhe mõte – et nagu möödaminnes sajandeid orjapõlve ja pole asigi) ja iseenesest on ju ometi hea muhe lugu. Simmons mainib otsesõnu ära, et on Rosencranzi ja Guildersterni filmi ka vaadanud ja … ma poleks üldse üllatunud, kui see talle näiteks inspiratsiooni andiski, mõnus film, mulle tuleb nüüd meelde, et plaanisin ju kunagi ammu kui seda nägin ka Hamleti üle lugeda. Sest kes see keskkooliaegsest lugemisest enam midagi mäletab …

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )

Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi (2019)

Kui raamatule järge või järgesid ei tule, siis … saan kurjaks ja kurvaks. Tegemist pole küll eesti fantasy uue tuletorniga (no mis üldse on, Tänavi „Surmakarva“?), aga tahaks teada, kuidas see värk võiks edeneda. Ja ma loodan, et autoril on järgneva suhtes kindel kondikava koos, mitte et hakkaks nüüd sõltuvalt selle raamatu vastuvõtust midagi leiutama.

Lugu paigutub fantaasia-Eestisse, kus Kaali meteoriit on põhjustanud muutusi senises elukorralduses – seni küllaltki rahulikult inimestega kooseksisteerinud haldjad hakkavad korraga inimesi hävitama, seda siis arvatavalt taevakeha õhutusel (veidi aitab see, et koldevaimud muutuvad inimestena liitlastena samuti tugevamaks). Saaremaal kui nö nakkuspesas on olukord eriti hull … kuni külanõid ja üks noor tüdruk näevad unedes kolme noormeest, kes võiksid selle taevakivi hävitada.

Ja tõepoolest, mandril ongi kolm sõpra, kes peale unenäolist vahelesegamist (ja külas tehtud ulakusi) võtavad pähe Saaremaale haldjate kurjajuurt hävitama minna. Quest kulgeb vaevaliselt, erinevad haldjad püüvad neidki hävitada, eks oma osa on noormeeste lollustel. Aga noh, viimaks kohtutase Alutaguse soonõia juures Saaremaalt pääsenud saadikutega … ja soonõia osalusel saadakse kivi hävitamiseks üks väga kahtlane relv. Saaremaale jõudes … ootavad järgmised üllatused.

See on õige auklik ümberjutustus, sest mul pole soovi sisu keerdkäike paljastada. Igal juhul, kui esimestel lehekülgedel paistab, et tegu on lihtsakoelise fantasyga (a la see Belialsi kõrgfantaasia), siis tegelikult ei karda Tolmov oma kangelastega julmalt ümber käia, nii mõnigi vana ja uus retkeline kohtab mitte just oodatud saatust. See vast ongi romaani tugevaim külg – julgus tegelasi mitte just hellakäeliselt kohelda (muidugi, on küll peategelane, kellel …).

Romaani nö tubli külg on see maailm. Autor tunnistab järelsõnas, et kuivõrd eesti mütoloogiat pole just palju säilunud (need neetud hernhuutlased!), toetus ta mõnigi kord põhjala mütoloogiale (mitte küll Gaimani moodi) või siis improviseeris ise. Nii on siin Maaema, Surm, erinevad haldjad, libahundid ja muud olendid. Huvitav nüke pronksiajastu lõpu kuulutamine, sest raud … sellel on oma mõju iidsetele haldjatele (kes on siis niisamuti Maaema loodud … ja raud pärineb Maaema soontest).

Pole aimugi, kas Tolmov on tuttav Jemisini tektoonilise ulmega, aga väikesele sugulusele viis tekstis leiduv viide (lk 193), et varemgi on kukkunud taevakive, mis on põhjustanud mitmesugust häda – aga seda küll mitte nii hullusti nagu käesoleva romaani tegevuses (ja no Jemisini maailm on vähe laiahaardelisem). Päris toredad on kõiksugu maarahvahõngulised tegelasnimed, Vagur ja Sära ja Säde ja mis kõik veel.

Rohkem segadust tekitas minus autori keelekasutuse üks külg – aga kui võtta eelduseks, et Tolmovil polnudki raudkindlat soovi luua tõetruud muistsest maailma, siis võib muidugi mõista seda, et mõnede tegelaste dialoogides või sisekõnedes vilksatavad vahel tänapäevased sõnad või koguni võõrsõnad. Nii pani kukalt kratsima, et matuselaul võib olla esmaklassiline ja energiat pakkuda (lk 228) või et Surm loob illusioone (lk 214) või võtab eluenergiat (lk 213) või teda ei huvitav argumendid (lk 215). Šokk, kategooriline, normaliseerimine, organiseerimine (lk 266-267) – huvitav, et mõlemal korral niisugused sõnad esinevad kambakesi. Kui selliseid sõnu kasutada, siis võiks juba julgemaltki teiste ajastute elemente kasutada. Kas niisugusel ajal võisid talupoegade majadel aknalauad olla või kas siis valmistati saiapalmikuid, jumal teab. Aga see selleks.

Igal juhul, palun nüüd järgmist osa, Maaema ei magavat.

„Öö edenedes nägid nad ka mitmeid tulukesi süttimas. Aulemb ei läinud seekord nende õnge. Asi oli lõkketuledest väga kaugel. Ta oli pidanud virvatulukesi lihtsalt muinaslooks, kuid kui ta mida midagi selle rännaku jooksul oli õppinud, siis seda, et kõik on võimalik. Kõik lood, mida ta vanaema ja vanaisa talle pimedatel talveõhtutel rääkisid, võisid vabalt tõsi olla. Mida enam ta sellele mõtles, seda hirmuäratavam see väljavaade tundus. Osad lood olid olnud ikka väga rõlged, tuues kaasa õudseid unenägusid.“ (lk 176)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Maksim Tank - Enne õuna söömist (1981)

Löövast autorinimest hoolimata on tegu hella ja igava luulega. Eks mõningase pingutusega võib siit otsida zen elamust, aga samas pole mõtet ka üle pingutada poosetava tõlgendamisega.

Tank on Valgevene luuletaja, kelle valikkogu paistab koosnevat elusügise poeesiast. Teemadeks ikka lapsepõlv ja ema ja sõda ja vananemine. Rohi oli rohelisem ja elu tõelisem, kes meist seda ei tunneks, kui noorusaega tagasi vaadata. Ei saa ka kuidagi öelda, et tegemist oleks tüüpnäitega nõukogude sotsrealismist; eks siin ole kasvõi koostaja ja tõlkija filter ees (mitte et mul oleks aimugi, mida Tank veel lüürikasse valada võis – kuigi postituse jaoks pilti otsides selgus, et tegemist on Tanki teise tõlkeraamatuga eesti keeles).

Üldiselt tundub tegu olevat niisuguse raamatuga, millega sai kenasti plaani täita – kenasti sai teha ristikese, et ilmunud on vennasrahvaste autori tõlge, mis sest et õige õbluke ja kahjuks vähe suvalise tähtsusega. Tõsi küll, minu kätte sattunud eksemplari oli keegi varasem lugeja õige mitmest kohast tsitaate alla jooninud – paistab, et sellele lugejale olid olulised mõtted sõprusest ning looduse kajastamisest.

VANAST MUINASJUTUST

Ükskord

peatusin teelahkmel

kivi ees.

„Sõidad vasakule –

sured ise.

Sõidad paremale –

sureb hobu.“

Keerasin kurale.

sest mis sõdur

oleksin ma hobuseta!

1978 (lk 13)

KOLM PEEKRIT

Päris tütar oma emalt:

„Kellele mul naiseks minna

valida kui kolme vahel,

kolme kena poisi vahel?“

Ema vastas: „Võta peekrid,

ühte vala linnupiima,

teise kalla oma higi,

kolmandasse – silmavesi.

See, kes valib linnupiima,

armastab sind ilu pärast.

See, kes võtab higipeekri,

ihaldab sind hoole pärast.

Aga viimse peekri maitsja

vajab sind just elu pärast

ning ükskõik mis mures, hädas

sind ta eal ei jäta maha…“

1978 (lk 29)

Sa teretasid mind

ja mina rõõmustasin.

Kuid varsti lasin oma pihust

su käe,

sest ma ei leidnud sellelt

oma

elujoont.

1978 (lk 36)

Võib-olla sestap, et nooruses

tuli tihtipeale lõpuni kanda

kellegi saapaid,

kellegi vatte,

mis olid alati

kas liialt suured

või väiksed,

hoidun ma nüüd kõrvale

isegi võõrastest mõtetest.

1966 (lk 44)

„Armastan igavesti!“

„Ootan igavesti!“

„Mäletan igavesti!“

Sõnad, mis ei tähenda

mitte midagi

nende jaoks,

keda armastatakse,

keda oodatakse,

kellega jäetakse hüvasti.

Nende sõnade raskust tunnevad vaid need,

kes armastavad,

kes ootavad,

kes edasi

elama jäävad.

1978 (lk 61)

Charlie Jane Anders - The Fermi Paradox Is Our Business Model (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Lahe must huumor tulnukatest, maailma loomisest ja muidu elu mõttest. Lühidalt kokku võttes: tulnukate ülirass külvas miljardeid aastaid tagasi Linnuteele ja mujale seemneid, millest võiksid hakata arenema intelligentsed olendid. Need arenevad, muutuvad nö intelligentseks eluvormiks ja hakkavad aja möödudes rassi-siseselt võitlema võimu ja ressursside nimel. Selleks on vaja maavarasid kaevandada; neid kaevandatakse senikaua kuni sõjad nende pärast muutuvad üha hävitavamateks (sest kes ei tahaks omada veel viimaseid maavarasid) ning asi päädib enesehävitusliku pingutusega. Ja ongi kõik.

Ehk siis saabub sügis ning see tulnukarass tuleb millalgi sinna hävitatud planeedile, kus korjavad üles kõik selle toorme, mille rassid on oma planeedil üles kaevandanud. Sest üitulnukate loogika järgi on lihtsam saaki korjata kui ise planeetidel kaevandada.

Selle jutu puhul jõuab aga miljoneid aastaid teel olnud tulnukate „kombain“ ühe planeedni, kus polegi elu lõppenud; veel hullem, nad võtavad tulnukalaeva ilmudes nendega kontakti … ja kuulevad seda lugu galaktilisest põlluharimisest. Maalased … on üsna nördinud.

Minu meelest on see üks vaimukamaid universumi ajaloo seletusi, mis selgitab lühidalt ja rumalalegi selgelt tõepoolest kõik ära. Bill Bryson on troonilt lükatud.

„You have to admit, boss, it would be interesting. The first living civilization we’ve actually met, in a million years of visiting other worlds. Don’t you want to know what they’re like?“
„I just wish they had the decency to be dead,“ Toku sighed. „That’s by far the best thing about other civilizations: their 100 percent fatality rate.“ (lk 460)

Tekst on loetav Tori lehelt.

Ken Liu - A Brief History of the Trans-Pacific Tunnel (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

Liu alternatiivajalugu sellest, kui 1929. aasta üleilmse majandussurutise vastu oleks astunud üheskoos Jaapan ja USA, rakendades töötute 8armeed … tunneli rajamiseks Shanghaist Tokyo kaudu San Franciscosse. Ehk siis Vaikse ookeani tunneli rajamine (jaapanlastel oli plaan luua midagi grandioossemat kui Panama kanal – miks mitte kahe ookeani ühendamist ületada tervet ookeani läbiva tunneliga?).

Sellise ehitusprojektiga kaasneb mitmeid nö ajaloolisi kõrvalekaldeid. Muuhulgas toimub Euroopas majandussurutise ajal pingelõdvendamine ehk 1930. aastate algul leevendatakse oluliselt Saksamaale Versaillesi rahulepingu tingimusi, mistõttu kõiksugu paremäärmuslike ärplejate esiletõus jookseb õhust tühjaks ja Teise maailmasõja laadne mõõduvõtmine jääb enamvähem ära. Küll toimub Jaapani mõjuvõimu laienemine Hiina ja Korea aladele, ning selle käigus tuleb rinda pista ka Hiina kommunistlike mässulistega. Kuid … kui majanduslik olukord paraneb ja maapiirkondadest tuleb üha vähem töökäsi tunnelit ehitama, on neid vangistatud mässajaid õige mugav kasutada tasuta tööjõuna.

Lugu on esitatud ühe Taivanilt pärit tunneliehitaja silmade, kes nüüd vanemana meenutab aastakümneid kestnud töökäiku ja ajaloolisi arenguid. Kuigi natsidega jäi maailmasõda taplemata, ei toonud see kaasa maailma paradiisi teket. Nii jaapanlased kui teised suurvõimud tegid mitmeid vägagi jõhkraid repressioone niiöelda alamate rahvaste kallal ja ka see tunnel valmis viimaks tuhandete ohvrite hinnaga.

Nagu teada, on Liu avaldanud hiljemgi alternatiivajalugu, nagu see tsepeliinide aineline tekst. Autor näitabki, et ühest suurest koledusest pääsemine ei tähenda tingimata automaatselt paremat ilmaelu, see vaid pikendas koloniaalvõimude ajajärku ja allutatud rahvaste (riiklikku) rõhumist. Igal juhul, huvitav meelisklus minevikufantaasia ainetel.

Samantha Henderson - The Red Bride (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Paduulme? Antropoloogiline ulme? Kolonialism kui alfakultuuri värskendus (a la kuidas onu Remuse jutud kaarega kinnistunud eesti kultuuri)?

Igal juhul, tegu paistab olevat võõra humanoidse (?) rassi loomismüüdi (?) ümberjutustusega, kus siis kirjeldatakse võõrrassi (õigemini küll nö pärismaalaste, kuivõrd inimesed on kolonistid) rohkem või vähem traditsioonilist enesepuhastust või nö kevade puhkemist (no raske on uskuda, et miskid müütilised tapatalgud toimuksid regulaarselt; küllap seda teostatakse rituaalsete ohverdustega). Meesalge märatseb senikaua kuni leiab naisalge, ja noh, siis tuleb viimaks rahu. Mitte et see naisalge (Red Bride) oleks just kena ja armastusväärne nähtus.

Aga et tegevus toimub planeedil, mille on inimesed koloniseerinud ja kus neid teenindavad nö pärismaalastest humanoidid, siis võib muidugi mõelda kolonialismist ja sellest, kuidas kultuurid kokku puutudes teineteist rohkem või vähem mõjutavad (noh, onu Remus ja jazz ja hip hop). Iseasi, kui võrdsed need mõjutused on või mis kolonialismijärgselt üldse sünnib (näiteks siis Ladina-Ameerika kultuurikatel, eksole).

Mitte et ma kindla pean siin just mõistetavat ja arukat juttu ajaksin. Kui Yoon Ha Lee ja Amal El-Mohtari samas antoloogias taastrükitud juttude puhul võis rääkida paduulmest (kus võõras pole Võõras), siis käesoleva teksti (loetav Strange Horizons lehelt) puhul on kindlasti tegu „võõras on Võõras“ nähtusega, ehk siis kommentaariga inimkultuuri asjus.

„You must be patient. The Red Bride isn’t a story I’ve pondered back and forth in my head and made like a Terran bedtime tale, all chopped up nicely for your eager birdlike gape. I must think it through in the telling and you must open up your mind and believe that a dog-which-is-not-a-dog may be hatched from an egg with all the knowledge it needs to hunt. The story of the Red Bride is a slave’s tale in slave speech, which I do not generally hold in my head around humans lest my face betray me, so I must shift words around from one meaning to another like stones on a reckoning board, each stone taking meaning from a square where another stone was a moment before.“ (lk 223)

Rosemary Sutcliff: Kuningas Arthuri triloogia

Disclaimer: selles arvustuses kasutan sina-vormi mina-vormi asemel!

Hakkad lugema ja loed ja loed ja loed esimese osa, mis võtab ligemale pool raamatut, läbi.

Ahhaa, mõtled. See on umbes nagu "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused", ainult et veel vähem tõepärane. Inimesed viibivad alailma ühes lossis, aastaid ja aastaid, aga niipea, kui nad sealt eemale sõidavad (JÄLLE!), sattuvad nad tundmatutele teedele, nõiutud lossidele, kummaliste kommetega kohtadesse, komistavad imelistele telkidele, kus sees magavad kolm kaunist emandat, neil on "seiklused" söögi alla ja peale ning autor ei ponnista, et pisimatki elulisust anda. Need on müüdid ja muinasjutud ju.

Ainult naised on enamasti kas päästmist vajavad või "need pahad", kes kõike kurja põhjustavad. Kuningas Arthuril on kolm vanemat (pool)õde ja oi, kus neist on jama.

See juba mainitud ning väga meelde tulnud Robin Hoodi raamat on selgelt neist lugudest vormi ja ainest saanud, ilmselt sündinud autori pahameelest, et kõik lahedad asjad juhtuvad aadlikega, kas normaalset päritolu meestel pole siis seiklustele, naiste austamisele ja vendlustundele õigust?
Kirjutan raamatu, kus ei ole vaja kuningas või rüütel olla, et lahe oleks!

Nojah, aga "Kuningas Arthuri trigloogias" ikka on oluline kõrgest soost olla.
Kuigi selle autor on omakorda selgesti Howard Pyle'i raamatut lugenud, mõned asjad, mida tegelased ütlevad ("laseksin parema meelega oma parema käe maha raiuda!") on samad ja mõneski kohas on teemal "meie, mehed-vennad ühes!" sõnastused sarnased.

"Kuningas Arthuri triloogia" esimeses osas juhtuvad imed, nagu oleks see igapäevane, kõik on helge ja rõõmus, läheb hästi ning kui lood ei oleks nii rõvedalt seksistlikud, võiks lasteraamatuna kõne alla tulla, eks?
Vahel harva on süngemat nooti ka, aga ainult korraks, seikluste alguses võid juba aimata, et kõik laheneb (kuigi mitte alati, kuidas just laheneb, mõned lood on päris terased) ja noh - otseselt lugemine ju raisatud aeg ei ole, kuid kui välja arvata kultuuriharidus kuningas Arthuri lugude tundmaõppimisel, ega siit midagi leia, mida lugev inimene poleks juba mujalt saanud?
Ja too lugev inimene on ilmselt müütide põhiosaga kursis, on kuulnud, kes on Tristan ja Iseut (Isolde), et Lancelot võitis alati ning ...

Raamatu teine osa pöörab nagu  veel ... päris ära. Korraga paastuvad ja palvetavad kõik, kristlikkus, mida esimeses osas oli mainitud, aga vähem kui haldjarahvast, vana rahva kunste ning et meile võõras pole ei kuri ega hea, vallutab lood, on nende algus ja lõpp, lahendus ja vastus. Olgu, see on mõneti arusaadav, sest teise osa näol on tegu Püha Graali lugudega ning et Graal üldse mingi oluline ese oleks, peab kristlus oluline teema olema.
Aga SIISKI.
Lisaks ilmub keegi Sir Bors, kellest varem pole midagi kuulda olnud, Sir Percival (kes on tegelikult päris sümpaatne, kuigi väga püha Fransiscuse moodi) ja Sir Galahad, kes on nii jäle oma veatuses, et võtab kohati värisema, ja nad võtavad sisuliselt raamatu üle. Mingid verinoored mehed, keda ma õieti ei tunnegi, kuigi 240 lehekülge on loetud!
Natuke - aga NATUKE - on aimata, et ega Galahad autorile ka eriti meeldi. Üks väga armas tsitaat Sir Gawainilt (kes on läbi raamatu kõigi kolme osa meeldiv ja lahe tegelane): ta ütleb tülgastusega:  "Mulle meeldiks enam, kui mehed, kellega koos ma ratsutan või kellega ma võitlen, oleksid lihast ja verest."

Aga siis saab teine osa otsa ja sa oled täiesti ette valmistama kolmanda osa jaoks, mis on Päris Raamat. Korraga ärkavad kõik seni natuke skemaatilistena tundunud suhted ja tegelased ellu. Muinasjuttudest saab päris jutt. Sa näed hingesügavikke, mida varem aimata lasti, ent kuhu autor ei kaevunud, vaid lihtsalt möödaminnes pillas, et seal, muide, on asju. Loed ja ... jaaa, tead küll ju lugu, tead enam-vähem, mis juhtub, aga see on siiski nii elus ja päris ja valus, et haarab su endasse üleni ja üdini.
Guenever ja Arthur, Lancelot ja Orkney-velled, isegi arusaamatu Sir Bors - korraga on nad kõik mitte aimatavalt, vaid PÄRISELT inimlikud.

Raamatu päris-päris lõpp ei olnud isegi masendav. See oli raske ja leplik, täpselt sedasi oli raskust ja leppimist doseeritud, et lugemise lõpetanud, jääb kaunis tunne sisse.

Selline raamat siis, mõtled, ning isegi ei tea, kas oled rõõmus või kurb.
Selline raamat siis.

Kruusatee

Meelis Friedenthal - Vinguv jalaluu (Vinguv jalaluu, 2018)

Kui Friedenthal ulmet kirjutab, siis see kohe eristub harju keskmise ulmest – mitte et see kellelegi uudiseks oleks. Nüüd on autor ette võtnud jaurava luu saladuse – kes maarahva kohapärimust on lugenud, need on ikka peale sattunud mitmetele nö õuduslugudele, kus mingi luu märatseb võpsikus ja püüab kurja teha.

Aga siinses loos … on see teistmoodi. Luuks on keskaegsest peldikust välja kaevatud luuvile, mis paistab pärit olevat Indiast ja siis sajandite eest siin kaugel Põhjas ära kaotatud või peldikuauku minema visatud. Arheoloogid on ikka uudishimulikud (nt „kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid?“), nii ka loo peategelane puhub seda kurja välimusega asjandust … ja saab kummalise (ja verise) nägemuse osaliseks. Nimelt avaneb selles nägemuses olustikupilt olendist, kellelt võiks pärineda see jalaluust tehtud vile (tähendab, mitte et ta olnuks meisterdaja – tema jalga kasutati selleks, ja vastu omaniku tahtmist).

Kui kogumiku teised loetud (või poolelijäänud) tekstid on enamvähem seikluslikud möllud, siis Friedenthali lugu on pigem meditatiivne õudus, mille käigus peategelane on potentsiaalselt kaotamas mõistust (kui nii võtta, meenutab see pisut Mahkra nakatunud Kreutzwaldi). Kui Tänavi puhul ei leidnud õieti looülest tasandit, siis Friedenthali puhul tekib kahtlus, et see teine tasand liigud niisugustes esoteerilistes sfäärides, et … raske on sellest kinni haarata (võin küll vabandada, et aega on vähe ja osa tekstist läks une arvel … kuhugi eemale. Aga ikkagi).

ulmekirjanduse baas

Hando Runnel – Videvik (2009)

Kui see kogu 2009. aastal masu keskmes ilmus, võis see mõnele lugejale mõjuda küll õige masendavalt. Sest noh, autor oleks justkui ängi alla mattunud ning lugeja endaga kaasa rabanud, kõikjal on kraanid justkui kinni keeratud; vaid noorusajas oleks justkui olnud midagi toredat – tore, et vähemalt sellestki on mälestus tallel.

Asi läks minu jaoks nii masendavaks, et poole lugemise pealt pidin järgi uurima, mis raamatuga õieti tegu on – otsingutulemus teavitab, et see on autori enda valikkogu … peris sünge värk. Teosele lisab ooperlikku traagikat ümbrispaberil kasutatud udukogu foto … No tõesti, 70-aastase luuletaja kujutelmades on õige vängelt Eros ja Thanatos juured sisse ajanud (tähendab, valikkujutelmades ikka.

Sünge vana.

Varing

Hingitseb hämar õhtu

rõskete hangede kohal

Ängistus üles kasvab

kusagil rahu pole

Ahju ees ei ole

ahju taga ei ole

Vagusas talulaudas

rahu võiks ometi olla

Aga kui satud talli

võpatab lammas ja määgib

Just nagu jumalakeeli

ammuvad tõprad su poole

Maailma süü veereb peale

masendus matab meeli

veritseb haavu hinges

Rusuneb inimvare

nõnda kui talutare

Ikka see talutare

Ikka see talutare

(lk 34)

Talvepalve

Täna õhtul nägin päikest,

punakera veeremist

sinna silmapiiri taha

kussa kaugel, ära must.

Sa mu väike, viimne päike,

ära ära ära kao

järel hiigla eksikäike

läbi hiilg’va ilmajao!

(lk 39)

Igavik

Igavik on väga pikk.

Sügisene videvik.

Vana pime. Igerik.

Videviku südamik.

Päeva pära. Sügavik.

Soome-ugri hämarik.

(lk 68)

postimees

Amal El-Mohtar - The Green Book (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Sellelt autorilt esimene tekst, mis positiivselt üllatab (tegelikult juba jõudsin ühe positiivse elamuse unustada), sarnaselt Lee jutule pole siin selgeid sabu ega jalgu, oluline on teksti (morbiidne) hingus. Et tegu siis fantaasiamaailmas (padufantasy?) toimuva looga kus ühel raamatul on müsteerilise naise hing. Aga et tegemist on keskaegse hõnguga raamatukoguga, kus ürikute eest kannavad hoolt mehed, siis raamatukoguhoidjatel tekib ikka kiusatus … sellesse naisteksti armuda, kui ta ometigi oma lehtedel nii kenasti vastu kirjutab jne. Aga noh, tegu on omamoodi raamatu-femme fatalega – mis tumedad jõud ja saladused küll ometi surusid vaimu sinna käsikirjalisse ürikusse?

Tegemist on tekst tekstis tekstis (mis on arvatavalt veel muutuv suurus, kuivõrd tekstinaine saab arvatavalt endal leiduvat teksti … muuta?), kus siis kirjeldatakse leitud arhiiviürikut, mille on ümber kirjutanud seda ürikut kunagi uurinud raamatukoguhoidja, et kirjeldada kellelegi seal ürikus leiduvaid erinevaid tekste. Ehk siis tekst tekstis tekstis, kus see „tekstis tekstis“ osa on õige avali piiridega nähtus.

Lugu pole arvatavalt laiatarbekaup ja on eelkõige sobilik oma lugemiskogemus võimalikuks avardamiseks – mis ei saa muidugi toimuda vastu lugeja tahtmist. Eks siin on vähe Eco „Roosi nime“ hõngu, aga seda küll enam fantasy võtmes. Huvitav kogemus.

Yoon Ha Lee - Flower, Mercy, Needle, Chain (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Lee romaanitriloogia lugemiskogemuseta oleksin seda juttu ette võttes muidugi kõvasti ohkinud. Aga nüüd, noh, naudid mängu ilu ja ulmelisust. Et siis tekst ise kui selline kirjeldabki ulmelist konditsiooni, siin pole Võõrast kui sellist: praeguse inimkultuuriga pole just suuremat kokkupuudet (noh, kui mitte arvestada seda, et peategelaseks ongi … viimane inimene).

Tekstis leiduvate erinevate loomsümbolite tõttu ikka mõtled, et ehk on lugu kaugeks eelkäijaks triloogiale … või siis midagi „Foxfire“ maailma, aga jumal seda teab. Ehk võiks seda teksti nimetada paduulme hulka kuuluvaks (a la Rosenbaum või Rajaniemi), kuivõrd tegu ongi eelkõige mängu iluga, mitte mõne kõvaulme mõttekonstruktsiooni elluviimisega. Paduulme, mis kirjeldab niivõrd võõrast maailma, et see polegi Võõras.

Lugu ise siis sellest, kuidas ühel planeedil asub ainus inimene, kellel on niisugune relv, et … et sellepärast ta sel planeedil ainsa inimesena ongi (no lisaks on kõiksugu muid mõistusega olendeid). Ent siis saabub talle külaline, kes on üsna teadlik tema relva olemusest ning sellestki, et sarnaseid relvi on veelgi. Aga see läheks juba loo pealkirja lahtiseletamiseks.

Naomi Kritzer – The Golem (Year's Best Fantasy 1, 2001)

Kritzer paneb kokku golemi, holokausti ja LGBT. Kui eelmised lugemiskogemused selle autori loomega olid vägagi meeldivad ja humoorikad, siis holokausti teemaga ei saa just palju vaimutseda (muidugi on siiski Hilsenrath).

Natside okupeeritud Prahas äratavad tšehhist ja juudist sõbrannad surnuaial ellu legendaarse golemi (mis on seekord naissoost välimusega ning idenfitseeribki end vajadusel tšehhi neiuna): et see aitaks kohalikke juute ja Praha vastupanuliikumist. Loomulikult pole golemil selle ülesande vastu vähimatki (noh, ta on golem), aga et ta on võimeline nägema ette inimeste saatusi, tunduvad need ülesanded talle parajalt mõttetuna – nii sõbranna kui juudid ja hulk prahalasi surevad peagi. Kes Heydrichi atentaadile järgnenud karistusoperatsioonides, kes lihtsalt kuskil koonduslaagris või enne sinna jõudmist. Golem näeb kõikide saatusi. Nii et golem aitab pigem tuua hetkelist leevendust enne vältimatut hukku. Asi seegi, resümeerib olend (ja hoiab pöialt, et seekord ta ellukutsujad ei kustuta ta elulõnga).

Kuid … nagu golem avastab, on tal siiski võimalik saatuseid nö mikrotasandil muuta. Tal pole kuidagi võimalik peatada natside koledusi või päästa juute (eks see Heydrichi atentaatki … kas see suures plaanis muutis midagi halvemaks-paremaks?), aga mõni eluke siin ja seal, kasvõi mõneks tunniks või päevaks või kes teab kui kauaks.

Kritzer … oskab kirjutada. Teema valik on ühelt poolt kahtlemata ebapopulaarne (no pole just palju mänguruumi, või kuidas), aga viis, kuidas ta loo probleemi lahendab, no jumala eest, väga kena fantasy, mis ei tallu kohustuslikku rada, aga ometigi on vägagi sümpaatne.

„The golem shrugged. For the Germans to deport the Jews from Prague, it was necessary that the deportations be clean and quiet. The Czechs were not an unkind people: on the one occasion that the Germans marched them to the train station by day, the Czech witnesses were horrified at the spectacle. The men ostentatiously doffed their hats, and the women wept. To the extent that the golem had made the deportation cleaner – more painless – she had served the Germans that day, and not the Jews of Prague.
It didn’t matter. Nothing she did would matter.“ (lk 214-215)

Mari-Liis Müürsepp – Elajad (Eesti novell, 2018)

Päris hea lugu … mis oma pöörasuses siiski puändi tõttu normaalseks muutub. Ehk siis tekst täis abjektirõõme … kõik need spermadringid ja sitasöömingud ja muud isikuvabadusega kaasnevad ilmingud. Aga jah, puänt suunad asjad selgemasse (kodanlikku!) perspektiivi.

Nii lühikese loo puhul oleks muidugi patt sisu ümber jutustada – tõesti, lugege ise, vaid viis kuni kümme minutit ekslemist peategelase, ee, vabameelses maailmas. Eks pinge tekib sellestki, kui korraliku sõnastuse või noh, nullilukirjandusliku tarmuga peategelase mõttemaailm avaneb. Et peaks olema selline … kergelt pöörane tüüp, aga ometi jutustab nii kuivasjalikus toonis oma vabadusest ja põhimõtetest. Ja noh, eks see ole osa loo puändist. Või nii.

Hea valik kogumiku koostajatelt, kahtlane on, et muidu oleks ise selle teksti peale sattunud, kuigi aegajalt ikka püüan poole silmaga jälgida, mida Värske Rõhk on seekord ilmutanud.

„Oma järeltulijatest oli ta üht-teist tuttavatelt kuulnud, aga ei viitsinud selle teema peale mõelda rohkem kui näiteks poliitikale või sellele, milline ilm järgmisel päeval tuleb. Lapsed polnud prioriteet, naised olid. Ja tagajärjed tegemisrõõmu ei varjutanud, sest lapsed – see mure jäi nagunii naiste kanda. Kuigi ega Uku naisedki erilised muretsejad olnud: tulid lapsed, siis tulid, mis seal ikka. Samasugune ükskõiksus kandus nende kõigisse elupõhimõtetesse: mis siis, kui toiduplekid rinnaesisel või jalad karvased. Just viimased olid Ukule mõnusalt hooletuid naisi tuvastavaks sümboliks. Võis üsna kindel olla, et karvaste jalgade omanikega polnud kunagi mingit paanikat, draamat ega skandaale, ühesõnaga jama, millega Uku poleks viitsinud tegeleda.“ (lk 112)

Ludwik Jerzy Kern „Ferdynand Vahva“. Eesti raamat (1981), tlk Helgi Loik, illustr. Asta Vender

„Tahak-sin teilt ü-li-kon-da tel-li-da,“ ütles Ferdynand.

„Kas endale?“ küsis Rätsep.

„Loo-mu-li-kult,“ vastas Ferdynand. „Täna juhtus selline imelik lugu, et tulin kodunt riieteta välja, ja ei tahaks praegu tagasi minna.“

„Mul on tööd üle pea...“ vastas rätsep. „Ma peaksin kõik valmis tegema...“

„Kas te siiski ei õmbleks mul-le?“ hüüdis Ferdynand ja vaatas oma truude silmadega rätsepa väsinud silmadesse. Ta tundis, et rääkimine läheb järjest ladusamalt.

Rätsep oli ilmselt liigutatud. Ta lükkas ukse pärani ja ütles:

„Olge lahke, astuge salongi.“

Ükski klient ei olnud veel talle nii head muljet jätnud kui see. Ferdynandi pilk tegi ta pehmeks nagu vaiba. (lk 9)

Ferdynand tõmbab end ühel päeval diivanile kerra ja nõnda nad seal siis peremehega istuvad, kuni viimane uinakule vajub ja tema loetud ajaleht täpselt Ferdynandile nina alla jääb. Teate isegi, kuidas nende ajalehtedega on, kui miski juba nina all, siis peab lugema ja nõnda Ferdynand loeb ja juurdleb ja mõtleb, et küll kahejalgseil on ikka hea elu ... keegi ei käsi ega kamanda ja võib minna kuhu ise tahad ja ...

Mõeldud-tehtud, ta lipsabki tänavale ja alustab kahel jalal patseerimist nagu õige mees kunagi. Nagu ülaltoodud dialoogist näha, taipab Ferdynand peagi, et ühel õigel inimesel peab ju ometi ka ülikond olema ning tänu oma loomupärasele veetlusele ning erilisele vastupandamatule paluvale pilgule on ta peagi veelgi kenam, täielik härrasmees. 

Nõnda siis Ferdynand seikleb, arvata võib, et mõnes 60ndate alguse Poola linnas. Külastab restorani ja tutvub pan Augustyn Raadioga (veendunud märkmikuusku härrasmees, kes leiab, et kui osta uus märkmik ning sinna tänase kuupäeva juurde kirjutada „vaba õhtu“, alles siis võib inimene südamerahuga lõbutsema minna, sest märkmikus on ju ometi selgelt kirjas), magab hotellis ning sõidab liftiga taevasse; koertenäitusel palutakse ta aukohtunikuks ning varaste kõrvad osutuvad ootamatult kõvadeks. Ferdynand on lisaks loomupärasele meeldivusele ka ülimalt viisakas ja võiks öelda, et peenetundelinegi. Nõnda pälvib ta igal pool hea suhtumise ja vahetab ohtralt ülevoolavaid viisakusavaldusi.

Pelgasin, et see lugemiskogemus röövib meeldivad lapsepõlvemälestused – kunagiste lemmikute ülelugemisega on pahatihti see oht. Aga tegelikult oli mul hoopis meeldiv õhtupoolik ja nii mõnedki kohad olid sama nauditavad kui lapsepõlveski ja nii nagu toonagi muutus raamatu keskpaik, ehk koertenäitus pargis, mõnevõrra tüütuks. Kuid nii rätsepastseen, restoraniskäik kui vihmailmauni ja nii direktori kui hambaarstiga vahetatud viisakused olid endiselt üsnagi võrratud.

Kui nii võtta, siis nii mõneski mõttes võiks lapsel olla Ferdynandiga kerge samastuda – minna ükskord välja ja olla nagu täiskasvanu, olla lõpuks ometi tõsiselt võetud ning saada teenitud tähelepanu kõigi oma oskuste ja heade külgede eest, mis muidu varju jäävad. Ei mäleta, kas just päris nii see lugemine ikka omal ajal käis, eks olnud juba toona teatav aja ja ruumilahusus tuntav – kes siis 80ndatelgi enam niiväga joonelt rätsepa juurde marssis ja kes siin Eestis nii üliviisakalt pan-itas, ent vahvad olid need Ferdynandi seiklused igal juhul. Ah, kui ahvatlevalt kõlab vihmasajus nädalake jutti magada!

Joy Adamson „Vabana sündinud“. Eesti raamat (1985), tlk Silvia Kippasto

Raamat, mis sisaldab ohtralt nii inimeste ja loomade kui ka loomade omavahelist suhtlust – jälle üks mu lemmikuid teemasid. Mõnes mõttes tundus, et meil siin põhjas polegi päris lootust sarnaseks kogemuseks, metsiku looduse asustustihedus ei ole selline, et võserikus peaks hoolega jälgi lugema ja silmad lahti hoidma, et mitte kõikvõimalikele eri liiki loomadel otsa jalutada ning ootamatult elevandikarja sisse lõksu jäämine pole ka teema ja olla jõe ääres istudes pidevalt ümbritsetud narritavatest paavianitest (ilmselgelt ei ole see igasugu soojamaa muinasjuttudes, kus ahvid sees, üldsegi ülemäära suur loomtegelase isikustamise hüpe, kui need sindrid narrima ja näppama pannakse) ja krokodillidest (noh, see, et meil jõgedes-järvedes krokodille pole, sellega olen ma küll nurisemata nõus leppima siiski). 

(Kuigi, eks need inimesed, kes metsas rohkem kodus on ja loomadel ühel või teisel põhjusel erilisemalt silma peal hoiavad, eks need inimesed ikka üksjagu märka ja kohta ka. Piltegi on näiteks sellest, kuidas vares rebast sabast sikutab või eks ole mul endalgi, nii vähe kui ma tegelikult ka metsas ringi kooserdan, õnnestunud (väga matslikult) kutsumata kähriku uru juures tammudes koduomanikuga pea ninapidi kokku põrgata.)

Vabana sündinud passib kenasti samasse ritta Durrelli klassikutega ja Konrad Lorenzi loodusraamatutega – annab väärtusliku aimu sellest, kuidas olla kasupereks ühele lõvile, sest seda Joy ja George lõpuks ju on. Küllap võti seisnebki selles, mida autor ka ise raamatu keskel, kui Elsa juba piisavalt täiskasvanu on, mainib. Et nad arvestasid lõvikutsika loomuse ja vajadustega, ning lõpuks jäi järele pigem võrdsete sõprus, kus Elsa oli niivõrd kuivõrd kursis metsaelu reeglitega ning samas ei unustanud ka oma inimperega kooseksisteerimise ja suhtlemise viise.

Taustaks on Aafrika (Keenia) loodus oma külluses, palju tundmatuid taimi ja loomi oma igapäevasuses (jah, teistel laiuskraadidel on kask ja kuusk eksootika!), üks pere teine lemmik, damaan – jälle loomake, kellest midagi ei tea, aga samas, milliseid suhteid on võimalik temaga luua. Eks kindlasti oli suur loll neis suhetes sellel, et ka Joy ja George olid ju erialainimesed, looduse ja loomade uurimine nende kirg. Ning lisaks see, et soe kliima, sagedased väliretked ja üldine eluolu tundus olevat üksjagu kaugel linliku punktuaalsuse ja puhtuse visioonist. Pidas Konrad Lorenzki ju elutoas hakki ja talus kannatlikult jahuussipudru kõrvatoppimise armastusväärsust. Olen üsna kindel, et minul endal ei jätkuks leplikust lasta mürakal lõviteismelisel end armastusväärselt pikali hüpata, tõsi, ühel hetkel kui hakkas väga tihti korduma olukord, kus Joy enam iseseisvalt endale otsa hüpanud Elsa alt välja ei pääsenud, siis tegi ka tema sedasorti suhtlusele lõpu.

Ka lõvikutsika seiklused paljude erinevate loomadega olid mõnusalt kirjeldatud. Küll meeldis talle kaelkirjakuid varitsedes mängida, elevante jälitada, pühvlite peale eriliselt elevile minna ... kuni ajani, mil ta iseseisvalt murdma õppis oligi vast mängukaaslane paslik sõna küll. Ja huvitav oli see, et kui lõvil kõht täis ja ta avalikult ringi jalutab, siis ega need teised loomad niiväga ei peljanudki, ühtlasi oli suurtel loomadel ka rahumeelseid strateegiaid oma laste lõvist ohutusse kaugusse korraldamiseks. Kui nii võtta, siis kattuvad siinse raamatu vastastikkused suhted päris hästi ahvenapoiss Sulevi poolt tiigis kohatuga – kui nüüd kõik see vastastikuse abistamise osa ja õrnatundelisus kõrvale jätta.

Igal juhul väärt sissevaade ühe lõvi ellu ning järjekordne meeldetuletus, et loomadele vaadates tuleb unustada liigne inimesekesksus ja teiste olendite alahindamine.

Aino Kallas „Tähelend: Eesti poetessi Koidula elulugu“. Eesti Raamat (1999), tlk Ants Paikre

Tegemist on siis elulooga, mis esmalt avaldati 1915, 1935. a tehti parandatud ja täiendatud kordustrükk, millest siis omakorda on tehtud eelmise aastatuhande lõpus faktiliselt kohendatud ja kommenteeritud tõlge.

Nõnda siis oli selles mõttes tegemist põneva lugemisega, et esiteks erinevad ajaloofaktid, mis kas päris uudsena või uue valguse ja meeldetulemisega esile kerkisid. Näiteks oli valgustav lugeda 1869. aasta priiuselaulupeost, mis tähistas pärisorjuse kaotamise 50ndat aastapäeva. Sellisest nurgast vaadatuna tõusis ka enneminevikuna tajutav pärisorjuse kaotamine kuidagi mõttega hoomatavasse kaugusse. Sammhaaval ajas tagasi minnes õnnestub paremini kombata meid kaugemate sündmuste ja ennesema minevikuga ühendavaid jätkujooni.

Tänasest päevast 91. aastani on veel minu eluea mõistes lähiminevlik hüpe, alles eile see oli. Ja sealt lapsepõlve ja sula-aega, vanemate noorpõlve, sõja-aega, jõuamegi Wabariigini ning Kallase kirjutatud Koidula eluloo teise trükini, kust 20 aastat Wabariigi eelse esmatrükini hüpata pole enam teab mis ime ja olemegi ajas, kus Koidula vend Eugen võis protestida varalahkunud õele kleptomaania kalduvuse omistamise üle – eluloo peakangelase isikust jäänud jälg on veel elavate seas alles, ning siit hüpata tagasi tema surmani, elukäiku pidi ajas tagasi sellesama 1869. aasta priiuselaulupeoni ja jääbki vaid 50 aastat pärisorjusest. Nõnda siis ongi minevik samamoodi lähedal nagu tuttavat teed ositi läbi mõeldes ei tundu kaugemalgi asuv sihtpunkt enam kättesaamatu.

Teiseks on põnev jälgida elulookirjutamise traagelniite, sajanditaguseid arusaamu õigest elulookirjutusest. Tublis positivistlikus vaimus peab alguspunkt olema päritolus ja genealoogias, nõnda seletab Kallas kenasti ja loogiliselt lahti nii ema- kui isapoolset sugupuud, tuues välja vaarisa (kes tõlkija märkuse kohaselt küll vanaonu olnud) kangelaslikkuse, vanaema Malli jutuvestmise ja sõnaseadmise ande ning emapoolse suguvõsa võõra (tõlkija märgib küll siinkohal, et Kochide puhastverd sakslasteks pidamine olla täielikult ekslik ja muidu eesti päritolu peres olla vaid tilgake soome verd) ja haiglase vere, neurootilisuse. Neist pärilikest osistest on siis Kallase tõlgenduse järgi tingitud ja võimaldatud Koidula iseloom, milles domineerivat paralleelselt nii tahtejõuetus ja haiglaslikkus kui ka erakordne vaimustumisvõime – geniaalsuse säde ja tuli.

„Ühelt poolt haiglane, teiselt poolt veel suures osas terve, elujõuline talupojaveri, aga selleski juba sisemise vastuolu idu – niisugune oli Koidula koetis. Ta on perekonna algava allakäigu õis, mille haiguslikudki omadused sunnivad hetkeks rõhutama üürikese õitsemise ilu. Temas on kõrvuti segatud vere andekus ja tahtejõuetus. Ta lähimas sugulasteringis leidub enesetapjaid ja langetõbiseid ning elu hammasrataste vahele jäänuid, aga tema sirutub sellest haiguslike omaduste mülkast nagu uimastavalt lõhnav soolill.“ (lk 27)

Äramärkimist leiab ka ajastu vaim, mida Koidulal õnnestus erakordselt esindada (Kallas isegi toob tsitaadi omaaegselt positivistliku käsitluse suurkujult Hippolyte Taine’ilt, Koidula kui pikim lill kimbus või midagi, tea, kas sealt tulebki kirkaim kriit ja teravaim pliiats?), ajastu (muutuvad) olud ei ole mitte lihtsaks täienduseks vaid lahutamatu koostisosa pärilikkuse-keskkonna/ajastu-läbielatu kolmainsuses, millest üks õige objektiivne ja teadusloogiline elulugu pidi koosnema.

Lisaks populaarsed ka teooriad loomingulisuse vahetust seosest erootilisusega:

„Teisisõnu, niisugune isamaaline, rahvuslik ekstaas ongi naistes esiletuleku puhul enamasti oma sügavamalt põhiolemuselt erootiline tunne, ainult et see ilmneb teistsugusel kujul kui tavaliselt.“ (lk 42)

Üheks eluloo läbivaks jooneks ongi Kallase tõlgendus Koidula naiselikkuse olemusest, leides, et hilised ja õnnetud armumised ning kiretu abielu olla tunnistus sellest, et Koidula just väga naisena naiselikuks ei saanudki (no mida iganes see tähendab, ehk seda, et ei õnnestunud tal olla saatuslik ja erootiline kirgleja, mida vist Kallase enda puhul oluliseks on peetud ja mida näib ka Kallas ise oluliseks pidavat) ja päädides sellega, et Koidula naiselikkus avaldunud lõpuks vaid emaduses oma kolmele lapsele.

Jääbki siis lõppmulje Kallase koidulast kui sellisest pisut palavikulisest ja haiglasest geeniusest, kes inimesena jäi poolikuks, ei seisnud oma loomevabaduse eest ja ei uskunud oma asja tähtsusse võrreldes argieluga ning lasi üsna tahtlikult elul end hääbumisse triivida läbi vaimses mõttes viljatu abielu. Kuid järelsõnaski öeldakse, et Kallas kirjutavat siin oma nägemusse Koidulast üsna palju iseennast ja nii see tundub küll. 

Et siis kolmandaks saab välja lugeda üht-teist hoopis elulookirjutaja kohta ning õhku jääb rippuma pidevalt värskendav kahtlus, kes too Koidula siis tegelikult oli? Tänapäevasemal viisil kirjutatud ja pisut vähem tõlgendusliku eluloo puhul (sest Kallas üsna otsesõnu üritab Koidulat oma tõlgenduse alusel loogiliselt ära põhjendada ja kokku võtta) oleks lugemiskogemus ilmselt vahetum ja kriitikameelel vähe kinnihakkamisvõimalust, jutustatud lugu imbuks pigem mällu nagu tõde ise.

Neljandaks ehk veel keelekasutus ja sedagi mitmel tasandil. Ka Kallase väljenduslaad, esmalt ilukirjanduslik, teisalt ka õigusega möödanikuhõnguline (mis sest, et tõlkes, küllap tõlkija on tasemel) on sellevõrra huvitav lugeda, mis siis veel tsitaatidena ära toodud Koidula ja tema eluaegsete väljenduslaadist rääkida. Näiteks lõik Koidula kirjast Kreutzwaldile (sain nüüd ka lõpuks teada, mis värk sellega oli):

„Teie, h ä r r a, Teie võite minust ja minuga teha, mis tahate ja arvate võimaliku olevat – ma olen kui vaha Teie käes! /../ kui lõo /.../, kes, päikest silmava kotka sulgede vahele ära peidetud, end teisepoole pilvi laseb üles kanda. /.../ tuhandetele ei ole seda õnne antud, mis minule, seda õnne: õpetust võtta kõige kaunima õpetuse allikast, kõige karastavama vooluga oma vaimu joota!“ (lk 64)

Ahh, milline romantiline väljenduslaad. See vaha olemise teema, kui õigesti mäletan, oli kirjavahetuse algusaegadel, mil noor Koidula end imetlevalt oma ala asjatundja meelevalda andis jms. Sest ei olnud romantistlikult liialdatud väljenduslaad ju siitkandi rahvalgi mööda külge maha jooksnud. Kes kirjutaks tänapäeval meili, et „olen kui ussike tuvi noka ees, üksainus smaili ja jätan igaveseks kõik postitused, niivõrd täielikult on kogu minu sotsiaalmeedia Teie otsustada jne, jne“?

Võib ära märkida, et Kallase kirkaim elamus Koidula materjalidega töötades pidi vististi olema see kiri, mille Koidula oma Soomes elavale potentsiaalsele abikaasakandidaadile kirjutanud. Siira heakskiiduga tuuakse välja ’naiselikku kavalust’ ja osavust kirjutada kiri, mis annaks vastaspoolele sada võimalust abieluettepanekuga lagedale tulla, ent võimaldaks kõigil teha ka nägu nagu midagi poleks olnud. Aga vat seda kirja, polnud raamatus kahjuks ära toodud.

„Pärnu ei olnud tollal (1850) veel see tõusev ja kuulsust saavutav supellinn, milleks ta praegu kiiresti on saamas.“ (lk 31)